Prof. Johann Köleri rahvuspoliitilisi tõekspidamisi
esti ja Soome on hõimurahvad. Nad kuuluvad ühte ja samasse keelkonda. Nad on seotud veresidemega ja ühise kaugema minevikuga. Eesti ja Läti on tõuliselt võõrrahvad, aga nad on oma eluruumilt üleaedsed, lähedad naabrid ja nende hilisemas ajaloos on palju ühtlustavaid jooni. Omaaegne vabadusvõitlus sissetungivate saksa raudrüütlitega, millist võitlust ei tunne Soome rahvuslik ajalugu, oli saatusliku tähendusega mõlemale naaberrahvale. Talurahvaseadused XIX sajandi alguses märkisid enesega Eesti ja Läti rahvusliku uuestisünni ja edaspidise emantsipatsiooni. Ja kuigi talurahvaseadustega a. 1816 ja a. 1819 anti talupoegadele kodanikuõigused, jäeti maa siiski mõisniku omanduseks ja talupoeg pidi maa välja lunastama mõisnikule makstava ränkraske ostuhinna eest. Talupoegade maa oli maksualune, mõisnikule kuuluv maa — maksuvaba. Igale rahvale on maa, millel ta elab ja asub, konstitutiivse tähendusega. Ja seda oli ja on maa vaidlematult ka Läänemeremaade rahvastele. Nii tõusevad möödunud sajandi neljakümnendais ja viiekümnendais aastates eestlaste ja lätlaste keskel agraarrahutused, mis surutakse maha karmide abinõudega. Agraarolude korraldamist nõutakse meie radikaalse rahvusliku mõtteliikumise poolt juba möödunud sajandi kuuekümnendais, kaheksakümnendais ja üheksakümnendais aastates. Ka 1905. a. liikumises on esikohal agraarnõudmised. Agraarküsimus täidab suurel määral meie iseseisvumisele eelneva ajajärgu ühiskondliku mõtte sisu. Antud võitluspinge meie tõusvas avalikkuses kaob alles pärast maareformi põhilist teostamist a. 1919.
Uusikaupunki rahuleping 30. aug. a. 1721, millega Eesti ja Läti allutati pärast Suurt Põhjasõda Venemaale, andis kinnitavalt Läänemeremaade rüütelkonnale suured eesõigustused kohaliku kiriku, kooli, kohtu ja politsei korralduses. Avalike maksude ja kohustuste määramine ja kohalik kõrgem maaomavalitseminegi kuulus ainuüksi rüütelkonnale. Ja kuigi Valla Kogukonna Seadusega a. 1866 vabastati kohalik vallaomavalitsus mõisniku otsese mõju alt, siis ei võinud ometi see piiratud tegevusala rahuldada kauemaks ajaks Eesti tõusva avaliku elu järjest suurenevaid vajadusi ja nõudeid. Nii püstitati vendade Peeter ja Aadam Petersonide ja Joh. Köleri poolt juba möödunud sajandi kuuekümnendais aastates rahvusprogrammiline nõue, et agraarolude uuendamise kõrval leiaks reformimist ka kohaliku maaomavalitsuse korraldus, et lahastatud Lõuna- ja Põhja-Eesti liidetaks ühiseks rahvuslikuks kubermanguks. Memorandumis, mis esitati Joh. Köleri, C. R. Jakobsoni, M. Veske ja teiste poolt 19. juunil a. 1881 Vene keskvalitsusele, nõutakse, et „Eestlaste eestseisus Sakslaste eestseisusega ühevääriline oleks“. Möödunud sajandi üheksakümnendais aastates arutaski Vene siseministeeriumi juures töötav nn. „Plehve komisjon“ Läänemeremaade maaomavalitsuse reformikava, milles oli kaalumisel talupoegade osavõtt kohalikust maaomavalitsemisest. See reformikava jäi aga vastu võtmata, mis põhjustas Joh. Köleri avaliku vaidluse Läänemeremaade maaomavalitsuse küsimuses. Need järjest tõusvad rahvuspoliitilised nõudmised kohaliku maaomavalitsuse reformi puhul leidsid põhilist rakendamist veel alles pärast Vene suurt revolutsiooni a. 1917. Kuna tolleaegne kirikupoliitiline alalhoidlik mõtteliikumine ei olnud suuteline ajajärgu reaalpoliitiliste küsimuste resoluutseks käsitamiseks, siis langes see peamiselt meie omaaegse radikaalse rahvuspoliitilise mõtteliikumise otseseks ülesandeks. Meie rahvuspoliitiliste püüdluste ja sihitluste kujunemisel ja ajajärgu rahvusprogrammiliste nõudmiste koostamisel on tähtis asepaik Joh. Köleril, kelle mõju meie tõusvale avalikkusele oli möödunud sajandi teisel poolel rõhutatult oluline.
Rahvuspoliitilistes tõekspidamistes on paratamatult teatud annus tulevikuõpetust ja messianismi. Alatiselt muutlik ühiskondlik elu koosnebki vajalike ajanõuete rakendamisest ja uute, kaugemate sihtide ja rahvuspoliitiliste tähiste püstitamisest. Siin püstitatakse ideaale, mis ei lange kokku elu realiteediga ja mille teenistusse suunatakse inimese tahe. Nii kõnelevad rahvuspoliitilised tõekspidamised suurel määral sellest, mis peaks olema ja mis tuleks rahva hüvanguks kaugemas või lähemas tulevikus kätte võidelda ja võita. „Rahva hüvang“ ja „rahva tulu“ on siin üldsõnaliseks lipukirjaks, millele annavad konkreetse sisu ajajärgu elulised vajadused. Rahvuspoliitilistes ideaalides ja tõekspidamistes kajastuvad ajajärgu mitmepalgelised erisuunitlused ja võitlusvoolud üle takistuste ja tõkete. Sellelt vaatekohalt on meiegi ühiskondliku mõtte areng ja liikumine olnud ennekõike lakkamatu võitlus meie väikerahva kultuurilise, majandusliku ja rahvuspoliitilise enesemääramise ja eluõiguse eest. See võitlus on ajaliselt muutuvais oludes kestnud sajandeid ja ei ole ette näha selle võitluse lõppu: inimesed kaovad, muutuvad välised olud, kuid rahvus ja ühiskond püsib. Balti saksluse ja rüütelkonna omaaegsed pangermanistlikud võitlusvõtted ja feodaalkorra majanduslik, kiriku-, kultuuri- ja õiguspoliitiline ajajärgu pärand — kogu see valitsevate ühiskondlike nähete konglomeraat oli meie rahvusliku võitluse vaenuliseks vastasrindeks.
