Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

Émile Boutroux

 

I.

Teadus ja kultuur — vähe on sõnu, mida tänapäeval sagedamini tarvitatakse, ja vähe neid on, mis kõikjal põhjustavad nii palju lahkarvamusi ja vaidlusi.

Kas kultuur — selle sõna täpses mõistes —

tekib endastmõistetavalt teaduse edust, või on tal omad tingimused, omad seadused, oma areng, oma langus — alal, mis erineb teaduse tõelisest alast?

Veel enamgi, kas võiks ehk väita, et tea­dus sellisena, milleks ta on kujunenud ae­gade jooksul, olles kaugel soodustamast kul­tuuri selle sõna klassikalises mõistes, püüab ehk kasvava tähtsusega, mida ta osutab spetsialiseerumisele ja tehnikale, asendada kul­tuuri mehaanilise dressuuriga, mis oleks kul­tuuri eitamine?

Need küsimused köidavad tänapäeval iga mõtleja vaimu tähelepanu. Näib eriti sobivana käsitella neid selles kolledžis, mis on endale püstitanud eesmärgiks olla samal ajal puht-teaduse laboratoorium ja kõrge kultuuri seminar.

Juba kaua tagasi sofistide ilmumine va­nade kreeklaste seas tähistas sellelaadilist konflikti. Mõned julged uurijad panid aluse loodusteadusele, mis konstrueeritud mitte enam vana kosmogoonia põhimõtteile vas­tavalt, inimese seisukohalt, lähtudes tema mõtteist ja soovidest, vaid lähtudes loodusest enesest. Neid nimetati füsioloogideks. Nad püüdsid leida, kas asjade olemus on ainus või kordne, muutuv või muutumatu, moo­dustatud nähtavaist elementidest või arvu­dest, või aatomitest, või lõpmata väikestest, sisult erinevatest osistest; kas vaid mehaa­nilise paratamatuse toimest piisab, et sele­tada nähtuste oivalist mitmekesisust ja korda, jne. Suurepäraseis süsteemides avara panoraamina nad maalisid maailma ajaloo, tema tekke, ta suuna ja ta saatuse.

Kuid mis sai inimesest niisuguse universumi rüpes? Tema voorused, tema mõtted, tema kunstid, tema institutsioonid, ta elu — oli neil reaalsust, mõningat väärtust?

Sokrates, kroonides positiivse doktrii­niga sofistide kriitilist ja negatiivset tööd, ei piirdunud mitte ainult protestiga teaduse vastu, mis ignoreeris või absorbeeris ini­mese, vaid ta tõstis esikohale inimese ko­hustused, endatunnetamise ja enesekultuuri. Hiljem Platon ja Aristoteles leidsid abinõu teha inimvooruse enese kõige teaduse ja tarkuse lähtepunktiks, ja vastuolud, mida külvanud sofistid, lahenesid harmooniaks, mis tõusis loodusteaduste alistumisest ide­aalsele kultuurile.

Teine kriis tekkis keskaja lõpul, kui skolastika näis olevat püstitanud igaveseks adekvaatse teaduse, jumalikest ja inimlikest asjadest, teaduse, mille foonil inimene inimesena ei võinud pretendeerida muule kui sõnakuulelikkusele, täielikule ja absoluutsele alistumisele.

Ka sel korral protestis inimene. Tun­neme ju kõik ilukõnet, milles Goethe Faust avaldab seda protesti:

Was man nicht weiss, das eben brauchte man,

Und was man weiss, kann man nicht

                                                      brauchen.

Weh! Steck ich in dem Kerker noch?

Flieh! Auf! Hinaus in’s weite Land!

Rabelais’ ja Montaigne’i tööd 0n ka vaid kestev õiguste tagasinõutamine kultuurile ja elule abstraktsete teaduste hirmuvalitsuselt. „Teadus südametunnistuseta,“ ütleb Rabe­lais, „on ainult hinge hukatus.’“ Ja Mon­taigne: „Teadus otsustamisvõimeta on vaimu hukatus.’“

Lõpuks Descartes’iga pääses võidule kultuuri printsiip ja triumfeeris selliselt, et ta kinnitas ja kõvendas samal ajal ka teaduse enese õigusi. Sest Descartes rõhutas, et inimkultuur osutub peamiselt mõistuse kultuuriks, mis leiab rahuldust teaduses samuti kui neis moraalseis tõdedes, mis kinnitavad inimese auväärsust ja juhivad teda Jumala juurde. Traktaat pealkirjaga: Regulae ad directionem ingenii algab lausega:

„Studiorum finis esse debet ingenii directio ad solida et vera de iis omnibus quae occnrrunt proferenda judicia. (Õpingute ees­märgiks peaks olema vaimu kultuur, mis aitaks meid väljendada hästi põhjendatud ja õigeid otsustusi kõige kohta, mis juh­tub.)“

Skolastikute loogika oli kunst mõtiskleda, kartesiaanlaste loogika — kunst mõelda.

Peagi, sellele vaatamata, teadused ja intellektualism valdasid inimeste meeli niisugusel määral, et ähvardasid lämmatada tundmust ja spontaansust. See oli aeg, mida nimetatakse valgustusajastuks ja mille meistriteoseks osutub „Entsüklopeedia“.

Siis tõusis uus kriis, mille kuuluta­jaks oli Rousseau. Hoogsuse ja entusiasmiga, mille mõjutusi tunneb veel praegunegi maa­ilm, ta ülistas voorust ja õnne, mis sünnivad naiivsest usust südame ja looduse lihtsasse sugestiooni, ja kuulutas nende üleolekut mõis­tusest, mis töötab eraldatuna hingest ja elust. Mitte ainult et ta oleks peatuma jäänud teaduste ja mõistuse lindpriiks kuulutamisel. Ta ei viivitanud tunnistamast, et kord süt­tinud teaduseleek ei võinud iialgi enam kustuda. Nii siis, olgugi et ta taunib tea­dusi kui elu käskijaid, ta tunnustab neid kui elu teenijaid. Teadusel ja intellektil on ter­vendav ja tarvilik osa kultuuris, eeldades, et nad endid lasevad juhtida südamel, mis tagasi juhitud oma primitiivsele otsesusele.

