Noorus ja vanadus
Noor-Eesti 10-aastase tegevuse puhul.
Tehes teekonda läbi ääretuma ajaloo võitluste välja ja pannes tähele tõusvaid ja kahanevaid liikumisi tema rahutul pinnal, märkame seal heitlusi elu ja surma eale vanaduse ja nooruse vahel.
Vanad seltskondlikud korrad varisevad ja langevad ümber noorte ja nooremate ühiskondlike kihtide pealerõhumisel. Arvustikulised teated tõendavad, et noorus ikka ja alati on olnud peaelemendiks ühiskondlikuis liikumistes. Seda võime ütelda arvude põhjal pea kõigi uuema aja „mässumeeste“ protsesside kohta; seda võime tõendada itaalia vabastusliikumise kohta, samuti kõige viie Prantsuse revolutsiooni kohta (1789—1870). Seda võime kindlasti ütelda pea kõigi teiste ühiskondlike liikumiste kohta, olgugi ilma sellekohase arvustikulise kokkuvõtteta. On katseid olnud seltskondlikke liikumisi ainult nooruse ja vanaduse vahelisteks heitlusteks kujutada. Kuid siiski ei saa neid püüdeid õnnestanuiks pidada, sest et siin klassivõitluse moment kõrvale on jäetud. Kuid kindel on, et noorus kõigis ühiselulistes liikumistes on tegev uuendusmeelsuse laagris eelväena, õhutajana, võitluse kandjana.
Kuid mitte üksi seltskondlikes liikumistes ei ole noorus rind rinna vastu võitlemas vanadusega. Vaid samuti on lugu ka teistel kultuurialadel: teaduses, kunstis, kirjanduses jne.
Vanaduse ja nooruse vaheline antagonism on põletavalt terav n. n. ülemineku aegadel, sugupõlvede vahetuse silmapilkudel ja ideelise murdumise päevil. Kuid ka ühiselulise rahu ajal on ta alati kustumata. — See on igavene, kõige kolme aja — mineviku, oleviku ja tuleviku probleem. Ja mitte üksi avalikus elus ei löö ta laineid, vaid ta on hõõgumas igas perekonnas, igas majas, kus ühe katuse all külg külje kõrval elamas kaks sugupõlve: looja minev vanadus agoonia krampides ja tõusev noorus uuendustegude janus.
Ja kuidas võikski see teisiti olla?! — Kuidas võiks vanaduslik rutiin, ettevaatlikkus, „tasa ja targu” ja nooruslik entusiasm, uudsuse janu ja kangelasmeelsus minna ühise lipu all! Kuidas võiks oleva korraga ja kulunuks tallatud mõtete ja vaadetega kokkukasvanud ning inertseks saanud vanadus ühes paadis istuda seda kordaja neid mõtteid arvustava noorusega, selle ühiskondliku inertsi ägedama vaenlasega! Ja kuidas võiks noorus, kes oma hinge ja isikut kalliks peab, minna kokkulepetele, kus ta enese kaotama peaks! — Ei, see on võimatu.
Noorus ja vanadus, need on kaks lepitamata polaarset jõudu, kumbki isesuguse hingeeluga. Vastolu nende vahel on paratamatu. See on vaen traditsiooni ja kriitilise mõtte, rahu ja rahutu otsimise vahel. See on nähtus, mis lõputa. Ja kui see kord lõppeks, missugune rabamaa vaim pääseks siis elu üle valitsema, kuidas roostetaks siis hinged, kuidas nürineks siis võimed kuidas närtsiks siis jõud! Ei tuntaks siis ulgumere purjete luulet, ei toonide värskust, ei otsimise ega leidmise värinaid. Magataks palju. — Sellepärast olgu tervitatud võitlustujuline noorus, olgu tervitatud tema hoolimata julgus, tema hoogne paatos, olgu tervitatud tema kangelasmeelsete tegude janu.
Suuremais joontes, kui kunagi enne Eestis, tõstab meie noorus oma lipu lehvima Venemaa suure uuestisündimise päeva koidu tuulte puhangutel, suure ühiskondliku murrangu sündimisvärinate tundidel, suurte aegade tumedate, veel selgimata aimdustega. Kuid arad ja veel vähe iseteadlikud on noorte esimesed sammud.