Selles rahvuspoliitilises võitluses kujunes möödunud sajandi viimasel poolel meie avalikkuses pealegi kaks erinevat mõtteliikumist: kirikupoliitiline, saksasõbraline ja alalhoidlik rahvuslik mõttevool J. V. Jannseni, J. Hurda, M. Jürmanni, K. A. Hermanni, J. Tõnissoni ja teiste juhtimisel ning radikaalne ja kriitiline rahvuslik mõttevool. Algmeid meie rahvusliku mõtteliikumise lõhestamises võime märgata juba möödunud sajandi neljakümnendais aastates, millal leiab aset demonstratiivne lahkumine „usust ja kirikust“. See tähistas lahkumist baltisaksa mentaliteedist ja autoriteetidest. Kirikupoliitilise mõtteliikumise rajajana oli J. V. Jannsen mitte üksnes mentaliteedilt, vaid koguni ka majanduslikult sõltuv balti kohalikust sakslusest. J. Hurt, M. Jürmann, J. Bergmann, M. Lipp ja teised olid oma nooruspäevil rahvuslikult meelestatud idealistid, kuid nende idealism murdus vastu balti-saksa mõttemaailma ja kadus lõpuks jäljetult kantsli ja kirikumõisa vaheteel. Eelnimetatud idealistide „rahvusliku truuduse“ õpetusest sai peagi ainult õõnes sõnakõlks ja fraas. Nii tõusid eestlaste keskelt arvukad germanomaanid sama nobedalt, nagu möödunud sajandi algusel sakslastest estofiilidki. Kirikupoliitilise mõttevoolu vastu astub radikaalne ja kriitiline rahvuslik mõttevool. Lõhestus on märgatav juba kuuekümnendais aastates. Kulminatsioonipunkti jõuab meie rahvusliku mõtteliikumise lõhestus alles kaheksakümnendais aastates C. R. Jakobsoni rahutuil võitluspäevil. Seda rahvusliku mõtte lõhestust ei saa aga võrrelda selle meie avaliku elu pilbastumisega, mis aset leidis käesoleva sajandi alguses, millal „viiendail aastail” oli poliitiliste rühmituste tõeline õitseaeg. Rahvusliku mõtteliikumise lõhestus ei tugine möödunud sajandil ühiskondlikele kihtidele, nagu seda võib märgata uutes järjekorralistes hilisemais lõhestustes sajandi vahetusel. Omaaegse radikaalse rahvusliku mõttevoolu silmapaistvamaiks esindajateks olid vennad Peeter ja Aadam Petersonid, C. R. Jakobson, A. Dido, M. Veske, Joh. Köler ja teised.
Johann Köleri rahvuspoliitilised tõekspidamised ja tema radikaalne maailmavaateline kontseptsioon viis teda paratamatult lahku tolleaegsest saksasõbralikust kirikupoliitilisest rühmitlusest. Selles elulises asjaolus tulebki näiliselt otsida põhjust, miks meie kultuuriloos Joh, Köler on vähe tuntud. Aga seal, kus radikaalid F. R. Faehlmann, M. Veske, A. Dido ja osaliselt ka F. R. Kreutzwald langesid meie kodukasvanud kriitikas ja kirjandusloos ilmselt mahategeva hinnangu osalisteks, oli Joh. Köleril ometi see õnn — jääda vähetuntuks. Üksikud insinuatsioonid ja põhjendamata kallaletungid Joh. Kölerile ei valmista au kallaletungijatele ja ei vääri noteerimist siinkohal. Joh. Köleri varasemate biograafide hulka kuulub cand. jur. F. Bollmann, kelle sulest ilmus a. 1896 brošüür „Professor Johann Köler. Lühikene pilt tema elust ja tegevusest, tema seitsmekümne aastase sündimise päeva mälestuseks“. F. Bollmann annab ülevaatliku kokkuvõtte Joh. Köleri rahvuspoliitilistest püüetest ja senisest tegevusest. Olulisi autobiograafilisi andmeid Joh. Köleri elu ja töö üle sisaldab „Russkaja Starina“ a. 1882 ja a. 1886. Hilisemaist Joh. Köleri biograafidest olgu märgitud A. Vaga, kelle monograafia Joh. Köleri üle on varustatud arvukate reproduktsioonidega Joh. Köleri kunstiloomingust. Monograafia tugevaks küljeks on just Joh. Köleri kunstiloomingu hinnang ja esiletoomine. Joh. Köleri hoidunud arvukad käsikirjad on koondatud Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi ja neile seniavaldamata Joh. Köleri käsikirjadele toetuvadki olulisel määral alljärgnevad katselised read.
*
Johann Köler on pärit Vastemõisa vallast Viljandimaalt, kus ta vanemad olid Lubja- saare („Kõõbra“) renditalu pidajateks. Joh. Köler sündis 24. veebr. a. 1826. Ta vanemad Peet ja Kai olid usklikud ja nende majas ei puudunud piibel ja lauluraamat Elati lihtsas vanaaegses suitsutares. Kuna pere oli lasterohke — neid oli üheksa, renditalu tulukus oli aga kehv, siis oli majanduslik kitsikus iseenesestmõistetav. Köleri lapsepõli möödus „ausas ja äärmiselt vaeses“ kodus, nagu ta seletab „Russkaja Starina“ veergudel. Alghariduse sai Joh. Köler kodus ja Viljandi linna elementaarkoolis. Hiljem käis ta kolm aastat Viljandi kreiskoolis, et saadud koolitarkuse najal ellu astuda. Ta töötas mõnda aega Võnnus maalrisellina, sõitis aga oktoobris a. 1864 Peterburi, kus elas ja töötas tema vanem vend. Siin õnnestus Joh. Köleril leida tööd siidimaalijana ja astuda ühtlasi kunstiakadeemiasse. Vaatamata majanduslikule raskusele ei katkestanud Joh. Köler oma õpinguid. Ta täiendas ennast Euroopa rännakul, matkates Saksamaal, Hollandis. Belgias, Prantsusmaal, Šveitsis ja jäädes pikemaks ajaks Itaaliasse. Nii viibis ta kunstiakadeemia lõpetamise järel üle viie aasta välismail. A. 1862 asus ta uuesti Peterburi, kus hiljem leidis tööd keisrikojas tunniandjana joonistamise alal. Välismaalt tagasijõudmisel algas Joh. Köler oma rahvuspoliitilist tegevust, mis tõi enesega kaasa ebameeldivaid sekeldusi, kuna 19. oktoobril a. 1865 korraldasid politsei esindajad Joh. Köleri korteris põhjaliku läbiotsimise. Selle ajajärgu üle kirjutab A. Vaga oma monograafias täiesti põhjendatult Joh. Köleri üle: „Alates aastast 1863, mil Köler peale tagasijõudmist pikema äraoleku järel ette võttis ringreisu kodumaal, jaguneb tema elutegevus kaheks erinevaks haruks. Kui seni tema eluülesandeks oli ainuüksi kunstilooming, siis tõuseb nüüd selle kõrval peaaegu üheväärsena uus ülesanne — kodurahva teenimine, oma mahasurutud õigusteta sünnirahva aitamine võitluses parema ja inimväärsema tuleviku eest.“
Johann Köler oli suureandelise kunstnikuna ühtlasi meie väljapaistvamaid poliitikuid ja kesksem kuju meie rahvusdünaamilise mõtteliikumise ajaloos. Tema rahvuspoliitiline tegevus haaras oma alla kogu möödunud sajandi viimase poole. E. Aleksandri kool oli talle südameasjaks juba kuuekümnendais aastates. Ta rahvuspoliitiline tegevus on lähedalt seotud Holstre valla ja sellele järgneva kogu Lõuna-Eesti rahvusliku mõtteliikumisega. Talle olid abiks kuuekümnendais aastates vennad Peeter ja Aadam Petersonid, kes saadeti aga poliitilistel põhjustel maalt välja. Johann Köler oli esimesi, kes kohaliku rüütelkonna poliitilise eneseavalduse eeskujul juhatas eesti talupoegade saatkondi Vene keskvalitsuse juurde. Joh. Köler oli veendunud arvamisel, et see, mis sobiv rüütelkonnale, on sobiv ka eesti talupojale. Vendade Peeter ja Aadam Petersonide maalt väljasaatmine ja läbiotsimine Joh. Köleri juures ei muutnud veel tema arvamist. Nii korraldas kaheksakümnendais aastates Joh. Köler järjekordselt eestlaste delegatsiooni esinemist Vene keskvalitsuse ees. Ta nõutas C. R. Jakobsonile kahel korral (a. 1878 ja a. 1880) luba ajalehe „Sakala“ väljaandmiseks. C. R. Jakobson kuulus otseselt Joh. Köleri poliitilisse kooli. C. R. Jakobsoni ei saa mõista, uurides ainuüksi J. Hurda omaaegset kirikupoliitilist tegevust. See on täielises vastuolus C„ R. Jakobsoni ja Joh. Köleri rahvuspoliitilise sihikindla tegevusega.