Nii mitmelgi korral inimkonna evolut­siooni vältel kultuuri geenius on asetanud end silm silma vastu teaduse geeniusega, mis ähvardanud haarata inimest tervikuna, ja ta on võidutsenud oma rivaali hirmuvalitsuslikel pretensioonidel, siiski tunnustades teadusele tema täit seaduslikku arengut selle õiuel kohal.

Ka praegu põeme uut kriisi. Jällegi kuulutab teadus: „Mulle kuulub reaalsus, mulle inimene tervikuna!“ Jällegi inimene hämmastub ja küsib: „Kas on siis lõplikult tõestatud, et minu isiksus on vaid näilisus? Et ma pole muudkui asi, nagu kõik teisedki asjad, ja et inimkonna kultuur, nagu loo­made ja taimede kultiveerimine, peab para­tamatult taanduma teoreetiliste teaduste poolt formuleeritud seaduste passiivse ra­kenduse ees?“

Tänaseni on kultuur võitjaks tulnud rünnakuil, mis tema vastu sihitud. Kas on tal samu väljavaateid ka käesoleva kriisi puhul?

 

II.

Et lahendada seda küsimust, võib tun­duda küllaldasena apelleerida selle rütmi ja vahelduvuse seadusele, mis üldiselt juhib eluavaldusi. Inimkond näib kõndivat joobnud mehena, kord püüdes hoiduda kuk­kumast vasemale liialdatud liigutusega pare­male, kord viskudes tagasi mitte vähem liial­datud liigutusega paremalt vasemale ja nii edasi — ad infinitum. Teadus — kultuur, kultuur — teadus on nagu kaks äärepunkti pendli võnkumisel. Ja isegi tänapäeva tea­duse pretensioon üldisele hegemooniale osu­tuks ehk vaid kultuuri läheneva revanši prelüüdiks.

See viis lahendada probleemi a priori osutub liiga lihtsaks. Miski ei tõenda aga, et inimsugu peaks oma arenemiskäiku kor­dama igavesti, ja võib vägagi juhtuda, et ühel teataval arenemisastmel võnkuv liiku­mine asendub kindla edasiliikumisega ühes suunas, ära jättes vastassuunalise.

Teadus, võib öelda, on meie päevil omandanud uue iseloomu ja pole kohane otsustada tema saatuse üle tulevikus tema muutumiste põhjal minevikus, millede kordumiseks pole vähematki lootust. Inimlikud asjad ei arene mitte ainult vahelduvuse teel, vaid ka evolutsiooni teel, tõeline evolutsioon aga on pöördumatu.

Herakleitose, Empedoklese ja Anaxagorase füüsika võis kergesti kummarduda kul­tuuri filosoofia ees, sest et ta ise oli teata­vais piirides kunst samal ajal kui teadus. Herakleitose uurimiste objekt on tema enese tunnistuse järgi nähtamatu harmoonia, mis palju kaunim kui nähtav harmoonia: άρμονίη άφανής φανερής κρείττων.

Autoriteedil põhinev keskaja skolastika ei suutnud hoida oma positsiooni halasta­matult resoluutse kriitika ees, mis alistas kõik inimlikud arvamused mõistuse ja loo­duse kontrollile.

Ja nii ulatuslik kui ka oli XVIII sajan­dil teaduse ja intellektuaalse süstematisee­rimise valdkond, ta oli siiski kaugel kõigi reaalsuse osade haaramisest. Et alistada oma seadustele mitte ainult füüsilist loodust, vaid ka inimese elu ja hinge, selleks puudusid teadusel uurimisriistad ja kohased meeto­did. Sel põhjusel tundmus, tõstes uuesti pead, võis seisma panna oma vastase ja varsti end võidukalt ja pidurdamatult maksma panna romantismi ajajärgu kunstis ja kir­janduses.

Tingimused pole tänapäeval enam sa­mad ja on tõeliselt põhjust küsida, kas tea­duse nii sageli uuendatud ja korduvad pre­tensioonid, hallata mitte ainult inimteadmisi, vaid inimelu tervikuna, ei viibi ehk oma lõpliku võidukäigu eelõhtul. Inimsoo üldevolutsiooni võiks sel juhul formuleerida järgmiselt: inimesest — asjadele, tundmu­sest — mõistusele, kunstist — teadusele.

Tänapäeva teadused, nagu meile seletatakse, on teadlikud teadmisekindluse oma­mises. Tänapäeva teadus põhineb faktidel ja loogikal; ja inimsoo mõtte ajalugu, samuti kui meie teadmiste analüüs, on näidanud, et faktide vaatlemine ühenduses loogikaga on ainuke tee leida täielist kooskõla eri­nevate inimvaimude vahel, milleta ei ole tõelist püsikindlust.

See ei ole kõik. Kuulutades oma vald­konda kuuluvaks kõik asjad, millede tundma­õppimist võib saavutada kogemusega ja loo­gikaga, on teadusel õigus väita mitte ainult, et ta omab teadmisekindlust, vaid ka kinni­tada, et pole kindlat teadmist ehk püsikind­lust väljaspool tema ala.

Kahtlemata on tavalise inimese arvates siiski olemas püsikindlus, mis rajatud ainult tundmusele, ja energia, mis seda iseloomus­tab, ei ole vähem kui see, mis omane teadus­likule püsikindlusele.