Kui pidada „Kiiri“ teatavais piirides tolleaegse nooruse meeleolu kajastuseks, siis leiame siin veel vähe iseteadlikkuse märke. Ollakse veel vähenõudlikus lapseeas. Vanadus on veel autoriteetlikul kõrgusel. Bergmann oma „lauludega“ on meie klassikalise luule „suurmeister“; O. Grossschmidti peetakse „meie paremate luuletajate liiki”, Jakob Liiv oma „Pühakujuga“ „suudab meelt vangistada ja südames vastukaja äratada” jne. Ka ei ole kaugel vanadest tolle aja „kirjanduse sõprade” nii ebamäärane ja patriarhaalsuse märke kandev ühiskondlik tahtmine, mille juhtsõnaks : „Ehitagem Eesti koda, edendagem Eesti tööd !”
Kuid selgitamispäevad ei jäänud tulemata, ja nad tulid pea, „kui vägivõimud lahti pääsid”. Igapäevases elus kui tihti ei jäe meie üksteisele ja iseendile võõraiks ja tundmatuiks. Kui sagedasti ei ole sõber mitte sõber, seltsimees mitte kaasvõitleja, vaid pagemisvääriline olevus, argipäisete hallide tegude hämarus ei ole tihti küllalt usaldusväärine valgus, et kaaslaste kujusid õigetes toonides näha.
Kuid on ainult tarvis hädaohtude kuristikul seista ja otsustaval teelahkmel peatada, kui võltsnäod langevad ja ebamäärasus kaob, ning pärisjooned ilmsile avanevad. Kui enne 1905. aastat noorusele tema ühiskondlik osa veel vähe selginud ja vanaduse füsiognoomia veel kogemuslikult tundmata oli, siis toob „sõjakas aasta” siin täieliku selguse. Ja kui selgetes äärjoontes avanevad siin üksteise vastu nooruse ja vanaduse iseloomulikud kujud suure aja tulekahjulisel tagaseinal!
Noorte südamed on löödud „elu tulega”. „Ihalduste tuliste tungalde“ lõkendusel lähevad nad otsima „muinasjutu Kunglat”, „müristades“ kõrvu sõjalugu kõigile unistele, olles tüdinud „haigutavast nägudest” ja tahtes teosta midagi „noort, julget, algupärast, edasipoole näitavat, vabastavat”. Hüütakse: „Enam euroopalikku kultuuri!” — ja see saab terve aastakümne juhtsõnaks. Ihaldatakse võitlust, ihaldatakse seda noorusväärise meeleoluga. — „Kaunis on küll vaikne lahe, kallis arm nii hell ja mahe“ — kuid see siiski noorust ei rahulda, sest et „võitlust ihkab tema rind”. Ei kardeta surma, kui seda aated nõuavad, „sest pahem võitluseta veel sõuda koju õhtu eel.”
„Sest lõõtsugu vastu maru valju — ma purjetan merele ometi! . . . Sest üles nüüd purjed ja algame sõitu ja õpime vabadusviisi teel. Ja laulame vaimustust, vapruse võitu neil kõigil’, kes sõuavad lahes veel”.(G. Suits, Nooruse unenägu).
Nii laulis noorus, kes „ei olnud veel kogenud vastaolu ideali / ja selle teokstegemise vahel”, nii andis ta tõotusi vapruse vaimustuses oma vaikses vettinud katuskambris, nii kärarikastes, hästi valgustatud meetingusaalides. — Nii paljudki vaimsed vekslid jäävad välja lunastamata, kuid siin pidas noorus sõna, pidas sõna meeletu julguse ja kindlusega. Ta tüüris ulgumere vahutavate lainete keskele paadiga, mis tihti tõepoolest muud ei olnud kui lapse nukk, ta tormas pimedasse ühiskonna öösse, et seda määratumais leekides põlema süüdata küünlaga , mille objektiivne väärtus sagedasti rohkem polnud kui kopikaline. Kuid kõik ta sammud olid niisugused, nagu nad olema pidid. Teisiti toimetada oli hingeeluliselt võimata. — Jäi järele palju pisaraid ja valu, jäid järele määratu rohkearvulised aktid sõja- ja kodanliku kohtu asjaajamises, jäid järele nimeta hauad surnuaia valli taga, kuid jäi järele nooruse vaimustustegude järeldusena ka murrang ühiskonna elus, jäid järele ka mälestused tuleviku noorusilmale kellele, „püha on elu tule tuha ase”.
