Märkmeid Tuglase arvustusliku tegevuse kohta
Noor-Eesti kahe juhi — Suitsu ja Tuglase — vahel on olulisi erinevusi, mis väga selgesti ilmnevad muu seas nende kriitilises ja publitsistlikus tegevuses. Suits oli esimene, kes tõelise hooga hakkas nõudma avara, süvenenud kultuuri taotlust ning toonitas suurte ümberhinnangute paratamatust kõige nimel, mis Euroopa vaimuilmas oli tõesti elavat ja dünaamilist. Oma kriitilise helgiheitjaga ta paiskas valgus vihke, mis tavaliselt ei kestnud kaua, kuid olid seda eredamad. Tolleaegses pimeduses paistsid nad üsna erilise intensiivsusega — nii suurega, et see meile praegu sageli võib tunduda arusaamatuna. Siis oli ju igasugune ehtne vaimsus revolutsiooniline. Vähem eredalt, kuid kestvamalt ja ühetaolisemalt kui Suits tegi Tuglas oma valgustustööd. Aegapidi hakati harjuma tema kindla, selge valgusega ning õpiti seda kasutama orienteerumiseks, selle asemel et ärritatult silmi hõõrudes teha asjatuid katseid seda tõrjuda. Ligemale pooleteise aastakümne kestel moodustasid Tuglase kriitilised esseed ning arvustused Eestis peamise vahendi läbikaalutud, ajakohaste mõõdupuude leidmiseks ning kirjandusliku maailmavaate moodustamiseks. Alles pärast sõda tekkis tal tõelisi võistlejaid ning otsiti hoolsamalt täiendust tema poolt püstitet esteetilisele kaanonile. Oma suure püsivuse ning andumuse tõttu, millega käis kaasas lai eruditsioon, oli Tuglas otsekui loodud meie kirjandusliku südametunnistuse valvajaks. Praegu, mil niipalju uusi tuuli on käinud üle meie vaimse maailma, saab tema saavutusi kriitilisel alal juba mõõta teatavast distantsist, kuid ei tohi unustada, milline määrav osa tal on olnud etendada ja kui palju meie kõik temale võlgneme.
Suits nõudis euroopalikku kultuuri, kuid Tuglas püüdis täpsemalt näidata, milles see kultuur seisneb — eriti kirjanduse alal; ta püüdis ühtlasi detailsete üksikanalüüside varal selgeks teha, kui kaugele me ideaalidele lähenemise teel olime jõudnud edasi, s. o. tegelikult tuli tal peamiselt tõestada, kui kaugele me olime jäänud muust maailmast maha. Ta vaatles selleks otstarbeks minevikku ja olevikku, minnes tagasi me sõnakunsti alguseni, rahvaluulesse, katsudes kindlaks määrata rahva enda poolt arendet stiili kandejõudu ning selles kunstluule jaoks peituvaid võimalusi. Hoolega ning peene arusaamisega jälgis ta selle stiili edaspidist saatust Kalevipojas ja mujal, osutades juba aja vaimus, spetsiifilisemalt aga Kreutzwaldi isiksuses peituvaid tõkkeid rahvaluule erilaadse vormimaailma menukaks edasiviljelemiseks. Ning uuemaid autoreid käsitledes tegi ta selgeks peamiselt nende sisemist vormipuudust, nende väikekodanlikku jõuetust teravaks ja kindlaks stiiliks, nende isiksuste arenematust ning sellest olenevat arenemata väljendusvormi. Sealjuures ta pidas juba algul alati teravalt silmas ümhruse ja olude, eriti sotsiaalsete olude hiiglaosa esteetiliste taotluste ja saavutuste kujunemises. Juba oma esimestes kaaluvamates kriitilistes töödes — esseedes „Eduard Vilde ja Ernst Peterson” ning „Kirjanduslik stiil” — näitas Tuglas seda mitmekülgselt orienteeritud, peagu teaduslikuks teritet vaimu vahedust ning suurt objektiivsuse taotlust, mis jäid temale omaseks isegi keset ägedaid maailmavaatelisi võitlusi.
