Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

nglise kirjanduses valitseb praegu madalseis. Tuleb jõuda selgusele, kuivõrd see on sõja ja üldise poliitilise olukorra tulemuseks ja kuivõrd nende põhjuseks.

Enamik inimesi väidab teile suure kindlusega, et poliitiline rahutus on laostanud kirjanduse, ja nimelt kahel vii­sil. Esiteks olid majanduslik kriis, mis algas kümne aasta eest, ja sõjakuuldused, mis on olnud liikvel viie aasta jooksul, niivõrd rikkunud lugejaskonna närve, et sel puudus isu sügavate või subtiilsete teoste jaoks. Sellal kui nende füüsilise elu alused olid löönud kõi­kuma, olid kirjanduse lugejad liiga agaralt ametis ilmateadete kuula­misega ja tugipalkide püstitamisega oma olemasolu hoonele, et kuu­lata laulikuid ja prohveteid.

Teiseks vähendas see lugejaskonna huvitumine poliitikast loova kirjaniku elatumisvõimalusi. Ajakirjade toimetajad ei andnud oma veergudel enam ruumi luulele: Listener, Spectator ja New Statesman näiteks avaldavad ikka vähem ja vähem värsse. Parimad kirjandusli­kud ajakirjad pandi kinni: nii näiteks ei ole enam olemas ei The Lon­don Mercury’t ega The Criterion’i. Kirjastajad keelduvad tegelemast uute autorite töödega: nende kümnete tuhandete raamatute seas, mis inglise kirjastused avaldasid 1939. a., vaevalt leidub ainsagi uue luule­taja esikkogu. Need kaks põhjust kokku öeldakse küllaldaselt seleta­vat praeguse inglise kirjanduse madalseisu; publik ei taha osta uusi töid ja kirjanikud ei saa seetõttu teenida leiba nende kirjutamisega.

Sellegipärast näib olevat õigust ka vastupidisel vaatekohal — sel­lel vaatekohal, et kirjanikud ise on kaasa mõjunud nüüdse rahutuse tek­kimiseks sellega, et on loobunud oma kutsumusest. Loova kirjaniku kutsumuseks on käsitleda elu kui tervikut, nähes tõde ühe elu osa kaudu, või nagu ütleb Blake:

Just seda inglise luuletajad ja romaanikirjanikud pole viimase kümne aasta jooksul püüdnud teha. Nad on loobunud oma loovkirjaniku kutsumusest ning on hakanud poliitilisteks ja sotsiaalseiks uuendajaiks. Kümme aastat tagasi noorpoeedid andusid peagu eranditult poliitikale. Nad pöördusid marksismiusku, ning paljud neist, m. s. Cornforth ja Julian Bell, langesid Hispaanias oma veendumuste eest. Auden, Spender ja Day Lewis hakkasid tegema kommunistlikku pro­pagandat ning kaitsma rõhutuid, algul Viinis, hiljem Hispaanias, Tšehhoslovakkias ja Hiinas. See oli tähtis töö, kuid see polnud nende ülesanne. Arsti ülesandeks pole teha haigeile aset. On muidugi täh­tis, et haiglas asemed oleksid korras, kuid veelgi tähtsam on kindlus­tada seevõrd haigete tervist, et nad ei vajakski haiglat. Arsti, ning teisel pinnal ka luuletaja ülesandeks on valvata selle seesmise tervise järele.

Noorte loovkirjanike liigne tegelemine poliitilise olundi vahetute faktidega ongi nüüd leidnud oma Nemesisesse. Nad olid koik pannud oma lootused kommunismile kui segadusest väljaaitajale — kommu­nismile, nii nagu seda esindas Moskva. Nad kõik nägid kuradit fašismis — fašismis, nii nagu seda teostas Berliin. Kui Berliin ja Moskva 1939. a. äkki sõlmisid oma tuntud lepingu, olid inglise noorkirjanikud omadega läbi. Nende jumal ja nende kurat olid saanud üheks lihaks, ning usk tulevikku oli muutunud võimatuks. Noorkirjani­kele ei jäänud muud üle kui jääda ahtraks: Auden ja Isherwood läk­sid Ameerikasse, Spender heitis sängi, Day Lewis hakkas kirjutama kriminaalromaane.

Keskealised kirjanikud ei etendanud õilsamat osa. Need mehed, kes olid jõudnud täisikka enne eelmist sõda, kaotasid oma mehejõu enne kolmekümnendate aastate lõppu. Robert Graves, kahekümnen­date aastate lootustandvaim poeet läks Vahemeremaile füüsilisse maapakku ning asus ka vaimsesse maapakku, hakates kirjutama ajaloo­lisi romaane. R. H. Mottram, kes oli kirjutanud parima romaani eel­mise sõja kohta, muutus kirjanduslikuks mustatööliseks, kes leiva­teenimise otstarbel avaldas aastas paar väheväärtuslikku raamatut. J. B. Priestley, populaarseim inglise romaanikirjanik Galsworthyst päale, osutas oma imetlusväärses teoses English Journey huvi poliitika vastu, langes siis hiljem J. W. Dunne’i loodusteaduslike teooriate võlu alla ning viimaks leppis enese kordamisega reas romaanides, millest üks oli odavamalt romantiseerit kui teine.

