Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

20 Feb

Õitsev meri

 

August Mälk: Õitsev meri. Romaan. Noor-Eesti kirjastas Tartus 1935.

    

August Mälgu kirjanikupalge arenemine on toimunud tublisti erinevalt teiste meie nooremate prosaistide omast. Nimelt puudub selles arenemises sirge joon, ühtlus, järjekindlus nii probleemide asetamisel kui teatud maailmavaate kajastamiselgi. Kõikumine ühest äärmusest teise tundub paiguti peaaegu uskumatuna, liiati veel seetõttu, et see kõikumine ilmneb tihedasti üksteisele järgnevates teostes.

Mälk algas oma kirjanduslikku tegevust mäletatavasti täisverelise romantikuna (Kesaliblik, Onnepagulane), kaldus samas ühiskondlikku korda piitsutavasse naturalismi (Hukkumine), langes aasta hiljem veelgi sügavamasse romantitsemisse (Läbi öö) ja siirdus siis tugevaid naturalistlikke sugemeid sisaldavasse realismi (Kivine pesa jne.). Oma läinud aastal ilmunud suures ajaloolises teoses (Surnud majad) esitab ta neid voole kõrvuti koguni ühtedel ning samadel lehekülgedel.

Samalaadilisi kõikumisi elas loomulikult üle ka enamik Mälgu novellitoodangust. Ja kui sellele lisada veel jantlik element sama autori üsna läbilöönud rahvatükkidest (Neitsid lampidega, Mees merelt), siis saame igatahes ta amplituudi vägagi suure.

Käesoleval kirjandushooajal turule ilmunud romaani õitsev meri võib liigitada August Mälgu realistlikku toodanguossa. Oma ainevalikult aga see raamat on pärit merd ning rannikuelu käsitavate teoste sarjast, kuhu kuulub ka romaan Kivine pesa ja terve rida novelle .Loomingu veergudel. Julgen isiklikult arvata, et just nimetatud alal hakkabki samm-sammult avalduma Mälgu kindel omapära, samuti ka suurem väärtustase. Sest kõigi tundemärkide järele näib Mälk vajalikult kodus olevat just ranniku elu-olu käsitamisel. Enamik tema sellelaadilistest teostest mõjuvad lugejasse sageli juba oma eksootilisusega, kuna nimetatud ainevald on meie kirjanduses peale üksikute erandite täiesti uudne.

Õitsev meri, mille sisulist külge katsuksin siinkohal lähemalt vaadelda, on laiemas mõttes võetult suur olustikupilt kõigi sellele liigile omaste vooruste ning nõrkustega. Selle pildi taustaks on alati rahutu Läänemeri, tegevuskohaks kaluriküla oma majadega ja osmikutega, tegelaskonnaks igapäevased, mitte millegagi teistest omasarnastest erinevad randlased — sitked mehed ja sama sitked naised. Teose kõike ühendavaks, liikumapanevaks ideeks on see lõppematu, ränk töö, mida nõuab meri igalt mehepojalt, enne kui ta loovutab tillukesegi osa oma suurtest rikkustest. Kalduksin väitma, et see teos ei ole niivõrd viimistletud ja kõigest ülearusest filtreeritud kunstiteos, kui juhuslikult haaratud elava elu suur lahmakas, eriliste tõusudeta ja eriliste mõõnadetagi, nõnda nagu see võib tõepoolest kulgeda kuski Saaremaa liivaluidete taga, kiviste põllulappide keskel.