Töö, mida Tuglasel tolleaegsetes oludes tuli teha, ei olnud just kõigiti kadestamisväärne. Tal tuli arvustuse tugeva luuaga puhastada kirjanduslikku augiasetalli. Et ta sellega toime sai, see tuleb suurel määral kohusetundest, millega ta asus oma ülesannet täitma. Mõnigi teine — näiteks Suits — piirdus üksikute, kuigi sageli tapvate, noolte laskmisega barbarite leeri, kuid Tuglas tahtis mitte tappa, vaid selgitada ning tsiviliseerida. Väga õpetlik selles suhtes on tema pöörettegev essee Eduard Vildest ja Ernst Petersonist. See on tema hilisemate töödega võrreldes algaja katse — kuid millise algaja! Ei mingit meeleheitlikult vihast rünnakut, ei mingit mõõgatäristamist, vaid väga kainelt vaatlev analüüs. Tähelepanelikult võetakse luubi alla mõlemad vaadeldavad kirjanikud, uuritakse nende isikuid, elulugu, olusid, millest nad võrsunud, aega, millest nad mõjutet, nende tööde suhet selle ajaga, nende taotlusi (või kindlamate taotluste puudust), ning alles siis tuuakse esile arvustaja enda küllalt painduvad, küllalt sallivad normid. Juba selles töös ei taha Tuglas peale sundida mingit stiili, ta ainult nõuab, et stiil, s. o. sisu ja vormi kooskõla, oleks olemas, ning suudab tõestada, et stiilitus käsiteldavail kirjanikel oleneb tunduval määral kindlama sisu ning arenenud isiksuse puudumisest. Ta ei püüa kummalegi külge pookida oma uusromantilisi ideaale, vaid otse vastupidi — ta näitab, kuivõrd naeruväärne on ebaorgaaniline ilutsemine ja tundlemine seal, kus esialgne probleemiasetus nõuaks robustset, mahlakat ja kompromissitult realistlikku laadi. See ei ole sealjuures mingi puhta vormikunsti soovitamine, sest kuigi Tuglas väidab, et „kunst sellisena peitub ainult vormis”, lisab ta siiski juurde: „kas või ka seniseid maailma aluseid purustava ja uusi püstitava idee vormis”. Nii siis — selge suund, sihikindel töö, ilmekus, mis ei tarvitse seista vorminikerduses, kuid mis on vastandiks sültjale amorfsusele. Peab olema sisemiselt kujunenud, et anda kunstis midagi püsivalt väärtuslikku. Selles tundub peituvat tolleaegse Tuglase kriitiline põhiprintsiip, ning minule näib, et meie kõik, kuulugu meie missugustesse leeridesse tahes, võime nõustuda selle doktriiniga. Ainult kunstilised ja meelsuslikud tuulelipud ja kameeleonid võivad mõelda teisiti.