Ühiskondlik elu ei tunne rahu. Püsiv muutlikkus ühiskondlikus elus ei ole aga veel kaootiline. Ühiskondliku mõtte aineks ongi ühiskonna käärivate ja pulbitsevate segavooluliste liikumiste sihiteadlik koordineerimine. Iga elav ja võitlev ühiskond vajab ajajärgu püüdluste ja sihitluste ideelist põhistamist. Eestluse rahvuspoliitilised püüded leidsid möödunud sajandi teisel poolel Joh. Köleri poolt kõige otsemat korrastamist, põhistamist ja sõnastamistki. Joh. Köleri rahvuspoliitiline avalik tegevus jättis olulise pitseri kogu meie ühiskondliku mõtte hilisaegsele arenguloole: tema terav ja halastamata kriitika Läänemeremaades valitsevate olude üle, tema rõhutatud nõudmised reformide ja uuenduste järele, ta avarad ja vabameelsed rahvuspoliitilised tõekspidamised ja sihtjooned olid suunaandjaiks meie tõusvas avalikkuses ja kandusid Jobu, Köleri surma järele vahetult edasi ka käesolevasse sajandisse, mõjutades oluliselt meie eeliseseisvuseaegset ühiskondlikku mõtet. Joh. Köleri rahvuspoliitilistes tõekspidamistes kajastusid kogu ajajärgule omased eestluse elulised püüded. Ta oli meie radikaalse rahvusliku mõtteliikumise rajajaid. Ta oli ühtlasi ka oma rahvuspoliitiliste tõekspidamiste tegelik rakendaja. Ta oli kapasiteet valitsevate agraarolude tundmises ja tema rahvuspoliitilises programmis ongi õieti kaks radikaalset põhinõuetes antagu Läänemeremaade rahvastele agraarreform ja uuendatagu kohaliku maaomavalitsuse senine korraldus, kus kõik võim — summa potestas — kuulus ainuüksi kohalikule rüütelkonnale. Need eestluse õigustatud nõudmised leidsid rahuldamist alles käesoleval sajandil.
Johann Köleri käsikirjadest ilmneb, et ta vaateid on oluliselt mõjutanud vabameelsed filosoofid nagu Garlieb Merkel ja Otto Rutenberg. G. Merkel (1769—1850) oli pärit Liivimaalt. Juba tema isa Daniel Merkel oli kirikuõpetajana valgustusaja filosoofia veendunud pooldaja. Nii G. Merkel kui ka O. Rutenberg olid maailmavaatelt talupojasõbralikud liberaalid ja nende mõju Joh. Kölerile seisab väljaspool kahtlust. See ilmneb juba Joh. Köleri rohkearvulistest tsitaatidest, mis toodud G. Merkeli ja O. Rutenbergi traktaatidest. Ja nii nagu O. Rutenberg ja G. Merkel olid hingepõhjani haavunud talupoja kehtivast õigluseta ja õiguseta olukorrast, nii oli seda ka Joh. Köler. Nii ütleh sel puhul Joh. Köler avameelselt „Russkaja Starina“ veergudel: „Mida lähemalt vaatlesin talupoegade olukorda, seda rohkem suurenes sügav kaastunne, mis haaras mu hinge, sest et tõelisus ületas kõik, mida võis luua isegi metsikuim mõttelend“ Ka F. Bollmann kirjutab sel puhul päris põhjendatult Joh. Köleri kohta: „Ülekohus ja vägivald, mille all ta oma sugurahvast sagedasti nägi kannatavat, haavasid valusasti tema õiglustunnnet ja sundisid teda üksipäini suure hulga vastaste vastu välja astuma, sest teadmine, et ta tõe ja õiguse eest võitleb, andis talle jõudu ja julgust ka seal kartuseta tõtt tunnistada, kus see talle silmanähtavalt hädaohtu võis tuua.“
Johann Köler toob ise oma käsikirjades ette ka rea väliseid asjaolusid, mis on mõjutanud ta maailmavaatelist kujunemist. Käsikirjas „Lugeja ei leia siit” kõneleb ta sellest, kuidas Rooma linnas a. 1862 on keegi taipamatu baltlane P. tahtnud teda rõõmustada uudisega, et „balti saksad olla kindlasti nõuks võtnud Eestlasi kui ka Lätlasi saksastada”. See teade valmistas Joh. Köierile ängistust ja tuska. Joh. Köler toob samas käsikirjas ette, kuidas ta a. 1863 kodumaal käies olevat leidnud, et „hullumajast tõusnud mõte — saksastamine — täiesti möllamas”. Majanduslikult raskete elutingimuste kõrval tabas eestlust pealegi pangermanistlik ümberrahvustamise hädaoht. Peab siinkohal kinnitavalt tähendama, et talupoegade majanduslik, kultuuriline ja õiguslik olukord möödunud sajandi kuuekümnendais aastates oli väljakannatamatult ja äärmiselt raske. Neis tingimustes on päris mõistetav, kui Joh. Köler ütleb „Russkaja Starina“ veergudel iseenese üle: „Mina hakkasin väsimatult mõtlema selle üle, et tuua oma osa minu kaasmaalaste teenistusse ja juhtida neid uute, paremate elutingimuste juurde.” Aga „Russkaja Starina” veergudel jutustab Joh. Köler, kuidas tal on hoidunud värsked mälestused Mahtra rahutuste üle, mis suruti maha karmi sõjaväljakohtu poolt. Ta märgib päris õieti, et rahutuste tõukeks oli talurahvaseaduste äärmine selgusetus. Ta toob põlastusega ära Kuusalu tolleaegse pastori jõhkra arvamuse Anija talupoegade karistuse üle, kes oli ütelnud: „Das ist eine rettende That“ (See on päästev töö). Joh. Köler seletab „Russkaja Starina“ veergudel, kuidas temale on masendavalt mõjunud jutustused Anija meeste karistamisest. Ta ütleb „Russkaja Starina“ lehekülgedel sõnasõnalt: „Kõik need jutustused liigutasid mind südamepõhjani; Tallinna eksekutsiooni pilt ilmus minu ettekujutuses kõige tõelisemates värvides.” Lõpuks tunnistab Joh. Köler ise oma käsikirjas „Baltlased”, kuidas ta eelnimetatud masendavate sündmuste puhul on oma sisimas otsustanud „teha, mis võin, et ilma vägivaldsuseta inimlik elu eestlastele tuleks”. See ongi paremaks motoks ja hüüdsõnaliseks lipukirjaks kogu Joh. Köleri rahvuspoliitilisele tegevusele. Mineviku reministsentsid ja tuleviku ideaalid lõid reaalse pinna Joh. Köleri rahvuspoliitilistele unistustele ja reaalelulistele tõekspidamistele.
