Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

H. Le Chatelier

 

Mulhousi keemia kõrgem kool on niisama kuulus oma professorite teaduslike tööde kui oma endiste õpilaste tööstuslike edu­sammude poolest. Tema on kasutoovalt and­nud oma osa selle intellektuaalse eliidi loomi­seks, millest igal maal oleneb tsivilisatsiooni progress. Kui Euroopa on kõrgemal Aafrikast, siis võlgneb ta seda ainuüksi oma juhtivatele klassidele. Metsikmaade neegrid võivad olla küll head käsitsitöölised, kuid neil maadel puudub eliit juhtijateks, s. t. riigijuhid nende valitsemiseks, ohvitserid juhatamiseks sõjas, teadusmehed, insenerid, administraatorid nende tööstuste organiseerimiseks. Eliidi loo­mine peab olema esmajärguline mure igal maal, kes tahab etendada osa maailmas.

Ühes didaktilises luuletuses geoloogia alal de Lapparent väidab, et iga maapind jaguneb paratamatult kolmeks kihiks: ülem-, kesk- ja alamkiht. Iga maa intellektuaalses eliidis leiaksime samuti kolm nivood: geniaalseid inimesi, kelle kuulsus ja mõju levivad üle kogu maa­ilma pika rea sajandite kesteks; suurmehi, kelle kuulsus, olgugi teataval ajal väga ulatusrikas, jääb hiljem järeletulijate oma varju, ja lõpuks alam eliit, ühe sõnaga eliit, kes laseb oma kasutoovat mõju tunda enese ümb­ruskonnas, kuid ainult piiratud ringkonnas, ega tõuse suure tuntuseni. Nende kolme intel­lektuaalse eliidi kategooria teened on peaaegu võrdsed. Geniaalsed inimesed on kindlasti kõige heategevamad, kuid ka kõige haruldase­mad. Võib öelda, väljendudes algebraliselt, et iga kategooria liikmete arvu kasvatus nende liikmete individuaalse kasulikkusega on kons­tantne.

Ühes oma Ameerika ülikoolide üliõpilas­tele peetud kõnes Carnegie ütles: „Mina pöör­dun ainult nende poole teie seast, kellel on ambitsioon saada miljonäriks, teised ei huvita mind.“ Ma ütleksin teile analoogiliselt: „Mina pöördun ainult nende poole teie seast, kes tahavad tõusta kõrgemale keskmisest, ja ma usun, et teie olete kõik sellest liigist.” Kavat­seda saada geniaalseks inimeseks oleks mui­dugi meeletus; selleks on vaja erilisi omadusi. Kuid meie kõik võime ja peame püüdma pää­seda eliiti selle sõna otsekoheses mõttes. Välja arvatud mõned haiged, kelle arv õnneks väike, on meil sündimisest vajalikud omadused olemas: see on tahtejõu ja looduslike an­nete väljaarendamise ja nende annete tege­vusse rakendamise küsimus.

Ma tahaksin teie ees eksperimentaalsel meetodil vaimse eliidi rekruteerimise tingimusi läbi arutada. Selle juures ma ei eralda üks­teisest ülemat, keskmist ja alamat nivood, sest nad ei erine loomult, vaid ainult astmelt. Nii siis võiksin tuua näiteid suurmeeste elust, mis meile paremini tuntud, ja teha nendest järel­dusi, mis on rakendatavad hariliku eliidi loo­misel. Milliseid omadusi tuleb omada ja kui­das neid arendada?

 

Aktiivsus.

Kõige silmapaistvam suurmeeste omadus­test on nende tuline tööarmastus. Ükski suur­meestest ei ole tegelikult rakendanud kaheksa­tunnist tööpäeva ja see kehtib kõikide vaimu­tegevuse alade kohta: olgu need suured polii­tikategelased, nagu Louis XIV või Napoleon; suured kirjanikud, nagu Victor Hugo või Lamartine; suured kunstnikud, nagu Michelangelo või Leonardo da Vinci; suured teadus­mehed, nagu Lavoisier või Pasteur, või lõpuks suured töösturid, nagu Bessemer või Siemens.

Nad on koguni tarvitanud sagedasti mitmesuguseid võtteid, et oma töötunde kait­sta tülitajate vastu. Napoleon kutsus oma ministrid valitsuse koosolekule suareede ajaks, mis tema andis Tuileries’s, jättes külaliste vastuvõtu mure keisrinna Josephine’i hooleks. Buffon põgenes varjule oma Montbardi lossi, et seal rahulikult kirja panna oma looduslugu. Descartes peitis ennast ühte väikesse Hollandi külakesse, et töötada oma „filosoofiliste meditatsioonide“ kallal.

