Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Tartu keeleuuendusyhingu väljaanne. Keelekultuur I. Toimetand Joh. Aavik, Oskar Loo r i t s.

Meie keeleteadlaste ja stilistide pere on teatavasti koondund kahte päärühma, mis vastavad rühmitu­stele pea igal inimelu alalhoidlaste ja „uuenduslaste“ omadesse. See on väga jämedajooneline jao­tus, sest kas on võimalik kujutleda inimest, kes oleks täiesti alalhoid­lik, stilisti, kel puuduks täiesti tung individuaalseks, mõtet ja vormi­meelt uuest küljest puudutavaks väljenduseks, teoreetikut, kes sal­gaks vaba arengut inimmõtte kõige liikuvama ja painduvama väljen­dusorgani, s. o. keele elus ? Ning kas leidub teiselt poolt isikuid, kes teeksid kaasa igasugused uuendused, haaraksid indiaanlaskisaga kinni viimasest kui uuest mõttest, ükskõik, kas see on hää või halb, viskuksid kaklemakukkuvate poisikestena kõigisse lahinguisse, mis avanevad kuidagi elu üliseiklusrikkal vaatepiiril, ja siis pärast, pääle võitu, loomulikult hakkaksid omavahel tülitsema, sest kui kord on hakat käima anarhia teed, tuleb seda ju sellase ilma­vaatega käia otse lõpuni välja?

Need on mõlemad fantastilised äärmused. Ei usu, et meie vähegi teadlikumate keele- ja stiilimeeste seas leiduks nende tüüpide puhtaid esindajaid. Aga nii kumma­line kui asi võibki tunduda, näib leiduvat terve „eliitiik“ kiht, kes võimalust mööda püüab esimese tüübi poole — küll mitte ilma väi­keste katastroofideta, sest ideaali on alati raske saavutada. Ent mõ­nikord on ka hää tahe tunnustatav. Igatahes on teada, et sundnormeerimistõbi meil on läind kau­gelt üle lubatava määra ja et n. n. „korra” nimel on hakat hoiduma kui mitte vabast, omaette mõlgut­levat mõttest, siis ometi selle mõtte kirjapanekust ja avalikust dekla­reerimisest. Seesugust nähet ta­haks võtta humoristlikult, kui see poleks meie arengule nii kahjulik.

Tüliõunaks, mille ümber keer­leb kogu see võitlus, on „Õigekeelsuse sõnaraamat”. Allakirjuta­nul on selle puhul tulnud juba varemalt sõna võtta ja teda on väga ebasoovitaval moel väärtõlgitsetud, nii et ta peab tarvilikuks siin oma seisukohta veelgi selge­mini formuleerida kui mõni aeg ta­gasi „Päevalehes”. Lektor J. V. Veski on teind korvamatu töö eesti üldsusele selle teedrajava sõnalise materjali kogumise ja korraldami­sega ning uute, eriti oskussõnade loomisega, mille koonduspaigaks on „Õigekeelsuse sõnaraamat” Tema kogemused sellel alal on nii laialdased, et vaevalt keegi suudaks teda vääriliselt asendada – kümmekonna aastate väsima­tut tööd ei ole võimalik tuulde heita kergekäelise liigutusega. Selle eest võlgneme hr. Veskile kõik tunnustust. See ei tähenda loomu­likult, et sõnaraamatut ei saaks või ei tohiks arvustada. Arvustamine on sõelumine ja selle eesmärgiks pole salvamine, vaid areng. Hr. Ves­ki poolt kogut suures salves on väi­kene maailm koos, kuid on ilmne, et mõneski detailis võidi eksida, või et võidi esitada individuaalset laadi lahendusteid, mille kõrval võib kergesti leiduda muid, mõnikord pare­maid võimalusi. Nii suure töö puhul on see paratamatu. Endastki mõis­tetav näib minule, et „normaalsed”, iseseisvaks keeleliseks ja stiilili­seks spekulatsiooniks vähe ettevalmistet inimesed peaksid võtma „Õ. sõnaraamatu” teataval määral oma keele aluseks. Sedasama tee­vad suurel määral kahtlemata ka stilistid ja filoloogid, kuid teata­vate reservatsioonidega. Vaevalt oleks teistsugune suhtu­mine mõeldav ühegi teose juures, mis on peamiselt ühe-kahe või kolme isiku koostöö tulemus. Maailm, ka keeleilm, on selleks liiga avar, et sellele saaks üle­pääsematu aia ümber ehitada. See aed on kohane neile, kes muidu eksivad ära — teistele olgu see ainult orientatsiooniks. Aga et sel­lane orientatsioonivõimalus olemas, selle eest kuulub tänu hr. Veskile.