Aga sama teravad kui eelmised stiimulid, on oma sisult ja väljenduseltki Joh. Köleri vaated ja hinnangud baltlusele, baltisaksa võimukandjatele ja Läänemeremaades valitsevaile olukordadele. On ilmne, et rahvuspoliitilised tõekspidamised sisaldavad kahtlemata ühiskondlikku kriitikat antud kindlakujulisest lähtekohast. Joh. Köleri kriitika ei tunne kirjandusliku novelli paljusõnalist stiili. Ta kriitika on tabav ja ta nimetab, kus see vähegi võimalik, asju nende „õige nimega”. Joh. Köleri säilinud käsikirjas „Baltlased” juurdleb ta peale muu küsimuse kallal, mida püüavad sakslased, ja vastab samas: „Võimust eesti rahva üle, kes rumaluses peab hoitud saama.” Ta ütleb samas edasi: „Kui Eesti rahvas ei saa ühte kubermangusse ühendatud, siis on see baltlaste süü pärast, kes valitsust kartma ajasid, et Eestimaa ühendamise läbi lahutust Venemaaga tahetakse.” Meie teame, et C. R. Jakobsoni surma ja Andres Dido maalt väljasaatmise järel süüdistas baltisaksa ajakirjandus avalikult, et eestlaste rahvuslik ühinemine ainsasse kubermangu soodustavat separatismi ja lahkulöömist Venemaast. On märkimisväärt, et Joh. Köler läheneb kohalikule baltisaksa küsimusele Euroopa rahvusvahelisest seisukohast, joh. Köleri tavaliseks võtteks on küsimuse vaatlus teatud kauguspunktilt. Ta ütleb oma käsikirjas „Baltlased“: „Ma ei ole mitte sakslaste vastaline, kelledes mul sõpru küllalt, aga mina olen Preussi militarismi vastu, kes tahab kõiki Eurooplasi oma alla heita. Ma olen baltlaste vastu, kes oma erakasude pärast rahvast rõhuvad. Baltlased sõdivad igal sammul teiste vastu.“ Joh. Köleri arvates on baltlaste moraal üks halvemaid maailmas. Baltlastel on Joh. Köleri arvates „ütelused ühed — teod teised: paradiisi lubavad, põrgu annavad“. Joh. Köler ütleb oma käsikirjas „Isalik sõna“ baltlaste puhul: „Balti saksad on terve leiva eestlaste käest võtnud ja raasukese sest andnud; selle eest pärivad nad suurt tänu.“ Joh. Köler sarjab baltisaksa kohalist hariduspoliitikat, põhjendades E. Aleksandri kooli vajadust: „Aleksandri kool — vastukaaluks saksa koolidele. Kohalik saksa kool hoidis eestlase kinni baltlaste teenistuses, kust ei olnud väljapääsu.“ Arvustades kõige teravamalt kehtivaid olukordi, jääb Joh. Köler siiski vankumatule veendumusele, et eesti rahvuslikud loovad jõud ületavad kõik takistused ja tõkked homsepäeva teelt. Ta küsib oma käsikirjas „Baltlased“: „Kas siis uute seadustega eestlased ei jõua neile (baltlastele) vastu panna ja oma kasu eest seista? Kus siis on vana eesti vaim?“
Kuna Joh. Köleri vaatekohalt eestlastel ei ole „suuremaid kahjulikke vaenlasi“ kui baltlased, siis on ta arvamusel, et võitlus kohaliku baltisaksa ülevõimu vastu tuleb rajada eestlaste ja lätlaste poliitilisele aktiviteedile. Rahvuslike sihtide taotlustel tuleb ära kasutada venelaste antagonismi sakslaste vastu. Köler loeb Läänemeremaade rahvaste emantsipatsiooni kasulikuks venelastelegi. Ta ütleb „Russkaja Starina“ veergudel: „Venemaa, nii tundus minule, peaks omaenese huvides tungima sinna poole, et Läänemeremaade pärisrahvad, kes moodustavad suurema osa elanikkonnast, hoiaksid alles oma keele ja rahvusliku iseärasuse, kuna see kõvendaks sidet kodumaaga ja teeniks kaitsevalliks pealetungidele Läänest.“ Joh. Köler on meie esimesi publitsiste, kes asetas Läänemeremaade rahvusliku küsimuse vahetult Euroopa rahvusvahelise prisma alla, et leida põhistust ja kaitset Lääne-meremaade rahvuskultuurilistele püüetele. Joh. Köleri arvates on kohalik baltisaksa koolikorraldus sihitud teadlikult sellele, et hoida eestlast baltlaste piiratud ja kitsas huviringis. Siit ongi pärit Joh. Köleri vaated vene keele oskuse vajalikkusest. Joh. Köler lähtub ennekõike otstarbekohasuse vaatekohalt ja arutab „Isalikus sõnas“ küsimust, kuidas võiks „üks eesti soldat ohvitseriks saada, kui ta vene keelt ei mõista?“ Nüüd teame, et isegi meie kaasaegne vabariiklik sõjaväeline juhtkond on oma kaaluvas enamuses pärit vene sõjakoolist. Peab aga siinkohal avalikult tähendama, et Joh. Köler ei jäta teravalt arvustamata ka venelasi ja nende sageli saksameelelist poliitikat Läänemeremaades. Ta nõuab eestlaste õigusliku olukorra reformimist. Ta ütleb lõpuks prohvetlikult ja ennustavalt: „Eestlased ja lätlased — kui venelased ei sega vahele — saavad jagu sakslastest maal“ (v. ERLA, j. Köler, „Läänemeremaade talupoegade maa väljaostu vajadusest riikliku hinde järele“ — 1893). Joh. Köleri poliitiline vaist on imeteldav. Ta aimas õieti sündmuste oodatavaid käike ja arengut kaugemaski tulevikus. Ta rahvuspoliitilised tõekspidamised on olnud suunaandva tähendusega meie tõusvale avalikkusele. Loova kunstnikuna oli Joh. Köler ühtlasi loov rahvuslik poliitik, kelle mõju meie ühiskondliku mõtte liikumises on ulatuslik.
Võitluses rahvuslike õiguste eest peavad eestlased Joh. Köleri arvates ajama „Eesti poliitikat“, millele ta pühendab oma käsikirjas „Baltlased“ terve peatüki. Ta ütleb seal: „Eestlased võivad ja peavad baltiastest jagu saama, et ausamat elu alustada. Kui mitte muidu, siis nende oma sõjariistadega..Nüüd, millal baltlaste küsimus Läänemeremaades on kaotanud oma teravuse, võime kõnealust küsimust käsitada puhtajaloolistes huvides ja kartmata, et meile võidakse ette heita rahvuslikku tülinorimist. Ajalooline objektiivsus kannataks aga oluliselt, kui meie mingi obskurantliku eelarvamuse pärast jätaksime hoopis valgustamata selle osa Joh. Köleri vaadetest ja tõekspidamistest. Joh. Köler ei jäta sarjamata „eestisugust sakslasi“. Ta ütleb oma käsikirjas „Baltlased“ sel puhul: „Eestlane katsub oma suguvendadele oma esivanemate maaga kadunud inimlikke õigusi tagasi saada. Kõige raskemaks takistuseks on siin — eestisugust sakslased, kes katsuvad baltlastega ühes vana olekut alal hoida, saksa baltlaste eesõiguste osaliseks saada.“ Nüüdses Posenis võib küllaldaselt leida sääraseid „eestisoost sakslasi“. Joh. Köleri käsikirjade üksikuid lahtisi lehti täidavad sageli juhuslikud märkmed, mis ei ole leidnud siduvat käsitlust ja süstemaatilist korrastamist. Nii küsib Joh. Köler: „Mis eestlastel tarvis?“ ja vastab samas: „Seaduste tundmine … Ühesugune õigus sakstega, igal pool, kas kohtu ees või ka ametites. Talumaa peab Eesti rahva kätte saama, nõnda ka kiriku mõisade maa. Metsa ka..Eesti rahvuspoliitilised sihtjooned olid oma realiteedis üldiselt tabatud Joh. Köleri poolt juba möödunud sajandil. Ta seisis kirjavahetuses vendade Peeter ja Aadam Petersonidega, kes saadeti poliitilistel põhjustel maalt välja kuuekümnendais aastates, ja Andres Didoga, kes saadeti poliitilistel põhjustel kodumaalt välja kaheksakümnendais aastates. Rahvuslikku mõtteliikumist Joh. Köleri ja C. R. Jakobsoni ideoloogilisel juhtimisel võib õigusega nimetada radikaalseks rahvuslikuks mõtteliikumiseks vastandina kirikupoliitilisele saksasõbralikule ja naiivsele rahvuslikule liikumisele.