Mõnikord alahinnatakse jämedalt suur­meeste nähtud vaeva. Suurtele oraatoritele omistatakse improvisatsiooni annet, mis on väga kaugel reaalsusest. Tegelikult kõige kuu­latavamad nendest kirjutavad omad kõned täielikult valmis enne nende ettekandmist. Eksiarvamused selles asjas on püsinud tea­tavate sihilike pihtimuste tõttu. Emile Zola väitis, talle olevat jätkunud tema rikkali­kuks kirjanduslikuks loominguks ainult kol­mest tunnist päevas. Võib tõesti olla, et tema sulge kauem käes ei hoidnud, kuid lõppredaktsioon on ainult üks väike osa kirjanduslikust loomingust.

Ühes ettekandes kõnekunsti üle Francisque Sarcey analüüsib tabavalt ettevalmis­tustöö tähtsust. „Et teha ettekannet,“ ütleb tema, „tuleb teema üks kuu ette kindlaks mää­rata, tuleb mõelda temale kaks nädalat, iga kord kui leidub vaba minut, eriti jalutuskäiku­del. Uued ja huvitavad vaatekohad kerkivad iseenesest vähehaaval üles. Neid klassifitsee­ritakse mälus või noteeritakse lehekestele. Kol­manda nädala kestel mäletsetakse nii kogutud materjalid mõtetes, kõrvaldatakse vähemtäht­sad, teised grupeeritakse ümber nende loogi­lisse järjestikku ja otsitakse üleminekuid. Vii­maks, neljandal nädalal, võetakse sulg lõpp­redaktsiooniks, mis ei nõua enam kuigi suurt pingutust.“

Suurmehed pole üksnes palju töötanud, vaid nad on peale selle kontsentreerinud oma tegevust ainult vähestele aladele, et sel viisil suurendada oma töö intensiivsust. Hüdrostaatikas samuti kontsentreeritakse jõupinged väikese läbilõikega pistonile (kolvile, kan­nule), et saada kõrgeid rõhke. H. Ste Claire Deville on pühendanud pool oma teaduslikust kutsest dissotsiatsiooni uurimiseks. Berthelot on töötanud 15 aastat orgaanilise sünteesi, 15 aastat tennokeemia ja 15 aastat agrikultuurkeemia alal. Paljud teadusmehed võlgnevad kogu oma kuulsuse järjekindlatele uurimistele ühes ainukeses valdkonnas. Nii on olnud lugu Pasteuriga mikrobioloogias, Fresneliga valguse teoorias, Ampère’iga elektrodünaamika sea­duste alal; sama on lugu ka tööstuses, näit. Vicat’ga hüdrauliliste laastide ja Fourneyron’iga turbiinide alal.

Võimatu oleks liialt soovitada seda kon­tsentreerimist töös noortele teadusmeestele, kel­lel on sagedasti vastupidised kalduvused, ja kes lasevad ennast lämmatada pisiasjadest, sel­lest, mida laboratooriumikeeles nimetatakse te­gelemiseks kribu-krabuga. Ainult erakordselt andekad mehed, nagu Leonardo da Vinci või Lavoisier, on võinud dispergeeruda, ilma et nad oma loomisvõimet oleksid paralüüsinud.

Mõned teadusmehed viivad selle oma pingutuste lokalisatsiooni äärmusteni ja teevad ennast naeruväärseks oma ükskõikse suhtu­misega jooksva elu kohustustesse. On teada legendid, mis seotakse Ampère’i ja Henri Poincare nimedega. Siin üks sellelaadiline läbi­elatud näide. Kutsunud minu ühel päeval eineks Crilloni hotelli, üks kuulus välismaa­lane võttis mind vastu järgmiste sõnadega: „Ma pean kahjuks teile teatama, et madame X on haiglane ega saa meie seltsi tulla. Neis tin­gimustes oleks väga lahke teist, kui võtaksite eine tellimise enese peale. See viimane on üks küsimusi, mida ma iial ei ole uurinud ja mida ma ei tunne.”

Ei piisa üksnes paljust töötamisest; peale selle on vaja töötada hästi, s. t. hoiduda ajakadudest, asjatuist pingutustest; vaja oma kava ette nii läbi mõelda, et laua juurde tööle asu­mise momendil ei oleks ühtki kõhklust; on vaja hoiduda korraga kaht asja tegemast ja oma tööd enne täielikku lõpetamist jätmast; on vaja kindlaks jääda, mitte iial kõrvale jätta läbimõeldult tehtud otsust. See korraldamise vaim, see jõupingutuste koondamine ilmnevad kõrgel astmel mõnedel suurtel poliitikutel, nagu Louvois, Napoleon, Cavour, Mussolini.

On võimalik, näiteks, võita palju, hästi korraldades kaudseid, selgusetuid mõtlemisi, mida mõistus ei saa katkestada isegi siis, kui usub, et ta midagi ei tee. Me mõtleme alati mõnele asjale ja see tahtmatu mõtlemine on palju vähem väsitav kui lõplikule tootmisele suunatud jõupingutus. Mõnikord tehakse va­het selle ettevalmistava mõtlemise ja tõelise töö vahel; see on aga eksitus, sest see mõt­lemine on igale loomingule hädavajalik eel­lugu ja niisama möödapääsematu kui lõpu jõupingutus: viimane jääks viljatuks, kui temale ei oleks teed ette valmistatud. Kui oleks võimalik treenida oma vaimu mitte iial mõtlema tarbetuile asjadele, võidaks enormselt suurendada produktiivsuse võim­sust. Newton, kellelt küsiti, kuidas tema avas­tas universaalse atraktsiooni, vastas: „Sellele alatasa mõeldes.“ See teooria peab olema domineeriv suurmeeste superioriteedi põhjus.