Samal ajal sügavamad keskealised kirjanikud on ikka rohkem süüvinud maa-alustesse põgenemiskäikudesse ja matnud oma pead ikka sügavamale liiva. Noorte poeetide tunnustet meister T. S. Eliot hak­kas anglokatoliku kiriku propagandistiks. Noorte romaanikirjanike tunnustet meister Aldous Huxley tegi tükk aega poliitilist tööd patsi­fismi heaks, kuid andus siis millelegi budismi meenutavale ning näib oma pelgupaigas Kalifornias enda ümber koondavat osa noore­matest meestest. Mis puutub parimasse praegu elavasse romaanikirja­nikku E. M. Forsterisse, siis tema pole juba ammu midagi kirjutanud; võib-olla tal ongi õigus, kui ta arvab, et steriilsus on parem kui põge­nemine tõelisuse eest.

Vanemad autorid on esinenud paremini. Kuigi nad ehk enam pole loovad selle sõna tavalises mõttes, pole nad vähemalt faktide eest põgenenud. Bernard Shaw ärritab kodanlust endiselt mõtlema. H. G. Wells on end näidanud jõulise, tõhusa pamfletistina (kuigi oleks olnud meeldivam, kui ta oleks usaldanud oma võimet siseneda lihtrahva hinge ning oleks neile andnud uusi Mr. Polly seiklusi). Ent keegi pole õigustet ootama inglise kirjanduse uuestisündi vanadelt meestelt. Senikaua kui Yeats veel elas, oleks seda võidud õigusega loota, kuid nüüd, kus ta on surnud, ei sobi see enam.

Kõige tähtsam on tulevik — elu, mida hakatakse Euroopas elama, kui praegused sõjad on lõppenud. Ning selle elu laad sõltub väärtustest, mida loovad mõtlejad nüüd püstitavad. Metafüüsiliselt on õige öelda, et senikaua, kui ei püstitata uusi väärtusi, ei saa tekkida uut elu ega lõppeda sõda. Selles peitubki inglise nüüdiskirjanike vaimse pankroti tragöödia. See pankrott ei ilmne mitte ainult loovate ja ilu­kirjanduslike, vaid ka poliitiliste ja filosoofiliste autorite töös. Nende erinevus on järgmine: loov kirjanik tegeleb kogu eluga, analüüsides selle miniatuurset lõiku, kuna poliitiline autor tegeleb väikese lõiguga, analüüsides peaaegu tervet pinda.

Enne käesoleva sõja puhkemist inglise poliitilised autorid ära­tasid suuri lootusi, eriti need, kes käsitlesid rahvusvaheliste suhete probleeme. Suurim kaasaegne inglise ajaloolane, professor A. J. Toynbee, oli arendanud ajalooteooria, mis lisaks sellele, et aitas val­gustada minevikku, heitis ka tulevikule valgust, mis võinuks olla tee­näitajaks maailma riigimeestele. Korrektiivina Toynbeele esitas pro­fessor E. H. Carr realismi doktriini, mis päästis inglise poliitilise mõtluse välja tollest udusest utopismist, kuhu Zimmern, Cecil ning Rah­vasteliidu vaimustet austajad olid ta tõuganud. Natsionalismi olemu­sest (mille puhul inglise riigimehed alati on olnud pimedad) ta osu­tas arusaamist, mis lubas loota parimat rahvusvaheliste suhete tule­vasest käsitelust.

Säärased mehed nagu Toynbee ja Carr võinuksid etendada suurt telgitagust osa rahukonverentsil, mis peab järgnema praegusele sõjale. Ent kui sõda algas, loobusid ajaloolased oma kutsumusest sama hull­julge otsustavusega, nagu loovkirjanikud enda omast. Toynbee’st sai välisministeeriumi ametnik, Carr asus kohale propagandaministeeriu­mis. Kummalgi pole lootust leida neutraalsete või koguni vaenulike riigimeeste seas seda kuulajaskonda, mis olnuks neile kindlustet, kui nad pidanuksid kinni oma akadeemilisest erapooletusest. Peale nende praktilise kasulikkuse rahukonverentsil on kadunud isegi nende tõhu­sus ajaloolastena, sündmuste registreerijaina ja tõlgitsejaina. Meie käesoleva perioodi ajaloolased võivad sama vähe tulla Oxfordist, nagu Berliinist, Krakovist või Prahast; nad peavad tulema Harvardist ja Tartust.

Majandusteadustega on sama lugu, nagu ajaloolastega. Inglis­maal pole praegusel hetkel ühtki vähegi silmapaistvat majandustead­last, kes poleks valitsuse palgaline. (Vahest tuleks siin juurde lisada, et kui Inglismaal vaimuinimene astub riigiteenistusse, siis ta ei avalda suurt mõju poliitikasse nagu mõnel muul maal: riigiametnike tradit­sioon on liiga tugev ja bürokraatlik hierarhia liiga paindumatu selleks, et omaks võtta originaalseid ideid: vaimuinimene saab vaevalt olla midagi muud kui rattakene masinas.) Objektiiv­seid mõtteid majanduse kohta saab oodata alles pärast sõda. Majandusteadusliku mõtte üldsuund viib muidugi laisser-faire’ist eemale mingi riiklikult kontrollitava majandussüsteemi poole. Majandusteadlaste tülid käivad ainult meetodite kohta ning selle kohta, kes peab kontrollima riiki ennast.

