Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

17 Mar

Arvustus

 

Friedebert Tuglas:   Eesti Kirjameeste Selts.

Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, Tartus, 1932.

Kui Eesti Kirjameeste Seltsi lõpuajajärgu tähtsam tegelane J. Jõgever omal ajal seltsi tegevusest kokkuvõtet tehes märkis, et „õiget, väärt tööd, millega Eesti Kirjameeste Selts uhkustada võiks, ei ole ta ülepea teinud”, siis tabas ta tõtt nähtavasti paremini kui ükski teine enne või pärast teda. See „sarkastiline” kaastegelane-hindaja evis Eesti Kirjameeste Seltsi likvideerimispäevil seltsi tegevusest selle algusest kuni lõpuni silmnähtavalt sel­gema ülevaate kui keegi muu, ta oli ainus, kellele asi oli tõesti südamelähe­dane, ainus, kes vastaste nõrkade külgede kõrval nägi ka omi vigu, ja lõpuks ka ainus, kel tolleaegseist seltsi tegelasist oli seltsi ülesannetele vastav kõr­gem haridus.    Ja see kõik kokku aina kasvatab usaldust ta sõnade vastu.

Ka Friedebert Tuglase Eesti Kirjanduse Seltsi hiljutiseks juubeliks ilmund Eesti Kirjameeste Seltsi kroonika lugemisest saadud üldmulje kinni­tab omaltpoolt J. Jõgeveri omaaegset väidet, kuigi kroonika autor eessõnas nagu lõppkokkuvõtteski ilmsesti ei taha jagada Jõgeveri pessimismi. Tuglase koostet ajalugu ei taha kõnelda „ainult kaotatud illusioonidest, vaid ka positiivseist saavutusist meie kirjandusliku elu virgutamise, keele arendamise, rahva vaimuvara kogumise alal” (lk. 8). See ajalugu tahab vaadelda seda seltsi üheltpoolt küll ühiskondlikkude vahekordade selgitamise „parlamendina”, aga samal ajal lähtub ta ka eeldusest, et see selts siiski oli ka „meie vaimu­elu keskuseks, ülikooliks ja akadeemiaks” (lk. 8). Aga, nagu juba öeldud, teose sissejuhatuse ja lõppkokkuvõtte optimism seltsi „akadeemilisest” asen­dist ei leia mujal küllaldasel määral põhjendust ning teosest tervikuna õhkub sama pessimismi, millist leiame Jõgeveri lühikeses otsuseski.

Mis ongi õieti kätte saadud Eesti Kirjameeste Seltsi otsesel tegevus­alal? Paljukese on suutnud selts õige abistada näit. Hurta ta vanavara kor­jamisel?! Kas ta ajuti koguni ei pidurdandki Hurda tegevust, ja kas ei saanud vanavara kogumine täie hoo kätte alles sellisest „abistajast” vabane­mise järele! Ja ometi on just rahvaluule kogumine see ala, millel seltsi tee­ned kõige suuremad. Paljukese on neid raamatuid, mida on kirjastand Eesti Kirjameeste Selts, paljukese on ta annud stipendiume uurimisteks või teisiti silmnähtavalt soodustand teaduslikku, kas või rahvavalgustuslikkugi tegevust?

Neli  mõjutegurit  on  tõukejõududeks meie  ühiskondlikkudes   võitlustes XIX sajandi viimasel veerandil: vene keskvõim, kohalikud saksa valitsevad ringkonnad, eesti alalhoidlik erakond (Jannsen, Hurt) ja eesti käremeelne vool (Jakobson). Ning just vastuolud nende ühiskondlikkude jõudude vahel ilmestavad ka Eesti Kirjameeste Seltsis arenevat dramaatilist sündmustikku, neist vastuoludest kasvavad kokkupõrked, mitte aga lahkarvamustest seltsi otsestel aladel, kirjanduslikkudes või teaduslikkudes küsimustes. Viimaste küsimuste alal oligi rõhuv enamus seltsi liikmeskonnast oma algelise hariduse ja kogenematuse tõttu täiesti võimetu otsustama. See mass hakkas elavamalt end liigutama alles siis, kui haistis erakondlikku kokkupõrke lõhna, mürgeldas „hävitajate Napoleonitena” (lk. 87) suure iseteadvusega kaasa, pressis vahendeid valimata omad mehed juhatusse ja valgus siis asja vastu edaspidise huvi kaotades laiali. Kuna töövõimeliste isikute hulk niigi oli äärmiselt väike, jäi sellise ainult-erakondliku valiku tõttu nende arv eestseisuses veelgi vähemaks. Liiatigi kippusid eemalejäänud „juhid” seltsi tegevust kui» mitte otseselt takistama, siis vähemalt ignoreerima. Nii on päris loomulik, et säärase lõuna-ameerikalise revolutsiooni-õhkkonna tõttu tõeline tegevus seltsis äärmiselt kannatas.                 

Sellepärast ei taha olla Tuglasega ühel nõul, kui ta eessõnas Eesti Kirjameeste Seltsi tegevust loeb mingiks „tähtsaimaks episoodiks” „meie ühis-konnaloo seisukohalt” (lk. 9). See on vahest küll huvitavamaid episoode, aga mitte tähtsamaid. Ja huvitavamaid juba seepärast, et – nagu märgib ka Tuglas – meil ei leidu „ainustki vähegi tuntud nime läinud sajandi viimsest veerandist, kes nii või teisiti poleks ühenduses E. Kirjam. Seltsi ajalooga” (lk. 8). Nii annab Eesti Kirjameeste Seltsi ajaloo jälgimine suurepärase võimaluse möödund sajandi viimase veerandi olude ja tegelaste enam-vähem täielikuks valgustamiseks, kuna seltsi saavutised ta otseste ülesannete alal vaevalt vääriksid paarikümneleheküljeilsest brošüürist rohkemat.