Mälk näib käsiteldavat ainet tundvat eriti ses osas, mis puutub kaluritesse, nende perekondade kodusesse olemisse ja vastastikustesse suhetesse. Asetades teose raskuspunkti vana, maailma näinud ja nüüd vaikses rahus oma päevi lõpetavale taadile (Turja peremehele) ja selle omastele, maalib Mälk rahulikult rannikuelu iseloomustavaid pilte, ruttamata, paiguti liigagi kohal tammudes. Mälgu tegelased liiguvad, kõnelevad, ütlevad oma tagasihoidlikke vaimukusigi, elavad ja tunduvad enamikus loomulikena; käivad vabadel tundidel lõbutsemas kuski karjamaanurgal, tunnevad rahutut igatsust “kaugete randade” järele ja ihkavad merest eemale sattudes tagasi randa; abielluvad, saavad lapsi, need kasvavad ja sirguvad, ning vanad surevad — kõik ühesuguse mugava, tagasihoidliku rahuga, usutavalt. Ja Mälgu tunnustusväärset, sagedasti vist alateadlikkugi oskust rannasaarlase kujutamisel iseloomustab ka peategelase Hannese juures ilmnev suur kokkuhoidlikkus: on ju saarlased ihnsuse poolest n. ö. meie šotlased!

Ka räägivad heast inimese tundmisest leheküljed, kus jutustatakse Turja vanaperenaise surmast ja sellele järgnevast vestlusest isa ja poegade vahel.

Vihjasin juba, et kaldun isiklikult hindama Mälgu kõnesolevat romaani peamiselt kui suurt, oma avara taustaga mõjuvat pilti. Tõsi küll, selle laia pintslitehnika kõrval püüab autor esitada mitutki probleemi, ent enamik neist probleemidest ei pääse kuigi esiplaanile. On vist päris kindel, et juba varsti ununevad lugejal üksikasjad peategelase Hannese elust ja olemisest, ununevad selle armuvahekorrad, ununevad Mälgu eitavad pildikesed laostava linnakultuuri arvel, ja valgub kindlasti laiali lõdvalt arendatud intrdigki. Ja mis kauemaks meelde jääb, on pilt rannameeste askeldustest ja muredest ühenduses rahutu Läänemerega. Juhiksin näiteks lugeja tähelepanu peatükile võiduajamisest surmaga läbi öise rajuilma, mis ei ulatu küll Bojeri samalaadilise maalingu nägemuslikkuseni (vrdl. Viimne viiking), kuid mis mõjub siiski oma reljeefsusega.

Millele tähelepanu juhtimist pean siiski vajalikuks, on Mälgu juures esinev kalduvus kasutada paiguti jutustamisviisi, mida võiks ehk nimetada tegevuse edasiviimiseks refereerimise abil. Oleks ju päris loomulik, kui sellist referaadistiili kasutataks teisejärgulise tähtsusega seikadest üle libisemiseks, n. ö. vahelülidena. Kuid see’p see ongi, et Mälk teeb säärase võttega endale asja kergeks vägagi olulistes kohtades. Näiteks on kogu romaanis ainult üks enam-vähem rahuldav pilt randlaste merel askeldamisest oma püünistega, ja sedagi tormi puhul, kus korralikust tööst ei saa enam juttugi olla. Teistel säärastel kohtadel Mälk aga lihtsalt teatab, et käidi püüdmas seda ja seda kala, viidi välja need ja need püügiriistad, tuldi koju nii- ja niisuguse saagiga. Nõnda et — me kuuleme küll, aga ei näe teps mitte. Ja nii juhtubki, et see suur maal jääb ebatäiuslikuks ja puudulikuks just nendes punktides, mis meid kõige enam huvitaks. Teatud täiendused ses suhtes oleksid kindlasti romaanile kui tervikpildile kasuks tulnud. Ja anda oleks võinud neid täiendusi kas või dialoogi kulul, mis muide kipubki puhuti siin-seal tüütama.

Arvan, et Õitsev meri ei ole Mälgu nõrku töid, kuigi see ei küüni läinud aastal ilmunud Surnud majade tasemeni. Tuleb lugeda suureks teeneks Mälgule kui kirjanikule, et ta on katsunud jäädvustada seda elujõulisemat osa meie rahvastikust, mille moodustavad kalurid ning muud rannikuelanikud Eesti vabariigi pikal merepiiril. Sest on ju meie tõulise omapära üheks kandjaks suure viikingihabemega randlane oma lahe vooludes, nõnda nagu on selle teiseks kandjaks sisemaa lagendikutalupoeg.