Kuid me oleme vähe teadlikud sellest kiiresti mööduvast mõttest, mis ei ilmuta ennast väljapoole; ta jääb tähelepandama­tuks mõnikord isegi oma autoritele, sest ta on alateadvuslik. Henri Poincare väitis, et tema töötas öösi, magades; virgumisel leidis tema lahendatud olevat ülesande, millest ta ei saanud jagu eelõhtul. See ei ole aga soovi­tatav töötamisviis, sest tema takistab puhkust, mis uni peab muretsema iga päev.

Kuidas areneb inimestes niisugune tööinnukus? On see looduslik omadus või on ta kasvatuse vili?

Kõige suurem aktiivsuse ergutuse vahend on harjumus. See, nagu ütleb vanasõna, saab teiseks loomuseks. Pärast tegevusrikast elu on võimatu lakata töötamast ilma kannatusteta. Pärast erru saatmist tegevusetus tapab kiiresti inimesed, kes äsja veel olid täie tervise juu­res. Kord treenitud, töötatakse töötamise mõnuks, nagu jalutatakse keha harjutamise mõnuks; see saab tarviduseks.

Ometi on käivitamine raske; töö harju­must on raske omandada. See oleneb natuke ka looduslikest eeldustest. Mõned lapsed oma­vad sündimisest saadik, võrreldes teistega, roh­kem tahtejõudu, teravamat tähelepanuvõimet ja rohkem püsivust, mis kõik on olulisteks tingimusteks pideva töö läbiviimiseks. Kuid need looduslikud eeldused on üldiselt vähe arenenud ja mängivad indiviidide diferentsiatsioonis ainult sekundaarset osa. Teised tegu­rid näivad omavat suuremat tähtsust.

Perekonna ja seltsiliste eeskuju avalda­vad ülekaalukat mõju. Olles näinud isa tööta­vat kogu oma eluaja, laps imitatsioonimeele mõjul, mis temas hästi arenenud, on juhitud vastu võtma töö kohustuse seadust. Pascal, Lavoisier, Pasteur on üles kasvatatud pere­kondades, kus oli au sees kas vaimne või käsitsi tehtav töö. Leiduks väga vähe suur­mehi, võib-olla isegi ühtegi, kes oleksid võrsunud rikastest ja tegevuseta perekondadest.

Teine väga mõjuv tegur on ambitsioon, soov saada rikkuste, auavalduste osaliseks. Saatuse poolt sündimisest saadik ebasoodustatud inimesed võitlevad mõnikord metsiku energiaga, et jõuda enesele luua situatsiooni. Ambitsiooni vägevuse tähelepanuväärse näite on andnud hiljuti surnud senaator Leopold Goirand. Tema on avaldanud kasvatuse üle kirjutisi, mis on tähelepanuväärivad rohkem kui ühest küljest, ja mis annavad teateid tema psühho­loogia kohta. Viieteistkümneaastaselt, jutustab tema, oli temal soov saada väga rikkaks ja mõjuküllaseks poliitikameheks, selleks, kel­leks tema ka sai. Kahekümne aasta kestel sun­dis tema ennast magama iga öö ainult kuus tundi, et pikendada oma tööpäeva. Hommikul üles tõustes pühendas ta kaks tundi oma üldharidusele, teise osa päevast oma elukut­sele ja, lõpuks, õhtud seltskondlikele suhe­tele, mis on nii kasulikud karjääri eduks. Ta otsustas üle minna kaheksatunnisele unele ainult arstide nõuandel, kes seletasid, et ta ei ole võimeline jätkama seniseid pingutusi.

Võiks loendada palju sääraseid näiteid. Omas autobiograafias, mis kujutab tõelist ro­maani, Bessemer jutustab oma üliinimlikest jõupingutustest, mis tema tegi nooruses, et teenida küllaldaselt raha selleks, et abi­elluda. Cavour, ajal, mil tema töötas Itaalia kuningriigi loomisel, sundis ennast magama ainult viis tundi öösi, et jätkuks aega üliras­keks ülesandeks, mille teostamine oli kogu tema elu unistus. Ta oli sunnitud enese peale võtma nelja ministeeriumi juhtimise.