Ja vanadus, mis tegi tema suure aja murdlainetes ? — Noorus hüüab magajaid üles võitlusele:
„Välkugu teras ja raiugu raud : Mehi ei kohuta surm ega haud.”Vanadus kutsub inimesi „ustavuses riigivalitsuse vastu, maksva seadusliku korra varju all, lähemaid ülesandeid täitma, mis elu meile kätte näidanud”. Noorus kipub võitlusse, vanadus hoiab tagasi, nimetades seda nooreks ja lapselikuks ja kartes oma „küüsi kõrvetada”. Noorus on täis entusiasmi ja tahab ka võimatut korda saata, vanadus peab rahulikult „aru“ ja arvab ennast „päkapikulaseks“, kes kartku „ajalookäigu suuri rattaid”. — Noorus tahab otseteed edasi tungida, hoolimata hädaohtudest, kuid vanadus on kindlasti igasuguse riskeerimise vastu :
„Kes ütleb meile, mis otsekohesema, tundmata tee peal ees on ? Võib-olla langeme rabasse, kust raske välja saada. Sellepärast läheme kindlasti tuttavat teed mööda, samm sammult verstaposti juurest verstaposti juure, aegamööda edasi !” (Postimees, 1905.) Noorus peab enese kohuseks vabastusliikumisele kõigi jõududega kaasa töötada, vanadus aga arvab oma kohust tema vastu juba seega täitnud olevat, et ta selle vastu ei tööta. Noorus arvab, et õigusi peab võitma, vanadus, see haige Laatsarus, loodab, et seda talle annetakse. Noorus kutsub Euroopasse; sõjakalt ja julgelt, vanadus manitseb tagasi „Eesti iseloomu”, „kõlbelise ja rahvusliku iseolemise” nimel.
Ühiselulistes heitluste keerises on nooruse ja vanaduse profiili jooned selgunud, nende näod on kindla ilme omandanud. Ja noorus on juba iseteadev „kahe ilmavaate” lahkuminevuse kohta. „Kate on käristatud, mitte ainult rohkearvuliste enesepettuste pealt ühiskondlikus elus, vaid samuti vaimsete vahekordade vallas. Edu astub kriitika ja eitamise teed”. Leitakse, et ühiskondlik murdmise aeg on jälle teravamais joontes ilmsile toonud „kaks isesugust ilmavaadet, kaks isesugust tõekstundmist, mis üksteisega võitluses kokku põrkavad, inimesi lahutavad ja ühendavad”. Noorus ise tunnistab, et olgugi temal veel selgimata paljud küsimused ja ülesanded, mida elu üles seadnud, siiski olla noortes „ometi ühine umbusaldus endise mõtteviisi vastu, ühine tormijooksu rõõm vana elu ja edu takistava korra vastu ja viimaks ühine tung uusi, paremaid, vabamaid elamise vorme luua”. (G. Suits, Sihid ja vaated). Noorus ei saa vanade „edumeelsusest“ enam teisiti kõnelda, kui jutumärkides. Noorus on vanadust näinud oma lihaste silmiga ja on enese leidnud. Iseteadlikkus on kasvanud iga tunniga ja on küpseks saanud kiirelt ja vara, nagu põllud põua päevil.
„Ühe karja ja karjase” ideoloogiaga läbi imbunud vanadus tervitab lahkuläinud noorust oma ajakirjanduslikus tänavas kõige „raskepärasemate” tüsedustega, sõimab nagu saunast tulev alevimees, komps käes, viht kaenla all, oma vägevust vanade naiste proovile paneb. Noored on äkki Buridani eeslid, jõuetud hinged, valmimata poisid, pajatsid, dekadendid, „degeneristid” jne.
