Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Ta 100. sünnipäeva puhul.

Ei ole juhuline Leo Tolstoi ilukirjanduslikule loomin­gule, et see algab autobiograafilise teosega „Lapsepõlv”. Kogu tema ilukirjandusliku proosa kandvamaks jooneks on psühholoogiline eneseanalüüs, mis on laialisem, kui näeme seda ühegi teise rahva kirjaniku juures. Õieti ongi need arvurikkad tüübid ja iseloomud-näiteks romaanis „Sõda ja rahu” üksi 1000 erikuju -, mida leiame Leo Tolstoi ilu­kirjanduslikust toodangust, kas tema enese hingelise arengu otsekohesed või kaudsed kajastised või jälle tema pere­konna ja suguseltsi ning nendega kuidagi ühenduses ole­vate inimeste vastupeegeldised ja kujutised, kuid arenda­tud kunstilistesse dimensioonidesse.

Hoolimata sellest puhtisiklikust joonest, aga võib-olla just selle tõttu on Leo Tolstoi inimkujud ja -tüübid ulatunud kõigi kultuurrahvaste juurde, rikastades neid kõiki inimhinge tundmises ning pakkudes ülevat esteetilist nau­dingut, andes samal ajal lugeja mõttelaadile kõrge humaan­suse ja inimesarmastuse suuna.

Ja tõepoolest, Leo Tolstoid võib õigusega nimetada oma sajandi südametunnistuseks. Ta kirjanduslik toodang kogu ulatuses on ainus suur pihtimus, mis ei ole mitte üksi vene suure rahva patukahetseja mõisniku haarav hääl, vaid ületab oma rahvuse piirid ja kõneleb kogu kultuur­sele maailmale.

Kui tänapäeval, kui pühitseme Tolstoi 100-aastast sünnipäeva, on leidnud selle kirjaniku ilukirjanduslik looming täielise tunnustuse kogu maailmas ja eriti just oma kahe suurteose: „Sõda ja rahu” ning „Anna Karenina” tõttu, siis olid kaks nimetatud hiiglateost just need, mis äratasid kaasaegsetes eitamistormi peaaegu seinast seina: nii pahem-kui ka parempoolsed leidsid ühemeelselt, et Tolstoil puu­dub anne või ta on väheandeline. „„Sõda ja rahu” on rida eemaletõukavaid räpaseid kujutisi,” kirjutab tolle­aegne mõõduandev pahempoolne vene ajakiri „Djelo”, ja parempoolsed leidsid Tolstoi ajaloolises romaanis isamaa­liste tunnete haavamist. Puškini sõber, luuletaja vürst Vjasemski kõneles Tolstoi „väikesest andest” ja kaasaegne vene suur kirjanik Ivan Turgenev hindab Tolstoi romaani ainult „kui trikki, millega on lugeja haneks püütud”.

Sama tagasitõrjuv hinnang sai osaks Tolstoi romaanile „Anna Karenina”. Eespool nimetatud „Djelo” kirjutab : „Tolstoi anne mitte üksi ei alanda, vaid otse hävitab kunsti, haavab, tallab põrmusse ühiskondliku õiguse algelisemadki nõuded.” Teine edumeelne ajakiri nimetab romaani „Anna Karenina” „jälkide piltide ideeta seguks” ja vene suurim pilkekirjanik Saltõkov – Štšedrin imestab seda, et paljale sugulisele tundele võidakse ehitada romaan”.

Nii kohtlesid kaasaegsed Leo Tolstoid, kelle esikteos „Minu lapsepõlve ajalugu”, ilmunud 1852. a. varjunime all, oli varemalt kõikjal leidnud menuka ja heakskiitva vastu­võtte. Nagu juba pealkirjast selgub, on see puht autobiograafiline teos, mingi oma perekonna kroonika, nagu leidub neid vene kirjanduses veel Aksakov’i samalaadiline meister­lik kujutis. „Minu lapsepõlve ajalugu” on härdameelne ja tundeküllane teos, mille teiseks väärtuseks on algav enese­analüüs, mis omandab Tolstoi hilisemas ilukirjanduslikus toodangus valitseva koha. Kerge huumor ja sellega kaasas käivad pisarad – neist tunneme ära inglaste mõjustuse, ja Tolstoi suurest kolmeköitelisest Birjukov’i eluloost loemegi, et mõjustajaiks olid Dickens oma „David Copperfield’i” nimelise romaaniga ja sentimentalismi esindav ing­lise kirjanik Sterne.