Heitlus amorfsusega, jõuetusega, hallusega pidi tol ajal olema tõega närvekurnav. Ta on seda osalt ka praegu, mil nii hämmastavalt toonitatakse igatsust ainult n. n. „meelsuse“, s. o. tavaliselt mõnede laiakstallat ideede aktsepteerimise järgi isiksuste ja saavutuste pähe. Kuid siis oli olukord nähtavasti siiski veel märksa kurvem. Külakoolmeisterlik vaimse vaatepiiri kitsus või följetonistlik tuuletallamine asendasid siis kunsti, ning oli tõesti tarvis energiat võitluse jätkamiseks nii raugemata visadusega, nagu seda näeme Tuglasel. Kui vähe huvitav pidi tal olema jälgida tolleaegset kirjandust! Sellest hoolimata ta loob selle alusel mõnikord otse meisterlikke kriitilisi esseid, mis oma asjalikkuses on juba toeline kunst. Kuivõrd ta sealjuures taotleb erapooletust, seda näeb minu arvates erilise selgusega esseest A. H. Tammsaare üle, milles ta kaasnooreestlase teoseid lahkab sama armuheitmatusega nagu kas või Ernst Petersoni omi. Just see essee näib minule Tuglase ühe parima kriitilise saavutusena üldse — paremana kui tema katsed analüüsida Juhan Liivi luule olemust või „siurukesi” või Gustav Suitsu. Sest just siin saab Tuglas essee kirjutamise aegu juba õige huvitava Tammsaare toodangu najal teostada oma arvustuslikku peamissiooni — näidata meie ülespüüdva kirjanduse võitlust eelneva ajastu ebamäärasuse ning pinnapealsusega. Siin paistab kõik olevat õieti nähtud — Tammsaare vaimulaad ja temperament, mis subtiilselt otsib „aine teravpeent hinge“, kuid mida takistab teatav passiivsus ning ainult ajuti tugevaile puhanguile maad andev jahedus; ajajärgu iseloom, mis kiilus Tammsaare „naturalismi ja impressionistliku uusromantismi” vahele, nii et kirjanik pole omaks võtnud ühtki meetodit, vaid kõigub mitme vahel, jõudmata pikemas teoses läbi viia ühte kindlat joont. „Nii ebaromantiline, nii kaitstud naiviteedi eest kui võib ka Tammsaare vaimulaad olla, kuid ajajärgu lüüriline sentimentaalsus ei jäänud ka tema kohta mõjuta. Ta pole järjekindel realist, kes eritleks tundmusi samm-sammult nagu keemik teatud protsessi uurides. Ta opereerib oletustega, hüpetega ühest seisundist teise, kujutute, impulsiivsete hingeliigutustega, mida peab nimetama õieti psühholoogilisteks imedeks, sest et neid ei või mõistuslikult seletada. Tema meetodisse on alatiseks jäänud mingeid naiivlüürilisi, knuthamsunlikke sugemeid.” Meil on ainult tarvis need laused võtta endile juhiseks, et mõista näiteks Elu ja armastuse ebaõnnestumist. See huvitava tuumaga teos näitab erilise selgusega, kuidas Tammsaare vahel otse nägijalikult mõistab omapäraseid, tavaliselt tähelepanemata jäetavaid psühholoogilisi tõdesid, aga ühtlasi ka seda, kui vähe ta oskab oma ainet teadlikult kasutada, surmates meis tugevasti tõusva huvi pikkade vaimutsemiste ja lüüritsemistega ebaõigel kohal ning mähkides naistegelase kuju magedalt roosakasse ilmsüütuse ja kenaduse loori, nii et me lõpuks segaste tunnetega jääme kahetsema teostamata esteetilisi ja psühholoogilisi võimalusi. Täis pinevust on viis, kuidas Tuglas analüüsib Tammsaare kalduvust paradoksidesse ning sealjuures ka paradoksi olemust ennast. „Tammsaare pakub õigupoolest ainult hingeelulisi paradokse ega mitte probleeme,” ütleb Tuglas, ning illustreerib seda lähemalt. Muidugi ei pea see väide praegu enam nii kategoorilisel kujul paika, sest Tammsaare on meisterlikult tõestanud oma võimeid ka tõeliste psühholoogiliste probleemide pakkumiseks ning käsitlemiseks. Kuid see tabab siiski üht Tõe ja õiguse autori haiget kohta, sest niipea kui Tammsaare lõtvub, mida juhtub temal üsna sageli, ei