Kolmas tõukejõud, suursugusem kui eelmised, on kaasakiskuvus, mida annavad töö tulemused, s. o. teadmise rõõm, millest nii ilu­sasti on laulnud Termier, ja tegevuse mõnu. Kirg teaduseks või oma kutsetöö läbiviimise vastu stimuleerib sagedasti inimesi, kes oma temperamendi või harjumuste järgi kalduksid palju enam logelemisele. Mina tunnen tähelepanuväärseid näiteid oma kolleegide seas mäe­instituudist. Nende seast nimetan Mallard’i, kes on olnud üks Prantsuse teaduslikest kuulsustest. Samuti nagu paljud tema koolivennadki, kes lõpetasid polütehnikumi esimes­tena, nagu tema, paistis tema administratsioo­nis teostavat rahulikku ja reeglipärast kar­jääri. Insener Guerefs, siis professor St.-Etienne’is, jagas tema oma tegevust kaugete reiside, seltskondlike suhete, administratiiv­sete funktsioonide ja õppetöö vahel. Nimeta­tud 40-aastasena mineraloogiaprolessoriks mäeinstituuti Pariisis, oli ta sunnitud õppima
ise teadust, mis temale oli ülesandeks tehtud õpetada. Ta süvenes kirega ühesse selle harudest, kristallograafiasse, ja kahekümne aasta kestel, kuni oma surmani, kontsentreeris kogu oma tegevuse selles ühes suunas. Sel vii­sil jõudis ta niikaugele, et renoveerida kristallograafia seaduspärasuste kokkuvõtet ja luua uut peatükki kristallograafias, ja nimelt kristallide rühmitiste teoorias.

Teadusmeeste hulgas võiks leida hulga sääraseid näiteid; paljudel nendest on tead­mise rõõm peamiseks tõukejõuks nende tege­vuses. Seevastu on harvem näiteid niisugu­sele desinteresseeritud tegevusele töösturite seas. Siiski paistavad suurimad neist olevat inspireeritud palju rohkem mõnust tegutseda, kui saagihimust. Suur optik Zeiss töötas oma maa, s. o. oma sünnilinna Jena, ja oma suu­rema isamaa, Saksamaa auks. Taani õllepruul Jacobsen müüs oma õlut ainult selleks, et oma tööstuse kasudest võida teha annetusi Kopen­haageni linnale, muuseumele ja laboratooriu­mitele, mis on saanud kuulsaks kogu maailmas. Ameerika miljardär Carnegie, olles veetnud oma nooruse vabad tunnid raamatukogudes puht õppimise sihiga, pühendas hiljemini oma hiiglavaranduse samade raamatukogude aren­damiseks ja teaduslike uurimislaboratooriumide loomiseks. Kuulus konstruktor Ford algas sellega, et jättis maha adra ja asus lukksepa juurde, et rahuldada oma huvi mehaanika vastu, ja praegu töötab ta ainult selleks, et tunda mõnu oma hästiorganiseeritud tööstusest. Noorena tundsin ma kahte Suessi kanali ettevõtjat, härrasid Lavalley’d ja Boru’d, kes pärast ärist tagasitõmbumist asusid põllumajanduse alale. Esimene asus Pont-Évêque’is karja kasvatama ja teine lõi eeskujuliku talu Alençon’i lähedal. Nemad pühendasid kogu oma tegevuse oma ettevõtetele, juhtides neid nii, et sissetulekud tasakaalustasid kulud, and­mata puudujääke ega kasusid. Nende ainus ambitsioon oli teha korralikku, head tööd, toota kõrgeima kvaliteediga saadusi.

Niisugune töörõõm peaks olema arenda­tav kasvatuse teel ja võiks seda olla kergesti. Seda võiks saavutada, hoolitsedes vähem laste eksamite vastu ettevalmistamise ja rohkem nende intellekti arendamise eest. Lapsed oma­vad juba kõige nooremast east peale ärksat uudishimu, nad küsivad alati, miks ja kui­das. Selle asemel, et seda eelkalduvust hävi­tada, tuleks teda kasvatada. Teaduste õpeta­mine annab selleks suurepäraseid võimalusi. Faktide kirglik ahelastamine, mis on isegi tea­dusliku meetodi ülesanne, tuleb teha silma­nähtavaks, tõrjudes tagaplaanile üksikute fak­tide tüütavat loendamist, millega koormatakse tänapäev koolilaste mälu. Ei ole ühtki last, kes ei oleks võimeline tundma huvi Pascali hüdrostaatika seaduste vastu ja kes ei oleks valmis läbi tegema tõsist tööd, et neid oman­dada. Archimedese põhilause — ujuvad ke­had, areomeetrid, ühendatud anumad, vee­pinnad, hüdraulilised pressid, atmosfääri rõhk, grupeeritud Pascali põhilause ümber, moodus­tavad väga kaasakiskuva ansambli õpinguks. On eksitus teha igaühest neist küsimustest eripeatükki, nagu see leiab aset paljudes füüsikaraamatutes. Igasugune faktide ahelastamine kaob siis ja sama löögiga kaob kogu nende külgetõmbavus.

