Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Nimetan teaduseks, mida tavaliselt kutsutakse filosoofiaks, mitte ilma teatud eesmärgita. Filosofeerima on sõna, mille alla võtak­sin meelsaimalt kokku oma elu; ent kuna see sõna lihtsas tarvituses väljendab vaid siseelu seni alles osalist vormi ja pealegi sisaldab vaid üksil­dase mõtleja subjektiivset avaldust, siis tuleb inimkonna üldisele vaatekohale ümber asetudes tarvitada objektiivsemat sõna teadma. Jah, kord saabub päev, kus inimkond enam ei usu, vaid kus ta teab; päev, kus ta tunneb metafüü­silist ja hingelist maailma, nagu ta juba tunneb füüsilist maailma; päev, kus inimkonna valitse­mine pole jäetud enam juhuse ja intriigi meelevalla alla, vaid on usaldatud ratsionaalsele arutlusele parimaist ja tõhusamaist vahendeist selle saavutamiseks. Kui teaduse eesmärk on selline, kui ta otstarbeks on õpetada inimesele ta sihti ja eluseadust, lasta tal haarata elu tõe­list mõtet, püstitada ühes kunsti, luule ja voo­rusega jumalikku ideaali, mis üksi annab väär­tuse inimlikule olemasolule, kas võiks tal siis olla tõsiseid laimajaid?

Kuid, küsitaks selle peale, kas täidab teadus kunagi need imeväärsed ülesanded? Kõik, mis tean, on see, et kui tema seda ei tee, siis ei tee seda keegi, ja et inimkonnale jääb igavesti tead­mata asjade mõte; sest teadus on ainus õigusta­tud tunnetusviis, ja kui usundid on võinud inim­konna arengule avaldada nii hüvelist mõju, siis ainuüksi seetõttu, mis neis segaselt peitus tea­duslikku, s. t. inimvaimu korrapärast eneseteos­tust.

Muidugi, kui piirduda vaid sellega, mis teadus on teinud seni, arvestamata tulevikku, siis võiks küll küsida, kas ta kunagi täidab seda programmi ja kas ta jõuab nii kaugele, et annaks inimkon­nale mingi sümboli, mis oleks võrreldav usundite omaga. Seni on teadus ainult lõhkunud. Loo­dusele rakendatud, ta on hävitanud selle veetluse ja salapära, näidates matemaatilisi jõude seal, kus rahvakujutlus nägi elu, hingelist avaldust ja vabadust. Inimvaimu ajaloo puhul rakendatud, ta hävitas luulelised kujutelmad kõrgemaist isendeist, kus poolteaduse imetlus armastas nii väga laiutada. Hingenähtuste puhul rakenda­tud, ta hävitas need lohutavad uskumused, mida miski ei asenda südameis, kes neil on puhanud. Kas leidub ühtki, kes pärast siirast pühendu­mist teadusele pole neednud päeva, kus sündis ta mõte, ega ole kahetsenud mõne kalli illusiooni kaotust? Mul endal, tunnistan, on olnud palju kahetseda; jah, mõnikord oleksin soovinud ma­gada veel ühes lihtsameelsetega, oleksin ärritu­nud kriitika ja ratsionalismi vastu, kui ärrituti saatuse vastu. Esimene tunne sel, kes astub naiivsest uskumisest kriitilise vaatluse pinnale, on kahetsus ja peaaegu teotustahe selle kõiguta­matu võimu vastu, kes oma võimuhaaramise het­kest peale sunnib teda ühes endaga läbi käima kõik oma tõkestamatu käigu järgud kuni lõpp­jaamani, kus peatutakse, et nutta. Õnnetu nagu Schilleri Cassandra, kes oli näinud liiga palju tõelust, tal oleks kiusatus ühes temaga öelda: „Anna mulle tagasi mu pimedus.“ Kas peab järeldama, et teadus ainult tuhmistab elu värvi­küllust ja purustab kauneid unelmaid?

