Rahvusluse kasvatamisest
ASUDES selle laiaulatusliku ja nüüdisaja päevakorras esikohal oleva küsimuse käsitamisele, peame esijoones piiritlema lähemalt rahvusluse mõiste. Kõigepealt — „rahvus“? Esitatakse meile see küsimus mingis ametasutuses, siis kostame sellele automaatselt:. „Eesti“ Tunnistame sellega oma päritolulist ja keelelist ühtekuuluvust eesti rahvaga, vihjates eriti sellele paratamatule tõsiasjale, et kanname endas nimetatud rahva konstitutsionaalseid iseärasusi, mida võimatu täiesti salata ka siis, kui seda tahame.
Rahvuse mõiste kaasas tarvitame igapäevases elus palju teisi, mis sellest tuletatud, näiteks: rahvuseaade, rahvuseau, rahvuseiseloom, rahvusekultuur, rahvuseküsimus, rahvusepärane, rahvuseteadvus, rahvusetunne, rahvuslikkus, rahvuslus. Ligidases seoses nimetatutega tarvitame: isamaa-armastus, isamaalisus. Rahvuslikkust ehk rahvuslust võiksime võtta teataval määral kõigi loeteldud mõistete summana. Ta iseloomustab inimese hingelise suhtumise oma ümbrusele, tema iseloomu, kommete ja meelsusliku ühtekuuluvuse oma maa ja rahvaga. Siit järeldus: et see kokkukuuluvus, teise sõnaga — rahvuslus — oleks tihedam, tugevam, on tarvis leida võimalikult rohkem kokkupuuteid, ühiseid jooni, üksiku indiviidi ja nende kogumi, rahvuse, vahel. Tõsine rahvuslus eeldab sellega rahva iseloomu, eluviisi, eluvõimaluste, ajaloo ja kultuuri võimalikult head tundmist. Kuid mitte ainult tundmist, sellest üksi oleks liig vähe sarnase komplitseeritud tunde tekkimiseks, nagu seda on rahvuslus (nimetame teda siinkohal tundeks tema mahus esineva suure tundeelemendi ülekaalu tõttu). Peamise tähenduse omab aga see moment, mis kõige selle oma rahvuse kohta käiva faktilise materjali seob inimese enda sisemise olemusega, kus sellele kõigele n. ü. sisse tuntakse. Mida sügavam on see kaasaelamine nimetatud ainele, seda tugevamad on temast esilekutsutud tunded ja mida jõulisemad on need tunded, seda kindlam on neist väljuv tahe, tegutseda oma rahvuse väärtusliku liikmena, eeskätt oma rahvuse heaks.
Muidugi alatakse rahvusluse kasvatamisega juba koolis, kus, eriti viimasel ajal, nõutakse õppekavade koostamisel rahvusliku põhimõtte aluseksvõtmist. Püütakse valida ja pakkuda õpilasele teadmuste otsatust kaosest just seda, mis omab tähtsuse rahvusluse seisukohast, millel oma praktiline väärtus rahvuse liikmena elluastumisel ja millesse süvenemine ärataks kasvandiku emotsionaalses maailmas tundeid, mis teda tihedalt liidaks oma rahvusega.
Kuid kool ei jõua siin oma tööga vundamendist kaugemale. Pealeehituse sellele ja hoonele lõpliku kuju annab juba inimene ise. Sageli lammutatakse enne kooli poolt pandud vundamentki ja tehakse uus, materjalist, mida leitakse ümbritsevast seltskonnast, kogemustest, mida jagavad esimesed iseseisvad kokkupuuted eluga. Selle ehitustöö produktiivsemaks ajaks tuleb lugeda kahtlemata ajajärku, mida nimetame küpsuseaks, ja temale järgneva täisea esimesi aastaid. Vastavalt arenemisele tabab „ehituspalavik“ üht varem, teist hiljem, haarab üht põhjalikumalt ja kestvamalt, teist pealiskaudsemalt ja möödaminevamalt. Kõikide juures võime teda aga iseloomustada kui suurt väärtuste ümberhinnangut, täieliku inventuuri tegemist pärast kroonikursi järsku muutumist, mille esile kutsunud sünnipärane tung, vabaneda vanemate eestkostmise alt, määrata enese „mina“ suhtumine teistesse, kogu ümbrusse ja võtta sellega kõigi tegude vastutus juba enesele. Nimetame seda maailmavaate kujunemiseks ja selleks küpseb inimene alles lähemais aastais peale kooli (mõtlen keskkooli).