peida ta oma nõrkust mitte ainult hingeeluliste, vaid ka puht-sõnaliste paradokside taha, puistates viimaseid lehekülgede ja lehekülgede kaupa ning keereldes mingi intuitiivselt tema poolt aimatava, kuid vahel käest libiseva mõtte, tõe või nägemuse ümber. „Need inimesed räägivad peaaegu aforistlikus toonis. Aforistlik kuju aga röövib sisult alati värske mõju ja otsekohese usaldatavuse. Aforism on ainult paradoksi vorm“, loeme novelli „Uurimusel“ tegelaste kohta. Kui paljude Tõe ja õiguse tegelaste (isegi Pearu), eriti aga Elu ja armastuse kujude kohta ei või öelda täpsalt sedasama! Tuglase tollekordne diagnoos on osutunud lugupidamist äratavalt täppiminevaks prognoosiks. Ning siiski nägi Tuglas juba tolleagses Tammsaares esimese järgu annet eesti kirjanduses, mitte ainult „lõbusat paradokside sepitsejat ja kergesulelist diletanti”. Ta nägi, kuidas kirjanik sageli oli sunnitud piirduma ääremärkustega, milles oli „esprit’d, kuid mitte hinge”, aga kuidas ta siis „saavutab äkki oma igatsetu, — ja seda kohal, kus poleks lootagi võinud”. Ning ta nägi selgesti ka seda, mille tõukel samasugused saavutused võiksid tulla edaspidi. Puudus seisvat selles, et „Tammsaare ei suuda oma viha või armastust nii kaua pingul hoida, kuni selle ülesanne oleks täidetud.” Meile on osaks saanud imponeeriv vaatemäng, kuidas Tões ja õiguses kõigepealt autori noorusmaa käsitlusel tunded tõesti süttisid nii tugevaks, et läbi suurte köidete peagu nõrkematult jätkus kirjaniku loomishoog, andes haaravaid meisterteoseid.
Selles essees on võrdselt kõrgel tasemel nii ajajärgu kui ka autori isiku enda ning ta teoste esteetiliste omaduste analüüs. Me võime selle eritluse veel praegugi kõhklemata aktsepteerida, sellele vaatamata, et Tammsaare tollal polnud loonud veel ühtki oma suurteostest. Hea on selle autori saatus, kellele arvustaja juba varakult tuleb appi nii kompetentse mikroskoobitööga. Ainult imetlust on minul ka Mait Metsanurgale pühendet kirjutuse jaoks, millest täiesti selgelt näed kirjaniku praegustki vaimset füsiognoomiat.
Võib-olla kõige vahenditumalt pääseme Tuglase kriitilisele minale siiski ligi, lugedes tema Marginaaliaid. Neis liigume õieti väljaspool kirjanduslikke üksiknähteid, autori taotluste ja ideaalide maailmas. Neis ei ole Tuglas arvustaja, vaid unistaja, pihtija, üldtõdede ja subjektiivsete veendumuste formuleerija, intiimseima esteetilise päeviku pidaja. Võitluses ümbruse vormitusega ta kulutas palju jõudu osalt tüütavalt väikeste kirjanduslike sääskede peale, kes omal ajal siiski etendasid suurt osa. Siin ta kõneleb vabalt sellest, mis teda tõesti huvitab ja haarab, põlgamata ka paradoksi, mille vastu tal Tammsaare puhul on nii palju öelda, kuid tarvitades seda reljeefsemalt ja läbikaalutumalt kui tal 1916. a. käsitleda olev Tammsaare. Kaugeltki alati pole autor siin järjekindel, vaid raamatus esineb üksteisele risti vastu käivaid mõtteid, vastavalt sellele, mida kirjanik teataval hetkel tundnud ja mõelnud. Mõnikord on säärased erinevad seisukohavõtud sama asja puhul asetet otse kõrvuti, illustreerides sedaviisi aastate kestel käidud arenguteed — nii m. s. mõtte väljendused estetismi kohta, mida Tuglasele nii palju ja nii visalt on ette heidet. „Ma pole kunagi Jumalat oma meeltega tundnud. Ilu aga loendamatud korrad… Tema (piibli) nimel võidakse kannatada ja tuleriidal surra. Ja kas ei võida kord kunsti pärast ristisõdu alata?” hüüatab Tuglas 1910. a. Kuid kümme aastat hiljem ta juba väidab: „Olen liiga palju näinud, et võiksin veel asjade vormiga leppida. Olen liiga palju kannatanud, et võiksin