Kõigest sellest selgub, et Eesti Kirjameeste Seltsi on võimalik käsitella väga hästi sirgjooneliselt erakondliku „väljamässamise” asutisena, ja võib-olla oleks olnudki parem, kui Tuglas seda võimalust oleks kasutand minnes viim-sete konsekventsideni, nii siis ära jättes oma kroonikast kirjanduslikul ja teaduslikul alal positiivset otsivad, tõepoolest lugejat väga vähe veenvad osad. Liiatigi on autoril niikuinii tulnud minna päämiselt vasakpoolset teed ja ajaloolase seisukohast ei olegi selle tee kasustamine kuidagi vähem sünnis teisest võimalusest.

Tuglase silmapaistev oskus isikuid ja olusid psühholoogiliselt lähedale tuua on ilmekalt avaldust leidnud juba Ado Grenzsteini lahkumises ja Juhan Liivis. See on paisutand küll uurimusi suuremaks kui mõne kutselise ajaloolase käes, kuid see on teiseltpoolt jälle toonud käsitlusse erakordse plastilisuse, kirjanduslikkuse ja seega kergema loetavuse. Mainit teostega võrreldes märksa laiemas ulatuses on võinud Tuglas rakendada oma uurimis- ja kirjeldamislaadi käesolevas teoses. Jakobsoni ja Hurda enam-vähem juba tuntud isiksuste kõrval tõusevad reljeef seina ühes oludega esile Hermanni, Treffneri, Köleri, Jõge veri, Truusmanni jt. kujud. Ammutuntud tõsiasjadki omandavad Tuglase käsitluses isikute sügavama karakteriseerimise tõttu otsekui hoopis uue tähenduse. Aga tuntud tõsiasjades psühholoogilisema vaatlusviisi pakkumise kõrval on Tuglasel väga palju juhuseid esitada rohkesti hoopis uut materjali ja selle põhjal juhtida tähelepanu ka senistele ekslikkudele arusaamadele.

Ei ole meil ühtki teost sellest ajajärgust, milles nii suurel määral oleks kasutet algmaterjali, kui siin.    Aga mõni aasta tagasi oleks olnudki sellinetöö hoopis võimatu, kuna vastavad materjalid olid veel laiali kas mitmesuguseis asutisis või koguni asjaomaste isikute käes. Alles Eesti Kultuurloolise Arhiivi viimaste aastate tegevus on loonud võimaluse sedalaadi teoste kirjutamiseks.

Kuid Kultuurlooline Arhiivgi on selleks liiga noor asutis, et pakkuda juba praegu kõike võimalikku vastaval alal ja sest vaatekohast on Tuglase uurimus veel nüüdki liiga varane. Kõnealuse ajajärgu materjalide süstemaatiline kogumine toob tulevikus kahtlematult veelgi lisa, nagu juba on saabundki pärast Tuglase töö lõpetamist mõningaid materjale Eesti Kirjameeste Seltsi puudutavais küsimusis.

Aga kõigele vaatamata on olevgi materjal olnud nii rikkalik ja nii uudne, et kroonika autor tihtipääle pole raatsind hakata teravamalt eraldama tööks kõige vajalisemat, vaid on lasknud end meelitada mõnigikord ka sekundaarse tähendusega asjaolude selgitamisele. Liigne ruttamine avaldub just siin kõige teravamini ja toob kaasa teose ülesehituses teatava ebaproportsionaalsuse, milles muide on teadlik autor isegi, nagu mainitakse raamatu eessõnas. Kui mõne otseselt seltsi puudutava eriküsimuse jälgimisel minnakse vahest tarbetult kaugele, siis pole see veel kesteab mis häda, hoopis pahem on see, kui päris kõrvalised probleemid meelitavad asjast eemale. Nii näit. on täiesti asjatult mindud pikalt jälgima uute kirjanduslikkude organisatsioonide asutamise kavatsusi pärast Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuse lõpetamist. Kõik see, kaasa arvatud „Kirjanduse Sõbrad” ja „Noor-Eesti”, sobiks hääl juhul Eesti Kirjanduse Seltsi eelajalukku, mitte aga siia.

Ruttamise jälgi, mida leidub kompositsioonis, võib märgata ka teose tehnilises aparaadis, nagu näit. ajalehtede ühtlusetus tsiteerimises. Alul on mainit pääle aasta ja numbri ka kuupäev, hiljem on aga viimane jäetud kõr-vale. Tsitaatide täpsusetus mõnel kohal on Tuglasele tavalisesti omase kor-rektsuse tõttu otse hämamastamapanev. Nii loeme lk. 168 („Virulasest” nr. 32, 1886) : „Ja kui väga mitu korda ei ole kassahoidjale hra Sachsile (peab olema: Sachsile)seltsis elagu (vahele jäetud: laulu) lauldud – muidugi majaostmise eest, aga ka majaostmise asjus ei ole keegi pagan ega ristiinimene (vahele jäetud: misgisugust) aruannet näinud”. Nii siis kolm viga ühesainsas lauses. Juhuliselt võrdluseks valit tsitaat ühest Kreutzwaldi kirjast (lk. 31) näitab ühe märkimata jäänud väljajätu ja tekitab tõlke suhtes vastuvaidlusi, tsitaadi lõpuosa jääb aga ilma võrdlemiseta algupärandiga üsna tumedaks. Ka korrektuurilugemises on lohakused märgitavad sagedamini kui muidu sedalaadi teostes.

Eelpoolsed märkused on kirjutet päämiselt oponendi asendist, mis hiigla usinusega kokku kantud ja korraldet kultuurloolise teose väärtust kuidagi ei taha maha kiskuda. Meie senises sedalaadi kirjanduses on Tuglase teos kõigele vaatamata ainulaadne nähis.

O. Urgart.

Hella Vuolijoki-Murrik: Koidula.

Näidend 3 vaatust eelmänguga.   Eesti Haridusliidu kirjastus.   Tallinnas 1932.