Sõja algusest saadik ilmunud raamatud poliitiliste probleemide üle on hakanud näitama kurvastavat uute ideede puudust. Autorite mõtte­käigud on ikka veel eelmise sõja mõju all. Küünikud kõnelevad püsi­vast Inglise-Prantsuse liidust Saksamaa nõrgestamiseks. Idealistid, töötlevad föderaaluniooni plaane, mis peaks asendama Rahvasteliitu (tähtsaim föderatsiooni eestvõitleja on sir William Beveridge, Lon­don School of Economics endine juhataja; on huvitav, et tal pole midagi öelda Balti riikide tuleviku kohta). Üldse on konstruktiiv­seid ideid masendavalt vähe.

See ülevaade kirjanduslikust olukorrast Inglismaal peab tunduma pessimistlik. Kas ei ole mingeid tulevikulootusi, mingeid tulevase elustumise tunnuseid? Minu arvates on, kuigi neid pole kerge leida. Praegu töötab Inglismaal rida luuletajaid, kes võivad kunagi esile kerkida uue koolkonnana, nagu D. H. Lawrence eelmise sõja ajal ker­kis esile uue, revolutsioonilise jõuna. Trükituina te nende töid ei leia. Isegi kõige uuemad kirjanduslikud ajakirjad, nagu Horizon on uusile luuletajaile sulet. (Horizoni täidavad Spender ning elegantse­mad värsivirtuoosid nagu Betjeman ja Macneice). Kuid hea on teada, et nad töötavad. Neid ei avaldeta, sest toimetajad ega lugejad pole harjunud nende keelega. Nad ei pea näiteks lugu kõlapiltidest, kui need pole ühtlasi ka sõnapildid; keegi ei saa nautida nende sõnade kola, senikaua kui ta pole saanud aru nende tähendusest sõnapiltide kaudu, ning siis kõla leitakse olevat lahutamatult seotud tähendusega. Kuid algul saadakse dissonantsi, tajumatuse, isegi inetuse mulje.

Samal ajal leidub Inglismaal noorte seas tõsiseid romaanikirja­nikke. Kui minult küsitaks, kes võiks käesoleva sõja kohta kirjutada parima romaani, siis ma ei mainiks ei ameeriklast Hemingwayd ega prantslast Malraux’d, vaid inglast George Orwelli.

Minule tundub, et pealispinna all valmib Inglismaal uus kirjan­duslik renessanss, kuigi läheb veel palju aega, enne kui selle vilju hakkavad välja panema Cambridge’i raamatukauplused, kõnelemata Tartu omadest. Sõda peab publikult maha raputama ta vanad väärtused, ennekui lugejad oskavad noid vilju hinnata, samuti nagu Napoleoni-aegsed sõjad pidid lugejaskonna üles raputama, ennekui see oskas hinnata Blake’i ja Shelleyt, ning nagu 1914—1918. a. sõda pidi selgi­tama D. H. Lawrence’i väärtust. Ühtlasi peavad uued kirjanikud revo­lutsiooniliselt muutma oma eluviisi, kui tahavad kirjutada edasi. Senini kirjanikud Inglismaal arvasid endil olevat õiguse elada kodan­like mõõdupuude kohaselt. Kummalisel kombel olid samal arvamusel isegi kommunistlikud poeedid. Selle elatusstandardi saavutamiseks nad on hakanud kas tootma väheväärtuslikke töid, sest et need olid populaarsed, või endale igasuguste kirjanduslike leivatöödega hankima lisateenistust.

Et saada aimu sellest, kuhu tulevaste kirjanike mõttesuund kal­dub, juhin eesti lugejate tähelepanu sensitiivseimale inglise kirjan­duskriitikule, John Middleton Murryle. Lawrence’i sõbrana ja Katherine Mansfieldi abikaasana tegi ta peale eelmist sõda rohkem kui ükski teine selleks, et noorte kirjanike tööd pääseksid trükki ja leiak­sid lugejaid. Shakespeare’i, Keatsi ja Blake’i interpreedina heitis ta uut valgust neile mineviku meestele, kes on tänaste inimeste kirjan­duslikud sangarid. Algul Karl Marxi õpilasena, hiljem tema arvusta­jana ennetas ta kolmekümnendate aastate noore generatsiooni mõtte­suuna. Demokraatia madalseisu selgitajana (vt. ta viimast kolme raa­matut, Heaven and Hell, The Price of Leadership ja The Defence of Democracy) näitab ta teed neile autoreile, kes alles peavad endile tegema nime, olgu ilukirjanikena või poliitilise kirjanduse alal.

J. Hampden Jackson

Loomingust nr. 5/1940