Eesti rahvuslik poliitika oligi see, mis ühendas Peterburis asuvat Joh. Kölerit kodumaaga. Eesti rahvusliku poliitika nimel pidas Joh. Köler J. V. Jannseni Tartus toimetatud „E. Postimeest“ ei millegiks muuks, kui ainult „sakste eraleheks eesti keeles“. Eesti rahvusliku poliitika nimel nõutab ta ajalehe „Sakala“ ilmumisloa ja annab oma mõttekaaslasele C. R. Jakobsonile raha „Sakala“ väljaandmiseks. On päris loomulik, et Joh. Köler pidi siin sattuma paratamatult tülivahekorda J. Hurdaga, kes kirikupoliitilise mõtteliikumise ideoloogina luges ainukeseks positiivseks ajaleheks Eestis baltisaksa vaimsel ja ainelisel toetusel ilmuvat „Ristirahva Pühapäevalehte“ (v. „Varamu“ 1939, nr. 6 — „Dr. J. Hurt kirikupoliitilise mõtteliikumise juhina“). Eesti rahvusliku poliitika nimel uurib Joh. Köler Läänemeremaade agraarolusid ja koostab eesti rahvuspoliitilise nõudeprogrammi. Ratsionalist maailmavaatelt, nõudis ta rahvuslikku reaalpoliitikat. Ta põhinõudeks oli Läänemeremaade agraarreform ja kohaliku maaomavalitsuse uuendus. Need kaks põhinõuet moodustavadki Joh. Köleri poliitilise usutunnistuse. Eesti rahvuspoliitilised püüded ja otsingud olid talle südameasjaks kogu ta elupäevad. Joh. Köler ei tunne, mis on silmakirjalikkus, mida meie nii sageli märkame omaaegsete kirikupoliitiliste rahvajuhtide juures. Ta ei tunnista tehinguid ega mingisuguseid „kompromisse oma sisetundega“, nagu ta ütleb „Russkaja Starina“ veergudel. Ta rahvuspoliitilised tõekspidamised ei tunne murranguid. Ta seisis vankumatult meie rahvusliku mõtteliikumise eelpostil.
Seal, kus meie kirjandus, luule ja novell, on sageli plagiaat, on meie kirjanduse kriitika sageli ainult — novell ja luule. Meie kaasaegne kirjanduslugu ja kriitikagi toetub sageli aksioomidele, postulaatidele ja vankumatuile tõdedele, mis peavad püsima vastuvaidlematult kindlatena. Lähema vaatluse juures märkame aga sageli, et need „vankumatud tõed“ ei olegi mingid tõed, vaid paremal juhul ainult meeltepett ja kummitus või siis kirjandusloolised eelarvamused. Sääraseks laialt levinenud meie kirjanduslooliseks eelarvamuseks on vaade, et a. 1869 aset leidnud esimene laulupidu on meie rahvusliku ärkamisaja lähtekohaliseks algpunktiks, ja kuigi võiks meeliliigutavalt kujutleda, et Eesti rahvuslik ärkamine algas meie esimesel laulupeol piduliku eestpalvega lahtise taeva all ja vaimustava koraaliga pidurahvale koos laulu- ja pasunakooridega, siis peab ometi siinkohal tunnistama, et säärane kodukootud ja triviaalne kujutelm ei ole muud, kui rahvusliku romantismi ja ilutseva sentimentalismi lopsakalt õitsev vili. See ajalooline pateetika „müsteeriumist Tartu Ressource’i aias” ei vasta ajaloolisele tõele. Meie kirjanduse ja kultuuriloo tavaline käsitlus kannatab ilmselt „ilukirjandusliku liialduse“ all. Ajalooline karm realiteet ei tunne säärast romantikat. Euroopa rahvaste ajalugu — ja eesti rahvas ei ole erand — on midagi muud kui paljas sentimentaalne ilutsemine. Nii tõuseb sel puhul paratamatult küsimus, mis arvata sellest, et dr. F. R. Kreutzwaldi rahvuslik eepos „Kalevipoeg” ilmus eesti lugejaskonna ette veel enne meie rahvuslikku ärkamisaega, või mis arvata sellest, et vendade Peeter ja Aadam Petersonide rahvuspoliitiline tegevus ja nende maalt väljasaatmine leidis aset ajajärgus, mis eelnes meie rahvuslikule ärkamisajale? Rahvuslik ärkamine oli loomulikult pidev nähtus, mille kõrval laulupidul on tähendus kui juba asetleidnud rahvusliku ärkamise tunnusel post factum, aga kaugeltki mitte kui rahvusliku ärkamise ajalisel algusel ja lähtekohal. Laulupidude puhul kirjutab Joh. Köler oma „Isalikus sõnas” põhjendatult: „Juubelipidu demonstratsioonil on see nägu, et rumalad eestlased tänavad ja annavad au ja armastust neile, kes neid looma vääriliseks alandanud.“
Johann Köleri rahvuspoliitilised tõekspidamised ja vaated Läänemeremaade agraarküsimusele leiavad argumenteerimist ja avaldamist peale muu tema vaidluses Vene siseministeeriumi juures töötava nn. „Plehve komisjoniga”. Selle komisjoni ülesandeks oli Läänemeremaade kohaliku maaomavalitsuse reformikava väljatöötamine V. Plehve juhatusel Vene siseministeeriumi juures üheksakümendais aastates töötav erikomisjon asus aga Läänemeremaade kohalikku maaomavalitsuse reformiküsimuses eitavale seisukohale. Seda motiveeriti asjaoluga, et kohalik talupoeg on suurel määral maata. Maata talupoeg ei moodustavat aga enesest kindlat ja püsivat alust kohaliku maaomavalitsuse konstruktsioonis, mis võivat olla riiklikult vaatekohalt koguni hädaohtlik. Sellele „Plehve komisjoni” argumentatsioonile vaidleb Joh. Köler avalikult vastu ja esitab Vene siseministeeriumile vastava rapordi. Joh. Köleri rahvuspoliitiliste tõekspidamiste tundmaõppimiseks toome siinkohal kokkuvõtte tema rapordist, mille pealkirjaks on ,,Maaomavalitsuse reform ja Läänemeremaade küsimuse lahendamine agraarreformi kaudu”.