Tuleks, viimaks, keskhariduse andmisel viia sisse käsitsitöö, sest et noorematel lastel toimub mõtete loomine palju kergemini ja palju mõnusamalt nägemise ja kompimise kombinatsioonil; nad armastavad liikumist. Hüdrostaatikaks, näiteks, võiks neid lasta välja lõigata kuubid mitmest puust, siis mõõta neid ruumalalt, kaalult, ja viimaks määrata kaalukadu nende vette asetamisel. Nii oman­davad nemad mängides Archimedese põhi­lause. Samuti kergendavad graafilise joonesta­mise algelemendid suurel määral geomeetri­liste arutuste arusaamist. Intellekti pingutus tõele väljenduse leidmiseks on kerge, kui tõe reaalsust tuntakse juba eksperimendi kaudu.

Veel ülieks töö innukuse tõukejõuks on kehaline tervis. Töö, ja veel rohkem, töö käimapanek, tahe alata mõnda asja, toob ene­sega kaasa kui mitte tõelist väsimust, siis vähemalt väsimustunnet, mille eest sagedasti tagasi põrgatakse. Kui inimesel on seedimine korras, hea uni, asub tema rõõmsamalt töö juurde. See ei taha öelda, et energiline tahe ei suudaks võitu saada rammetu tervise nõrku­sest. On olemas siiakuuluvaid tähelepanuväär­seid näiteid, kuigi erandlikke. Nii suretas Pas­cal oma liha, kuid ta suri sellest. Tervis on alati suur jõud: Meris sana in corpore sano. See on teatava tõe vastuvaidlematu aksioom. Keha füüsiline kultuur peab võtma enese alla tähtsa koha noorte kasvatuses; tema on häda­tarvilik intellektuaalse eliidi loomisel antud maal. Ei tule aga unustada, et musklite väsi­mus silmapilkselt teeb võimatuks peaga töö­tamise. Füüsilised harjutused peavad järg­nema intellektuaalsele tööle, mitte iial aga eel­nema sellele. Descartes, Hollandis, filosofee­ris hommikuti ja haris oma aeda pärastlõunati.

 

Loomisvõime.

Et olla kasulik inimkonnale, ei jätku sel­lest, et töötada endale ja produtseerida palju, on peale selle vaja suurendada üldist intellek­tuaalset vara, s. t. juurde tuua uusi mõtteid, avastada loodusseadusi, leiutada tööstuslikke menetlusi, luua uusi kirjanduslikke ja kunsti kujusid, täiustada valitsemisviise, ühe sõnaga, esineda looja osas.

Pretsiseerime mehhanismi, mille abil need progressid teostuvad. Siin ei ole tegemist järs­kude hüpetega, nagu mõnikord kujutletakse; meie teadmised arenevad järk-järgult ja aeg­laselt. Iga samm edasi koosneb kõige sageda­mini lihtsate varemtuntud faktide ligendami­sest. Tuleb teha ammutusi juba omandatud teadmiste arsenalist ja avastada nende vahel uusi suhteid. See ligendamistöö sõltub teatavast vaimuandest, loomisvõimest, mille funkt­sioneerimine on üsna tujukas. Sa otsid kaua probleemi lahendust, kuid edutult, ja siis järsku ta hüppab sulle silmade ette momendil, kus sa temale enam ei mõelnudki.

Loomisvõime töö avaldub kõikide suur­meeste teos; tema on suurimate leiutiste lähte­punktiks. Pascal, asetades seosesse baromeetri kolonni piirdumist õhuraskusega, lõi hüdrostaatika; Newton, ligendades planeetide liiku­mist õuna kukkumisele, lõi universaalse gravi­tatsiooni; Pasteur, sidudes haiguste nakkamist pisikute eluga, lõi mikrobioloogia. Samuti toi­mivad kirjanikud, kui nad teevad ammutusi inimkonna ühiste ideede valdkonnast ja neid kohendavad uute ehetega: La Fontaine paneb elama Äsopi valmid, andes sõna loomadele;

Corneille viib Hispaania draamasse hero­ismini viiva kohusetunde. Kunstnikud, omalt poolt, kujutavad loodust, teda vähe deformeerides, et liialdada oma modellide teatavaid ise­loomulikke jooni ja anda tunduvamat eks­pressiooni. Michelangelo tõstab esile kange­laste muskulatuuri ja Raphael naiselikku graatsiat.

Samuti on lugu tööstustes. Sir William Siemens on loonud oma mõistuse plaani­kindla pingutuse abil soojuse rekuperatsiooniga ahjud, rakendades Sadi Garnot’ arutlusi ahjude kütmiseks. Tema ei ole leiutanud ei termodünaamikat ega tööstuslikku kütmist, kuid sidudes need kaks nähtuste rida, tema teostas suure tööstusliku progressi, mis on olnud lähtepunktiks moodsatele menetlus­tele taldahjuterase ja basseinahjuklaasi valmistamiseks.

Kõik leiutajad omavad isegi ülemäärast vaimset aktiivsust. Sellest vaatekohast on väga huvitav lugeda Bessemeri autobiograafiat. Seal võime näha tema mõistust alaliselt keemas, püüdes iga päev luua midagi uut, kuigi ena­masti ilma eduta.