Kuid teadus ei näe selles muud, kui täiesti subjektiivset hinge olukorda, mis võr­reldav unelma või ihaga. Sõnad usk või kujutelm sobivad rohkem tema väljenda­miseks; püsikindlus, õieti öeldes, sõltub tõest, kuid tõde kaugeltki ei sõltu püsikind­lusest. Ärgu siis ükski pretendeerigu sellele, et ta teab juhul, kui teadus tunnistab oma ignorantsust. Miski ei ole tunnetatav inime­sele kui see, mida võib teada teaduslikult.

Arvestagem ka seda, väidavad teaduse pooldajad, et alates Galilei’ga ja Descartes’iga olemise kogu valdkond on järk-järgult sattu­nud teaduse kontrolli alla. Kahtlemata rahuldub teadus üksnes siis, kui ta mõõdab ja arvutab, ja terve hulk fakte ei lase end mõõta, näiteks kõik vitaalsed nähtused, kuna psühholoogilised nähtused on veelgi vähem mõõdetavad. Kuid teadus on leidnud sellest väljapääsu — leiutades kaudse mõõt­mise ehk ekvivalentsuse meetodi. Mõõdeta­matud nähtused ta asendab otseselt mõõde­tavate nähtustega, mis seotud esimestega täpsete seadustega. Nii, näiteks, ei mõõdeta soojust ennast, vaid elavhõbedasamba kõr­gust. Tänu selle meetodi üldistamisele ei ole nähtusi, mis teoreetiliselt ei alluks teadusli­kule uurimisele, ja Berthelot võis öelda, kui mitte faktide, siis vähemalt õiguste seisu­kohalt: „Loodusel ei ole meie jaoks enam müsteeriume.“

Kuid teaduses pole üksnes püsi­kindlust, vaid teaduse võimkond ulatub kõikjale. Kuidas võib siis olla kultuuri väl­jaspool teadust?

Väidetakse tundmuste taandatamatust — irreduktibiilsust, vastuolu, mida konstatee­rime iga päev mõistuse ja südame vahel, teaduse ja elu vahel. Kuid kuulus inglise filosoof Leslie Stephen on andnud selle fakti puhul seletuse, mis suurel määral vähendab selle tähtsust. „Kujutlus,“ ütleb ta, „jääb mõistusest maha.“ Kujutlus, tundmus, tahe järgnevad mõistusele vaid kaugelt ja teata­val määral vastu tahtmist. Need on inertsi jõud. Vähehaaval peavad nad alistuma mõis­tuse toimele, sest see on tajumata ja vastu­panuta ja pidevalt kasvab jõus, kuna tund­mus on modifitseeritav ja loomulikult nõrgeneb aja jooksul või moondub. Veetilgad, mis langevad lakkamatult, uhavad ära ka kindla kalju.

Sellist konflikti lahendusviisi nähtavasti peaks ihkama ja selle saavutamiseks peaks töötama iga mõistuseinimene.

Pealegi, väidab täppisteaduste esindaja: teadus, vastavalt sellele, mil määral ta õpib põhjalikumalt tundma oma loomust ja jõudu, muutub ikka rohkem ja rohkem suuteliseks rahuldama haridust ja kultuuri.

Kõigepealt ta õpetab rohkem kui ükski teine tõe kultust. Ja mis on nooblim, mis õigem, mis kindlam, kui ennast pühendada sellele ülevale religioonile. Otsida tõde ei ole mitte ainult teostada eneses intellektuaal­set voorust kogu tema puhtuses; see on — arendada eneses kõige kindlamal viisil moraalset jõudu oma eelistuste ohverdami­sega, oma materiaalsete huvide alistamisega ideaalseile huvidele, sõprusega, mida loomuli­kult sõlmid nendega, kes taotlevad samade probleemide lahendamist ja rõõmuga, mida tuntakse tõsist ja ülevat hüvet omandades.

Üldiselt vaatekohalt teaduslikud õpin­gud ja uurimised ei ole mitte ainult tead­miste omandamine — väline vaimu rikasta­mine; see on sõna-sõnalt — kultuur. Neid võib ka nimetada definitiivselt tarvilikuks ja piisavaks kultuuriks. Ei ole tegelikult olu­list võimet inimhingel, mida teadus ei aren­daks ega juhiks suurepäraselt. Mis aga puu­tub meie loomuse neisse külgedesse, mis oma arenguks vajavad teaduse mõju välti­mist, siis neid võib vaadelda mitte inimese permanentsete iseloomustavate joontena, vaid möödunud olukorra jäänustena, mille jälgi oleks soovitav hävitada.

Niisuguseks osutub tänapäeval teaduse püüe mõnede tema esindajate sõnade järgi. Kui see pretensioon on hästi põhjendatud, on teaduse ja kultuuri kauakestnud konflikt viimaks lahendatud. Teadus on lõplikult võitnud — ja ükski kättemaks kultuurilt tulevikus ei ole võimeline seda hävitama. Teadus ise on teooria ja praktika, tõde ja toime, abstraktsus ja konkreetsus, tunnetus ja elu.

 

III.

Enne kui endalt küsida, kas see vaade on õige või vale, võib-olla oleks huvitav luua mõttes pilti ja katsuda kujutleda, mil­liseks kujuneks inimelu, kui ta oleks tege­likult juhitud teaduse poolt kõigis oma osades ja juhitud ainult teaduse poolt. Üks asi on laulda hosianna teaduse auks, teine asi — näha kõiki konsekventse, mida peaks teki­tama tema eksklusiivne suveräänsus. Kui selgub, et need konsekventsid osutuksid liialdatuiks ja paradoksaalseiks, ei järgne sellest veel sugugi, et printsiip oleks vale, sest et tõe missioon pole olla meile meeldiv; niisugune printsiibi tulemus oleks täienda­vaks põhjuseks tunnustada printsiipi alles peale tema igakülgset kaalutlemist.

