Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Loomulikult pole jätnud mõjutamata ka uut Poolat kogu maailmas pärast maailmasõda värske jõuga esile puhkenud pingutus kas­vatuse ja kooliuuenduse alal.

Ei olda ka siin rahul senise kooliga. Ajakirjandus kubiseb osalt õigustatud kaebustest koolide, kavade ja õpetajaskonna kohta, mis ei aita aga palju kaasa positiivseks asja sel­gitamiseks. Õpetajaskond seevastu tunneb veel selgemalt ja valusamalt, et kool, millele nad ohverdavad kogu oma võimed ja isegi elu, ei vasta aja ega moodsa pedagoogika nõuetele. Sest vaatamata tähelepanuväärivale tööle, mi­da tehtud sel alal juba 10 aastat, on veel palju teha, et kool muutuks ka tõeliselt lapse ko­duks ja töökojaks. Sellest ka tingitud mitme­sugused üksikute õpetajate kui ka nende koon­diste katsed senist kooli muuta. Need katsed on väärt, et nendega tutvuda nii sise- kui ka välismail. Liigagi tihti jäävad katsed, mis võetud ette üksikuis koolides, tundmatuiks laie­male õpetajate hulgale. Ainult vähesest on seni kõneldud ja kirjutatud pedagoogilises aja­kirjanduses. Alles viimasel ajal on märgata paranemist ses suhtes. 1929. a. moodustati ha­ridusministeeriumi juurde eriline osakond, mis jälgib ja registreerib kõike tähelepanuvääri­vat sise- ja välismaa koolielus. Kutsuti ellu ametlik pedagoogiline ajakiri „Oswiata i Wychowania“ (Haridus ja kasvatus), mis koon­dab kogutud materjali ja teeb ta kättesaada­vaks õpetajaskonnale.

On tõsiasi, et nii maa- kui linnakoolides ontöötatud väga palju, vaatamata väga raskeile tingimustele. Alljärgnev pole veel kaugeltki kõik, mis tehtud sel alal.

Kui kõnelda kooli uuenduskatseist Poolas, ei tohi unustada, et koolid olid korraldatud erisuguselt Vene, Saksa ja Austriale kuulu­vais maaosades ja nii väliseks kui ka sisemi­seks ühtlustamiseks kulus hulk aastaid. Nii võis õieti kooli uuendustöö alata vaid >—1 aastat tagasi.

Ametasutised suhtusid uuenduskatseisse osalt äraootavalt, osalt nõudvalt. Poola kooli­valitsus on arvamusel, et vabade õppekavade alusel võiks töötada eriti soodsail tingimustel, kõigepealt oleneb see õpetajaskonna vastavast ettevalmistusest ja koolide tasapinnast. Kus aga need eeltingimused olemas, alustavad kooliametkonnad ise katseid, olles ise initsiaa­torid. Nii on teostatud mitmes keskkoolis ja õpetajateseminaris dalton-plaan; väikesemas ulatuses ka mõnes rahvakoolis. Kuid peatähtsus on selles erakoolidel (797 keskkoolist on ainult 270 riigikooli, 524 kooli on erakoolid). Kuid on vähe neid koole, kes suudavad ja ta­havad kasutada oma tegevusvabadust, olgugi et mõned neist jõudnud vajalikule tasapin­nale ja omavad edasiarenemiseks küllaltki soodsaid tingimusi.

Muidugi on katsed sel alal mõjutatud tuge­vasti välismaa pedagoogilistest vooludest. Ajale, mil suhtuti kriitikata asjale ja tiheda kontakti tõttu välismaa pedagoogikaga tarvi­tati välismaa eeskujusid, järgnes nüüd valit­sev tendents luua niiöelda natsionaalne kas­vatussüsteem, mille aluseks oleksid praegus­aja pedagoogika suured ideed.