veel ilus olla.” Ning nähtavasti veel pisut hiljem: „Põlvel, kes on estetismi äärmusteni tunginud, kes on selle mürgi kui hirmsa haiguse enese veres läbi põdenud, ei peaks puuduma julgus tunnustuseks: On mäda estetism.. On pehkinud me jumalad… Meie suurimadki unistused on pehkinud, nii et pilkaspimedas veel kännufosforina hõõguvad. Kuid kändudega ei valgustata maailma. Oli kangelastegu elada pool elu unistustele. Olgem siis kangelased, loobugem unistustest!” Maailmasõda ja hulk realistliku kirjanduse analüüsimist on tulnud Tuglasel nende mõttekildude vahele, ja tema seisukoht on põhjalikult muutunud. Näeme nende väljenduste paatosest, millise innuga ta on taga ajanud kättesaamatut täiusliku ning hävimatu Ilu ideaali, kuid ühtlasi seda, kuidas puhas ilu sellasena temale hiljem ei tundu enam võimalikuna ega isegi rahuldavana. Ta mõistab hukka selle „elavast elust eristumise, mida peab oma sisimas olemuses tundma igaüks, kes elab liiga intensiivselt esteetilistes kujutlustes”. „Üksainus reaalse elu toores tõuge võib selle elevandiluust torni ümber lükata.” Kuid on muidugi ilmne, et inimene, kes kogu oma närvijõuga on pingutunud Ilu allikate poole, on ka pärast „meelepöördumist“ teistsugune kui need, kes sellest puhastustulest pole läbi käinud. Ta on õppinud alistuma karmile enesedistsipliinile, püüdma kõigest, mis ta kätte võtab, esile tuua viimast ning olemuslikku, ning töötama järeleandmatu visadusega, mida keskmine tõelisuse kopeerija üldse ei tunnegi. Tuglas ise vihjab sellele kuskil, näidates, kuidas romantik, kes millestki haaramatust tahab luua kunstiteoseid, töö õnnestumiseks peab kindlasti olema tõeline taidleja, kuna keskpärane realist võib lõppude lõpuks töötada hea käsitöölise moodi.
Pinge, millega Tuglas Marginaaliais käsitleb kunsti põhiprintsiipe ja detailküsimusi, näitab selgesti, missuguse enesepõletaja energiaga ta keset algul kaunis ükskõikset ümbrust töötas enda ja oma kunsti kallal. Tõeliseks naudinguks on jälgida mitmeidki tema mõttekäike nende läbielatuse ja neile antud reljeefse vormi pärast isegi siis, kui nad ei ole uudsed. Kui kirglikult nõuab Tuglas näiteks kunstnikult sihiteadlikkuse kunstiteoreetilist mõtet! Ühes oma märkmes ta juhib tähelepanu tõenäolisusele, et ka aegadel, mil ei pandud kirja mingeid kunstiteooriaid, pidi tõsiseil töötajail olema põhimõtteid ja artistlikke veendumusi, mida õpetati põlvest põlve, sest muidu oleks vaevalt olnud kujuteldav kas või egiptlaste erilaadne, järjekindel, peenelt viimsetes detailideski samu põhijooni näitav kunst. Kuid naturalismis Tuglas seda sügavamat teadvust ei näe. Selle mugava, reaalsuse sisemise ümbertöötamise ja vormimise nõudest loobuva õpetuse ebaikunstilisusest annab ta minu arvates õige pildi, selgitades, kuidas see stiliseerimist hüljates on hüljanud üldse „kunsti tõelisuse“, andes selle asemel „päevapiltlikku elureaalsust”. Ta toonitab õieti liialduse, ühekülgsuse, piiratud ja teritet kujuandmise kui kunstniku enda vaatekoha esilepäästmise vahendi paratamatust kunstis. Muidugi tekib küsimus, kui kaugele selles suunas võib minna ja kas monumentaalse, kindlajoonelise ja -suunalise stiili taotlemisel ei või vahel kunstil hinge seest pigistada, tehes ta liiga geomeetriliseks, liiga õhuvaeseks, liiga veretuks ja kiviseks. Mõnikord ongi Tuglas omaenda ilukirjanduslikus toodangus langenud selle äärmuse ohvriks, näiteks „Vabaduses ja surmas”, kus proosalõiked-stroofid korduvad liiga monotoonselt ning mõnes kohas lämmatavad novellil kahtlemata lähtekohaks olnud elava intuitsiooni oma liiga abstraktse vormikusega.
