Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Ma ei suuda kujutleda, et mõni üllas hing ei kannataks, nähes suuremat osa inimkonda ilma jäetuna varadest, mis talle kuuluvad ja mis sooviksid ainult jaotuda. On inimesi, kes ei käsita õnne ilma erandliku soosinguta ja kes enam ei hindaks varakust, haridust, vaimu, kui see oleks kõigil. Need ei armasta täiuslikkust mitte omaette, vaid suhtelist üleolekut; need on auahned ja egoistid. Mina omalt poolt ei mõista täiuslikku õnne muidu kui kõikide täiuslikuks saades. Ma ei kujutle, kuidas võiks ohtruses elav tervest südamest nautida oma ohtrust, kui ta on sunnitud lõõritama oma nägu trobikonna enesetaoliste viletsuse ees. Mu teravaimaks pii­naks on mõelda, et kõik ei saa jagada mu õnne. Õnn on võimalik vaid siis, kui kõik saaksid võrdseks, ent võrdsus saabuks vaid siis, kui kõik oleksid täiuslikud. Milline kannatus õpetlasele ja mõtlejale näha end just oma väärtuse tõttu inimkonnast eraldatuna, elades oma eramaailmas, pühendudes oma eriuskumusele! Ja te imestate veel, et nad seejuures on mõnikord kurvad ja üksildased! Aga kui nad valitseksid isegi lõp­matust, absoluutset tõde, nad peaksid kanna­tama selle valitsemise üksinduse pärast ja kahet­sema madalaid unelmaid, mida nad maitsesid vähemasti koos kõigiga. On hingi, kes ei suuda taluda seda eraldust ja kes peavad paremaks taas sulguda muistendeisse kui et moodustada inim­konnas eraldiseisvat rühmitist. Armastan neid … Ometi ei saa teadlane valida seda osa, kui ta tahaks, sest mis talle on tõestatud valeks, see on talle sealtpeale vastuvõtmatu. Vaese füü­siliste kannatuste vaatemäng on kahtlemata haletsemisväärne elupilt. Tunnistan ometi, et nad puudutavad mind ääretult palju vähem kui näha inimkonna määratut enamust neetuna vaimsesse orjapõlve, näha omataolisi inimesi, kel on võib- olla suuremad vaimsed ja hingelised võimed kui minul, rõhutuina nürimeelsusse, sammudes vaeslastena läbi elu, sündides ja surres, ilma et olek­sid kordagi tõstnud silmi orjalikult tööriistalt, mis annab neile leiba, ilma et oleksid hetkekski hinganud Jumalat.

Üks käibelauseid, mida vulgaarsete vaimude poolt kõige sagedamini korratakse, on see: „Varanduseta klasside juhtimine vaimse kultuuri varade juurde, mis tavaliselt on varutud ühis­konna kõrgemaile klassidele, tähendab avada neile piinade ja kannatuste allikas. Nende hari­dus õpetaks neid ainult tundma ühiskondlikku ebasuhet ja muudaks nende olukorra neile talumatuks.“ See on, ütlen ma, purukodanlik arves­tus, mis peab vaimset kultuuri vaid varakuse täienduseks, aga mitte kõlbeliseks hüveks. Jah, möönan, et lihtsameelsed on kõige õnnelikumad; ent ons see põhjus, et mitte kõrgemale tõusta? Jah, need vaesed inimesed saavad õnnetumaks, kui nende silmad avanevad. Kuid tegemist pole mitte õnnelikuks, vaid täiuslikuks saamisega. Neil on samasugune õigus kui teistel üllale kannatusele. Mõelge ometi sellele, et tegemist on tõelise usundiga, ainsa tõsise ja püha asjaga.

Ma mõistan radikaalseimat arvamuste lahkuminekut parimate vahendite suhtes, mis lasek­sid saavutada inimkonna suurimat hüvangut; kuid ma ei mõista seda, et ausad vaimud saaksid eri meelt olla sihi suhtes ja asetada egoistlikke eesmärke kõrgemale suurest jumalikust eesmär­gist: ülendusest ja eluvõimalusest kõigi jaoks. Selle esimese küsimuse puhul on vaid kaht liiki inimesi: ausad inimesed, kes alistavad oma isiku sellele suurele ühiskondlikule eesmärgile, ja ebakõlbelised inimesed, kes tahavad nautida ja hooli­vad vähe sellest, et see sünnib teiste kulul. Kui oleks tõsi, et inimkond on koostatud sääraselt, et pole midagi teha üldise hüvangu heaks, kui oleks tõsi, et poliitika seisab õnnetute hädakisa lämmatamises ja käte ristamises parandamatute hädade üle, siis ei saaks miski sundida kauneid hingi taluma elu. Kui maailm oleks tehtud nii­viisi, siis tuleks needa Jumalat ja seejärel end ise hukata.