„Lapsepõlvele” järgnesid 1853. a. „Poisikesepõlv” ja 1854. a. „Noorus”. Esimeses on kujutuse psühholoogilise külje areng juba märksa omapärasem, kuigi teos ise on vähem täiuslik ja selge; nende psühholoogilise arenguga liituvad ka loodusekauniduse meel ja selle edasianne, näh­tavasti nimetatuist esimese teose kirjutamispaiga, loodusli­kult ilusa Kaukasuse kaudne vastukajastus, kuna „Noorus” tekib juba keset Sevastoopoli piiramise kahurimürinat, mis on vist mõjustanudki kirjelduste-kujutuste abstraktsust ja kuivust, psühholoogilise analüüsi teoreetilist suunda.

Tolstoi novell „Kasakad” – see on kaunim ja lüürili­sem teos, mis mõjub otse Kaukasuse mäestikuilu ülem­lauluna. Selles sõjaväelaste’elu kirjeldavas teoses jätkub Tolstoile omane autobiograafilise kujutamise joon; on ju selle novelli peategelane Olenin autori teislane, kajastades tema enese vastandlikku tunde-elu.

Olenin algab juba seda hingelist võitlust, mida kandis autor eneses varasest noorusest ja mis kääris tas kogu meheea loominguaastad ja jõudis lõpule alles Leo Tolstoi raugaea usulis-ühiskondlikes vaateis. Novell „Kasakad” on Kaukasuse elu, nagu üldse elu poeem, ülemlaul. Elu – see on jumal ja põletav looduse jumaldamine, see sööb hinge. Selle elujumaldamise sõnastab vana kasakas Jeroška: ,Patt? Kus on patt? Kena tütarlast vaadata on patt? Mängelda temaga on patt?… See ei ole patt, vaid pääse­mine… Jumal on sinu loonud, jumal on ka tüdruku loonud.  Kõik on tema, isakene, loonud.”

Krimmi sõda viis noore elujanuse ohvitseri Leo Tolstoi Sevastoopoli kaitsjate ridadesse ja kõige hädaohtlikumale paigale – kindluse 4. bastioonile.

Keset surma ja sõjakoledusi sünnivad Leo Tolstoi kolm Sevastoopoli kujutist, mis on kroonikalised, kuid küüni­vad sealjuures oma plastikaga ning kujutusehooga vene kunstiproosa kaunimate paladeni, olles nagu teevalmistajaks suurteosele „Sõda ja rahu”. Neist kolmest meisterlikust kirjeldusest: „Sevastoopol detsembris 1854″, „Sevastoopol mais 1855. a.” ja „Sevastoopol augustis 1855. a.” oleks nimetada kunstiliselt kaunimana teine, kuna esimene ja kolmas on kantud hoogsast isamaalisest tundest, mille aga ületab siiski tõelikkus sõjakoleduste kirjeldamisel.

Neile teostele järgneva vahemaa kuni esimese suurteose „Sõda ja rahu” kirjutamiseni täidab rida lühemaid novelle, millest olgu nimetatud ainult „Kaks husarit”, „Perekonna­õnn”, „Kolm surma”, „Albert”, „Polikuška” j. t.

„Sõda ja rahu” nimeline romaan on 1812. a. Vene-Prantsuse sõja ulatuslik kujutis ja sündis 1864.-1869. a. See teos mõjub otse lugulauluna sellest Venemaale saa­tuslikust ajast.

Tänapäeva Prantsusmaa suurim kirjanik Romain Rol­land, suurteose „Jean-Christophe’i” autor, iseloomustab Tolstoi „Sõda ja rahu” järgnevalt:

„Tunnete ja isikute suur maailm kihab selles. Ja selle inimelu ookeani lugematuil laineil valitseb võimas vaim, rahulikult paisutades ja summutades tormi. Mitmel puhul vaadeldes seda lugulaulu tulid mulle meelde Homeros ja Goethe, hoolimata suurest erinevusest nende kahe vahel nii vaimult kui ka ajalt.”