Auguste Comte armastas väita, et inim­elu anda puhtteadlaste võimu alla — oleks murda kõik moraalsed ja sotsiaalsed side­med, mis ühendavad inimesi praegusel het­kel, ja jagada inimkonda üksteisele võõraiks või isegi vaenulisteks eriteadlaste rühmitusteks. Teadus ei tunne muid sotsiaalseid suhteid kui vaid neid, mis järgnevad tööjaotusest. Täiesti välispidine koordinatsioon asendaks selle tagajärjel selle tundmuse, mõtte ja eksistentsi ühingu, mis iseloomustab meie praegust ühiskonda, mis sündinud perekon­nast ja juhitud inimkonna ideelt ja tundmu­stelt. Ja soojudes dispuudis, positivismi rajaja astus järjest kasvava ägedusega vastu professionaalsele tühisusele, ühekülgsele vaimule, vastastikusele arusaamatusele, praktilise meele puudumisele, mida ta omistas õpetatud meestele. Ta viha langes eriliselt matemaatikuile, keda ta pidas vastutavaiks kõigi pahede eest, mis häirisid seltskonda,

eriti Prantsuse revolutsiooni, selle „hävituse koleduse“ eest.

Auguste Comte pillas oma sajatusi liiga kergel käel, mille eest teda õpetlased karis­tasid, insinueerides, et ta aju, kahtlemata, polevat kunagi täiuslikult paranenud vaimu­segadusest, mis seda kahel korral tabanud.

Mitte jagades Auguste Comte’i liialdusi võib ometigi tähele panna, et teaduslik töö eeldab ikka enam ja enam äärmist spetsialiseerumist, ja et kooskõlas selle nõudega erinevate ja autonoomsete instituutide süs­teem meie ülikoolides leiab järjest kasvavat poolehoidu. Külma rahuga võime tähele panna, et meie seltskonnas, mis ablas edule ja esmajoones teaduslikule edule, alghari­duse tunnistused osutuvad ikka enam ja enam ainukesteks, mis veel alal hoiavad üldist iseloomu. Kas ei ole meil seetõttu õigus oletada, et olles juhitud ainult teadu­sest, inimesed ühiskonnas kui tervikus olek­sid võrreldavad tehase töölistega, igaüks olles suletud oma eriülesandesse, mis temale määratud.

Aga võidakse küsida: kas inimene ei ela siiski edasi oma seltskondlikkuse meelega,

kiindumusega oma maa ja rahva traditsioonidesse, oma ideaalsete püüetega, mida ei või kunagi rahuldada ainult rattakese osa masinas?

Kas ei ole need tõelised andmed, mida teadus — truu eksperimendile — ei võiks jätta tähele panemata ja respektimata?

Need tõed, pangem seda tähele, ammutavad oma moraalse ja sotsiaalse tähenduse subjektiivseist elementidest, mida nad sisal­davad. Kuid teadusel on just funktsioo­niks kõrvaldada subjektiivset ja seda lahen­dada objektiivseks. Ta ei teaks seetõttu, kui­das anda vähematki väärtust meie esteetilistele, moraalsetele või religioossetele ideedele sellistena, nagu nad ilmnevad meie teadvuses käesoleval hetkel.

Kuigi teadus ei tunne vahendeid nende lahendamiseks täielikult objektiivseiks elementiddeks, ta peab vähemalt võimalikuks sel­list lahendust, ja inimese kiindumus ebajumalaisse, mida taise enesele loonud, ei või olla teaduse silmis muud kui ebausk, harju­mus, eksitus. Kokkuvõetult, ülesanne, mida teadus enesele seab, on — lahutada ja taan­dada lõpmata väikesteks puhtfüüsikalisteks energiaühikuiks kõik, mis moodustab ini­mese põhiolemuse. Tema viis seletada ini­mest on — teda suruda alla. Inimene, söö­nud teadusepuu vilja, kirjutas alla tõeliselt oma surmaotsusele. Kui ühel päeval teadus teostab oma püüded, inimene, kellelt riisutud kõik, mis annab talle elumõtte, kas kaob jäl­jetult või muutub seevõrra, et miski ei sar­nane enam sellega, mida nimetame inime­seks. See on, kahtlemata, ideaalne piir, mis praktiliselt näib olevat küündimatu. Kui aga teadus peab olema meie ainuke teejuht, siis osutub see ainsaks tähiseks, mille poole meie sammume, ja me peaksime mõõtma inimsoo edukäiku vastavalt ulatusele, mille võrra inimsugu on dehumaniseerunud.

Millised ka oleksid tunded, mida selline saatus meis äratab — meie osaks jääb vaid leppida alandlikult, kui oleme mõistlikud. Sest isegi juhul, kui avaldame vastupanu, oleme siiski sunnitud kummardumatema ees; ja oleksime samal ajal võidetud ja süüdlased.

………. ήv δé γε μή ϋέλω

κακός γενόμενος, ονδέν ήττον εψομαι,

võiks öelda, tsiteerides stoik Cleanthese sõnu.

Millist väärsust suudab inimene alal hoida, kui ta asetab oma uhkuse tõest kõr­gemale?

Kuid kas see on tõde? Kas teadus tõe­liselt on määratud absorbeerima inimest täie­likult ja teda pihustama aatomite tolmuks?