Tuglase enda ilukirjandusliku loomingu eritlejal on hädavajalikuks eelduseks Marginaalia õige hoolas läbivõtt. Selles on väga täpselt sõnastunud näiteks Tuglase novelliideaal — „sonett proosas”, milles mõnel leheküljel väheste detailidega tuleb luua inimesed, hingeeluline kriis, ümbrusekujutus, mõte ja meeleolu ning lõpuks „nähtava tegevuse taga perspektiivne sügavus, sümboolne tagapõhi”. Selle ideaali on Tuglas ise mõnel puhul teostanud. See, et ta kunagi, välja arvatud Felix Ormussonis, pole kirjutanud või vähemalt avaldanud romaani, saab arusaadavaks, kui lugeda tema nõudeid selle kirjandusliigi kohta, kus tuleks „käsitleda tegelasi, sündmusi ja probleeme otsekui üksteise sisse surutuina”, „sümboolse” meetodi järgi „igale poole avanevate perspektiividega, loendamatute sisenäitelavadega, üllatuslike dimensioonidega igas suunas, mille mõõtmist ei või iial täielikult loota”, või kus peaks saavutatama vorm, kus teos „sisaldaks eneses loendamatu arvu ikka vähenevaid teoseid, nagu puust või metallist mängumunad, mis üksteise sisse peidetud, või nagu ringid Dante põrgus, mis muutuvad ikka kitsamaks ja kitsamaks, kuna nende keskel seisab jäätunud deemon — igavesti käisitamatu sümbol”. Säärase äärmise arhitektoonilise täiuse unistused teevad päris loomulikuks Tuglase loobumise ülejõu käivast ülesandest kirjutada neile unelmaile vastavaid romaane ning romaanide tootmisest üldse. See ei tähenda, et maailmakirjanduses ei oleks menukalt taotletud samalaadset komplitseerit struktuuri. Kui see üldse võimalik, siis on veelgi keerukam James Joyce’i Ulysses’e kompositsioon, kus täpselt kalkuleerit kava järgi põimuvad psühholoogilised ja stiililised juhtmotiivid ning kus kogu romaan küll kaunis krüptilisel kujul kordab Homerose Odysseia ehitust. Kuid isegi meie aja üli-Flaubert Joyce peagu varises kokku selle üliinimliku kava läbiviimisel, ega ole leidunud kedagi, kes oleks hiljem teinud midagi samataolist. Ning Joyce’i uus romaan on juba aastakümneid teoksil ega taha valmis saada. Ärgem siis imestagem, et Tuglas pole kirjutanud enda unistustele vastavat teost.
Vahel tundub Marginaaliais ja mujal, et Tuglas enda stilisatsiooni alias liialduse põhimõtet teostab pisut liiga kirglikult, koorides esile olulisi tõdesid, kuid eksides üksikteoste analüüsis. Nii ei ole ma kunagi saanud leppida tema väitega, et Poe Arthur Gordon Pym’i algus olevat igav — teadlikult igavaks tehtud kuivade tehniliste detailidega, nagu Tuglas toonitab, selleks et hiljem seda rohkem lugejat üllatada jutustuse tempo kiirenemisega. See on tehnika, mis oleks küll täiesti mõeldav Poe juures, kes oma „Loomisfilosoofias” teeb vägagi selgeks põnevusgradatsiooni vajadust suurima efekti saavutamiseks. Kuid jutustuse aeglus ei tähenda veel igavust. Isegi tehniliste üksikasjade käsitlemisel oskab Poe olla väga huvitav lihtsalt oma meisterliku esitusviisiga. Siin Tuglase mõttekäik on stiliseeritud. Kuid seda suggestiivsem ta on. Näeme sellest, kuivõrra tema jaoks ka kriitika on kunst. Ta ju unistab vabalt spekuleerivast arvustusest, mis tiivustuks teoste analüüsimisel, mida pole üldse olemas! Artur Valdese arvustamisel ta andiski voli sellele tungile.