Ei saa salata, et selles „enese määramises” on üheks tähtsamaks punktiks suhe rahvusega. Siingi võetakse revideerimisele senised seisukohad ja kooli loodud põhimeeleolu kõrval omandavad nüüd „iseseisvana“ elust saadud kogemused otsustandva tähenduse. Peame ikkagi silmas pidama seda, et väga palju ruttab kool arenenud elutempo tõttu pakkuma säärast, mille täielikuks omandamiseks ei ole õpilane veel küps (õppimiseks muidugi küll). Juhul, kui ta seda olekski, tulevad need lapsena omandatud teadmised ometi ümberhindamisele täisinimesena omandatud kogemuste ja vaatevinkli läbi. Alles siis saavad nad püsivaks ja väärtuslikuks vaimuvaraks. — Ja rahvusluse arenemises on eriti tähtsad need esimesed iseseisvad sammud. Missugusena leiab noor üle kooliläve ellu sattudes seltskonna, tema kombed, tõekspidemed, moraali, kuipalju leiab ta endale eluvõimalusi ja kuipalju leiab ta nüüd üksi maa, rahva ja elu keskele tulles ja neile esmakordselt palgest palgesse vaadates väärtusi eest, sellest oleneb ka tema side nendega. Rahvusluse kasvatamisel omandab sellega peamise tähenduse ja vastutuse miljöö, milles valmib inimese isiksus ehk isedus.
Et seltskonnal siin suur osa on, selles näib ta olevat teadlik. Peaaegu igas pidu- ja paraadikõnes kriipsutatakse alla, kuivõrd tähtis on rahvusluse osa meie, üldse väikerahvaste olemasolus. On asutatud ka terve rida organisatsioone, mille ülesannete hulgas esikohal rahvusluse kasvatamine. Tähendab, seltskond suhtub rahvusküsimusesse aktiivselt ja on astunud selle lahendamiseks mitmeidki samme. Kõigele vaatamata hädaldatakse aga siin ja seal rahvusluse puudumise üle — ja mitte põhjuseta. Näib, et suurem jagu selleks tehtud tööst pole saavutanud küllaldasel määral tagajärgi ja selleks tehtud sõnad on jäänud ainult sõnadeks. „Äratatakse“ ja „õhutatakse“ küll mitmelt poolt rahvuslust, kuid väga vähesed näivad võtvat sellest tuld. Rahvuslus on saanud (piinlik küll ütelda) ühtselt sõnakõlksuks, mida tarvitatakse sageli, ilma et selle taga oleks mingit sisu, ja peaasjalikult ainult sellepärast, et olukord seda nõuab. Sellega on paistnud silma tihtipeale suuremad mehed, mis omakord on õigustanud väiksemaid vendi omakasule, spekulatsioonile, rahvuse mahategemisele ja -salgamisele. Siin peaks ka üks neist põhjustest olema, miks viimasel ajal sigib põhimõttelisi rahvusluse vastaseid, ideelisi „maailmaparandajaid“, kes on valmis hävitama kõike vana, „mädanenut“. — Jah, rahvusluse propageerimine ja kasvatamine vajab eeskätt väga peent taktitunnet, ja mis veel rohkem — tõsist isamaa-armastust ja rahvuslust selle kuulutajailt endilt. Viimasel asjaolul on vaidlematult võrratu suurem mõju, kui paljal „õhutamisel“. Pealetükkivusega võib saavutada siin otse vastupidiseid tagajärgi.