August Jakobson

Loomingust nr. 1/1936

     

On kaks erinevat maailma — eestlase kahe ürgtüübi, ranna kaluri ja sisemaa talupoja hingeelu. Talunik mõtleb, ,,kuidas oma vaevast sigitada teisele põlvele tulu, kuidas soetada elukorda, mis jõuab õitsele vahest järelpõlvede ajal”, kuid kaluril „mis uus püünis, see pannakse kohe mere hoolde tooma kalu. Ja neist ei saa panna midagi soola tulevale põlvele.” Kuid siiski arvab Mälgu uue romaani peategelane (lk. 230), et kuigi põllumehe töö „pole ka just nii mehine, kui meremehe oma, siiski on see kange mõte, et järelpõlved saavad ükskord näha täiskorras talu — see on umbes sama kui laeva tee, kes hoiab oma nina üle silmapiirita lagendiku kauge sihi poole…” Ja vastavalt sellele mõttekäigule jätabki noor kalur Turja Hannes seljataha kodunurga ranniku, otsides eluõnne viljakandvate savimaade peretütre armastusest. Seega on autoril romaani probleemiks: kas inimene, kes peamiselt praktilistel kaalutlustel pöörab selja oma kodunurgale, senisele kutsetööle ja sissejuurdunud harjumustele — suudab kohaneda teises miljöös ja saavutada eluõnne — erineva hingeelu ja ellusuhtumisega inimeste juures? Autor vastab ülesseatud küsimusele eitavalt ja lahendab probleemi sellega, et saadab oma peategelase tagasi rannikule, kus meri on „alati õitsev rannamehele, olgu vaikuses või vihas”.

Asetatud probleemi lahendab autor usutavalt ja maalib avaraperspektiivilise miljööpildi Saaremaa kiviste randade kalurite elust.

On tähelepanuväärne, et selles rannakurus, kus areneb romaani peasündmustik, valitseb kõikjal teotahteline, optimistlik meeleolu. Kehvus on niisugune, et „leib seisis laual, kuid seda söödi vähe, sest see maksis raha” (lk. 84). Kuid sellest hoolimata jätkus optimismi ning rõõmust meelt kõigile, sest „mis elu’s vaevadeta! Mis meri see tuulteta” (lk. 120). See on karm, hädaohurohke puuduste ja vaevarikas elu, mida peavad inimesed elama sellel tuulisel rannakünkal, kuid ometi on kõik tegelased seotud elu külge tugevate sidemetega. Aineline kehvus on mahamurdvalt suur, kuid selle all ei murdu noor, lapsega tüdruk, vaid ka viimasel jätkub mehist vastuhakkamise jõudu oma saatusele. Kodust jäädavalt lahkuvale meremehele viipab vend vaid sõbralikult, andmata kätt (lk. 26), „sest see polnud kombeks siin kivisel rannakünkal pigistada üksteise sõrmi”, kuid vanemate ja laste vaheline side on tugev ja südamlik.

Ükski olukord pole sedavõrd raske, et sellel puuduks väljapääs, ja kui vanal Turja Laasil meeleolu muutub talumatult rõhuvaks, siis läheb ta mere äärde ja seisab seal tundide kaupa, kuni haihtub südamevalu (lk. 27, 212, 213, 214).

Randlase hingeelu on sirgjooneline, mehine, julge ja karm, kuid ligimese häda puhul ollakse alati abivalmis, sest karmi igapäeva elu üks kirjutamata seadusi on, „et ühe häda teeb inimesed teise paariliseks”. Mehed on napisõnalised, oma sisemisi hingeliigutusi varjavad ja alati valmis välja astuma oma õiguste eest, kuid see on sügav kiindumus, mis seob vana kalurit oma elukaaslase külge, ja seda meeleolu masendust, mis vallutas teda oma elukaaslase sarga juures, on vaevalt keegi teine meie kirjanikest nii napisõnaliselt ja meeldejäävalt edasi andnud (lk. 127). On märkimisväärne autori soojasüdameline suhtumine emasse ja viimase sõnatusse kurbusse, kui see elatanud kalurinaine peab järjekordselt saatma „merd sõitma” oma lihast last (lk. 25, 32, 33).