Siin väidab Joh. Köler ennekõike, et baltisaksa elemente ei saa usaldada Läänemeremaade poliitilisel juhtimisel, mille tõttu tuleks küll usaldada maa päriselanikke. Joh. Köleri arvates olevat Läänemeremaid saksastatud pärast allutamist Venemaale palju rohkem kui varemail aegadel. Ta tsiteerib O. Rutenbergi, kes väidab, et rüütlid on toonud barbaarsuse ja kõlvatuse, kuna põline ja vaba pärisrahvas neis maades seisis moraalselt palju kõrgemal röövrüütlitest. Ta tsiteerib G. Merkeli lauset: „Die russischen Bayonette allein schützen bis jetzt den deutschen Despotismus in Livland“ (Ainult Vene täägid kaitsevad kuni senini saksa despootiat Liivimaal). Ta heidab ette omaaegseile Venemaa siseministritele Valujevile ja Tolstoile eestlaste poliitilist tagakiusamist ja nende juhtide maalt välja saatmist. Edasi polemiseerib Joh. Köler „Novoje Vremja“ veergudel ilmunud eestlaste aluseta süüdistuste puhul, nagu oleksid eestlased venelaste vastu tänamatud. Joh. Köleri arvates võib tänamatu olla ainult see, kes on kõik saanud, mida ta on soovinud, aga mitte eestlane, kellelt on „kõik ära võetud”. Joh. Köler arvustab Läänemeremaade kohtureformi, mis viidi läbi a. 1889, ja ütleb, et see ei täida oma ülesannet nii kaua, kui on Läänemeremaades läbi viimata agraarreform. Ta ütleb, et „nii kaua kui krahv Tolstoi poolt kõrvale tõugatud agraarreform baltikumis ei tõuse uuesti jumala valguse ette ja ei leia rahuldamist, nii kaua ei või juttugi olla rahuldavast õigusemõistmisest maal“. Raskustega koormatud talupoeg, kes ei suuda tasuda ülemäärast renti, antakse vene kohtu alla, kes tõstab talupoja ta põlisest kodust välja ja teeb temast maata proletaari. Läänemeremaades valitseva olukorra parandamiseks on Joh. Köleri arvates vajalik läbi viia: 1. Talupoegade tugev ületus — vastasel korral ei ole tasakaalu, kuna saksa mõisnike poolt on sama hästi ka linnakodanlus, kapital, kõrgem haridus ja oskus kaitsta oma huvisid. 2. On tarvilik, et talupojad oleksid sõltumatud mõisnikest. Talumaade vähesuse juures tuleks välja osta need mõisamaad, kus mõisnik ebainimlikult hävitas terved külad, saates talupojad proletaarideks— see abinõu oleks küllalt õiglane. 4. Kolmest kubermangust tuleks rajada kaks. 5. Koos talupoegade vabastamisega tuleks vabastada saksa ikke alt ka eesti kirik. Pastor ei tohi olla talupoegade rõhujaks temale kuuluvail maadel. Kirikumõisad tulevad välja osta kohalike talupoegade kasuks. Tuleks lõpetada Läänemeremaade saksastamine.
Erilist tähelepanu väärib asjaolu, et maade riiklik võõrandamine on Joh. Kölerile tundmatu. Kõneldakse maade riiklikust väljaostust ja talupoegadele kasutada andmisest. Ka väärib äramärkimist Joh. Köleri nõue, et Läänemeremaade kolmest kubermangust tuleks rajada kaks rahvuslikku kubermangu. Eesti rahvusliku kubermangu rajamise mõte on esmakordselt avaldatud juba vendade Peeter ja Aadam Petersonide petitsioonis kuuekümnendais aastates. Oma käsikirjades seletab Joh. Köler, et rahvusliku kubermangu loomine ei ole seotud Venemaast lahkulöömise ja separatismi mõttega, nagu seda on täiesti ekslikult ja võõriti seletanud baltisaksa kohalikud võimukandjad. Joh. Köler kinnitab, et selle mõttega ei ole ka lätlastel vähematki sidet, kuna lätlased ei ole huvitatud selle reformi läbiviimisest. See mõte olevat üles võetud isiklikult tema, Joh. Köleri poolt kui praktiline abinõu. Niisugusena leidis see nõue avaldamist ka memorandumis, mis eestlaste delegatsiooni poolt esitati Vene keskvalitsusele 19. VI 1881. a.
Johann Köleri vaated Läänemeremaade agraaroludele ja kohaliku maaomavalitsuse reformivajadusele avalduvad ka tema vaidluses Liivimaa kuberneri M. A. Sinovjeviga. M. A. Sinovjev oli Liivimaa kuberneriks alates a. 1885. Ta oli oma vaadetes äärmiselt saksasõbralik. Oma brošüüris Liivi kubermangu maaomavalitsuse korralduse üle kaitseb M. A. Sinovjev Läänemeremaades kehtivat maaomavalitsuse korraldust, kus teatavasti kõik võim kuulus ainuüksi rüütelkonnale. M. A. Sinovjevi arvates pidi senine maaomavalitsuse korraldus maksma jääma tulevikuski, millega loomulikult ei võinud rahulduda Joh. Köler. Ta väidab oma vaidluses M. A. Sinovjeviga, et venelased ei kaitse näiliselt Läänemeremaades ei eestlaste, ei lätlaste ega Vene riigi huvisid. Läänemeremaade talupoeg on majanduslikult surutud ja kohalike talupoegade maad lähevad järjest mõisnike kätte. Joh. Köler asetab kogu küsimuse rahvusvahelise vaatenurga alla ja arvab, et suursakslastel võib tõusta soov kasutada päriselanike rahulolematust venelaste vastu ja ühendada Läänemeremaid kuni Narvani Saksamaa külge. Neil välistel oludel on venelased oma selguseta ja sihitu poliitikaga Läänemeremaades töötanud kogu aeg ja pideva järjekindlusega „pour le roi de Prusse“ (Preisi kuninga kasuks).
Johann Köleri arvates on M. A. Sinovjevi vaated Läänemeremaade talupoegadele põhiliselt ekslikud. Ei ole iialgi ühtegi seadust välja antud, millega oleks piiratud või koguni ära võetud Läänemeremaade talupoegade isiklik vabadus. Siin on maksnud ainult saksa „Raubritterite“ õigluseta ja õiguseta omavoli. Õigusajalooliselt vaatekohalt on Joh. Köleril kahtlemata põhjus väita, et me tunneme küll Läänemeremaade talupoegade kodanikuõiguste tagasiandmist, aga me ei tea nende kodanikuõiguste kaotamist või äravõtmist sea-duslikus korras. Edasi toob Joh. Köler rea statistilisi andmeid maahindade kohta Pihkva ja Peterburi kubermangus ning väidab, et mõisnikud müüvad Läänemeremaade talupoegadele maid kohutava vahekasu ja erakordse hinnakõrgusega. Neil asjaoludel ongi baltlased õigustatud väitma, et talupoegade maata vabastamisega nad ikestasid Läänemere-maade talupoegi veel rohkemgi. Talupoegade maata vabastamise tähe all võisid Eestimaa rüütlid täie õigusega kiidelda: „Erst jetzt haben wir Estland vollständig erobert“ (Alles nüüd allutasime Eestimaa täielikult). Baltlaste vaen E. Aleksandri kooli vastu näitab Joh. Köleri arvates ainult seda, et baltlased ei ole veelgi loobunud soovidest saksastada eestlasi ja lätlasi. Aga sealjuures on rüütelkond kõige kõlvatumalt käitunud ristiusuga, tuues maale barbaarsuse ja moraalilageduse, mida väidab oma uurimustes ka O. Rutenberg. Kõige selle pärast on Joh. Köleri arvates vajalik, et Vene keskvalitsus asuks Läänemeremaade päriselanike kaitsmisele sel teel, et neilegi saaks võimalikuks osa võtta kohalikust maaomavalitsemisest ja et määrataks kindlad hindenormid maa väljaostuks Läänemeremaade talupoegadele.
Johann Köleri arvates on kuuekümnendate aastate ajaloolised reformid Venes äratanud lootusi ka Läänemeremaade talupoegades. Nende lootuste õhutusel läkitati kuuekümnendais aastates eestlaste saatkondi Peterburi, kuid omaaegne siseminister krahv Valujev saatis eestlaste juhid vennad Peeter ja Aadam Petersonid maalt välja, kuigi mõlemad vennad olid Vene Senati poolt kohtulikult õigeks mõistetud. Venelaste järjekordsed eksitused Läänemeremaade poliitikas olid sedavõrd rängad, et tagatipuks olevat osa eestlasi muutunud koguni saksasõbralikuks. See olevat ilmnenud ka kohalikul laulupeol, kus Tartus olevat austatud paruneid eesti rahva suurte heategijatena. Neil asjaoludel on joh. Köleri arvates vajaline Läänemeremaades läbi viia: 1. et kohtud lükkaksid edasi vaesestunud talupoegade väljatõstmise nende põlistest talukohtadest, kuni ei ole valitsuse poolt määratud kindlaid normeeritud hindu maa väljaostuks, 2. et „vabatahtliku kokkuleppe“ ohvrid ei kasvaks arvult, on vajalik üldse seisma panna talumaade ost-müük, kuni ei ole välja kuulutatud valitsuse poolt kindlaks määratud maa ostunormid, ja 3. et 1804. a. talurahvaseadus, mille järele talupojad pidid olema oma maa-alade täielikeks peremeesteks, jalule seataks.