See esimene loomisvõime kuju on läbi mõeldud; ta töötab aeglaselt ja sõltub tea­taval mõõdul tahtest. On olemas veel üks teine, delikaatsem loomisvõime kuju, mis avaldub improvisatoorselt ja eelneb mõtlemisele; see on niisugune, mis juhuslikult tähelepandud fakti alusel võimaldab näha esimese pilguga ta kaugeid sidemeid ja tagajärgi. Ta sõl­tub vastuvõtlikkusest ja närvide tundlikkusest. See omadus on väga varieeruv indiviidi­dega; mõni mõistus reageerib isegi kõige ker­gematele välistele sugestioonidele, teised ei tunne midagi, ei näe midagi. Suured teadlased omavad üldiselt kõrgel määral seda neile ette sattuvate faktide kogumise ja kasutamise või­met. Lord Rayleigh, saanud lahkuminevaid arvusid lämmastiku tiheduse mõõtmisel, juhin­dus sellest juhuslikust nähtusest argoni avas­tamisele. Rida teisi teadlasi olid enne teda kokku puutunud sama nähtusega, kuid nad ei olnud sellest saanud mingit muljet. Henri Ste Claire Deville oma plaatinast sulatamisahjude ees on rabatud jootetoru hapnik-vesinikuleegi kalkuleeritud temperatuuri ühtesobimatusest mõõdetud plaatina sulamistem­peratuuriga. See viib teda ette nägema veeauru dissotsiatsiooni. Tema kaastöölised, seistes sama fakti ees, ei olnud midagi mõelnud. Samal viisil Sir Henri Bessemer avastas oma konverterterase valmistamisviisi, juhuslikult tähele pannes taotava terase tekkimist katse­tel, mille sihiks oli valu kõvastamine. Või näi­teks veel, Auer von Welsbach leiutas hõõgmuhvi, juhuslikult tähele pannes sära, mida andis kuumutamisel tooriumi sadestis. Sama nähtus oli kahtlemata läbi käinud juba hulga keemikute-analüütikute silmade eest, kuid nende tähelepanu endale tõmbamata.

Suured kunstnikud looduse ees, suured kindralid sõja fakti ees, suured advokaadid intsidendi puhul kohtu ees saavad muljeid, mis lähevad kaduma tavalistele.

Nendel kahel kujul see intellektuaalne tegevus paistab olevat enne kõike kaasasündi­nud anne; on olemas lapsi erksa mõistusega, on olemas neid, kes on tuimemad ja jäävad niisugusteks kogu eluajaks. Seda omadust on aga võimalik kasvatamisel arendada, ja selle eest tuleks rohkem muret kanda, kui seda tehakse harilikult. Prantsuse kirjatööde harju­tused, geomeetria ülesanded on ometi suure­pärased vahendid selleks, et arendada mõis­tust kogutud materjalide läbitöötamiseks, et otsida uusi suhteid juba tuttavate faktide vahel. See õppimine moodustab kahtlemata kõige kasulikuma keskhariduse ülesande. Sellevastu, ei tehta midagi selleks, et arendada teist mõistuse tegevuse kuju, ja nimelt seda, mis jääb tähelepandamatuks kaalutlemisele ja mis ageerib silmapilkselt, teatava määrani meie alatead­vuses. Ometi paistab olevat võimalik täius­tada looduslikke andeid teatavate laboratoor­sete harjutuste abil.

 

Arukus.

Tööga ühendatud loomisvõimest, s. o. intellektuaalsest tegevusest, mis on seotud tegevusega selle sõna otseses mõttes, tegevusega füüsikalisest reast, ei piisa üksi, et teha suur­mehi. Selle tõenduseks on leidurid, kes pea­aegu kõik ühendavad eneses pidevalt keevat vaimu tööinnuga. Väga vähesed saavad suur­meesteks, suurem osa neist ei jõua isegi nii­kaugele, et enesele ülalpidamist teenida, ja jää­vad suurmeeste klassist välja. Seepärast siis, et kasutada sündsalt neid kahte esimest oma­dust, on vaja veel kolmandat, mida nimeta­takse terveks mõistuseks, taktitundeks ja mis täiuseni viiduna muutub selleks, mida Pascal on nimetanud finessi meeleks.

Füüsiline ja intellektuaalne tegevus on kindlasti võimsad tööriistad, kuid nagu iga tööriista, tuleb neidki kasutada targalt, lasta ennast juhtida tervest mõistusest uurimisprobleemide valikul. Üks suurmeeste edu endastmõistetavamatest põhjustest on nende tegevuse rakendamine suurtele küsimustele. Miks jää­vad Lavoisier, Sadi Garnot, Ampère, Fresnel, Ste Claire Deville, Berthelot igavesti kuulsaks? See on nende poolt uuritud küsimuste suuruse pärast. Nende leiutiste tulemused keemias, termodünaamikas, elektrodünaamikas, füüsikalises optikas, keemilises mehaanikas, orgaani­lises sünteesis on leiclnud loendamatul arvul vastupeegeldusi, mis suurenevad iga päevaga.