Tunnistagem kõigepealt, et kui on nii, siis on see parandamatu ja vajalik pahe, mille pärast ei saa kedagi süüdistada. Kui maailmas on midagi saatuslikku, siis on seda mõistus ja tea­dus. Kurjustamine nende vastu ja kannatuse kaotamine pole omal kohal, ja õigeusklikud on tõepoolest naeruväärsed oma vihaga vabamõtle­jate vastu, nagu oleks neist olenenud arendada end teisiti, nagu oleks meie võimuses uskuda, mis tahame. On võimatu takistada mõistuse enese­teostust kõigil uskumuse seikadel; ja et kõik need seigad alistuvad kriitikale, siis jõuab mõis­tus paratamatult avalduseni, et nad ei moodusta absoluutset tõde. Pole ühtki lüli ses ahelas, mida oleks hetkekski saadud kõigutada; ainus süüdlane ses kõiges on inimloomus ja ta õigus­tatud areng. Samal ajal aga on kahetsematuks printsiibiks, et inimloomus on kõiges etteheidetevaba ja liigub ebatäiuslike vormide kaudu järk-järguliselt ja mitmepalgselt täiuse poole.

Nii ongi tõepoolest teadus purustanud mine­viku unelmaid vaid selleks, et asetada nende kohale tuhat korda väärtuslikumat tõelust. Kui teadus peaks jääma selleks, mis ta on, siis tuleks teda taluda, teda ühtaegu needes; sest ta on lõhkunud, kuid ta pole uuesti ehitanud, ta on kiskunud inimese leebest unest, leevenda­mata talle tõelust. Sellest, mida annab mulle teadus, ei piisa mulle, mul on veel janu. Kui usuksin mõnd religiooni, siis oleks mu usul roh­kem toitu, tunnustan seda; kuid parem vähe head teadust kui palju kahtlast ja juhuslikku tea­dust. Kui peaks sõna-sõnalt omaks võtma kõik, mida legendaarsed ja kroonikud jutustavad meile rahvaste ja usundite saamisest, siis teaksime küll tublisti rohkem kui Niebuhr’i ja Strauss’i süsteemide kaudu. Idamaade vana ajalugu ses osas, mis on kindel, võiks mahtuda mõnele lehe­küljele; kui aga usaldaksime heebrealaste, araablaste, pärslaste, kreeklaste jne. ajalugusid, siis saaksime raamatukogu. Inimesed, kelle uskumisisu on väga arenenud, võivad endale pak­kuda lõbu seda kõike sisse ahmida. Kriitiline vaim on kaine, või kui soovitakse, delikaatne inimene; ta teeb endale enne kõike kindlaks kva­liteedi. Ta parem hoidub, kui võtab kõike eral­duseta; ta eelistab tõde iseendale; ta ohverdab sellele oma kauneimad unelmad. Kas arvate õige, et meil poleks armsam laulda templis ühes naistega või unistada ühes lastega, kui küttida neil karedail mägedel tõde, mis üha pageb. Ärge heitke siis meile ette väheteadmist; sest teie ise ei tea midagi. See vähene, mida teame, on vähemasti täielikult saavutatud ja üha paisub. Meil on selle tagatiseks kõige võitmatum järeldusprotseduur, mis on saadud loodusteaduste eeskuju kaudu.