Nüüd on see mitmeti juba kõmuliseks vaieldud lavatükk ilmund ka trükis, iühelt poolt mahatõmmatud, teiselt poolt parimaks eesti draamaks ülepakutud näidendile saab nüüd ligineda rahulikumalt, väljaspool lava juhus­likke muljeid.

Kõigepäält sõnake vahele senistele vaidlustele tüki ajaloolisest tõepärasusest. Ei saa vastu vaielda: ajaloolisi isikuid on kunstiteostes teisendet alatasa, Juudi teid ja Püha Johannasid on loodud kümnemustrilisi ning Giraudoux võis oma Amphytrionile lisada järjekorra numbrigi (38). Eks ole ajalugu ise „mõtteandmine mõttetule”, nagu ütleb Th. Lessing? Seda suu­rema õigusega kunst, mis pole kunagi mööda pääsenud reaalsuse ümberkujun­damisest. Kui ajaloolised faktid ei sobi kunsti, seda halvem faktidele! Kuid ärgu unustetagu: nii julgesti võib öelda ikkagi ainult suure ja veenva kunsti­teose puhul. Ja teiseks, seda julgemalt, mida kaugemale aine kaob minevikku ja mida enam ta uduneb legendaarsusse. Kaupo ja Lembit ei hakka enam hauast protesteerima, aga dr. Michelsoni ei tea. Ta elab veel tuttavate mälestustes ja alles hiljuti kirjutas M. J. Eisen, kui suure pieteediga pärast Koi­dula surma viimase mees ta käsikirju lasknud ümber kirjutada. Võidaks ehk siingi öelda: seda tegi dr. Michelson halvast südametunnistusest… ja vaid­lused võivad jätkuda lõpmatuseni.

Küsimus tuleks üles seada teisiti: kas Koidulas ajaloost võetud tege­lased on kunstiliselt kujundet küllalt veenvaks-usutavaks? Kas teose enese sisendusjõud on nii tugev, et meile lõpuks ükstapuha paistab, kuidas oli lugu tõelises elus? Siin peab vastama, et ei. Just see kujundusjõud jätab palju soovida. Tõsielu, millest on lähtutud, ei ole lasknud fantaasiat vabalt lennata. Teoses on enam seletust kui kujundust, tahet olla võimalikult lähedal reaalsusele, kus andmed seda lubavad, ja usaldust äratada niiviisi. Proloogis on seda ajakoloriiti koguni ülearu palju (Schirreni vastused, Hun-falvy arvamised jss.), lisaks kuivi targutlusi, millel suurt ühendust pole draama koega.

Pole ime, et näidend on jäänud ilma tõusudeta, ilma teravate haripunk­tideta ja lahendusteta. See on eeskätt rida illustratsioone Koidula vindu­misest ja kannatusist Kroonlinnas. Seejuures pole kahjuks teatmematerjal ja luulelend igakord sulatet ühtlaseks massiks. Nii juhtub siis, et vahel Koidulat lastakse kõnelda Balti eraõigusest ja samas poole minuti järel juba: „Sinililled kasvasid mu varvaste vahelt, maasikad mu huultelt.”

Koidula traagikat on käsitet ibsenlikult: naine on see pool abielus, kes ei saa rahuldust, kes kannatab, kel on laiem silmaring ja keda kutsuvad suu­remad ülesanded, mees seevastu, kuigi hää ja hoolitseja, on panetand vaade­tega ja kitsarindne ega mõista naise siserabelusi. „0led kõigepäält naine ja laste ema”, ütleb Helmer Norale, nagu dr. Michelson Koidulale. Elame kokkuhoidlikult, sest mis hakkad sa pääle, kui ma ühel päeval peaksin surema? – nii kaitseb naise huvisid dr. Michelson ühes Helmeriga.

Koidula siseheitlused tulevad ta kahendund hingest, nagu see omane on Ibseni naiskangelastelegi. Ühel pool näeme siis kustutamatut igatsust kodu­maa järele ühes luuletamistarbega, teisel pool alistuskalduvust, tahet „olla nagu kõik teised naised” ainult kodu ja laste teenistuses. Kinnihoidmine ajaloolisest tõest ei ole autorit lasknud neid vastastunge teritada traagilise konfliktini, katastroof ja lahendus jäävad tulemata. Oleks ehk võidud dra­maatiliste konfliktide lõpuni arendamiseski eeskuju võtta Ibsenilt, kes on käsitand umbes samalaadilisi aineid mitmel korral ja kelle draama Naine merelt Koidula-draamale on nii lähedal, et me näit. H. Vuolijoe „Tundmatust” paremini aru saame siis, kui oleme lugend enne Naist merelt.

Ka Ibseni Ellidat, seda kergesti erutuva kujutlusega „naist merelt”, vae­vavad abieluköidikud, teda kisub enda poole meri ja keegi „Tundmatu”. Ka Ellida mees  on arst, nagu  Michelsongi,  ka  tema  elab mere  ääres väikeses linnas, milles elada tähendab kõngeda. Mis Ellidale meri, see Koidulale kodumaa. „Tundmatu” kui igatsuse kehastus on aga ühine mõlemale, ainult selle vahega, et Ellida mees tema olemasolust teab, Koidula mees aga mitte, sest et ta on kujutet paljaks Koidula visiooniks. Ibsenil see Tundmatu võtab osa sündmuste käigust, Vuolijoel jääb ta passiivseks. Nagu Ibsenil see kuju esineb kahel korral näidendi kestes, nii Vuolijoelgi. Nagu Ibsenil ta esineb dr. Wangeli aias videviku ajal Ellida selja tagant tulles, nii Vuoli­joelgi dr. Michelsoni aias videviku ajal ja samuti Koidula selja tagant ilmudes. Kui aga Ellida oma oodatud Tundmatut võtab vastu ärevusega, siis on Koidula miskipärast flegmaatne oma Tundmatuga ja nende vestlus võtab, mida kau­gemale, seda literaarsema kõla.