Neist ideist Poolas on mõjutanud Maria Montessori mõtted lasteaia tööd, decroly-süsteem ja dalton-plaan leidnud teostamist rahva- ning keskkooli õppetöös, Kerschensteiner’i ideed kodanikuõpetuse ning tööõpetuse õpe­tamise alal ja „self government’i“ ideed noor­soo ühiskondlikus kasvatuses. Moodne peda­googiline psühholoogia on löönud läbi kooli­des kõikjal ja õpetajaskonna ning lastevane­mate koostöö viib need kaks kasvatuslikku faktorit ikka lähemale teineteisele, millega saavutatud paljugi kasulikku noorsoole. Tänu sellele koostööle tekib igal suvel suurel arvul maapuhkekodusid koolilastele, mille kasvatus­lik väärtus on väga suur. 1929. a. suvel oli neis kodudes 124 347 õpilast.

Vaatleme lähemalt katsetöid koolides. Esi­joones väärivad tähelepanu koolid, mis tööta­vad teisendatud parkhurst – dalton – süsteemi järgi, seda nii kesk- kui rahvakoolid.

Huvitav katsekool sõna tõsises mõttes on erakool „Dworek Cisowy“ (Jugapuu õu) Gromowce’s Czorstyn’i juures suurepärastes Pieniny mägedes (idapool Tatra mägesid). Sel­les koolis on umbes 30 last 4¹—14 a. vanuses, keda kasvatatakse isetegevuse, differentseerumise ja individualiseerumise, samuti rühma­tööde põhimõttel. Õpilased aitavad kaasa majapidamistöös, põllul ja aias, tegelevad spor­diga. Kooli toetavad nii Poola kui ka välis­maa teedrajavad organisatsioonid.

Palju raskemais tingimustes töötab asutis „Dom Dziecka“ (Lapse maja) Varssavis proua Lozinska’ juhatusel, kes on proua Parkhursti õpilane. Siin on teostatud dalton-plaan järje­kindlalt. Sama süsteemi järgi töötab Chelnris riikliku naisõpetajate seminari harjutuskool. Ka püüavad mõned teised nii linna- kui maa­koolid dalton-plaani kas osaliselt või täielikult läbi viies arendada lapse individuaalseid või­meid ja iseseisvust. Dalton-plaan on enamalt jaolt muudetud nii, et nii individuaal- kui ka rühmatöö kõrval töötatakse ka terve klassina. Rahvakoolides harjutatakse igal pool iseseis­valt töötama arvutamises, joonistuses ja töö­õpetuses. Teises ja kolmandas rahvakooli klas­sis antakse lastele nädalatöid, peaasjalikult emakeeles ja arvutamises, kolmandas peale selle veel maateaduses, ajaloos ja loodusloos. Iga nädala järele kontrollib õpetaja õpilasi, vaatab ja parandab nende kirjalikke töid. Õpe­taja, kelle ülesandeks on õpilasi vähehaaval juhtida täieliku iseseisvuseni nii töö algatuses kui ka teostamises, annab juhatusi töö alul ja samuti selle kestel.

Suurejoonelistele katsetöödele asunud keskkoolidest nimetame kõigepealt kahte: ülalnimetatud Chelm’i riiklikku naisõpetajate seminari (pr. J. Mladovska) ja riigi „Lütseumi“ Krzemieiec’is (Poola idapoolses osas, Wolhynie’s). Mõlemad töötavad juba kolm aastat teisendatud dalton-plaani järgi, kusjuures nad ettevaatlikult, aga järjekindlalt ja iseseisvalt arvestavad spetsiifilisi vajadusi ja vahekordi. Mõlemas asutuses on näha, et organiseerimi­sel dalton-plaani kohaselt on suured paremu­sed õpilaste iseseisvalt mõtlema arendamisel, täpses töös ja endale võetud kohustuste täit­mises. Nende koolide eeskujule järgnesid vii­masel kooliaastal mitmed õpetajateseminarid, gümnaasiumid ja õpetajate kursused, ning näib, et see õppeviis on võitnud kindla seisu­koha Poola koolielus.

Ka decroly-süsteenn katsetatakse mõnes koolis, näiteks Jan Kanty nimelises rahvakoo­lis Krakovis. Siin koondatakse pearõhk tege­likult läbielatu ja selle mõistmise ning kasu­tamise tihedaks sidumiseks. Õppesihiga jalu­tuskäigud, sellele järgnev vaadatu, kuuldu — ühesõnaga läbielatu jutustamine, plastiline väl­jendus tööõppuses või joonistamises, õppema­terjali koondamine läbielatu kui keskpunkti ümber — need on selle õppemeetodi tunnused.