Sundnormeerimine on see, mille vastu on sihit „Keele kultuur I*. See on koguteos, mis tahab anda vaba väljendamisvõimaluse kõigile, kes oskavad keeleküsimustes asjalikult ja vabameel­selt kaasa mõelda. Loomulikult kuulub suur osa sellest aktuaalseile probleemidele, kuid neile lisaks on ant ruumi ka puht- eriteadus­likele artikleile autorite sulest, kes mõnesugustel põhjustel viimasel ajal tarvilikuks pidand keelduda kaastööst liiga kitsalt normatiiv­sele ja ühekülgsele „Eesti Keelele”.

Visnapuu, J. Semper, J. Aavik, J. Mägiste kirjutavad aktuaalset elu teravaltriivavaist asjadest; J. Mä­giste, O. Loorits, P. Ariste esin­davad keeleteadust selle esoteersemal kujul. Seega on sellesse albumi koondet silmapaistev osa noo­remate keeleanalüüsijate parimikku.

Visnapuu luuleliselt häälestet avasõnad sellele sümpoosio­nile näitavad minu arvates päev­selgelt, kui mõttetu on loobuda keele hoogsast edasiarendusest mingi ebatolerantselt kitsa „korra” nimel. Keel on nii ülitarvilik mänguriist, et see meelega jätta astmele, mis veel ei vasta Stradivariuse või Bechsteini omile muusikas, on lausa ülekohus. Seda tunnevad kirjanikud, kelle nime püsivusele keeleuuendus muide ei too kuigi palju kasu, kuna ühes keelega võib vananeda ka nende stiil, see kirjandusliku teose artist­likkuse päämine vahend. J. Aavi­kule, kes meie uuemat luulet kar­milt arvustand, teeb sellesama luule esindaja siin suuri kompli­mente, mis ei tundu teenimatuina. Igatahes on rõõmustav, et ühised ülesanded ja asjalik suhtumine neisse on viind mõlemad pooled ühte.

J. S e m p e r i l näib olevat moraalne õigus nõuda uuenduslike keelenormide maksmapanekut pärast neid ebaviljakaid normeeringuid, mis olnud teise „erakonna“ päämiseks tun­nuseks. Püüd „epater le bourgeois“ on selles kirjutises üsna ilmne, ja usun, et „need, kes õi­ged südamest”, vähemalt tunne­vad sellele kaasa. Semper näi­tab, kuidas kirjastused, toimetu­sed, ülikool kohtlevad hoolimatult nimekate keeletundjate veendu­musi, kuidas „stilisti “ korrektori käsi moonutab huvitavaid käsi­kirju, nii et autor tagantjärele peab punastama temale avalikult arvesse kirjutatavate stiilituste pä­rast, ja kuidas igal pool kõige väik­semadki vennad arvavad endil ametlike autoriteetide nimel olevat õigus kallale asuda neile, kes keelt loovalt edasi viind juba aastakümnete kaupa.

J. Aaviku artikkel „Keele amet­liku sundfikseerimise vastu“ toob samadest asjadest veelgi rohkem ja veelgi rabavamaid andmeid ja toonitab üsna eriti kummalist suhtumist keele vigadesse, mis ei tundu teatavaile ringkonnile ligikaudu nii hüljatavaina kui vor­mid, milles vähegi võib aimata „revolutsiooni”. Pooldan täiesti autori vaatekohta, et keelt ei tohi kinni panna senikaua kui vigade vastu ollakse armuline. Kui on kaos, siis olgu see loomingu, mitte abituse kaaos!

Eriti huvitav tundub aga J. Mägiste kirjutis „Õigekeelsus, kir­janikud, keelemehed* — huvitav on s. sellepärast, et siin keele­teadlane väga otsustavalt sõdib keeleteadlaste hegemoonia vastu stiiliarengus. Tsiteerides näit. E. N. Setälä’t tehakse siin sel­geks, et keele teaduslik analüüs ja keele tegelik rakendus on kaks hoopis ise asja ja et stilistid — kirjanikud on need, kelt tuleb loota värsket verd keele atrofeeruvaisse elundeisse. Sellane libe­raalsus on tervitatav, eriti kuna seda meie maal viimasel ajal on õige vähe harrastet.

Seisukohad keelendite eelistatavuse suhtes jaotetakse siin päämiselt kolme kategooriasse: 1) keeleõpilis-ajalooline seisukoht, mis peab paremaks vanemad vormid lihtsalt sellepärast, et nad on vanemad, kuigi kvalitatiivselt ebasoovitavad; 2) e n a m u s k e e l e seisukoht, mis toetub rahva enamiku keelele, ja 3) otstarbekohasuse seisu­koht, mis eelistab seda, mille poolt kõneleb kõlavus, otstarbekohasus, lühidus, selgus, ühe sõnaga, kva­liteet. Keele ajalugu tõestab, et tavaliselt otstarbekohasemad vor­mid lähevadki läbi, kuigi asja tu­leks teadlikult organiseerida, et teha üldsusele töö kergemaks. Igasuguste teaduslike kaprii­side pärast ei maksa vähendada väljendusaparaadi praktilisust. Ka enamus ei tohi olla ainumõõduandev, sest see mõtleb liiga juhus­likult. Eliit on see, kes peab viima keele täielisele arenemisele.