Alguses on mõlema autori Tundmatu-stseenis palju sarnasust. Nii ei julge Ellida ega Koidula oma Tundmatule otsa vaadata. „Ma ei julge,” ütleb Koidula, „võib olla, et sa jälle kaod.” Lugejale tundub selline argu­mentatsioon olevat võõras, koguni ebaloogiline. Kommentaarid annab siin Ibsen: Ellida lapse silmad olid tulnud Tundmatusse, neid ta siis kardabki kohtamisel nii, et kiljatab ja oma silmnäo kätega varjab. „Sa tulid siis ometi”, ütleb Koidula oma Tundmatule. „Ah armas…, viimaks ometi”, hüüab ka Ellida oma Tundmatule. „Koidula, tulin sulle järele”, seisab Vuoli­joel. Ibsenil küsib Ellida: „Miks te tulite?” ja Tundmatu vastab: „Sa tead, sulle järele”. Kohe sellele järgnevas seletuses Vuolijoe Tundmatu kõne­leb Koidulale ta praegusest mehest, kuna Ibseni Tundmatule ütleb Ellida: „Te peaksite teadma, et ma olen mehel.” Edasi järgneb hirm nii Koidulal kui Ellidal. Ellida on aga ärevam Koidulast: ,Ärge puudutage mind… Ärge tulge mulle lähedale! Mitte sammugi!… Ärge puudutage mind, kas kuulete?” millele Tundmatu vastab: „Ei maksa  mind nii karta, Ellida!” Koidula aga pole nii sensiibel, ta vaid ütleb: „Ma ei julge sind puudutada! Võib-olla – ei ole sind.”

Edasine vestlus erineb juba, sest Vuolijoe Tundmatu teeb siin väikese ekskursi Ibseni Peer Gynti moraali valdkonda. „Koidula,” nii seletab Tund­matu, „me oleme teinud suurt pattu meie eneste vastu. Me tahtsime olla nagu teised. Me ei saanud aru sellest käsust meie südameis: Olge iseendad, ärge olge muud, Koidula. Selle käsu saime kaasa sellelt rahvalt, kellest tuleme.” Eks olnud see Peer Gynti hirmus patt, et ta seda „olge iseendad” polnud täitnud?

Vuolijoki on leidnud Ibseni käsu „olge iseendad” vastupoolena valemi „olla nagu teised”, mis igatahes on reljeefsem Ibseni „rahulolemisest enesega”. Rakendetuna Koidula saatusesse, see juhtlause teeb mõndagi selgemaks päätegelase hinges. Koidula üldse on draamas parimini joonistet kuju. Kui me kergesti kaasa saame tunda ta siseheitlustele, jälgida ta passiivse kannatuse ja saatusele alistumise hetki ja kuulata kuidagi ta pateetikatki, siis on teised kujud draamas (pääle dr. Dippe) jäänud kahvatuks. Kogu Kroonlinna selts­kond, mille tühisust on tahetud vastu seada Koidula kõrgehingesusele, on jäänud dekoratiivseks.

Tühist seltskonda kujutada vaimukalt ja huvitavalt – see ülesanne pole kerge. „Lenchen ütleb”-refrään pr. Sanga suus on ju alul naljakas, aga kui seda lastakse korrata paarkümmend korda, kulub ta hoopis odavaks. Olgu siin  tähendet,  et  autoril üldse  on kalduvus kord  tulnud mõtteühendust või sõnu liiga palju korrata. Nii kordub „oled halb ema”-niotiiv kõigis sõnastus-kujudes dr. Michelsoni, ta ema ja teistegi suus lihtsa sõnakõlksuni, liiatigi kus lugejale selleks Koidula enese poolt vähimatki alust ei osuteta.

Koidula vastaskujuks on seatud dr. Michelson. Milline see mees on olnud tõeliselt, pole nii tähtis, kui see, kuivõrd usutavana ta on kujutet draamas. Sellisena aga ta ei rahulda. Koidula kui päätegelane vääriks vähe­malt kunstiliselt paremat vastast . Mõistetagu õieti: dramaatiline konflikt tulnuks pinevam, kui vastamisi oleks seatud kaks ühevääriliselt kujundet maa­ilma, kui, ütleme, dr. Michelson meheliku mehena või siis tüüpilise perekonnapääna oma vaateid esitaks väärikamalt ja kaitseks veenvamalt. Aga tema käitumises nüüd leidub hetki, mis on psühholoogiliselt võltsid. Üks näide: Dr. Michelson tuleb koju; lapsed, keda ta nii armastab, on kõrges palavikus, palavik päälegi on tõusnud; mis teeb mees? Ta ei mõtlegi kohe oma haigete laste juurde minna, mida ta juba arstina automaatselt peaks tegema, vaid hüüab: „Kas teed saab juba?” ja hakkab naisele, kes 48 tundi vahetpidamata laste juures valvand, lugema epistleid, millest? – sellest, et naine lapsi ei armasta! Ja samas teada saades oma naise raskest haigusest, ei tee ta muud kui käsutab ta voodisse ja saadab teenija teda riidest lahti võtma, ise aga pühib minema. Dr. Michelsoni moonutamisega seesuguseks inimharuldiseks, muutub meile arusaamatuks Koidula enese tahe säärase tuimardi sõna kuulda ja talle alistuda.

Mis puutub draama kompositsiooni, siis on autoril kõige paremini õnnestund esimene vaatus, ekspositsioon. Siin tutvustetakse meid Koidula elamise-olemisega Kroonlinnas, ta siselõhedega, ta abielutraagikaga. Järgmistes vaa­tustes aga ei hargne enam midagi olulist lisaks, tegevus jääb nõrgaks, korra­takse või teisendetakse vaid endisi motiive. Paistab, et seotus ajalooliste teatmetega ei ole kasuks tulnud teose dramaatilisele vormile. See on jäänud puudulikuks, hoolimata Ibseni mõjulähedusest.

J. Semper.

Punased aastad.

Mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. I. Toimetanud Hans Kruus.    Eesti   Kirjanduse   Seltsi  kirjastus  Tartus   1932.    ,,1905.   aasta   seltsi” toimetused.