See hüpotees tekkis arusaamatusest, millele osutas juba ammu Descartes. See eeldab, et segatakse ära juba väljakujunenud teadus teadusega, mis alles kujunemisel, või õigemini öelda, segatakse ära teadus, kui asi eneses, elava ja reaalse teadusega. Oleks teadus asi eneses, loodud igavikus, ja inimesel poleks muud, kui teda avastada, samuti nagu avastatakse maasse peidetud aardeid, siis oleks õigus, et inimene eksisteeriks tõeliselt ainult teaduslikul kujul, see tähendab, et ta ei eksisteeri üldse inimesena. Kuid see niinimetatud teadus eneses pole muud kui mõistuse sünnitis, mille enelale kujutelnud absoluutsuse metafüüsikud või professorid, kes kutselt kalduvad dogmatismi. Ainuke teadus, mis eksisteerib — on teadus kujune­misel, teadus, mis kujunemas teaduseks, viimane ei ole tegelikult mitte avastus, vaid pigemini leiutis. Kui üldse leidub mõni selge tulemus, mis järgneb tänapäev eriti põhja­likule teaduse geneesi uuringule, siis on see: oluline ja püsiv osa, mida vaimu omapärane tegevus on etendanud ja etendab nii teadus­like mõistete moodustamisel ja viimist­lemisel, kui ka nende mõistete ja nähtuste suhete püstitamisel.

Rakendaksin meeleldi kogu teaduse pu­hul teooriat, mida ma olen näinud kaitse­vat oma õpetajat Michel Bréali keele puhul.

Vastandina neile, kes püüavad seletada keele nähtusi puhtmeliaaniliste seadustega, mis immanentsed keeles eneses, kes püüavad seletada lihtsate muutumatute konsekventside kaudu elementaarseid keelelisi nähtusi, Michel Bréal kaitses väidet, et vaim temale omaste eesmärkide kohaselt ja aktiivsusega, oma võimetega katsetamiseks, valikuks, intelligentseks kohastumiseks, esteetseks korralduseks, täiustamiseks, on tõeline keele looja ja uuendaja. Mens agitat molem: Vaim paneb mäed liikuma. Kahtlemata võiks tea­tava piirini iga antud keelt taandada määra­tud mehaaniliseks süsteemiks, nii et võiks õpetada kergemini tema konstitutsiooni õpi­lastele, kellel mälu on parem kui otsustamis­võime. Kuid õpetuse meetod ei ole loomise meetod. Keele tegelik arenemine on ainult siis mõistetav, kui apelleeritakse elava vaimu kui olulise teguri poole.

Νους αν εϊη των άοχών: Mõistust võiks lugeda kuuluvaks printsiipide hulka, ütleb Aristoteles. Enam kui kunagi varemini peab paika Descartes’i uhke deklaratsi­oon: Scientiae omnes nihil aliud sunt quam humana sapientia [sive bona meris], quae semper una et eadem manet, quantumvis differntibus subjectis applicata: Mitmesugused teadused pole muud kui inimese tar­kus [või terve mõistus], mis alati jääb sa­maks, olgugi et teda võib rakendada mitme­suguste subjektide puhul.

On see nii, siis teadus ise, see keel par excellence juhatab meid elava vaimu juurde, selle subjektiivse printsiibi juurde, mida ta mõtles lahutada elementideks ja kõrvaldada halastamatult. Teadus ei ole mitte ainult sündinud mõttest, ta ei saa ka alal hoida oma tõelisust ja täiustamisvõimet muidu, kui jäädes alaliselt ühendatuks vaimu tegevusega: „Eraldage sõnad vaimust, mis avaldub neist,“ ütles Platon, „ja küsige neilt siis, mis nad tähendavad: nad jäävad püha­likult tummaks“: σεμνώς jvdvv οιγα; teadus ei saa eksisteerida vaimuta, nagu värvidki, mis tekivad valguse peegeldumisest, ei eksis­teeri päikeseta.

Kuid kui teadus, olles kaugel vaimu absorbeerimisest ja tema mehhanismiks taanda­misest, mida ta ehitab, sõltub tegelikult täiesti vaimust nagu lehed ja õied olenevad puust, siis on teaduse enese huvides, et vaimule antaks kultuuri, mis temaga sobiv, kultuuri, mis temale kõige paremini kindlustab ter­vise, jõu, viljakuse ja õiguse. Teadus, mis elab ja areneb, eeldab inimeses kohast kultuuri.

Kas piisab sellest kultuurist, et rahul­dada kõiki meie nõudeid?

Teaduslik anne ei ole ainuke, mis meile oluline. Meis peituvad samuti ka teised tähtsad vaimuomadused, nagu praktiline, kunstiline, usundiline anne.

Kui meie vaim on tõesti omaette olemus, printsiip, taandumatu ja omapärane jõud, mispärast ei arenda siis meie kõiki tema põhiolemuse osi? Teadus, mis eeldab vaimu ja elab selle elus, on ise huvitatud kultuurist, mis teeks vaimu võimalikult rikkamaks ja harmoonilisemaks.

Kuid tänapäeval, nagu renessansiajastul või sofistide ja Socratese päevil, püsib tõena, et inimene ei pea end kaotama ka kõige avaramasse ja paremini rajatud teadusse, vaid et tema õigus ja kohus on kultiveerida ene­ses inimlikkust, olla tõeliselt inimene selle sõna kõige laiemas ja erilisemas mõistes. Meie võime nüüdki veel öelda koos Menandros’ega: Ωςχαρίεν èσυ’ άνθρωπος, δταν ανϋρωπος ή : Milline imestusväärne asi on inimene, kui ta on tõeliselt inimene.

 

IV.

Kuidas peaksime tänapäeval mõistma ja rakendama seda inimese kultuuri, mis koht­leb inimest inimesena, mis hoolimata kõi­gist muutusist meie ühiskonnas ja hoolimata isegi teaduse senikuulmatuist edusam­mudest jääb siiski kogu edu põhitingimuseks ja ülevaks eesmärgiks, kuhu poole peaksid olema suunatud kõik meie püüded.