Ammugi Taine juhtis tähelepanu sellele, et peaasja süstemaatiline uurimine on kunstniku töö oluliseks iseloomustuseks; samuti on igas inimtegevuse valdkonnas domi­neerivaid fenomene, mille mõju annab ennast tunda paljudes olukordades. Nende headtegevate faktorite tundmine annab hindamatuid teeneid inimkonnale ja teenib autoritele nende leiutiste eest kõikide nende ligimeste tänu.

Üks teine arukuse kuju on kriitikameel, mis on niisama vajalik teadlasele kui tööstu­rile, et aru saada oma võtete ekslikkuse põh­justest või et ennast kindlustada tähelepan­dud faktide eksliku interpretatsiooni vastu. See omadus puudub liiga sagedasti leiutajail, kes kangekaelselt jäävad oma ideede juurde, vaatamata silmanähtavatele nurjumistele. Samuti poolteadlased ei suuda lahkuda oma hüpoteesidest, kuigi faktid neile vastu räägi­vad; nemad püüavad seletada lahkuminekuid uute hüpoteesidega, hoiavad kramplikult kinni oma esimestest ideedest.

Üks Ste Claire Deville õpilastest on and­nud selle mentaliteedi eriliselt tähelepanu­vääriva näite. Püüdes dissotsiatsiooni püsi­vate pingete seadust laiendada elavhõbesulfaadi lahuste lagundamisele, tema seletas, et selle vedeliku kontsentratsioon väävelhappelt kasvas elavhõbesulfaadi sisalduse kasvami­sega. Selle asemel et kõrvale heita oma kind­lasti ebatäpset hüpoteesi, tema lõi ühe teise, mis tänapäev paistab meile hoopis absurdsena, mis aga tol ajal leidis teatavat uskumist kee­mikute poolt. Tema võttis omaks, et elavhõbesulfaat leidub lahuses kahes olekus, osalt neutraalse soolana, osalt aluselise soolana, ilma kombinatsioonita väävelhappega. Ta arvutas välja baasilise soola osa, mis pidi olema lahuses väävelhappes nõnda, et omada konstantset kontsentratsiooni. Ja ta pidas selle omavolilise arvutuse tagajärgi oma hüpo­teesi eksperimentaalseks kinnitamiseks. See eksituste tüüp on alaliselt esinev tänapäeva oletustes aine konstitutsiooni kohta.

Teadlased, nagu Lavoisier, Claude Bernard, Pasteur, kes liidavad oma alati erksa loomisvõimega sedavõrd karmi kritiseeriva mõistuse, et nad loobuvad oma hüpoteesist nii­pea kui satuvad vasturääkivale faktile, on väga haruldased.

On olemas veel üks delikaatsem arukuse kuju, finessimeel, mis meile võimaldab juh­tida meie mõistust kõige kindlamatel ja kasu­likumatel teedel valdkondades, mis ei allu süllogismile. Kõik hüpoteesid on vabad, öeldakse, nad on lubatud teadlasele, kui ta aga lõpp­tulemustes paneb nad täpse eksperimentaalse kontrolli alla. Ometi on huvi oma aja kokku­hoiu ja teadusliku või tööstusliku produktsi­ooni suurendamise mõttes mitte katsetada liiga ebatäpsete hüpoteeside alal. On vaja teatavat intuitsiooni, et kiiresti asuda tööle kõige kasu­likumatel teedel. Siin on võimatu anda juhi­seid — see on tunde ja mitte mõistuse asi. Pasteuri suur produktsioon olenes kindlasti sellest, et tal algusest peale läks korda anda oma uurimustele teatavat suunda. Öeldakse mõnikord, et see on õnn. See seletus pole täpne. See on terve mõistuse väga subtiilse kuju järeldus. Ste Claire Deville’i idee, et on või­malik analoogia dekompositsiooni ja auru­ni ise nähtuste vahel, on üks tema geeniuse in­tuitsioonidest; see viis teda keemilise tasakaalu avastamisele, mida ta nimetas dissotsiatsiooniks, mõiste, millele on üles ehitatud uus tea­dus, keemiline mehaanika.

Algeline terve mõistus on sage loodusand, kuid finessi õrnem meel on peamiselt kasvatuse tulemus. Ta on väga haruldane looduslastel; ta tekib klassikalisel ja eriti perekonna kasvatusel. Inglismaal öeldakse, et džentelmeni kujundamiseks on vaja 36 aastat kasvatust: 12 aastat vanaisale, 12 aastat isale ja 12 aastat pojale. Sama on lugu finessimeele kasvatamisega.

Suurimad teadlased Lavoisier ja Pascal kuulusid ammusest ajast peenendatud perekondadesse; nende edusammud olid nende esi­vanemate kauakestnud pingutuste tulemused.