,,1905. aasta selts” on hakanud trükis avaldama oma üleskutsete peale kokkutulnud materjale, peamiselt isiklikke mälestusi nendelt, kes olid nime­tatud aasta liikumisega mingis ühenduses. Enamvähem puht teadusliku huvi kõrval näikse olevat tärganud rahvagi keskel uuesti suurem huvi meie poli-tilise elu ärkamisaasta vastu, mille kaudset tunnistust tahaksin leida sellest, et ka teisalt on tuldud, nähtavasti äriliste eesmärkidega, kasustama tolle aja sündmusi. Nii on mingi tundmatu kirjastuse „Minevik” poolt välja antud 1905. aasta verepulm Eestis I jao I osa, mille on „kogunud ja toimetanud” keegi Alfred Kliimann. See 64-leheküljeline brošüür tahab igas kuus kord ilmuda. I osa oleks, nagu selgub kaanelehelt, täiesti pühendatud Harju­maale: siin on käsiteldud Kose, Hageri, Rapla ja Juuru kihelkonna sünd­mused. Aga juba käsitluslaadilt langeb eelnimetatud brošüür mingi agitatsiooni-lendlehe tasemele. Sama kontrollimata ja ekslikud kui selles välja­andes on üksikute osavõtjate nimed nende Õigekirjutuselt, sama kontrollimata on vist ka raamatu sisuline külg.    Nende ridade kirjutajale on näiteks isiklikkude mälestuste järele vägagi hästi tuntud kodukihelkonna Rapla sünd­mused, kuna 1905. aasta sügise veetsin haiguse tõttu maal ja just nimetatud kihelkonnas. Rapla oli teatud määral 19Q5. a. liikumise keskuseks, vähemalt Harjumaal, ja vaevalt oleks võimalik anda pealiskaudsemalt ja tühjemalt edasi sealseid sündmusi, kui teeb seda 1905. aasta verepulm Eestis.

,,1905. aasta selts” oma poolt on alustanud mälestiste kogumist juba 1929. a. Kõnealuses kogus on avaldatud esimene osa kokkutulnud materjalist. Eessõnas vabandab toimetaja, et avaldatud materjal on enamvähem juhuline. Ja seda see on ka tõepoolest. Sirvides sisukorda tekib tahtes-tahtmata küsi­mus: kas ei olnud võimalik kogutud materjali välja anda süstemaatlikumalt? Kui juba ärilise eesmärgiga teotsev eraettevõtja riskis materjali korraldama hakata üksikute kihelkondade kaupa, kas siis märksa laialisemate võimalustega varustatud ,,1905. aasta selts” seda ei võinud?

Eessõnast leiame, et muist mälestisi on kirjutanud autorid ise, muist aga on autorite antud intervjuude järgi üles kirjutanud intervjueerija-ametnik ja viimased ülestähendised on autorite poolt hiljemini kontrollitud. Aga kah­juks on märkimata jäetud, millised mälestised on autorite eneste kirjutatud, millised neist on intervjuud. See oleks olnud enam kui hädavajaline; erineb ju ikkagi väga suuresti autori isikliku vastutuse mõttes see, mis inimene ise on kirjutanud sellest, mis ta teisele jutustab, olgugi et ta hiljemini ise kont­rollib intervjuu. Seda peaks edaspidistes annetes arvesse võetama, et teose tarvitaja teaks kohe juba algusest peale, kus tal on tegemist tõelise memuaariga ja kus intervjuuga, millel kummalgi on oma erikaal.

Punased aastad I sisaldab peamiselt mälestisi Tartust ja Tallinnast ja sellest materjalist oleks vahest jätkunud, et moodustada kas või ainult neid linnu 1905. a. liikumises valgustav vihk, kuna muud mälestised, mis haaravad kas meie vähemaid provintsilinnu või üksikuid maakohti, oleksid võinud jääda esiotsa trükki andmata kuni vastavaid maakohti käsitlevate mälestiste saabu­miseni või koguni lõppu, segavihku. Kahtlemata oleks eeskuju järeletegemisele meelitanud ja oleks toonud vahest ka suuremat hoogu mälestuste ülesmärkimisse, milles valitsevast loidusest kurdetakse eessõnas.

Raamatus esinevas järjestuses on need mälestised määratud peamiselt ajaviitelugejale.

Materjali avaldamisel käesoleval kujul on veel seegi halbus, et üksikud artiklid selles vahelduvas kirevuses liiga kiirelt ununevad, sest et puuduvad igasugused koondavad lähtekohad, mis võimaldaksid sündmuste järjestamise meie mäluski: see kõik killustub ja pudeneb sagedases tegevuspaikade vahetuses.

Eespoolsest ongi tingitud, et kui näiteks paar nädalat peale kõnealuse kogu lugemist tahad enesele saada üksikuist artikleist individuaalset pilti, siis pead tingimata asuma uuesti nende sirvimisele, olgugi et mõned artiklid on kirjutatud väga kujukalt, nagu näiteks Fr. Tuglase oma, või sellise värsku­sega, nagu Lilli  Ibrus-Köstneri  ja paljude  teistegi mälestised.

Eessõnast kuuleme, et ,,1905. aasta selts” on mälestiste saamiseks laiali saatnud väga palju üleskutseid, kuid tulemused olevat võrdlemisi piiratud. See võib ju maksa Lõuna-Eesti kohta, kuid Põhja-Eesti, kui Tartule kaugem nurk, on nähtavasti enam kahe silma vahele jäänud. Peale Tallinna on kõne­aluses raamatus juttu ainult meie praeguse pealinna kõige ligemast ümbru­sest – Keilast ja Jüri kihelkonnast, millest jutustab sotsialistlik ühiskonna­tegelane Jaan Väin, kuna kogu muu Põhja-Eesti on jäänud puutumata. Tröös­time endid sellega, et neist sündmustest kuuleme kõnealuse teose järgmistes annetes, mida loodetavasti ei tule liiga kaua oodata. Ühtlasi tahaksime meelde tuletada mälestisi koguvale seltsile, et ta oma üleskutseid saadaks ka Põhja-Eesti 1905. a. sündmustest kuidagi osavõtnuile ja neile, kes neid kõrvalgi seistes veel mäletavad.