Aine ja aja keskenduspõhimõtet arenda­takse ühes edumeelses keskkoolis Lodzis. Seal määratakse semestriks või õppeaastaks üksi­kud ainegrupid keskpunktiks, mille ümber koonduvad siis teised ained. Päeva jooksul kä­sitellakse ainult kaht ainet, VI klassist (ülemsekundast) peale spetsialiseerutakse üksikuis ainegruppides. Keskendusõppeviisi tulemuseks oli noorte tunduva aktiivsuse, õppe- ja tööhuvi tõus. See võimaldas osalist numbrisüsteemi kaotamist, lähendas sisemiselt õpilasi ja õpe­tajaid tõelikkusele ja otsekohesusele rajatud ühiseks tervikuks.

Üks Lublini rahvakool katsetab ainete keskendusega loodusloolistes distsipliinides ja õppeviisi painduvamaks muutmisega vastavalt õpilaste kalduvustele. See viib juba parata­matult kindla, tardunud õppekava kaotamisele ja vabale õppekavale.

Koolikasvatuses ettevõetud katseid iseloomustab ühiskondlik põhimõte. Näitena võiks tuua Varssavi linna katserahvakooli nr. 120. kava. Esimeses klassis näidatakse ja selgita­takse lastele inimeste ja loomade töid, teises inimeste vastastikust olenevust ja vastastikuse abi vajadust, järgnevates klassides (III—V) viiakse need ideed läbi konkreetsemalt ühen­duses oma riigi, rahva ja inimsooga. Kahes kõrgemas (VI—VII) rahvakooli klassis näi­datakse noortele, kui suured kultuursed väär­tused sünnivad rahvaste intellektuaalsest koostööst.

Selles koolitöös tarvitatavad meetodid põhinevad õpilaste iseseisvusel, kooli organiseerimisel ühiskondlikul alusel ja koostööl väljas­pool kooli asuvate sotsiaalse abi organisatsioo­nidega.

Ühiskondlik põhimõte on samuti maksev ka Varssavi perekondlikus kasvatusasutises ,,Nasz Dom“ (Meie maja). Asutist peab ülal ühing ja juhib pr. M. Falska, tuntud ja omapärase pedagoogi Dr. Janusz Korczak’i) kaasabil. Asutuses on eelkooliealised lapsed, rahva-, kesk- ja kutsekoolide õpilased. Kõik kokku moodustavad mingi perekonnataolise ühiskonna, kus igal lapsel on oma kohustused ja õigused. Suu­rema osa tööst teevad selles asutuses õpilased, kel on täielik omavalitsus. Tähtsaim eetilise kasvatuse abinõu on lastekohus, mis arutab liikmete tüliküsimusi ja trahvib ühiskonnale kahju tekitanuid. Mõistagi töötab õpetajate kolleegium täielikus kooskõlas õpilaskonna ju­hatusega.

Kerschensteiner’i töökooli põhimõtteid kasutab „Linna Töökool“ Lodzis. Käsitööd ja tööõpetust tarvitatakse siin väljendusvõimalusena igal alal ja kõrgemais klassides muutub tööõpetus iseseisvaks aineks, mida õpetatakse eeskujulikult sisseseatud töökodades. Kava on ehitatud keskenduspõhimõttele; I—III klassis ained grupeeruvad koduloo ümber, kõrgemais klassides on kolm ainetegruppi: humanitaarne, füüsika-matemaatiline ja maateadus-loodusteaduslik. Kõigil neil gruppidel on oma la­boratooriumid, kus kasvatatakse lapsi õpeta­jate juhatusel iseseisvale tööle. Töötatakse gruppidena, igas grupis 4—5 õpilast. Grupi­juhid vastutavad töösaavutuste ja korra eest oma grupis. Sotsiaalseid kalduvusi arenda­takse kooliorganisatsioonides (teaduslikud töö- ringid, kooli hoiukassa, teerajajate grupp, spordiklubi jne.).