„Sõda ja rahu” ei ole enam arvuliselt tuhande pea- ja kõrvaltegelase romaan, vaid see moodustab kahe vastand­liku elukäsituse, kahe erineva rahva kokkupõrke suurkujutise, mille mosaiikpildi üksikud killud, hoolimata erinevu­sest, moodustavad oma isiklikkude valude ja rõõmudega ainsa ja suure terviku.

Sellest teosest ulatub läbi Tolstoi omapärane ajalooliste sündmuste käigu tõlgendamine, mis seisab isesuguses fatalismis. Kõik läheb nii, kuis saatus on ette määranud. See teadmine lehvib pea kõigil „Sõda ja rahu” vene rah­vusest pärit olijail. Kui Napoleon ja tema kaaslased mõt­levad, et nemad ise on need, kes juhivad sündmuste käiku, siis sarnanevad nad selles väikese poisikesega, kes istub isa kõrval vankris ja tirib nöörikestest, mis on kinnitatud vankri otslaua külge, ning on siis arvamisel, et tema juhib hobust, kes veab vankrit ja neid, kes seal istuvad.

Fatalistlik alateadvus aga annab nii Vene vägede juhile kindral Kutusov’ile kui ka seda fatalismi kõige õigejoonelisemalt kehastavale lihtmehele sõdur Platon Karatajev’ile toimimisrahu ja sellega ühes ka õige suuna.

„Sõda ja rahu” on, samuti nagu Tolstoi kogu ilukirjandus­lik looming, rajatud valdaval määral ammutamisele autobiograafilisest algallikast. Sellest romaanist leiame kõige pealt kaks vastandlikku tüüpi, kelle algkujuks on olnud kahtlemata Leo Tolstoi ise: pehme ja nõrga iseloomuga Pierre Bessuhov ja kirglik Andrei Bolkonski.

Neis tegelasis ei leia me kummaski hingeelulist arengut, vaid pea ainuüksi tunnete ja meeleolude edasi-tagasi võnkumist. Puudub edasiminev liikumine, mille asendab paigalseisev kahtlemine, mis muutub mingiks vibreerumiseks ning ühest äärmusest teise kaldumiseks, väljendades seega ühtlasi venelaste rahvusomadust, mis liigub rohkem passiivsusemail, kui suudab püsida teotsemisteedel.

„Sõda ja rahu” naiskujud ületavad selles leiduvate meeste omi. Milline veetlev naiskuju on näiteks Nataša ja inetu vürstinna Maria! Esimese algkuju andsid kirjani­kule tema naine ja selle õde, kuna romaani teistelegi tege­lastele on poseerinud Tolstoi ligemad või kaugemad sugu­lased, mehed ja naised, välja arvatud muidugi puht ajaloolised tegelased.

„Sõda ja rahu” on sündinud Tolstoi abielu õnnelikumail algaastail ja on kirjutatud suurele ja rahulikule tööle andumise sügavama innuga, milles seisis kirjaniku kõrval ta naine, kes kirjutas käsitsi ümber Tolstoi pea lõpmatuil viimistlusil viis korda selle ulatuseltki hiiglateose, mille ettevalmistavgi töö oli määratu. Tolstoi on kujutatud aja­järgust lugenud virnad igasuguseid ajaloolisi ja perekond­likke andmeid, on kaalunud kümned ja sajad korrad kõige väiksemaidki episoode, muutes alatasa oma kirjeldusi ja kujutisi. Ja lõpuks need korrektuurpoognad, mille muu­tused (Tolstoi on teinud kohati kuni 12 korrektuuri!) ei jät­nud sagedasti alale pea midagi esialgsest tekstist ja viisid ühtlasi kogu selle romaani esimese trüki honorari trükkijale tasuks korrektuuride parandamise ja muutmise eest.

Endine juhtiv elurõõmus meeleolu „elu on meie jumal” muutub romaanis „Sõda ja rahu” juba kõlbla enesevabastamise aateks ja müstiliseks rõõmuks: Pierre Bessu­hov ja Andrei Bolkonski jõuavad oma armastuse ja usu kaudu elava jumala leiutamisele.

Lõpetatud „Sõda ja rahu”, algab Tolstois eneses suur hingeline sõda: heitlus oma ühiskondlikkude aadete pärast ja sellega ühes pettumused abielu rahus ja õnnes. Sellest väljapääsu otsib Tolstoi pedagoogilises tegevuses oma mõisa talupoegade keskel, õpetades neid ja kirjutades nende jaoks kaks aabitsat, mis asetas kirjanik ise hiljemini kõrgemalegi oma romaanist „Sõda ja rahu”. Kuid Tolstoi ei leidnud sisemist rahu enesele pedagoogilisest tegevusest ega ka kreeka keele õppimisest.

