Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Jean Jacques Rousseau oli Voltaire’i kaasaegne. Nad surid ühel aastal: 1778. Kuid vaimselt kuulus Rousseau teise põlve. Ta algatas voolu, mille mõju järelmaailmas jäi võistlema valgustusaja ratsionalismiga ja mõjutas ligikaudu sama sügavalt kui eelmine niihästi Prantsusmaa kui Euroopa vaimset arengut. Rousseau oli sama leppimatu vana korra ja vaimu vastane kui Voltaire. Ta nägi samuti oma aja ühiskondliku olukorra ebaõiglust ja püsimatust, ka tema tahtis seda parandada, kuid ta eitas niihästi Voltaire’i meetodit kui ta ideaali. Vargustusliikumine, mida esindas Voltaire, nägi lõppsihti hariduses ja loo­tis selle kaudu kõrvaldada kõik pahed: ebausu ja üle­kohtu. Valgustatud valitsejad pidid teostama refor­mid, mis oleksid rahvale võimaldanud õiglase elujärje ja kõrge hariduse. Haritud rahvas oleks lõpuks osa­nud kõrvaldada lõplikult kõik väärnähtused, määrates oma kooselu mõistuse selgete käskude järgi. Aru­kalt valitsetud rahvale, kes jaguneb aruka korra järgi klassidesse, mille vastuolud kõigile kättesaadav haridus oleks tasandanud, tuli anda paras määr vabadusi ja selge, mõistusepärane õiglus — nagu Inglismaal. See Voltaire’i ideaal on jäänud meie päevini vabameelse liikumise aluseks ja kajastub kõigi tõsiselt demokraatlikkude parteide kavades.

Rousseau põlgas seda puhtratsionalistlikku õpe­tust. Ta nägi mõistuses endas, eriti ta kõrgsaavutustes, teaduses ja kunstis, inimlike pahede juurt ja inimkonna põhivaenlast. Ta väitis, et inimene on loo­mult hea, kuid (ainult) mõistuse teenistuses oma loo­muliku lihtsuse kaotanud seltskond hukutab inimese. Ta ülistas nn. looduslikku olukorda, kus inime­sed olid vabad, head ja õnnelikud. Tsivilisat­siooni põhipahet nägi ta inimeste üheõiglusetuses, mis põhineb omandi ebasarnasu­sel. Mida kõrgemale tsivilisatsioon areneb, seda tera­vamaks muutuvad need vastuolud rahva eri kihtide vahel, rikkad jäävad ka hariduse ainuomanikeks, mate­riaalsete erivustega liituvad vaimlised vahed.

Kunst ja teadus on rikaste ebaõiglase külluse kaasnähtused ja see kõik elab masside viletsusest. Kuid ka Rousseau nägi võimatust tagasi pöörata algelise loodusliku olukorra juurde. Selle asemel nõudis ta uut ühiskonnakorda, kus seisuslikud ja varanduslikud vaheseinad oleksid kaotatud. See ühiskond pidi toetuma ka uuele kasva­tussüsteemile, mille põhimõtteid Rousseau selgitas oma romaanis „Emile“ (1762). Lapses tuli arendada enne kõike loomulikke omadusi, terveid instinkte ja tunded, hoides temast eemale seltskonnas valitseva „hariduse” hukutavat mõju. Alles siis kui ta isiksus looduselähedases olukorras oli küllalt tugevaks kasva­nud, võidi asuda vaimu harimisele. Sugude vahekord pidi muutuma loomulikuks ja avameelseks, perekond ja enne kõike emakohused pidid olema pühad. Nii­viisi vabaduses kasvanud, lihtsalt õnnelikud inimesed

Louis XV-nda stiilis sisedekoratsioon XVIII saj.

oleksid moodustanud ka õiglase ühiskonna omavahe­lise vaba kokkuleppe alusel. Igaüks oleks nõustunud üldsuse heaks ohverdama osa oma individuaalsest tah­test. Ja see ühine kokkulepe, „sotsiaalne kontrakt“, oleks määranud valitsemiskorra ning valitsuse.

Kogu võim võis lähtuda ainult rahvast ja riik pidi olema rahva jaoks, mitte vastupidi nagu seni.

Rousseau kuulub valgustusaega oma terava mõistusliku analüüsiga. Ta oli kõigest erivusest hoolimata oma aja laps. Ilma valgustusaja mõttekoolita oleks ta ühiskonnaarvustus olnud võimatu. Ka ei eitanud ta lõplikult hariduse tähtsust, ta võitles ainult aru ühekülgse ülistuse vastu. Oma kuulsas armastusromaanis „Uus Heloise“ (1761) laskis ta Helo’ise’il arukalt võita oma südame kalduvuse, mis oli vastu­olus perekonna huvidega. Tema hariduseprogramm „Emile’is“ tähendas suurt edusammu võrreldes senise ühekülgse raamatuliku ja eluvõõra õpetusviisiga. Ta nõudis ladina autorite tardunud lugemise asemel ka praktiliste teaduste õpetamist ja elavamat ning vaba­mat pedagoogikat — kõik põhimõtted, mille eest täna­päeva õpetusmeetodid võlgnevad Rousseau’le tänu kogu maailmas.