Miski pole õigem kui meie seas lakka­matult korratud väide teaduse kasvatusliku väärtuse kohta, eeldades, et teaduse loomus ja osa on õieti mõistetud. Tõeline teadus ei ole mitte latrite süsteem, mis kord valmis ehitatud kõigile, kus peavad end korraldama tahtes või tahtmata kõik objektid, mis esine­vad looduses. Teadus on inimvaim ise, mis end pingutab mõistma asju, ja et saavutada selles edu nii palju kui võimalik, end kohastades, laiendades ja mitmekesistades, püüab tungida oma ettekujutuses sügavamale olen­dite pinnapealsetest ja ühetaolistest aspekti­dest ja läbida teatava piirini nende lõpma­tul ja peent individuaalsust.

Sellepärast teadus kui tõeline kasvataja pole mitte teadus, mis esitaks end lõplikuna ja eksimatuna oma loogilises lihtsuses — vaid on teadus, mis töötab, mis otsib, katse­tab, end kritiseerib, end parandab, mis end tunneb igavesti provisoorsena ja ka ise kohtleb end seesugusena. Teadus, mida va­jab kasvatus, ei ole fikseeritud kindlaisse definitsioonidesse õpetamise ja eksamite seisu­kohalt, vaid on elav teadus, mida tabame laboratooriumes tema loomishetkel.

Esimest liiki teadus leiab kergelt vastu­võttu professoreilt ja õpilastelt, kelle laiskust ta hellitab; ta soodustab dogmatismi, rutiini, apriorismi, nõuet otsustada kõigi asjade üle läpsate ja absoluutsete printsiipide järgi. Inimene, kes on lasknud end vormida neist teaduslikest õpinguist, vaatleb kärsitusega reaalsete asjade keerulisust ja ebaselgust, elu ja tegevuse salavedru, mis tõukab neid mässama lõpliku süstematiseerimise vastu. Talle meeldib kohelda kvaliteete kvantitee­tidena, reaalsusi abstraktsustena ja uskuda, et probleem on lahendatud, kui kõrvalda­takse kõik, mis ei lase end taandada täpseiks ja selgeiks mõisteiks: ta tuletas mõningaist printsiipidest, mis enesest tõenäosed, loogiliselt korrektseid konsekventse.

Vastuoksa, elav teadus, mis jälgib reaalsust, selle asemel et sundida reaalsust enesega kooskõlastuma, õpetab vaimu järjekindlalt vabastuma sellest harjumuste ülevõimust, mis ei ole muud, kui vaimu alistumine inertsi seadusele. Viimane osutub aga aine eriomaduseks. Püüdes proportsioonida vahendeid otstarvetega, et ära tunda asjade eneste mitmekesisust ja eriloomust, teadus apelleerib samal ajal peensuse vaimu kui ka geomeetria vaimu poole. Ta mitte ainult ei arenda välispidise vaatluse ja loogilise deduktsiooni võimet, vaid ta teritab ka seda otsustamisvõimet, mis teeb vahet meetodite sobivuse ja probleemide vahel, resultaatide tähenduse ja väärtuse vahel.

Endastmõistetavalt peame tagasi tõr­juma selle romantikute doktriini, mille põh­jal kirjandus juhiks teadusi ja mille järgi teadused oleksid vaid suutelised õpetama vaimule mateeria, numbri ja jõu kultust. Kuid teiselt poolt peame aga tunnistama, et kui teadused saaksid omada nende õiget kohta vaimu kasvatuses, tuleks neid õpetada mitte mõne professori dogmaatilise meetodi järgi, sest professor jääb ikkagi professoriks, vaid niipalju kui võimalik heuristilise mee­todi järgi, nimelt meetodi järgi, mida õpet­lane tarvitab oma uurimistes.

Teiselt poolt, kultuuri otstarve on ini­mest arendada inimesena, järelikult kirjan­duse õpinguil on niisama tähtis osa ini­mese arendamisel kui teaduse õpinguil. Kuna teadused näitavad meile inimese vaimu pingutusi asjade omistamisel, on kirjandus inimelu ise, mis peegeldub inimese teadvuses ja mida väljendab keel, mis pole mitte ainult kõige kohasem elu teravalt analüüsima, vaid seda ülistama, kaunistama, teda õilistama maalikunsti võluvuse ja väärikusega.

Et kirjanduse õpingud täidaksid omi kasvatuslikke ülesandeid, on vajalik, et kirjandust ei käsitletaks mitte ainult teadusliku tunnetuse lihtsa haruna. Kahtlemata eruditsioon, mis on loodusteaduste naaber, mängib olulist osa kirjanduslikes õpinguis. Kuid eruditsioon on samas suhtes kirjandu­sega nagu oskused kunstiga. Ta annab meile kätte elemendid ja instrumendid, ta ei anna aga aru seesmisest operatsioonist, mis neist šabloonilistest ja labastest andmeist loob isikliku ja elava kunstiteose. Leides auto­rite töödes, mida luges Pascal, näiteks Montaigne’i omades, ideid ja isegi väljendusi, mis moodustavad surematu teose „Pensées“ ainestiku, rõhutame veel selgemini ebavõrd­sust aine ja vormi vahel, kuna Pascali töö erineb radikaalselt Montaigne’i omast. Pas­cal ise ütles: „Les mêmes pensées poussent quelquefois tout autrement dans un autre que dans leur auteur“ — „Mingi autori mõt­ted, külvatuma teise autori vaimu, võivad mõnikord võrsuda hoopis uues ja erinevas suunas. “

Vaatamata imelistele edusammudele, mida iga päev teevad eruditsioon ja literaarsete nähtuste objektiivne uurimine, jääb kirjan­dus oluliselt eraldatuks teadusest — ja just see on põhjus, mispärast on kirjandusel etendada oma eriosa kasvatusteaduses.