Inimvaimu arenguks ei piisa sellest, et mõ­ned üksikud mõtlejad jõuaksid õige esileküün­divate vaatekohtadeni, ja et mõned pead tõusek­sid nagu eksikõrred üle üldise taseme. Mis mõ­tet on mõnel suurepärasel avastusel, kui seda kasutab kõige enam sadakond inimest? Mille poolest on inimkond edasi jõudnud, kui seitse või kaheksa isikut on märganud asjade ülimat tähendust? Tulemus on saavutatud ainult siis, kui see on astunud suurliiklusse. Aga kõrge teaduse tulemused pole seda laadi, et piisaks nende kuulutamisest. Vaimusid tuleb nendeni tõsta. Kant’il ja Hegeril võiks olla kuitahes õigus; nende teadus jääks praeguses olukorras vahendamatuks. Ons see nende süü? Ei; see on barbarite süü, kes ei suuda neid mõista, või pigem ühiskonna süü, mis paratamatult eeldab barbareid. Üks kultuur on tõeliselt tugev alles siis, kui tal on avar alus. Antiikajal oli peaaegu niisama kaugele tunginud mõtlejaid kui on meie omad; ometi hävis antiiktsivilisatsioon oma arvuvähesuse tõttu barbarite arvukuse all. Ta ei ula­tunud küllalt paljudele inimestele; ta kadus, mitte intensiivsuse puuduse, vaid puuduliku eks­tensiivsuse tõttu. On täiesti hädavajalik, näib mulle, laiendada inimkonna tõusukeerist; muidu võiksid üksikud saavutada taeva, kui suur mass lohiseks veel maad mööda. See areng poleks aga täisväärtuslik ja jääks justkui päädimata.

Kui vaimne kultuur oleks ainult nauding, siis ei tuleks pidada halvaks, et paljud ei saa sellest osa, sest inimesel pole õigust naudingule. Kuid sealtpeale, kus see on saanud religiooniks, ja kõige täiuslikumaks religiooniks, sealtpeale on barbaarne sellest ainustki hinge ilma jätta. Omal ajal, ristiusu aegadel, polnud see nii masendav: vastupidi, õnnetu ja lihtsameelse saatus oli ühes mõttes isegi kadestusväärne, sest nad olid lähe­mal Jumala kuningriigile. Kuid see lummus on hävitatud, tagasiminek pole enam võimalik. Sel­lest ongi järeldunud too õudne ja kohutav olu­kord; inimesed on neetud kannatama ühegi kõl­belise mõtteta, ühegi üleva ja ülendava ideeta, ühegi õilsa tundeta, oheldajaks paljas jõud nagu elajail puuris. Oo! see on talumatu!

Mis teha? Kas elajaid inimeste peale lahti lasta? Oo! ei, ei; sest inimkond ja tsivilisat­sioon tuleb iga hinna eest päästa. Või siis ela­jaid karmilt valvata ja neid maha nottida, kui nad pusklema hakkavad? On võigas seda öeldagi. Ei! Neist tuleb teha inimesed, tuleb lasta neil osa saada ideaali hõrkusest, neid tuleb kasva­tada, ülendada, muuta vabaduse vääriliseks. Seni aga tähendaks vabaduse jutlustamine pu­rustamise jutlustamist, ligikaudu sama, kui aus­tusest karude ja lõvide õiguse vastu avataks loomaaia võred. Seni aga on kisklused vajali­kud, ja kuigi hukkamõistetavad üksikseikade eritleva hindamise puhul, üldiselt siiski õigusta­tud. Tulevik andestab neile, samal ajal kui ta neid hukka mõistab, nagu meie andestame suu­rele revolutsioonile, kahetsedes samal ajal selle roimarlikke tegusid ja häbimärgiga märkides isi­kuid, kes neid välja kutsusid.

Mu Jumal! On ajakaotus vaevata end nende küsimustega. Nad on spekulatiivselt lahenda­matud: nad lahendatakse brutaalsusega. See tähendab arutlemist vulkaani kraateri äärel või tammi jalal, kui veesein tõuseb. Inimkond on oma käigul mõnigikord niiviisi sõjaväena seis­nud ületamatu kuristiku ees. Osavad kaotavad siis pea, inimlik nõukus vaagub hinge. Targad tahaksid, et taandutaks ja mindaks ümber kuris­tiku. Kuid tagumised vood rõhuvad üha peale; esimesed rivid langevad sügavikku ja kui nende laibad on põhjatuse viimaks täitnud, astuvad viimatitulnud kindla jalaga neist üle. Jumal olgu õnnistatud! Kuristik on ületatud! Sellele kohale püstitatakse rist ja head südamed tule­vad sinna nutma.

Või ta on nagu sõjavägi, kes peab minema üle laia ja sügava jõe. Targad tahavad ehitada silda või paate, läbematud paiskavad aga rutuga eskadrone ujudes teele; kolmveerand hukkub; kuid lõpuks on jõgi läbistatud. Inimkond, kelle kasu­tuses on lõpmatuid jõude, pole nendega kokku­hoidlik.

Need hirmsad küsimused on mõttele lahendamatud. Jääb üle vaid meeleheitel käsi ristata. Inimkond hüppab üle tõkke ja teeb kõik kõige parema jaoks. Lunastus elavaile ja pühitsetud vesi surnuile.

Ernest Renan

Koguteosest “Valik prantsuse esseid”, 1938