Tolstoi sisemine heitlus leidis kunstiliselt kauni ning üleva väljenduse alles tema teises ilukirjanduslikus suur­teoses, 1873.-1877. a. teostatud romaanis „Anna Karenina”.

Kui romaanile „Sõda ja rahu” moodustab suure kõla­pinna teoses kujutatud ajalooline kahe rahva heitlus, milles üksikute tegelaste isiklik elu ja selle kujutus moodustab üksnes alatoonid, siis on „Anna Karenina” puht isikliku elu psühholoogiline arutelu kunstiliselt täiuslikkudes iseloomukujutistes. Kui esimese suure teose puhul on õigustatud vene kirjaniku Ivan Turgenevi sõnad: „Tõelist arenemist ei ole „Sõda ja rahu” üheski iseloomus, vaid leidub… võnkumisi, ühe ja sama tunde vibreerumist”, siis on „Anna Kareninas” tegelaste psühholoogiline areng vii­dud otse täiuslikkusele.

Selleski romaanis valitseb moira, saatus, kuid see pole enam rahustav ega vaikne, nagu romaanis „Sõda ja rahu”, vaid saatanlik, kuigi kaunis ja veetlev, armastuse ja kire metsikus ja meeletus, mis haarab romaani nimite­gelase ja valgustab tema nägu „tulikahju hirmsa helgiga keset pimedat ööd”, kui tarvitada kirjaniku enese sõnu. See „saatanlik ja ilus” ongi, mis kihutab seni järelemõtliku ja ausa naise ja oma laste armastaja ema Anna Kare­nina anduma oma kirgedele. Kuid samal ajal peituvad selles naises selline külgetõmbe- ja veetlevusevõim, millele ei suuda vastu panna keegi, kes kohtab teda, olgu need naised nagu Kitty või ka niisugused kaks erinevat meest nagu Vronski ja Levin. Uhke Anna Karenina moraalne olevus killustub tükk-tükilt, kõik parim puruneb temas, hävib see aus ning õiglane hing ja langeb kord-korralt. Meeldida oma armsamale – muutub tema elu ülesandeks, mille varju kaovad mees, vana aristokraatlik bürokraat, kelle vastikuse kaudu alles küünime nägema tema hinge­list suurust, ja lapsed. Alistunud täiesti oma meelelisusele, õpib Anna valetama, ja mitte üksi sõnades, vaid kogu oma olemusega: liigutustes, hääles ja silmadega. Abi otsides morfiumiga mürgistamisest kannatab Anna Karenina hirm­said füüsilisi valusid, kuni lõpetab ise oma rööpast paisa­tud elu vagunirataste all.

Kuigi romaanil „Anna Karenina” puudub sisemine kindlam ühtlus, mis iseloomustab „Sõda ja rahu”, siiski on selles lahti rullitud elu kirev küllus, mida tõstavad veel tegelaste võimsalt ning haaravalt joonistatud kujud ja tüübid.

Autori teislaseks ja tema vaadete kandjaks on selles romaanis Levin, kelle hingeline heitlus kajastab Tolstoi omi, nagu muidki ühtivusi.

Levin on sama kõhkleja ja otsija, kes omandab lõpuks selle, mille kätte juhatab talle keegi talupoeg: „inimese, kes ei ela enese tarbeks, vaid Jumalale”. Milline on see jumal, see jääb lahtiseks, kuid jumala leidmine on mur­ranguks Levini järgnevas elus, nagu oli see Tolstoigi elus romaani lõpetamise ajajärgul ja mille esitab meile kirjanik oma „Pihtimuse” nimelises teoses.

Järgnevail aastail kirjutab Tolstoi veel rea ilukirjandus­likke teoseid, millest olgu nimetatud ainult „Ivan Iljitši surm”, „Kreutzeri sonaat”, näidend „Pimeduse võim” ja romaan „Ülestõusmine”. Nende teoste seast ulatub näit. „Ivan Iljitši surma” hingeelu analüütiline lahastus inim­hinge kõige salajamatesse kurudesse või käsitlus omandab sellise veenva jõu oma kunstilise plastilisusega, nagu „Üles­tõusmise” esimestes peatükkides.