Ei olegi nii väga üllatav, et Tuglas pärast sellesse äärmusse sattumist kaldus teise ekstreemi ning pikema aja kestes on eeskätt tootnud haruldaselt hoolsal dokumentide kogumisel põhjenevaid kirjandus- ja kultuuriloolisi uurimusi, milles ta menukalt võistleb kõige visamate akadeemiliste uurijatega. Nende teoste käsitlemine ei kuulu käesolevate äaremärkmete ülesandesse. Märgitagu ainult, et esteetiline eritlus moodustab neis — isegi Juhan Liivis — vähem olulise osa kui kultuurilooline ja biograafiline. Igatahes ei ole mina saanud muljet, et vähemalt Liivi luule käsitlus oleks loomispsühholoogiliselt või kunstiliselt vaatekohalt sama kaugele minev või sama täiuslik kui selle poeedi elu ja isiku analüüs.
Siin jõuangi punktini, kus tuleb katsuda endale selgitada Tuglase kriitilisele tegevusele pandud piire. Nii väljapaistev kui tema ei olegi meie proosa, eeskätt sõjaeelse ja -aegse proosa eritlejana, pole ta saavutanud samasuguseid kriitilisi võite eesti luule arvustajana. Vist keegi meist ei saa Ernst Ennot pidada suurmeistriks. Enno oli kahtlemata diletant, kuid luuletajaverega diletant, kelle värsside loogikavastasus ning pildistiku ebamäärasus või koguni segasus käivad koos sisemise musikaalsusega, mida Tuglase kõrv ei taband. Muudel puhkudel ta on sarnast muusikat küll kuulnud ning annud sellest impressionistlik-lüürilises stiilis oma lugejaile ka kujutluse, näiteks Juhan Liivi puhul, kuid ta ei ole suutnud eksaktsemalt defineerida selle olemust. Ning liiga sageli jäävad tema luule kohta käivad esseed ja arvustused üldsõnaliseks seal, kus on tegemist konkreetsete värsiehituse ja -stiili probleemidega. Nii ei ole Tuglas pääsnud kuigi lähedale Siuru põlve luule olemusele, ega ole talt tulnud hilisemate luuletajate adekvaatseid hinnanguid. Üldse näib ta olevat kindlamal pinnal, kõneldes luuletajaist kui inimestest, kui siis, kui tal tuleb käsitleda nende toodangut. On nii mõndagi psühholoogiliselt õiget selles, mis ta ütleb näiteks Suitsu Ohvrisuitsu ja Kõik on kokku unenägu kohta, kuid Suitsu kunsti tuuma juurde ta ei näi olevat jõudnud. Luule stiili esteetiline ja psühholoogiline analüüs on jäänud teiste hooleks, kuigi Tuglas oma armastusega sellegi ala vastu, mida ta on jälginud ainult kõrvaltvaatajana, avas omal ajal mitmeski vormilt ja soojuselt suggestiivses essees publikule tee asjade intuitiivseks tajumiseks, mille erilaadi ta täpsemalt ei suutnud määratleda. On muidugi selge, et ala, kus ta ise ei olnud loovalt tegev, ei tarvitsenud tema huvi samal määral köita kui proosa, kus ta liikus kodusemal pinnal.