Reaktsiooni bachanaal käib üle maa . . . Nooruse read harvenevad: kes on hallide müüride taga, kes on pettunud, kes on tagasi pööranud, kes on pagenud . . . Julgetel unistustel on tiivad löödud. Algab Tuulemaa aeg. Noorus laulab „muutunud laulu vaatepiiri varjutuste all”, laulab sügiselaulu hallist taevast ja mustast maast, udusse upuvatest sihtidest, haigest südamest ja väsinud meelest, laulab „vanadest noortest”, „varajasest lumest” ja kängus maarjakaskedest „soolaugastel”. Vanadus, kes oli toimetanud „tasa ja targu”, liigub nüüd tasahiljukesi „seaduslikkuse piirides” „Eesti iseloomu” kohaselt „elupikkuse edumõtte” sihis, „ustavuses riigivalitsuse vastu”, õiendades (pikkamisi) koduseid asju”. Veel kestavad järelvõitlused „käremeelsusega”, kes nähtavasti isegi enam oma nägu ei tunne, ja siis on varsti jälle „rahu maa peal”. Suurte põhimõtetena kuulututakse iseenesest mõistetavid asju. Suuri põhimõtteid endid aga ei ole olemaski. On ainult suure rutuga päevaküsimuste jaoks kokkusepitsetud töökava kahvatud varjud. Algab suurema hooga majanduslik edasirühkimine, põllutöö põhjalikuks tegemine ja maakarja kasvatamine, ning laulupidud „vanast heast ajast” tahetakse Eesti elu idülli tunnistajaiks tuua. Kõiki ettevõtteid on saatmas rahvuslik lipp. Kõigiga, kes ei ole päri vanadusega, minnakse kohtusse rahvuse nimel. Ka noorusega. Teda nimetatakse aatevaeseks, sest et „maamulla luule” teda vaimustada ei suuda ja „muistne Eesti vöökiri” tema maitses ainuvalitseja pole. Ta on „nõuta eitav arvustaja mustaprillilise ilmavaatega”, sest et tal võimata on vanadusele hümnisid laulda, sest et ta selle vanaduse ümber on hinnanud ja tema purjekast välja hüpanud.
V. Reiman, see vanadusliku „kuldse kesktee” tulisem kuulutaja, süüdistab noorust „ajaloolise vaatlemise viisi puuduses”, tuletab meelde neljanda käsu tõotussõnu ja kutsub kõiki „usaldusega oma headuse poole rühkivate esiisade ümber koguma ja nende juhatusel ülesehitavat tööd tegema”. Need on iseloomulised sõnad patriarhaalsuse õhkkonnas kasvanud ja elutseva vanaduse poolt. Ja vanadus püüab noorusele tähiseid seada. Objektiivsete kultuuriväärtuste, rahvuse, nimel ütleb ta ennast seda tegevat. — Kuid noorus tõrgub, ei lähe neid teid mööda. Talle on meeldivamad uued käimata teed, tallamata neitsilikud rajad.
. . . Noorus on laiali valgunud. Osa noorust jatkab endise kangelasmeelsusega inimeste ühiskondlikke silmi selgitavat tööd, riskeerides seal juures sagedasti kõigega, mis tal on, nagu see noorusväärine. Seisukohti revideeritakse, vanad kopikalised hädaküünlad vahetatakse uuemoeliste elektrilampide vastu ümber, valmistatakse tuleviku päevade võitlusele . . . Teine osa noortest, et „ohvrisuitsu maha vaotanud saod” ja „vaimustused liivasse kantud”, läheb ära, „tumm, tõsine, maapaolase sammudega”. Ja otsib tröösti „valgest kuust”, roosidest ja suveõhtu niitudest, unistades „valgest käest” ja lauldes „ühele lapsele” kahe palmikuga ja kenade lohkega põskis . . . Endisest hoost, paatosest ja sõjakusest on paljugi kadunud, otsitakse üksildust, on väsimuse jooni. !
Vanadus läheb rändama, et leida mõtet, millega tõmmata noorust oma lipu alla, ja peatab viimaks lõplikult oma vähekultuurilise „maakultura” peal. Ja siis hakatakse „tuld õhutama, et meie noorte ja vanade mõtted ja meeled maarahva paleuste poole pöörduksid”. (Postimees 187, 1912.) Kuid noorus pöörab tervel rinnal selja : ahtakesed mõtted ei suuda ta hinge lõkkele tõsta. Ja vanadus jääb kesk tänavat oma tulega, mis tõepoolest muud pole, kui vettinud raagudest hingitsev loit, paras karjapoistel käsi soojendada ja kartulid küpsetada.