Diametraalselt vastukäivas mõttes eruditsiooni ebausule ei ole mitte haruldane tänapäeval kuulda kaitsetavat väidet: kir­jandus ja kunst selleks, et omada õiget kohta elus, peavad saama teadlikuks oma põhiloo­musest ja see eriprintsiip puhtana võe­tult näib olevat tundmus, täielikult eralda­tud mõistusest. Seda doktriini võime nime­tada estetismiks. Ta tunnustab kunsti iseseis­vust ja suveräänsust, elu ja intuitsiooni üle­võimu. Ta kinnitab geeniuse üleloomulikku ja peaaegu jumalikku loomust kui otsatut ja piiramatut loomisvõimet.

Selline doktriin on väga sobiv ja õigus­tatud ajajärgul, kus on kalduvus uskuda, et vaimu loomisvõime on illusioon, ja kus õpet­lased meid püüavad veenda, et see, mida nimetame uueks, originaalseks, geniaalseks, näib meile sellisena vaid seetõttu, et meie ei tea kõike selle eelkäivat. Ülistades üle­määra esteetilist annet, see doktriin võib teda elustada, äratada ja ergutada. Et aren­dada jõudu, mida omame, on mõnikord ka­sulik uskuda omavat jõudu, mida meie ei oma.

Otse tähelepanuvääriv on, et kunsti idee, mis põhineb ainult intuitsioonil, tundmusel, isoleeritud mõistusest, ilmub vaevalt muul ajal kui mõne suure kunstiperioodi alguses või lõpul. Alguses seetõttu, et teadus pole suuteline sammu pidama inspiratsiooniga; langusaastail seetõttu, et olles tüdinud banaal­seks ja klassikaliseks muutunud ilust, mõned rafineeritud vaimud asuvad otsima harul­dasi sensatsioone. Kunst oma õitsengu ajal on intellektuaalne ja praktiline, ühtlasi ka esteetiline; ta püüab väljendada inimelu, teda idealiseerides, kogu tema ula­tuses. Partenon ei ole luksusese, mis ehi­tatud ainult asjaarmastajate rahulduseks. Ta väljendab rahvuslikke tõekspidamisi, ta omab mõne kreeka tragöödia harmooniat, on täpne ja delikaatne; ja ilu, mis kiirgab temast, on valguse ilu, mis mitte ainult ei võlu silma, vaid valgustab maailma ja hoiab alal elu.

Õigust öelda õpetuse lähtekoht, mis vaat­leb kunsti inimsoo iseseisva ja eraldatud tegevusena, on vastuolus reaalsusega. Meie teadvuses ei ole tundmuste elu, mis täieli­kult eraldatud mõttest, ei ole intuitsiooni, mis lage mõisteist, ei ole ideedest ja kõi­gist traditsioonest sõltumatut loomingut. Kui inimene püüaks tunda ja produtseerida väljaspool igasugust ideed ja igasugust reeglit, ta muutuks omal tahtel juhuse ja mehaani­lise paratamatuse orjaks — ja ta ei looks muud kui eriskummalisi ja tähtsusetuid töid. Geeniuse tegevusavaldus ei ole puhas ja lihtne looming — see on kaunite asjade tootmine, mis kannavad täiuslikkuse ja iga­viku pitsatit.

Intuitsioon mõisteta on inimesele või­matus või lihtsalt toored andmed määratava väärtuseta.

Probleemiks ei osutu seega leida teid, kuidas vabastada tundmust kõigist sidemeist intellektiga, vaid luua kujutlust või­malusest, kuidas meie intuitsioonid ja intel­lektuaalsed kontseptid võivad põimuda üks­teisega selliselt, et kaotamata spontaansust ja vabadust meie loomingud oleksid samal ajal korrastatud, harmoonilised ja kooskõlastatud intelligentsuse seadustega. Järe­likult, kirjanduse õpingud ei peaks endale sihiks seadma kujutluse arendamist kui oma­volilist ja tujukat loomisvõimet. Nende ees­märk on pigem kultiveerida maitset, otsus­tamisvõimet ja talenti, mis oma kõrgeimas vormis on geenius, see tähendab, kultivee­rida seda imelist annet — näha just kui intuitiivselt ja toota just kui spontaanselt asju, millede analüüs hiljem tõestab, et nad on täielikus kooskõlas mõistuse ja tõega. Kirjanduslikud õpingud, kui nad on hästi juhitud, ei hülga sugugi tunnetuse teaduslikku külge. Kuid nad liidavad teaduse kujutlusega ja otsustamisvõimega sellisel määral, et meie võiksime öelda — ta on moondunud tundmuseks ja intuitsiooniks.

Kaalutlustest, mida esitasime, järgneb, et inimkultuur, kui ta oleks õieti juhitud, peaks olema samal ajal teaduslik ja literaarne, ühe sõnaga — universaalne.

Tegelikult kõik asjad looduses hoiduvad kokku. Teistest eraldatud asi on juba see­tõttu mõistetav ebatäiuslikult ja ebatäpselt. Et õieti näha, peame nägema iga asja seoses ümbrusega: ja et saavutada tagajärgi inimese loomuse arendamises ideaalse vormini, peab kultiveerima ja arendama harmooniliselt kõiki inimese andeid. Kuid, kas sel juhul ülesanne, mida sisaldab kultuur selle sõna kõrgeimas mõistes, ei ole tõeliselt šimaarne ja kas ei ole praktilisem selle asemel et taotleda kõrget, kuid kättesaamatut objekti, piir­duda spetsialiseerumisega ja tööjaotusega, meetodiga, mis on meie tööstuse ja looduse enese poolt heaks kiidetud?

Tõesti, ülesanne on raske. Kuid ta ei ole lakanud olemast kuulsusrikas; ja see ideaal on väärt, et temast mitte loobuda enne, kui oleme teinud kõik, mis meie võimuses, et temale läheneda.