Johann Köleri vaated Läänemeremaade agraarolude ja maaomavalitsuse reformivajadusele on selged ja kategoorilised. Sama kategoorilised on Joh. Köleri nõudmised ka tema memorandumis, mis esitatud 25. aug. 1893 Vene tolleaegsele siseministrile pealkirja all „Läänemeremaade talupoegade maade väljaostu vajadusest riikliku maahinde järele“. Tundub, et agraarreform ja kohaliku maaomavalitsuse korralduse radikaalne uuendamine on Joh. Köleri rahvuspoliitiliste tõekspidamiste nurgakiviks. Võib jälgida koguni seda arengut, kuidas on Joh. Köler käsitanud neid nõudmisi kuuekümnendais, kaheksakümnendais ja üheksakümnendais aastates. Seal, kus kuuekümnendais aastates toetas eestlaste petitsiooni ainult 24 Lõuna-Eesti vallakogukonda, esitatakse aga kaheksakümnendais aastates memorandum ühiselt nii Lõuna-Eesti kui ka Põhja-Eesti delegaatide nimel. Aga üheksakümnendais aastates kõneleb Joh. Köler ühtlaselt nii eestlaste kui ka lätlaste nimel, kaitstes kogu Läänemeremaade rannarahva ja talupoegade rahvuspoliitilisi ja õiguslikke huvisid. Ja kui tahetakse küsida, kas oli Joh. Köleril selleks ka vastavat volitust, siis tahaksime omalt poolt küsida, milline volitus oli Jannsenitel, Jürmannidel ja teistel kirikupoliitilistel tegelastel käia rahvusküsimuses käsikäes baltisaksa ja rüütelkonna esindajatega lausa reetlikku rada? J. Hurt tõstis esimesena üles küsimuse J. Köleri, C. R. Jakobsoni ja teiste volituste üle memorandumi esitamisel Aleksander Ill-ie a. 1881, aga J. Hurt pigistas heatahtlikult silmad kinni, et mitte märgata „Eesti Postimehe“ omaaegse peatoimetaja J. V. Jannseni müüdavust kohalikule rüütelkonnale (v. „Varamu“ 1939, nr. 6 — „Dr. J. Hurt kirikupoliitilise mõtteliikumise juhina“). Aja jooksul muutus ka rahvuspoliitiliste nõudmiste käsitlusviis Joh. Köleri juures. Kuuekümnendate aastate Holstre valla talupoegade lihtsakoelisest petitsioonist on saanud kaheksakümnendais ja üheksakümnendais aastates juba diplomaatlik raport ja memorandum, ja lõpuks ei olnudki joh. Köleri poliitiline tegevus muud, kui Läänemeremaade rannarahva õiguslike huvide vabatahtlik diplomaatlik kaitsmine Vene keskvalitsuse juures. Aga Joh. Köler oli mitte üksi Läänemeremaade rahvaste huvidekaitsejaks üldistes rahvuspoliitilistes küsimustes, vaid ta olla ühtlasi väsimatuks nõuandjaks ja eestkostjaks, kus see osutus vajalikuks, ka koguni eraasjades igale, kes pöördus tema poole.
Johann Köler ja Läti rahvuslik poliitik Krišjänis Valdemärs olid kaasaegsed ja aastateltki ühevanused. Nende kokkusaamised Peterburis kuuekümnendais aastates olid aga üsna piiratud. On teada, et Joh. Köler jõudis välismaalt tagasi Peterburi a. 1862 ja külastas a. 1863 kodumaad, astudes ühendusse Holstre valla rahvuslike tegelastega. Neis aastates võis aset leida ka Joh. Köleri ja Kr. Valdemärsi kohtamine. Nii on ju teada, et a. 1864 asutas Valdemärs Heinastes merekooli ja a. 1865 ostis ta Novgorodi kubermangus suurema maa-ala, kuhu ta kavatses asundada maata talupoegi oma kodumaalt. Aga juba a. 1867 asus Kr. Valdemärs lõplikult Moskvasse. Neis välistes tingimustes kujunes olukord nii, et Joh. Köleri ja Kr. Valdemärsi vahel võis sidehoidjaks olla ainult kiri. Joh. Köleri mõju Läänemeremaade rahvaste tõusvale avalikkusele on ilmne. Olgu tähendatud, et näit. 1881. a. eestlaste poolt Aleksander III-le esitatud märgukirja puhul teatasid läti ajalehed, et lätlaste rahvuslikud nõudmised on täiesti ühtivad eestlaste rahvuspoliitüiste nõudmistega.
Johann Köleri tegevuse ja radikaalse rahvuspoliitilise mõtteliikumise lähem tundmaõppimine näitab, kui ekslik on vaade, nagu oleks meie rahvuslik ärkamisaeg möödunud ainuüksi ilutseva romantismi ja eesti rahvalaulu, vaimse vanavara ja muistendite kogumise hoogtöö tõusva tähe all. Rahvusliku ärkamisaja ideestik tunneb aga romantiliste ja sentimentaalsete retsitatiivide kõrval ühtlasi elavat huvi rahvuspoliitiliste ränkraskete probleemide vastu nagu seda oli agraarreform ja kohaliku maaomavalitsuse uuendus. Piiratud ruum ei võimalda siinkohal käsitleda Joh. Köleri vaateid kiriku küsimusele. Ratsionalist maailmavaatelt, arvustas ta kaasaegset kirikut veelgi teravamalt kui F. R. Kreutzwald või C. R. Jakobson. Nii kõlasid rahvusliku ärkamise aegadel üsna mõjukalt rahvuslikud reaalpoliitilised motiivid. Seda tõendab kujukalt joh. Köleri, vendade Peeter ja Aadam Petersonide, C. R. Jakobsoni, A. Dido, M. Veske ja teiste radikaalide rahvuspoliitiline avalik tegevus.
On märkimisväärt, et nii nagu omal ajal Kr. Valdemärs ostis suurema maa-ala Novgorodi kubermangus, et sinna asundada lätlasi, nii ostis ka Joh. Köler Kuntaugani mõisa Krimmis, et sinna asundada eestlastest väljarändajaid, kellel oli elu kodumaal muutunud võimatuks mõisnike tagakiusamise tõttu. Majanduslikult nurjus nii Valdemärsi kui ka Joh. Köleri ettevõte. Joh. Köleri liigse usalduse tõttu nurjus eesti asunduse loomine Krimmis, mis tõi Joh. Kölerile kaasa majanduslikke raskusi ja pettumusi. Selles majanduslikus katastroofis kaotas joh. Köler oma kogutud vara, kuigi ta ei katkestanud oma rahvuspoliitilist kindlasuunalist tegevust. Joh. Köler suri 10. aprillil a. 1899 Peterburis ja maeti Suure-Jaani kalmistule. Eesti rahva lein oli üldine. Toome siinkohal osalise väljavõtte dr. O. Kalda kõnest, mis peetud Suure-Jaani kalmistul Joh. Köleri maamulda sängitamisel:
„… Oma sugurahva saatusest ja elukäigust ei ole Köler kunagi osavõtmata ehk koguni põlgtusega mööda astunud. Küll oli tal vastalisi ka oma rahva seas, küll oli neid, kelle mõtted tema omadega kuidagi ei tahtnud kokku sündida ja kes ta vastu ehk õigusega ja põhjusega võitlesivad — aga teed on mitmesugused, armastus on üks: seda tunnistust Kölerile keegi ei keela, et ta oma rahvale kõige paremat on soovinud, et Eesti rahva õnn ja õitsemine temale püüdmiseks oli. Oma vaevaga korjatud varanduse on ta sellele püüdmisele ohvriks toonud, raskeid tusaseid tundisid on talle see osavõtmine valmistanud; kuid ei see ta südant kalestanud: kus iganes võimalik, sääl ta aitas, katsus valitsuse ringkondades oma rusutud rahva eest kosta, katsus tähelepanemist juhtida nende saatuse parandamisele, andes abi ka üksikule mehele, kes ta üle läve astus, palve suus“.