B. Linde

Jaan Rummo:  Kõneoskus.

Teoreetilisi lähtekohti ja praktilisi juhiseid. A/S „Ühiselu” kirjastus Tallinnas, 1932.

Iseseisvuse saavutamisega avardus meie avalik elu võimsalt ja vajadus osata avalikkuse ees esineda kasvas kiirel tempol, sageli sundides vallandama nendegi keelepaelad, kes seda ise polnud kunagi kavatsenud teha. Revolutsiooni-aeg oli liiga lühike kooliaeg meie kõnelejaile. Eesti iseseisvuse-aeg aga nõudis juba võrdlmisi suurel määral kõneoskust. Kahtlemata oli mine­vikus meie advokaatidel kõige rohkem võimalusi endid harjutada kõnekunstis, nimelt kohtukõnede kaudu, kuid siingi oli suureks miinuseks asjaolu, et kohtu­tes tuli kõnelda võõras keeles, mida sageli ei vallatud kuigi täiuslikult. Nii ongi meie avalikule elule andnud kõnelejaid kõige rohkem just advokatuur, kuna haritlaste kõik teised kutsealad on selles suhtes esitatud märksa hõreda­malt. Kõigi meie kõnelejate juures võib aga tähele panna nähtust, mis meil lokkab lopsakamalt kui ühegi teise rahva juures: meie kõnelejate vigadest kubisevat ja lauseehituselt viletsat ja nigelat eesti keelt, mis tekitab tavaliselt emakeelele tundlikumas kuulajas vaheldamisi viha, kibeduse ja häbi tunnet. Selline äbarik eesti keel lokkab tugevalt eriti meie vanemasse põlve kuulu­vate kõnelejate juures, kes nähtavasti ei arvesta sellega, et emakeeles hariduse saanud noorem põlv kuulab neid keeleliselt vigaseid kõnesid suurima piin­likkusega. Selline keeleline anarhia valitseb meie parimate ja kuulsamategi, kõnelejate suusõnalistes väljendustes.

Kõneoskuse alal on käesolev raamat meil esimene, kui mitte lugeda eel­käijaks A. Trilljärve raamatut, mis aga pühendab tähelepanu peamiselt hääl­damisele, kuna see osa on Jaan Rummo teoses jäänud võrdlemisi tagaplaanile» Nii täiendavad kaks nimetatud teost teineteist ja võivad tulla arvesse meie kõnekunsti huvilastele kõrvutigi.

Jaan Rummo on koostanud oma raamatu kõige uuemate vastavate teoste põhjal, kasutades erinevaid ja üksteist täiendavaid muukeelseid allikaid ja ammutades neist kõik olulise ja vajalise, mille tõttu teos annab algajale kogu vajalise teoreetilise materjali ja rea praktilisigi juhiseid.

Eessõnas lausub autor tagasihoidlikult, et tema püüdeks ei ole tuua midagi uut, kuna temal ei olla „endal mingeid ammendamatuid kogemuste varasalvi, mille avamine võiks huvitada „laiemaid ringkondi”. Ta on olnud päämiselt kõnede kuulaja.” Kui see ka nii on, siis peame tunnistama, et autor on olnud teiste kõnede tähelepanelik kuulaja, kes oma rikkalikke tähelepanekuid on teinud teatavaks lugejaskonnale. Need tähelepandud puudused on vägagi õpetlikud ja näpunäidetena seda kasulikumad, et need on võetud meie oma avalikust elust, esinevad meie oma paremate kõnelejate suusõnalistes väljendustes.

Jaan Rummo Kõneoskuse väärtuslikumaks küljeks on pakutud mater­jali ülevaatlik kasutamine: vähestes sõnades, kuid siiski vajaliselt selgelt ja kõiki küsimusi käsitledes annab ta algajale kätte kõik vajaliku.    Allikate kasutamisel ei ole kõnealuse raamatukese autor pakkunud tooresmaterjali, vaid võõrsilt ammutatud osa on süstemaatlikult läbi töötatud ja esineb koos oma tähelepanekutega kindlas seoses. See ongi kõnealuse teose suurimaks väär­tuseks. Seda viimast tõstab veel asjaolu, et ükski peatükk ei ole laialivalguv ega üksikasjadesse tugivam kui teine, vaid kogu antud materjal on oma täht­susele vastavalt tasakaalus ja kindlas seoses eelmisega. Üksikute pää tükki de sisu ja üksteisest sõltuvus on hästi läbimõeldud ning aitab ühtlasi oma elavas edasiandes lugeja huvi aine vastu kogu aeg alal hoida.

Ei ole väike tänapäeval nende arv, kes tahavad endid kõneoskuses aren­dada, mille tõenduseks tohiks olla juba seegi asjaolu, et kõnealuse raamatu­kese koostaja loengutel kõneoskuse alalt oli läinud aastal Tallinnas suur menu ja et tänavu korraldatakse meie päälinnas kõneoskuse-kursusi koguni kahelt poolt. Selle alaga tutvuda soovijad leiavad kahtlematult J. Rummo Kõne­oskusest kõike, mis algajale hädapäraselt vajalik.

B. Linde.

Oskar Luts   Vaadeldes ründavaid pilvi.

Noor-Eesti kirjastus Tartus, 1932.

Oskar Luts oma käesoleva mälestiste andega on jõudnud ajajärku, kust on pärit ta Kevade, üldtuntud Tootsi-lugude kaks esimest annet. „Nüüd ma õieti ei tea isegi, mida pean tegema oma mälestiste neljanda jaoga. Kas pean plagieerima iseend?” küsib autor käesolevat mälestiste osa alates. Samas leiab aga ta ka vastuse: „Hea küll, mu „Kevade” oli enamvähem luulekujutelm.    Ent nüüd ma käsitlen tõsiasju… seevõrt kui nad on säilinud meeles.”