Universaalsust, mille lepitamine spetsialiseerumisega meid huvitab, võib mõista mitmeti.

Teda võib defineerida kui kõigi tead­miste ja võimete omamist, mida inimloomus on suuteline omama.

Kuid on liiga selge, et selles mõttes universaalsus on utoopia, kui mitte öelda mõttetus. Kaduvalt väikese arvu inimeste kohta minevikus kõneldakse, et nad olla ühenda­nud eneses kõiki teadmisi, mis tol ajal oma­nud rahvas, kelle liikmed nad olid. Säärane pretensioon tänapäeval oleks meeletus; hajutades nii mitmekesiste objektide vahel väikest hulka intellektuaalset jõudu, mida omame — meie taunime end omama igast asjast vaid ebamäärast ja kasustatamatut kujutlust.

Teiseks, universaalsust võime mõista täiesti loogilises mõttes — üldiste mõistete omamisena, mis moodustavad mitmesuguste teaduste ja kunstide printsiibid.

Kuid need mõisted, võetuina omaette, eraldatuina asjade detailide kaalutlemisest, on vaevalt midagi muud, kui tühi raam, sobiv paremal juhul andma ainestikku igapäevaseks vestluseks või abstraktseteks ja viljatuteks vaidlusteks.

Veel üks kolmas viis on mõista universaalsust: otsida teda mitte tunnetuse objek­tides või isegi kontseptides, mis tõlgendavad nende harilikke iseloomustusi, vaid otsida teda inimese elavas vaimus, mis ula­tub üle nii mõistuse kontseptest kui ka teaduse objektidest.

Üldiselt see, mida nimetatakse eluks, hingeks, vaimuks, on omaduste lepitamine ja ühendamine teatava kokkusulamise ja seesmise muutumise läbi, mis aine ja ruumi ilmas on ümberlükatamatult välised ja ligipääsetamatud teineteisele. Kuidas, näiteks, ühendada identsust muutuvusega? Lahendatamatu probleem ainelises või loogilises maailmas. Kuid elu lepitab need kaks mõis­tet. Elusolend jääb eneseks, olgugi et ta are­neb. Kuidas ainemaailmas võib miski olla samal ajal noor ja vana, elada korraga ole­vikus, minevikus ja tulevikus, asuda simul­taanselt mitmeis ruumi regioones? Eksistentsimoodus, mida nimetatakse teadvuseks, lahendab selle näiliselt paradoksaalse pro­bleemi.

Kas ei võiks inimvaim lahendada omal viisil ka seda universaalse kultuuri pro­bleemi?

Kui üks inimene on kaua aega ja intelligentselt tegelenud teadusega, ta on omanda­nud mitte ainult teatava hulga teadmisi, vaid ka lisaks teatava intellektuaalse dispositsiooni, mida ei või väljendada ühegi vale­miga, kuid mis on siiski reaalne ja kasutatav. Tänu sellele dispositsioonile teadlane saavutab kergelt ja kindlalt edu teaduse alal, mida ta on uurinud. Ta on assimileerinud selle teaduse vaimu sellisel määral, et siit­peale ta tunneb seal end kodus.

Küll on aga inimese loomuse omadusi, et kui mitmeil isikuil on mõttevahetusi üks­teisega, nad ei piirdu mitte ainult väliselt teatava informatsiooni ja tegevusviiside vahetamisega, vaid mõnesuguse seesmise nakkavuse teel hingest hinge, vaimust vaimu avaldavad vastastikku mõju.

Ja see vaimu mõju üksteisesse on palju kindlam ja palju tõhusam, kui samal ajal, mil toimub intellektuaalsete ideede vahetus, tuksuvad ka südamed koos. Kes teab, kas see tingimus ei ole hädatarvilikki? „On või­matu, ütles Xenophon, „õppida midagi õpetajalt, keda ei armastata“:

μηδενι μηδεμίαν είναι παίδενοιν παρά τοv μή άρέσχοντος.

Mis oleks siis vaja selleks, et inimese intelligentsus teeks realiseeritavaks inimestele selle kultuuri universaalsuse, mille poole peaksime püüdma?

Vahend, kuidas kõige intiimsemalt ja kõige viljakamalt soodustada seda intelli­gentsuse vaimset penetrantsust — oleks ühen­dada ühe katuse alla ja kutsuda ühisele elule inimesi, kes pühenduvad mitmesugustele tea­dustele ja juba edasi jõudnud omal alal, ini­mesi, kes veel noored ja painduva vaimuga.

Kui neid noori inimesi seob sõprus, mis on loomulik üllatel ja suurmeelsetel hingedel, armunud kõrgemasse kultuuri, — nende ühiselu ei ole mitte ainult võluv ja rõõmus, ta rikastab märkamatult ka nende vaimu, ta annab igaühele neist teaduse mõiste ja intel­lektuaalse tegevuse meetodi, mida neil üksi­kuna pole aega kultiveerida; ja nii juhib ta noormehi arusaamise, universaalsuse ja sümpaatia teele, mis on inimkultuuri ideaal.

Ühingu asutamisega, nagu seda on Princetoni ülikooli „Graduate College“, on väga õnnelikult loodud vahend lahendada seda suurt probleemi, mis puutub vaimuharidusse, mis imesteldavalt sõnastatud juba kreeka tarkade poolt:

Πώς δέμοί εν τι τά πάντ’ εσναι καί χωρίς εκαοτον

„Kuidas teha, et asjade kogu oleks tervik ja samal ajal ka iga osa oleks omaette tervik.“

Inimsoo auks, samuti ka Ameerika Ühendriikide auks, ma soovin edu ja õitsen­gut sellele tõsisele ja õilsale asutusele.

Émile Boutroux

„Teadusest ja kultuurist“, 1936