Jälle seisame kümne aasta järele suurte tulekahjuliste aegade värinates. Vanaduse füsionoomias on jällegi mõni segane joon selginud. Ja jälle selgemalt tunneb noorus seda kuristikku, mis teda vanadusest lahutab. Jälle mõistame kindlamalt, et võimata on sellest kuristikust üle hüpata, ilma et põhja ei langeks ja hukka ei saaks noorusele … Ja jälle saab küpsemaks meis otsus, nooruse kodusse jääda ja mitte varju otsida vanaduse katuse alt.
Meie ei saa vanadusega kaasa minna. Vanadus ei saa meiega ühes tulla. Ainult üksikud vanemad, kelle hinged püsinud noortena, suudavad meile oma kaasvõitlejalikku kätt pakkuda. Olgu tervitatud nad! Kuid meie ei ole mitte kurvad, et noorus ja vanadus ei saa marssida ühise lipu all; ei ole mitte õnnetud, et nende vaenulised laagrid nii tihti üksteisega võitlusrinnale peavad asuma. Meie tunneme nende eluloovate liikumiste võrratut väärtust. — Kuid mis siin meie meeli sügavalt lõikama peaks, see on arusaamise puudus üksteisest ja kultuuri vaesus võitluse võtetes, sagedasti kõige karjuvam barbaarsus. See oli tõesti kõige jämejoonelisem tänavatuju, millega meie vanadus vastu võttis noorust, kes oli julgenud astuda iseseisvuse teid. — ühelt poolt tarvitatavad ebakultuurilised võitlusviisid rikuvad hingeliselt kahtlemata ka vastaseid, kes iseenesest võib olla väga kenad kaunishinged on. Seda rikkuvam on nende mõju nooruseas, kus vaim veel nii vastuvõtlik, angumata. Meie noorus on kasvanud ja küpsenud selle poolest väga õnnetutes oludes. Ja ei või ütelda, et ta kristallselgena sellest on välja pääsenud. Vaadakem ümber! Kui palju vanaduslikke küürusid! Kui palju dogmaatilisi mõtte harjumusi! Kui palju pimedat kummardamist kulunud ideede ees! Kui palju mõistete virrvarri! Kui palju hingelist veni-villemlust! Kui palju vana-eestilikku võltskultuuri! Kändude vanne lasub käbide peal. Isade patud on tasutud poegade kätte.
Kuid see äratunne, et „isad“ suurel määral meie pahede põhjuseks, ärgu saagu meile odavaks kaitsekilbiks, vaid ümberpöördult, kihutagu meid veel enam pingutatud jõududega visale tööle, et üle saada endi varjukülgedest. Ei ole üleliigne ikka ja ikka rõhutada enesearvustuse,-kasvatuse ja kultuurilisemaks saamise tarvet, ehk see küll alati iseenesestki mõistetav peaks olema. Kuid samal ajal käigu kõige põnevam võitlus ka teisel rinnal. Võideldes oma sisemise hingelise inertlusega, oma „vana Aadamaga”, astugem kõige ägedamasse lahingusse vanadusliku roostevaimuga ka ühiskondlikus elus. Ärgu kohutagu meid tagasi haigutavad kuristikud ees, paljateraiised mõõgad peade kohal, vaid tungigem edasi võimsate laulude saatel, hoolimata nende laiskade ja kartlike hingede tagasihüüetest, kellele elu ja edu on haige tiu sarnane, kes endale karbi pähe peab tõmbama vähema kui puhangu all. Meie läheme. Võib olla on meist nii mõnelgi ise tee, kuid siht kõigil ühine.
Olgu meie ümber jälle rohkem noorusuhkeid hingi sätendavate silmadega ja lehvivate lippudega päiketõusmata koidiku kaugele kutsuvate tuulte käes!
Hans Kruus
Vabast Sõnast nr. 10-11/1915