Sama küsimuse pärast vahest ootasid kõik, kes Kevadet lugenud, suure huviga käesoleva raamatu ilmumist. Paljud lootsid siit lähemat seletust Kevade tegelastegi kohta, kuid asjatult. Autor läheb sellest küsimusest mööda ainult paarirealise märkusega. Vaevalt on midagi ühist Kevade ja käesoleva mälestiste osa sündmustiku ning tegelaste vahel. Tundmatuseni erineb reaalsus luulekujutelmast. Pole siin vahvat Joosep Tootsi, unistajat ja ilumeelset Arnot, punapealist Kiirt, Raja Teelet, küll aga trobikond oma­ette huvitavaid kihelkonnakooli poisse ning üksainus tütarlaps, Andrese pingi­naaber Miili Sarnits, köster Lender ja õpetaja Roose ning juba eelmistest mälestistest tuntud Andrese kodused ja sõbrad.

Käesolev mälestiste osa omab seniste hulgas kõige suurema ajaloolise ja sotsiaalse tähtsuse, sest see on enamasti pühendatud tolleaegsele kihel­konnakoolile, selle õpilas- ning õpetajaskonnale kui ka veneaegsele kooliüle­musele – inspektorile. Ja kihelkonnakool leiab siin tõesti usaldusväärse ning reljeefse käsitluse.

Kitsasse klassituppa on hunnikusse aetud neli jagu, kus siis vanuselt väga kirjule õpilasperele käivad kordamisi tarkust jagamas köster Lender ja õpetaja Roose. Esimene tuubib piiblilugu, salme, „katekismust” ja kiriku­laulu, viimane kõiki muid ilmalikke tarkusi. Ja vaheajal on „težurnal” tege­mist, et paberile märkida armsa maakeele kõnelejaid, millist kuritegu karis­tatakse.

Õpilastest eriti silma paistab Värdi Siimonson, kellel alati valmis iga sündmuse kohta mõni piibli stiilis luuletis või jutlus.

Tõsisematest õpilastest väärib eesjoones märkimist kooli targem poiss Voldemar  Amman, kelles pole  raske  ära tunda Tartus  tuntud koolitegelast V. Tammanni. Ka Peeter Arusk liigub kihelkonnakooli seinte vahel, tahab kõvaks kaupmeheks õppida, kuid ta on juba autori huvipiirkonnast välja lan­genud ega tehta temaga suuremat tegemist.

Üsna tabavate joontega on karakteriseeritud olupoliitilist, ülemuse ees laveerida oskavat, kuigi äkilise meelega köster Lenderit ehk Nahkkinnast, nagu teda nimetab Andres . Lenderile on vastu seatud koolihärra Ludvig Roose, vaikne ja tasakaalus mees, kel pole tujusid, see „natuke kuiv”, tagasihoidlik venestusaegne koolmeistri tüüp, kes püüab teha oma tööd korralikult ning sellega teenida nii õpilaste kui ülemuse rahulolu.

Autor on suutnud ilmekalt kujutada seda kooli miljööd, millesse kui ter­vikusse kõik tegelased sobivalt sulavad. Selles suhtes peaks käesolev teos leidma täielikku tunnustust ning hindamist.

Tunduv osa teosest on pühendatud juba varem tuntud tegelastele, nimelt kodustele, kelledest erilise tähelepanu osaliseks saab väike vend Arno, kes sureb sarlakisse.   Andrese kahju ja kurvastus on suur.

Haiguse ja surma raske meeleoluga lõpebki teos. On küll kevad, kuid pole veel lõpul kooliaasta, millega teos algas. Sarlaki läbi teinud Andreski pole läinud veel kooli, vaid käib vanaemaga koos Arno haual ja vaatab sealt tagasi tulles rändavaid pilvi: kas mitte mõne peal ei istu ta vend Arno? Niipalju on teose sisul ühist pealkirja ja kaanepildiga, mis peaksid siiski ise­loomustama kogu teost, aga mitte selle lõpulauset.

P. Hamburg.

Välismailt

Naturalism Saksas.

G. Hauptmanni 70-aastase sünnipäeva puhul on Die lit. Welt korraldand ringküsimuse naturalismi saatuse kohta Saksas. G. Hauptmann, saksa naturalismi isa, lähtub oma vastuses sõnast „natuur” ja seletab, et looduse jäljendamine pole mingi ajahaigus, vaid inimlik põhihoiak, põhi tahe, nii siis igavestipüsiv võim. Zola ja Ibseni mõju all ligines saksa naturalismi päevil ka saksa näitleja inimesele, kuna ta ennem ei osand näitelaval ühtki sõna loomulikult lausuda. Ent igal uuel sugupõlvel seisavad ees uued kestad ja koorukesed, mida ta peab murdma: sajandi lõpul tardund kodanline epigoonsus, tänapäev abstraktsete programmide jäigad valemid. Põliselt jääb aga püsima tahe vahenditu elu ja looduse kui eeskuju järele.

W. B ö 1 s c h e, üks „Friedrichshageni ringi” tegevamaid liikmeid, loo­dusteadlane ja kirjanik, väidab, et 90-date aastate naturalism on kõige selle ellu viinud, mida ta kavatsend. Järgnevad sugupõlved on naturalismi päran­duse endasse sulatand. Niisugune menu on võimalikuks saanud ainult see­tõttu, et G. Hauptmann ise tõusis kaugele üle esialgse naturalismi. Johannes Schlaf, üks varanaturalismi dramaatikuid ja lüürikuid, hindab enne muud tolleaegset, kuid juba Shakespeare’ile omast, elu kõige peenemaisse kudedesse ulatuvat motiveerimisoskust, kuna ta vähem lugu peab naturalismi kalduvu­sest pessimismi ja tendentsi, mis aga tingitud olnud oma aja olusuhteist. Arthur Eloesser, naturalismiaegne ja veel praegu aktiivselt tegutsev krii­tik, hindab naturalismi kui ainust tugevat, kümmekond aastat ettevalmistet ja sügavat murrangut tekitand kirjanduslikku voolu viimasel ajal, kuna kõik hilisemad koolid, voolud ja voolukesed on olnud ühepäeva liikumised. Haupt­manni naturalism on meile seda annud, mida hiljem ekspressionism taotles: siseelamust, tõetahet, kõlblist elusuhtumist. Hilisem naturalism libises kah­juks vahel juhuslikkuse ja isegi kriminalistika pinnale, kust enam õieti ei mõistetud Hauptmanni loomulikku elukäsitust.