Tolstoi usuline pööre süvenes aasta-aastalt ja viis ta kõigi kunstide ja seega muidugi ka kirjanduse eitamisele, nagu ta seda väljendas oma kahes teoreetilises teoses „Mis on kunst?” ja „Shakespeare’ist”. Kuid seegi suur pööre ei suutnud sundida kirjanikku loobuma ilukirjan­duslikust loomingust enesest, mis jätkus pea kuni tema surmani; ainult juhituna oma usulisist vaateist loobus Tols­toi avaldamast trükist oma elu viimaseil aastail oma ilu­kirjanduslikke töid, mis ilmusid siis alles peale ta surma.

Prantsuse kirjanik Romain Rolland kirjeldab oma raa­matus „Tolstoi elu”, missugune mõju on olnud sel bar­baarselt Venemaalt pärit oleval kirjanikul Prantsusmaal. Saksa-Austria tänapäeva silmapaistvam kirjanik Stefan Zweig kõneleb sellest mõjust omal kodumaal. Meie sugurahva soomlaste kirjanikku Arvid Järnefeldfi on viljelnud Leo Tolstoi mõtteilm omapäraseks loominguks, mille kaunimaks väljenduseks on tema eestigi keelde tõlgitud „Maaema lap­sed”. Ei leia meie ainustki algelisemagi kultuuriga maad, kuhu poleks ulatunud Leo Tolstoi mõju. Ei tule erandiks arvata isegi selliseid erineva kultuuriga maid, nagu Jaapan, Hiina ja India.

Leo Tolstoi ilukirjanduslik looming on meil Eestiski, kirjandusele ja kunstidele külmas ja ebasõbralikus kliimas, leidnud lugejaskonnas nii pooldava ja vastuvõtliku pinna, et ta parimad ja suuremad teosed, nagu „Sõda ja rahu”, „Anna Karenina”, „Ülestõusmine” ja „Kreutzeri sonaat”, mis kõik on tõlgitud eesti keelde, on levinud rahva keskele ja muutunud tänapäeval suurteks haruldusteks, sest müü­gil leidub ainult veel „Ivan Iljitši surm” A. H. Tammsaare tõlkes. Kuid hoolimata sellest jõudsast levimisest ei ole Leo Tolstoi kunstiline looming siiski tunduvalt viljelnud ühegi meie oma kirjaniku loomingut. Aga selle asjaolu põhjusi ei tule otsida Leo Tolstoi ilukirjanduslikust loomin­gust, mille ülev ja kaunis ehitis jääb püsima ka siis, kui ununekski täiesti ta ühiskondlik ja usuline mõtteilm.

Kuigi pole eesti kirjanduses näidata ainustki teost, mis annaks edasi sama tundeküllase pinevusega inimesarmastuse aateid, kui leiame seda Tolstoi suurtest romaanidest „Sõda ja rahu”, „Anna Karenina” ja «Ülestõusmine”, ei ole siiski möödunud tähelepanematult selle vaimuhiiglase looming meistki, vaid on jätnud sügavamad jäljed meiegi mõtte­ilma, kuigi need püsivad seal praegu veel alateadlikult, il­mutamata end loovalt. Loetutena on need teosed läinud meie rahva vaimuarengu rakendusse ja püsivad seal kus­kil, olgugi et pole löönud idanema, aga nende kunstiline elujõud pole ka veel kaugeltki kustunud.

Vene kirjanik-aristokaat, kes kujutab eeskätt aristokraa-tide elu ja olemist, on suutnud avada inimhinge väljendamisel nii avarad vaateväljad, mis kõnelevad kõikjal ja kõi-gile, rikastades kõigi rahvaste kõikide kihtide inimhinge, sest et ta on valinud oma teoste kandvamaiks tegelasiks suured otsijad, kelle püüded omandavad sagedasti kogu rahva ning kogu inimkonnagi ulatuse. Selles peitubki Leo Tolstoi, Dostojevski kõrval vene rahva hinge omapäraseima väljendaja ilukirjandusliku toodangu rahvusvaheline suurus ja võlu.                                                           

Bernhard Linde.

Eesti Kirjandusest nr. 10/1928