Jääb veel üle öelda mõni sõna moodsa pedagoogilise psühholoogia praktilisest kasutamisest Poola kooles. Viimaseil aastail juhib Poola koolivalitsus suuremat tähelepanu nii õpetajaskonna psühholoogilisele arenemisprobleemile kui ka praktilistele katsetele sel alal. Õpetajaskonna huvi on äratatud ja see väljen­dub terves reas suuremates ja vähemates töödes, mis käsitavad õpilase intelligentsi uurimise ja an­dekuse differentseerumise küsimusi. Binettermani testmeetodid on Poolas tuntud juba aastaid ja on mitmel korral nendega katseta­tud. Suuri teeneid testmeetodite uurimisel on praegu juba surnud suurel poola psühholoogil J. W. David’il, kes leiutas oma meetodi (pilditestid) ja katsetas sellega. Tema õpilased, näit. Aniela Szycorna, jätkavad tema uurimusi ja praktilisi katsetöid. Suurim mõju sel alal oli kahe aasta eest surnud kuulsal teadlasel pr. Josefa Joteyko’1, kes pärast kauaaegset tööd Belgias ja Prantsusmaal pöördus tagasi Poolasse pärast maailmasõja lõppu ja tegeles siin intensiivselt pedagoogilise psühholoogia alal.

Praktiliselt võeti testid tarvitusele viimaseil aastail mõnes suurlinna koolis, kõige enne Varssavi erikoolis ebanormaalseile lastele, kus hoolealustega katsetati pr. M. Grzegorzewski, juhatusel. Neid katseid kasutatakse ka mõnes kutsekoolis ja kutsevaliku nõuandebüroos, sa­muti mõnes keskkoolis ja õpetajateseminaris vastuvõtueksameil koos tavaliste kirjalike ja suuliste eksamitega. Koolipsühholooge on veel vähe. 1926. a. kutsuti ametisse Vars­savi rahvakoolide juurde koolipsühholoog pr. M. Kaczynska. Tema aruande järgi uuriti 1927. a. 200 eelkooliealise lapse võimeid psüh­holoogiliste katsete varal, et koostada vasta­vaid teste põhikooli astumiseks. Aastal 1928 tehti niisuguseid katseid 625 Varssavi rahva­kooli poisi ja tüdrukuga. Saadud tulemusi arvestati õpilaste klassifitseerimisel vastavais koolides. 1929. a. allusid katseile juba 4000 last, kes jagati intelligentsusgruppidesse. Lõppeks uuriti 6000 esimese kolme põhikooli klassi õpi­lase intelligentsi ja teadmusi, mille najal tehti kindlaks, et õppekavad on vähesobivad laste intelligentsi tasemele. Need ja mõned teised uurimused ja katsed tõestavad moodsa testide meetodi tähtsust andekuse määramisel, samuti õppekavade „psühhologiseerimisel“ ja nõuavad õpetajaskonnalt erilist huvi koolipsühholoogia vastu.

Freud’i psühhoanalüüs pole suutnud sügavamalt huvitada Poola õpetajaskonda. Adleri individuaalpsühholoogia on suutnud võita suuremat poolehoidu ja sõpru. Õpetajaskonnas on paljud, kes püüavad suhtuda õpilasele moodsa individuaalpsühholoogia seisukohalt. Üks gümnaasium Varssavis (direktor A. Rondthaler) katsub viia tervet kasvatussüsteemi Adleri teooria alusele ja asutas individuaal­psühholoogilise nõuandepunkti lastevanemaile ja noorsoole.

Huvitav osa katsetöös on ka paljude õpetajate igapäevasel väikesemaulatuslikul tööl. Nii mõnigi kannab oma kivikese praegusaja suurele kasvatuse ja õpetuse ülesehitamisele. Teda sagedasti ei nähta, ei tunnustata, vaid vastupidi — tihtigi kritiseeritakse teda ar­mutult ja takistatakse tema tööd. Kooliuuen­dus Poolas, nagu kõikjal, on aga võimalik ai­nult kogu õpetajaskonna koostööl. Katsed, mis korraldatakse üheklassilistes maakoolides, on sama tähtsad kui suurlinna komplitseeritud laboratooriumis toimitavad katsed. Nii üks kui teine on sammuks teel lähemale paremale ja õilsamale inimesele.

Michael Friedländer

Kasvatusest nr. 2/1931