Täieline eksitus on hakata keele reegleid lihtsustama koolilaste pärast. Esiteks ei omandeta keelt koolis, vaid sääl ainult korraldatakse ja täiendetakse seda, mis juba enne omandet. Otstarbekohasus ei seisa sobivuses eksamitegijaile, vaid selles tuleb arvesse komplitseeritumaid kaalumusi. Keel ulatub üle kooli, selle parim saa­vutus on kirjanduslik stiil, ja vii­mase halvamine kooli huvides on infantiilne meetod. Suits, Tuglas, Semper, Kivikas ei kirjuta kooli­dele, vaid koolid peavad kasva­tama arusaamisele nende laadist. Kui keeleuuendus soovitab — tet jne., siis teadmises, et sellega küll tuleb juurde uus reegel, kuid et keel ise võidab energialt ja ilme­kuselt. Viimaseid omadusi tulebki taotleda hoolimata muust. Hirm ja hädaldus, et keel tehakse hul­kadele kättesaamatuks, on mõt­tetu, senikaua kui sel moel soovitetav keel ise on parem.

Karl Vossleri usutunnistus keele kui esteetilise instrumendi laadist leiab tsiteeringut: „Nüüd me teame, mille teenistuses seisab keelelise õiguse õpetus, tegelik grammatika. Ta töötab keele kui kunsti teenis­tuses, ta õpetab meile keelelise ilu tehnikat. Nüüd teame, millele õige­keelsuse kaheldavais küsimustes aka­deemiline grammatika peab toetama oma autoriteetsuse ja millele ta ka tegelikult, õige instinktiga, alati on mõjunud: kunstilisele võimele, maitsele ja keelelise maitse aren­gule, sõnataidurite eeskujule.”

Keelemees korjaku ja korraldagu, kirjanik otsustagu. Nii ütleb siin keelemees, kes oskab olla libe­raalne. „Olgu vastutada keele­teadlasel ja — mehel ning — nai­sel keele tõe, kirjanikul — sõnataiduril— keele ilo eest!“

J. Aavik kõneleb võ õ r s õ nadest, toonitades, et kui võõrsõna on eestikõlaline, tuleb seda kohelda oma sõnana, millega võib vist olla nõus, kuigi tuleb arvestada sõnade assotsiatsioone. Vähemalt prae­gune põlv ei saa mõnede saksa- ja venekeelsete sõnade puhul lahti tundest, et need on võõrkehad. Ja kuna subjekttiivsus neis asjades osalt möödapääsematu, siis nad esiotsa vist jäävadki kõrvale. Sel­legipärast on hulk J. Aaviku ette­panekuid õige tähelepandavad ja võiksid tulla tarvitusele. Teata­vat laadi võõrsõnade groteski mõju kohta tehakse rida häid märkmeid.

Sama autori ettepanekud teata­vate vormide üldiseks tarvituselevõtuks „uuenduslaste“ leeris on huvitavad, kuigi detailes võidakse olla eriarvamisel. Näib, et keeles on palju nüansse, ja et osalt ka n. n. „vanu vorme” võib sageli (mitte igal juhul) tarvitada uutega kõrvuti ja läbisegamini, kusjuures igal vormil oleks oma varjund, näit. rütmiliselt. Pooldan isiklikult suu­remat osa Aaviku mõtteid, kuigi mõne suhtes jätaksin endale re­servatsioone. Nii pean ilusamaks „juurde, meelde” pro „juure, mee­le,” otstarbekohasemaks ja selgemaks eitavate adjektiivide genetiivis — tu pro — tuma (sest komparatiiv „tumamad“ on või­matu !), omaseks „Riia, Valga, “ pro „Valk, Riig” (sic). Aga need on vaid mõned pisiküsimused.

Jäägu siin refereerimata puht­teaduslikud artiklid, millede aine­teks „Naissugu tuletuslõpu jälgi läänemereroome keelis“ (J. Mä­giste), „Nooremaid rootsi laen­sõnu” (P. Ariste), „Liivi rahva etü­moloogiaid” (O. Loorits). Nende jaoks ei leidu siin ruumi. Tooni­tasin ainult üldseisukohti, mis si­hivad kõik keele rikastamisele ja mitmekülgistamisele vastandina ametlik-jäikadele keele stagneerimist taotlevaile sundnormistamispüüdeile.

Ants Oras

Üliõpilaslehest nr. 6/1929