Kuid selle eest — kui paeluv ei ole Tuglase essee noorelt surnud luuletajast Oskar Rootsmanist! Ometigi ei ole see sel määral selle nooruki luule kui tema psüühika analüüs, põnev kui novell — õieti põnevam kui nii mõnigi Tuglase sulest tulnud puht-ilukirjanduslik proosapala. Selles peene intuitsiooni ning inimliku osavõtu ja suure reljeefsusega kirjutet artiklis tunneme tõelist Tuglast. Siin näeme ka seda huvi algajate vastu, mille poolest Tuglas eriti sõja lõpul ning pisut pärast sõda oli kuulus. Praegu tema suhted nooremate kirjandusliku toodanguga on mitmeti lõtvunud, võib-olla seetõttu, et noor põlv oma realistlikuma — kuigi kaugeltki mitte alati liiga maise suhtumisega ellu ja kunsti on temale jäänud võõraks. Tervete inimpõlvede vahet ei ole mitte igakord kerge ületada. Küll ei ole mina märganud, et Tuglas kunagi nii põhjendamatu üleolekuga oleks kõnelnud nooremaist kui ühes pühenduses temale Karl Ast-Rumor, kes ei usu üldse enda põlve väsimisse või raugastumisse, kuid seda kergekäelisemalt tembeldab „infantiilseteks raukadeks“ kogu noorema generatsiooni. Nooremail on teistsuguseid probleeme kui Karl Ast-Rumoril, kuid need ei tarvitse mitte olla vähem tähtsad. Maailm differentseerub ikka enam, probleemid on sageli spetsiaalsemad — kuid kas ei lähe nad sagedasti ka sügavuse suunas? Tuglas, tõsisem oma kaasaegsete enamikust, ei ole langetanud kergemeelseid otsuseid, nagu ülalmainitu, mis õige pea võivad tekitada muigeid või naeru. Ka seal, kus ta ei ole saanud kaasa sammuda, on ta tavaliselt hoidunud enneaegsest hukkamõistust. Meie kirjandusele, meie kriitikale rajasid nooreestlased tee. Õieti oli tollal veel kõik teha ning igasugune kompetentne selgitustöö või looming oli juba sellasena uudis. Kompetentsuse mõiste kunsti alal on Noor-Eesti meile selgeks teinud, ning peale selle veel mõndagi muud. Praegu on kirjandustegelaste ja kirjanike arv tolleaegsega võrreldes määratult kasvanud, ega saa nõuda, et kõik oleksid kompetentsed kõigile ideaalidele vastavalt. Mitmete kompetentsus jätab igal juhul palju soovida. Kuid palju on nooremaid, kel pole mitte ainult täielikku tööoskust, vaid ka idealismi, ning need käivad juba oma teid. Nad ei oleks neid saanud käia nõnda vabalt ilma Noor-Eesti eeltöödeta, kuid nad ei ole jäänud paigale tammuma, vaid neilt on oodata avastusi ning saavutusi, ja paljudel ongi juba vägagi täiskaalulisi. Nad kõik tunnustavad oma võlga aluste rajajaile, millele nad ise peavad ehitama hooned. Nad ei usu vanema põlve töö ületamatusesse — oleks olnud kummaline, kui esimese tõsisema rünnakuga oleks suudet vallutada kõik kultuuri tipud!—, kuid nad möönavad tänuga, et vabamas, kultuursemas õhustikus töötamine on neil võimaldunud pioneeride hiigelpingutuste läbi. Üks kõige väljapaistvamaid pioneere, kes pole pealegi piirdunud eeltöödega, vaid on püstitanud lugupidamist äratavaid monumente enda tegevusega, on kindlasti Eriedebert Tuglas.
Dokumentide uurimine, arhiivtöö näib Tuglast viimasel ajal olevat mõnevõrra võõrutanud arvustaja olulisimast ülesandest — esteetilise tõe otsimisest. Eesti Kirjameeste Selts ega isegi Juhan Liiv ei paku kunstilisele arvustusele just väga palju tänuväärset materjali. Oma äsjastes pidu- ning juubelikõnedes ei ole Tuglas enam nii kirglik kunsti olemuse otsija kui ennevanasti. Kuid ta on sooritanud suure elutöö. Tema küpsuselt ning elutarkuselt loodame oma heitlustes edaspidigi väga kasulikke korrektiive. Ning kõigepealt peame lugu tema laialdasest distsiplineerivast tööst, alatisest manitsusest, et ka Eestis võib ja tuleb töötada oma ideaalide eest ennastsalgavalt nagu Flaubert, kui soovitakse saavutada kõige viimast.
Ants Oras
Loomingust nr. 3/1936