Rousseau ühiskonnaõpetusele lähevad aga tagasi ka uueaegse sotsialismi ja kommunismi põhimõtted. Nad sisalduvad selles väites, et kõige ebaõigluse ja pahe juur on eraomanduses ja et kasvatuse teel saab luua uue inimkonna, kes ise endale kindlustab õiglase ühiskonnakorra. Nõudes, et kogu riigivõim peab tulema rahvast endast, sisalduvad hilisemad üldise valimisõiguse ja demokraatliku rahvariigi ideed. Nii täiendas Rousseau oluliselt valgustusaja ühiskond­likku mõtet, jättes pärandi, mille ulatus ja mõju pol­nud vähem Voltaire’i ja Montesquieu omast.

Kuid mõistuslikes teooriais avaldus ainult osa Rousseau’d. Veelgi suurem oli ta tundeline mõju, mis kajastus juba ta kaasajal. Rousseau oli enne kõike tundeinimene. Ta heitlik elukäik, mida ta on pihti­nud oma kuulsais „Konfessioonides”, oli täis joobumisi armastusest, sõprusest, loodusest. Ta oli ise tem­peramendilt keset kunstlikku seltskonda see vaba loo­duseinimene, kelle õigusi ta kaitses oma teostes. Pole tähenduseta, et ta oma vaateidki avaldas enamasti romaanides. Ta oli poeet, kes oma mõtteile andis tun­delise jõu. Ja sellega oli ta kaine valgustusaja ürgvaenlane.

Rousseau on selle tundelise reaktsiooni juht, mis tõusis XVIII sajandi lõpul senise mõistuse ainuvalitsuse vastu. Rousseau’ga murdub esimest korda päevaval­gele jälle see osa prantsuse rahva hingest, mis oli võõras antiikpärandile. Rousseau määratus tundejõus, tema lürismis, luules ja musikaalsuses on ta suu­rim jõud ja see seletab ka tema edu kaasajal. Salon­gide vaimukas seltskond oli sisemiselt kokku kuiva­nud, ta vaim, ta skepsis olid muutunud talle endale igavaks — oldi blaseerunud ja tüdinud. Seepärast leidsid Rousseau mõtted koguni oma aja aadliseltskonnas vaimustatud pooldajaid. Seltskond võttis nad kohe omaks, et neid omal viisil teostada.

Sai heaks tooniks „loomulik“ olla. Daamid imetasid oma lapsi ise (meelsasti seltskonnas ja ooperis), rõivastus muutus lihtsamaks, kanti puuvillaseid riideid siidi asemel, klassikaliselt korrapäraste iluaedade ase­mele loodi nn. „inglise“ aedu, mis olid ebasümmeetrilised, just kui looduse loodud. Selle aristokraatliku loomulikkusemängu sümboliks võib pidada Marie-Antoinette’i „küla“ Trianoni pargis Versailles’ kõrval, kus kuninganna mängis piimatüdrukut, kus oli keela­tud hoovkondlik tseremoniaal, kus sellisel meeldival kombel arvati teostavat Rousseau nõudeid.

Rousseau avastas esimesena „metsiku looduse“, mäestike, metsade, vete majesteetluse, õhu ja kauge silmapiiri tundeväärtuse, terve looduse võimsuse. Sel­les templis mõtles ta oma uuestisündinud inimkonna unelmat. Seltskond tegi aga sellest karjasemängusid ja kunstlikke külasid. Tema tunde jõust ja tulisest igatsusest sai sentimentalism, kahvatu härdus ja tee­seldud lihtsameelsus.

Oma tõelised järglased aga leidis Rousseau alles hiljem. Oma lürismi (isikupärase tundluse), oma looduseaustuse ja puhta eluõnne igatsusega sai Rousseau romantilise voolu esiisaks. Kõik hilisemad Timgejõule apelleerivad voolud on sisaldu­nud juba Rousseau’s: Tolstoi radikaalne kõlbluseõpetus, saksa hiljutine ekspressionism, kõik tundelised liikumised idealistlikust noorsooliikumisest kuni lõunamere saarte ihalemiseni.

Otsene mõju, mida ta avaldas näit. Schillerile („Röövlid“) ja Goethele („Wertheri kannatused”) kahvatub selle suure üldmõju kõrval, mida ta veel kaua ja osalt praegugi avaldab kogu Euroopale. Ja mitte asjata ei alga praegused antidemokraadid, „uusklassikud“ jt., oma rünnakut just Rousseau kriitikaga.

Juba oma eluajal mõjutas ta kodanlust ja liht­rahvast enam kui suurseltskonda, kes jäi talle sisemi­selt kaugeks. Ta sai vaeste ja tagakiusatute apostliks ja revolutsiooni puhkemises etendas temalt päritud entusiasm kindlasti suurt osa. Suure Prantsuse Revo­lutsiooni tuline usk inimlusse ja tahe inimkonda õnnes­tada on Rousseau usk ja tahe. Kuid Rousseau vaim juhtis ka terroriaegseid metsikuid tapatalguid. See oli mõistuse kontrolli alt vallandunud tundemäratsuse tulemus. Revolutsioon algas Voltaire’i vaimus, kuid pöördus ikka enam Rousseau jälgedesse. Robespierre, üks revolutsiooni juhtidest, oli tuline Rousseau aus­taja. Kuid ta esindas äärmuslikult ainult üht poolt Rousseau pärandis.

Voltaire ja Rousseau oma loomingu ja selle mõjuga on pärast gootikat olnud Prantsusmaa hiilgavamad suurnimed ja nende vabadusaated selle maa uus võrratu kink kogu maailmale.

Aleksander Aspel

Teosest „Prantsusmaa ja Euroopa”, 1935