Kui, nagu Burke on väitnud, „meie teadmatus looduse asjadest oli peamiseks põhjuseks imetlu­sele, mida need meile sisendasid, ja kui see tead­matus sai meile ülevustunde allikaks”, siis võiks küsida, kas moodsad teadused, rebides puruks liniku, mis varjas meie eest füüsiliste nähtuste jõude ja tegureid, näidates meile kõikjal matemaatilistele seadustele allutatud ja järelikult saladuseta korrapära, on edasi viinud maailma vaatlust ja samal ajal teeninud esteetikat, kui nad teenisid tõetunnetust. Muidugi pole vaat­leja läbematud uurimised, astronoomi poolt kuh­jatud arvud, loodusteadlase pikad loendid mil­legi poolest kohased äratama ilutunnet: ilu ei seisne eritluses; kuid tõeline ilu, mis ei põhine inimliku kujutluse pettepiltidel, on peidetud eritluse tulemustesse. Lahata inimkeha tähen­dab hävitada ta ilu; ja ometi jõuab teadus selle lahkamise kaudu kaugelt kõrgema väärtusega ilu tunnetuseni, mida pealiskaudne pilk poleks aimanudki. Sel võlumaailmal, milles inimkond elas enne mõtestatud eluni jõudmist, sel hingestatuks peetud maailmal täis kirgi, elu ja tun­deid oli muidugi sõnastamatu veetlus, ja on või­malik, et selle karmi ja taipamatu looduse ees, mille lõi meile ratsionalism, mõned hakkavad kahetsema imesid ja kogemusteadusele ette heitma, et ta need maailmast pakku ajas. Kuid see on võimalik ainult puuduliku arusaama tõttu teaduse tulemustest. Sest tõeline maailm, mida teadus meile ilmutab, on palju kõrgem kujutluse loodud fantastilisest maailmast. Inimvaimu oleks võidud kutsuda tunnetama kõige hämmas­tavamaid imesid, teda oleks võidud vabastada piiridest, mida teostus aina määrab ideaalile, kuid ta poleks usaldanud tunnetada tuhanden­dat osakestki neist toredustest, mida teadlev vaatlus on tõestanud. Me võime paisutada kui tahes laiaks oma käsitusi, kuid me sünnitame vaid aatomeid asjade reaalsuse kulul. Kas pole imelik, et kõik algelise teaduse poolt kujundatud ideed maailmast paistavad meile kitsaste, hädiste, naeruväärsetena selle kõrval, mis osutus tõeli­seks. Ketta-, samba-, koonusetaoline maa, päike nii suur kui Peloponnesos, või mõistetud lihtsa meteoorina, mis süttib iga päev, tähed veeremas mõne penikoorma kaugusel mööda kõva võlvi, kontsentrilised sfäärid, suletud maailm ahmimas õhku müüride, kitsa ringseina taga, mille vastu purunevad lõpmatusinstinkti söös­tud, need olid hiilgavaimad hüpoteesid, milleni jõudis inimvaim. Sealpool seda piiri oli, tõsi küll, inglite maailm oma igavese ilusäraga; ent kui kitsad piirid, kui lühimõõtelised käsitused isegi seal! Kas pole meie Jumala tempel suure­nenud sellest ajast, kui teadus avastas maailmade lõpmatuse? Ja ometi oli siis vabadus luua imesid; võidi mütata lausa laanes, kui nii võiks öelda; vaatlus ei tulnud häirima fantaasiat; kuid just eksperimentaalsele meetodile, mida paljud armas­tavad kujutada kitsana ja ideaalituna, oli varutud avastada meile mitte küll seda metafüüsilist lõpmatust, mille idee juurdub inimmõistuse alus­tes, vaid seda reaalset lõpmatust, milleni ta pol­nud kunagi ulatunud oma fantaasia julgeimailgi retkedel. Öelgem siis juba kartuseta, et kui kujut­luse imemaailm võis seni näida vajalikuna luu­lele, siis moodustab looduse imemaailm, kui ta kord paljastub kogu oma ilusäras, tuhat korda ülevama luule, luule, mis on tõelus ise, mis on ühtaegu teadus ja filosoofia. Et kui füüsilise maailma eksperimentaalne tunnetus on läinud palju kaugemale kujutluse loodud unelmaist, kas pole siis lubatud uskuda, et inimvaim, üha süven­dades metafüüsilist ja hingelist sfääri ja raken­dades rangeimat meetodit, hoolimata ihaldatavaist pettekujutelmadest ja unelmaist, kui neid esineb, sellega ainult lõhuks kitsa ja väiklase maailma, et avada teist maailma täis lõpmatuid imesid.

Ernest Renan

Koguteosest “Valik prantsuse esseid”, 1938