Johann Köleri vaated kunstiloomingule, esteetikale ja ilule on erilist käsitlemist leidnud A. Vaga monograafias Joh. Köleri üle. Seal kus dr. J. Hurt kogus ja korjas eesti rahvalaule ja muistendeid, olles meie romantilise rahvusluse ideoloogiks, püsis Joh. Köler rahvuslikul reaalpoliitikal, nõudes agraaruuendusi ja reforme majanduslikul ja rahvuspoliitilisel alal. Iseenesestmõistetavalt tuleb väga kõrgelt hinnata ka rahvalaulude kogumist, nagu oa seda innukalt teinud dr. J. Hurt, M. J. Eisen, S. Sommer ja dr. O. Loorits hilisemal ajal. Võib arvata, et meie rahvaluule kogud oleksid veelgi täielikumad, kui rahva vaimse muinasvara kogumist oleks korraldatud veelgi varemail aegadel. Ja kuigi Joh. Köler ei tegelnud rahvalaulude kogumisega, väärib Joh. Köleri vaimsete huvide amplituud siiski erilist rõhutamist: ta leidis oma pideva kunstiloomingu kõrval võimalusi seista lakkamatult Eesti rahva reaaleluliste, majanduslike ja rahvuspoliitiliste huvide teenistuses ja kaitsel.
Johann Köler oli oma rahvuspoliitilises õiguse nõudmises ja otsimises väljapaistev ja markantne kuju. Ta ei teadnud, mis on poliitiliste tähiste vahetus. Ta oli oma rahvuspoliitilises avalikus tegevuses väljapaistvalt tervik. Seda rõhutab ka F. Bollmann oma töös Joh. Köleri üle. Ta ütleb: „Köleri karakteri kindlusest annab see asjalugu kõige paremat tunnistust, et ta omal tervel eluajal kõigist raskustest ja ohvritest, laimamistest ja meelitamistest hoolimata, oma poliitilist seisukohta kordagi ei ole muutnud, sest et need olekud, mis tema isamaalisele tegevusele kord sihi määrasid, siiamaani veel põhjalikult ennast muutnud ei ole ja et ta oma etteseatud eesmärgile ei ole jõudnud, ehk ta küll hea tükk maad juba on lähenenud, et ta mitte selle peale ei ole vaadanud, mis talle omale kasulik oli, vaid alati seda taga nõudis, mis tervele rahvale tulu tuua tõotas“. Möödunud sajandi esimesel poolel asetleidnud Otepää ja Mahtra sõja ühiskondlikud motiivid kajastusid ja kristalliseerusid Joh. Köleri rahvuspoliitilises kontseptsioonis ühtlaseks ja terviklikuks maailmavaateks. Võitlus rüütelkonna paheõiguste vastu osutub Joh. Köleri eluülesandeks. Võetagu revideerimisele Läänemeremaade rahvaste rahvuspoliitiline olukord, vabastatagu kohalik talupoeg majanduslikust sõltuvusest maa suuromanikust, antagu kodanikuõigustele lisaks poliitilisi õigusi — see on Joh. Köleri rahvuspoliitiliste nõudmiste juhtmotiiviks. Selleks, et mõista C. R. Jakobsoni ja tema aega, on paratamatult vajalik tunda Joh. Kölerit ja tema rahvuspoliitilisi tõekspidamisi. Joh. Köleri ja C. R. Jakobsoni kirjavahetusest nähtub, et nende vahekord on alatiselt olnud sõbralik ja üksteisest heatahtlikult lugupidav. Ei ole teada ainustki vahejuhtumit, mis oleks tumestanud Joh. Köleri ja C. R. Jakobsoni usalduslikke vahekordi. Nad olid ühtivate rahvuspoliitiliste tõekspidamistega. C. R. Jakobson oli noorem Joh. Kölerist ja saatus tahtis, et ta varises enne Joh. Kölerit. Joh. Köler ja C. R. Jakobson olid suured paarimehed ühise rahvuspoliitilise plagu all. Joh. Köler oli kahtlemata tähtsaim kuju C. R. Jakobsoni kõrval meie ühiskondliku mõtte liikumises möödunud sajandil.
Aga mitte ainuüksi selleks, et mõista C. R. Jakobsoni ja tema aega, on vajalik Joh. Köleri tundmine. Ka selleks, et mõista meie omariiklusele eelnevate aegade rahvuspoliitilisi nõudmisi ja püüdeid käesoleva sajandi algusel, on möödapääsmatult vajalik tunda Joh. Köleri rahvuspoliitilisi tõekspidamisi. Ta oli meie kriitilise rahvusluse väljapaistev esindaja ja põhistaja. Tema arvustav pilk ja iseloomukohane krititsism ei lasknud Joh. Köleril peatuma jääda naiivse ja sentimentaalse rahvusluse juurde, kus töötati käsikäes baltisakslusega. See jäi kirikupoliitilise mõtteliikumise pärisosaks. Valitsevate olude halastamatu kriitika viis Joh. Köleri kohaliku maaomavalitsuse ja agraarolude reformi nõudmiseni. Joh. Köler oli ühtlasi meie rahvusliku reaalpoliitika rajaja: ta rahvuspoliitilised ideaalid olid haaratud kodurahva halli ja argipäevase elu paratamatuist vajadustest, ta poliitiline tegevus oli sihitud nende vajaduste rahuldamisele. Ta ei näinud ülesseatud rahvuspoliitiliste ideaalide teostumist. Aga see ei vähenda tema võrratut suurust.
Johann Köleri kultuurilooline tähendus seisab suurel määral selles, et ta võttis summeerivalt kokku antud ajajärgu ühiskondlikud, majanduslikud ja rahvuskultuurilised püüded, andes nendele kindla kuju ja sõnastuse. Tema poliitilise tegevuse tähendus ulatub kahtlematult üle kodumaa kitsa raja. Ja kuigi Joh. Köler on olnud vähetuntud meie läbematule tänapäevale, siis iseloomustab see asjaolu ennekõike meid, meie käristatud aega ja meie kaasaegset vaimset palet. Oleme näinud 1721. a. rahupakti hävingut, oleme aegade keerises likvideerinud rüütelkonna painajaliku võimu, oleme teostanud põhilise maareformi ja lõpuks oleme näinud baltlaste tagasipöördumist ning lahkumist maalt. Aga sealjuures oleme oma rahvusliku hilisajaloo, kirjandus- ja kultuuriloo käsitamises kinni baltisaksa kirikupoliitilises endisaegses hoiakus. Sellest on tarvis vabaneda. Tuleb põhiliselt ümber hinnata meie kirjandus- ja kultuuriloo senine käsitlusviis. Tunnete asemele peab astuma ajalooline objektiivsus ja kriitika. Loomulikult nõuab iga revisionism teatud ajalist vahemaad. Seda tahame rõhutada ka Joh. Köleri üldhinnangu juures. Ta oli C. R. Jakobsoni kõrval meie iseseisvumisele eelnevate aegade kandvaim rahvuslik poliitik. Joh. Köler kuulub nende väheste hulka, kelle tähendus ja suurus kasvab pidevalt ja tõusvalt ajas.
Maks Päss
Varamust nr. 5/1940