Pidades silmas eeltoodut, on „õitsev meri” oma ainekäsitluselt ja tegelastüüpidelt positiivsemaid raamatuid meie romaanitoodangus. Kui autori ühes eelmises rannaromaanis — „Kivine pesa” — olude ränkus mõjus hävitavalt inimsaatuste kujunemisse ja tegelaste moraali, siis „õitsvas meres” on inimesed oludest üle. Ja need pole paberlikud inimtüübid, vaid reaalsed inimesed, kes autori poolt hästi karakteriseeritud tabavais ja ehtsalt rahvapärastes dialoogides. Oma viimase romaaniga tõendab Mälk, et õige positiivsuse nõue ei tähenda utoopiliste ja ebareaalsete inimtüüpide maalimise nõuet, vaid kainelt realistlikku ainekäsitlust ja elu paheliste külgede hüpertroofilisest protokollimisest hoidumist.

Kompositsioonilt on raamat keskendatud ja vaba venitamistest. Ei mõju segavalt, et kohati viib autor tegevust edasi refereerimise abil (lk. 78, 100), selle asemel et laskuda elu pisiasjade protokollilise kirjapanekusse. Kuid kompositsioonilisele küljele oleks kasuks tulnud, kui vana, elutarga Turja Laasi kuju poleks kippunud nii palju varjutama peategelase Hannese kuju. Oleks tahtnud kohati näha ka sügavamat läbilõiget peategelaste psüühilistest isikutest. Nii on psühholoogiliselt nõrgalt valgustatud põhjused, mis tingisid rannaküla mahajätmist ja savimaade valdkonna põllumeheks hakkamist peategelase poolt (lk. 207, 210). Raamatule oleks ka kasuks tulnud, kui autor oleks lasknud lugejat heita pilku sellele mõttemaailmale, mis peitus vana Turja Laasi elutarga lauba taga siis, kui ta varjas oma hingeliigutusi tundidepikkuses mere vaatluses poja lahkumise ja elamu mahapõlemise hetkedel.

Et autor pole maalinud fuuriateks kõrvaltegelasi, kes muutusid saatuslikuks peategelase elukäigus (nagu ämma ja vennanaise kujud), vaid on näinud neis reaalseid inimesi, kes negatiivsete külgede kõrval omavad ka positiivseid jooni, siis tundub kohati, nagu oleks intriig lõdvalt arendatud. Kuid see pole raamatule miinuseks, sest elatanud kaluri Turja Laasi ja savimullamaade peremehe elulised kujud korvavad selle näilise lünga mitmekordselt.
 Raamatu ehtsaaremaalik koloriit väljendub nii vana randlase toetundes, et tuletornid, vähendades laevahukkusid rannakaridel, olevat ära söönud rannatulud kui ka noorsoo romantilise igatsuse ulgumere avaruste järele, „sest kui kodu koit alati jalus, ei siis elu saa õiget hoogu ning laev õiget vaardi” (lk. 8, 12, 16, 29, 208). Lokaalset koloriiti suurendavad ka saaremaalised murdesõnad, nagu libukivid pro klibukivid, kodusse pro koju, mehest! pro mehiselt, ühteväärdi pro üheväärselt, tõsitsi pro tõsiselt, pale pro nägu jne.

Kuid raamatu peamine väärtus peitub selles elutundes, millest on hingestatud nii raamatu sisu kui vorm, ilma et see kusagil kalduks labasesse idealiseeringusse.

J. Viidang

Eesti Kirjandusest nr. 4/1936

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share