Nagu ikka kõik ideelised üritused muutuvad ühe või teise erakonna monopoliks, nii ka rahvuslus. Jätame lahtiseks, kuipalju üks või teine meie erakondadest on rahvusluse mõttele lähemal, kuid märgime siinkohal ainult seda, et kirjutagu „rahvuslus“ oma lipule see või teine partei, vastasleer sellele siis enam nii südamest kaasa ei tunne ja parteiprogrammi läbiviimise teravusega võidab ainult asja koomiline külg.
Suurimaks kasvatavaks teguriks on tunnistatud kõikjal eeskuju ja see maksab ka siin. Meil oleks palju rohkem rahvuslust, kui näeksime omis kaaslastes ja nimelt suuremates vendades korduvalt väljenduvat rahvusetunnet, rahvuseteadvust, isamaa-armastust ja rahvuslikku mõtlemist, niisugusel kujul, et sellega alati arvestada võiks ilma „hane jalgadeta”. Kui selle juures leiame veel maas, rahvas ja tema ajaloos väärtusi ja ülesandeid, mis meid tahtmatult endaga kaasa tõmbavad, on pind rahvusluse kasvamiseks täiesti soodne ja see võib anda isegi äärmisi vorme, mis väljenduvad eneseohverdamises.
Eeskujude kõrval vajame ainet, millest rahvuslus omandaks oma sisu. Selles peaks olema esikohal tundeelement, mis meid jõulisemalt mõjutab kui mõistus ja millest kasvab välja võimas tegutsemistahe. Allikad seesuguseks aineks polegi nii piiratud, kui alul võib arvata. Kõigepealt — loodus. Vaatleme kodumaa loodusilusaid kohti. Neist hardudes võidame tagasi palju seesmisest rahust, mille peletanud äripäevade rutt. Isamaa-armastusele tähendaks see julgelt samapalju kui mõni isamaaline aktus kõnede, orkestri ja elagu-hüüetega. — Siis ajalugu. Otsime sealt heroilisi võitlusi, kangelasi, meeleheitlikke pingutusi, millega loodud praegusele põlvele paremad elutingimused, vabadus — ja meile muutuvad kõik need eelkäijad lähedamaiks. — Majandus. Nähes kord ka kodumaa majanduselu tervenemis- ja arenemisvõimalusi, kaovad kõik need käärimismeeleolud, mida tekitavad puudulikud elamisvõimalused. Tühi kõht tõstab ikka nurinat ja meie ei söanda aimatagi, kuivõrd tihedalt keerleb kõik selle ümber — isegi rahvuslikud ideed. Tuttav on Henri IV-nda (1589—1610) lihtsemeelselt väljendatud soov, et „igal talupojal pühapäeviti kana praepotis peab olema“. — Ajalugu ei pea vist asjatult Henri IV-ndat suurimaks Prantsusmaa kuningaks uusajal.
Tahtes olla rahvuslikud, peame leidma väärtusi eeskät just rahvast, tema omapärast, rahva vaimlisest vanavarast — rahvaluulest, kirjandusest, kunstist, ühe sõnaga, kõigist rahva elualadest. Eriti tarvilik on aga tunda rahva psühholoogiat, mõista selle iseärasusi ja jõuda sallivuseni tema negatiivsete joonte suhtes.
Oleme nimetanud senini ainult ilusamaid ja paremaid nähteid, kuid nende kõrval ei saa tahes-tahtmata mööduda ka kõigest halvast. Sellelgi võib olla rahvusluse kasvatamisel oma mõju, kui tema taga on veel usku paranemisvõimalustesse. Nii võib just suurima armetuse ja viletsuse nägemine tekitada sügavat kaastunnet, mis sunnib sellist olukorda parandama.
Lõpuks ärgem unustagem, et ka rahvuslusel on oma piir, millest üleminek kardetav, šovinismi, marurahvuslust ei saagi võtta tõsise rahvuslusena, kuna ta on täiesti poolik, tema alused on üldse läbi kaalumata ja nende headessegi külgedesse usutakse ainult pimesi. Oma ühiselulise avarameelsuse ja sallivuse puudumisega on ta üks tegureist, mis ei lase kunagi vaibuda sõdadel.
E. Kukk
Olionist nr. 9/1933