Franz S e r v a e s, kes kuulub naturalismi kõige vanemasse kaardiväkke, mäletab meeleldi, et kõigist lahkuminekuist hoolimata võib kõnelda tolle aja ühisest vaimlisest atmosfäärist, mida nüüdsel ajal enam ei saa. Zola, Ibsen, Hauptmann – igaüks mõtles ja taotles ise sihte, kuid nende vahel oli siiski olemas ühine arusaamise ja sõpruse rinne. Naturalism tähendas – loomupärasust, ausust ja tõtt, ja see oli kõik. Oldi igasuguste valemite kultuse, epigoonsuse, tardumuse, kodanluse ja teooriate vastu.

Noorema generatsiooni nimel võtab sõna Alexanderplatz’i autor Alfred Döblin. Naturalismi revolutsioon ei näi küllalt revolutsiooniline olnuvat, lausub ta. Loodust kopeerida – see ei rahulda enam kedagi. Välisilmast elamusi saada, nõudeid ja sihte tuletada – on võimatu. Loodus tähendab meile tervet maailma, kõigi olevuste sees-, kaasa- ja kõrvutielamist. Objekti-subjekti vahesid me ei tunne enam. Me ei eralda välist sisemisest. Vorm ja sisu, elemendid ja suhtumised, püsimistahe ja revolutsioon – see on meile loodus. Universum on kera, mitte ühesuunaline areng, üldse mitte areng või vool või üleval latvu laotav puu. 90-date aastate naturalism jäi kinni tõelik­kuse päälispinnale. Seda peeti siis vahendituseks ja taimepärasuseks. Meile on loodus miskit, mille liikumise keskel me ise seisame, millele ise kaasa lööme, mida ise muudame. Aga ka see kaasalöömine ja muutmine ise on loodus. Me võime olla agressiivsed, iroonilised, võitlejad, karikeerijad, aga me ei tarvitse loodust jäljendada. Objektiivsus tähendab seda, et me loodust tõeliselt ja ausalt vaatleme nagu meie eneste osa. Kui ka naturalism koorkatted murdis ja elu nende alt vabastas, siis ometi alles noor sugupõlv pöör­dus esmakordselt tõelikkuse vahenditute jõudude poole. See tõelikkus pole ei absoluutne vaim ega absoluutne tung, ei kaos ega kosmos, vaid kogu loov maailm.

Suunad ja voolud rajariikide kirjanduses.

Niisuguse kõlava ja paljutõotava päälkirja all on ajakirja Die Literatur’i sept. nris ilmund Herbert Schmidt-Lambergi sulest pikk kirjutis, mis on nii üldsõnaline, tähtsaks teeseldud ja kõrgelennuline oma mitteteadmises, kui harva selliseid saab lugeda.

Sääl siis kirjutetakse, kuidas leedu, läti ja eesti kirjanikud enne iseseis­vust on sunnitud olnud oma maalt emigreeruma kõikjale, päämiselt küll Amee­rikasse, et saada võimalust oma südamelt kõik ära ütelda. Nii on vanema põlve kirjanikud kasvand võitlejaiks. Ilukirjandust on rajariikidele sel ajal päämiselt Saksamaalt sisse veetud. Kuni 1905. aastani olevat paljud läti ja eesti kirjanikud eelistand oma töid levitada saksa keeles, et endale nõnda suuremat kõlapinda leida. Tänu neile teostele olevat siis ka muu maailm teada saanud niisuguste rahvaste mõttemaailmast. Saksa keel olla ka täna­päev jäänud keeleks, mille kaudu rajariikide kirjanik otsib  endale menu.

Praegu vapustavat Lätit ja Eestit võitlused vaimulikul väljal, ja see­pärast olevat nende maade kirjandus ka tänapäevgi võitlusehimuline, mis ise­äranis lüürikute loomingus ennast tunda andvat. Aga nooremagi generat­siooni töödest paistvat läbi veneaegne Siberi-hirm ja ettevaatlikkus sõnades. „Kuid tungi vabadusele, muret selle säilitamise pärast, seda tundub igalpool rajariikide noorte luuletajate ja kirjanikkude teostest, laulgu, nad hõiskavaid vabastushümne või kirjutagu nad õpetlikke romaane balti mere idarannikul elavate vanade rahvaste ajaloost, kust siis kogu mailm võib lugeda, et need on vabad rahvad, kes alles nüüd on astund kultuurrahvaste ritta.”

Hirmus suur olevat rajariikide kirjastajate ülesanne. Nimelt pidavat nemad selle eest hoolitsema, et juba mõne aasta pärast enam ära ei vahetetaks eesti luuletajat läti romaanikirjanikuga ja leedu esseistiga. „See on raske, aga samal ajal määratu tähtis ülesanne.” Rajariikide kirjastaja olla pedagoog ja riigimees en miniature. Mitte ühes ainsaski Euroopa nurgas ei olevat käesoleval sajandil kaasaja kirjandus oma maa välis- ja sisepoliitikat nii sügavasti mõjutamas kui just siin, rajariikides, – nii väidab lõpuks artikli autor, kes otse eeskujulik on oma oskusega ja julgusega pikalt ja laialt kõnelda asjust, millest tal enesel vähematki aimu pole.

Loomingust nr. 9, november 1932

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share