Klassikalised humanitaarteadused annavad oma osa selle ande arendamiseks. Kirjanduse kriitika ja ajalugu kohustavad alalõpmata tasakaalustama võistlevaid vaatekohti, andes igale nendest tema osa valdkondades, mis ei või­malda täpseid mõõtmisi. Loodusteaduste õppimine arendab seevastu geomeetrilist mõistust, s. t. süllogismi kasutamist, mis osutub täieli­kult kasutuks, kui tegemist on kahe fenomeni võrdlemisega, milleks puudub ühine mõõt, või mis sõltuvad lihtsatest tõenäosustest. Valju arutlemise eksklusiivne harjumus ja absoluutne usk oma lõppotsustesse on mõnikord väga hädaohtlikud teadlasele. Need takistavad teda anda enesele aru tema sepitsetud hüpoteeside väärtusest ja ära tunda eksitusi, mis sisaldavad tema kogemused. Need ei ole vähem hädaohtlikud töösturitele, kellele nad anna­vad eksiteele viiva endausalduse tulude ootu­ses uues ettevõttes või uues tootmismenetluses.

 

Teadmiste põhjalikkus.

Seega on juba hulk tingimusi täita, et võida pretendeerida kuuluda intellektuaalse eliidi hulka; see ei ole aga veel kõik. Oletame, et metslane omab sündimisest kõiki neid oma­dusi, mille ülevaate praegu lõpetasime, kuid ei tunne ei Euroopa teaduse ega tööstuse saavutusi. Tema jääks väga hätta, edendades meie teadmisi, mida ta ei tunne. Tema võiks asju enesele erakorraliselt raskeks teha, tahuda tulekivi ja välja võtta maakidest rauda, nagu seda tegid tema esivanemad. Tema paistaks meile ometi viletsa ignorandina ja keegi ei mõt­leks teda asetada suurte meeste klassi.

Ei ole võimalik uuendada, täiendada meie teadmisi, olemata kursis nende aktuaalse olukorraga. Selleks on palju põhjuseid. Esiteks on endastmõistetavalt võimalik edendada ainult seda, mida tuntakse. Üks leidurite sage äpar­duste põhjus on see, et nemad seiklevad meel­sasti aladel, mis neile on täiesti tundmatud. Bessemer, metallurgi poeg, saavutas edu metal­lurgia alal, kuid kui ta asus konstrueerima suuri teleskoope või hakkas ehitama oma merihaigusekindlat laeva, lõpetas ta haletse­misväärsete nurjumistega, sest ta ei teadnud midagi ei optiliste aparaatide teooriast ega mehaanika alustest.

Kord kaevandusgaasi komisjonis meie tutvusime ühe intelligentse arstiga, kellel oli ilus klientuur, kuid kes oli lasknud tabada ennast leiutusdeemonist. Olles liigutatud ühest ras­kest kaevandusgaasi õnnetusjuhtumist, kus paljud sajad söekaevurid said surma, sai tema idee juhtida kaevikusse õhuvoolu, et ära ajada kaevandusgaasi, mis pidi kõrvaldama kogu õnnetusjuhtumi põhjust. Ta avaldas ennast, õnnetuseks, oma valimisringkonna saadikule, tollekordsele avalike tööde ministrile, kes talle soojalt õnne soovis tema initsiatiivi pärast. Stimuleeritud sellest julgustusest, ta jättis maha üheks aastaks oma klientuuri, et pühendada ennast ventilaatori konstrueeri­misele.

Meie pidime temale seletama, et terves maailmas ei ole ühtegi söekaevandust, mida ei ventileeritaks, et kakskümmend kilomeetrit ta kodust eemal ta võiks näha töötamas hiigelaparaate, mis ei sarnane põrmugi lõõt­saga, mille ta leiutanud ja mis erineb vähe nendest, mida kasutasid metslased palju tuhandeid aastaid tagasi metallide sulatamisel.

Teine vajaduse põhjus olla hästi informeeritud meie teadmiste aktuaalsest olukorrast tekib sellest, et kõik avastused saabuvad peami­selt juba tuntud faktide ligendamisest. Pro­gressid, mida teostanud igaüks meist, on üldi­selt lõpmata väikesed, kuid nende väikeste pro­gresside seast üks, nagu viimane tilk, mis vaasi üle ajab, võib teha leiutise lõplikult elujõuli­seks või muuta meie teaduslike ideede orientatsiooni.

Pasteur ei leiutanud haiguste nakkamist, mida tunti kõikide arstide poolt, ega ka pisi­kute elu, mida oli uuritud Spallanzani ajast peale, tema ainult ligendas need kaks näh­tuste rida ja tundis ära suhte, mis neid üks­teisega seob. Ilma nende faktide tundmiseta ta ei oleks teinud ühtegi avastust.

Samuti ei leiutanud Lavoisier tasakaalu; seda oli sagedasti kasutatud enne teda. Kõik alkeemikud, kes võtsid metalle välja rahnu­dest, määrasid ära kaaluliselt oma operatsi­oonide saagised. Teisest küljest tundsid kõik füüsikud gaaside raskust. Talle jätkus nende kahe fakti ligendamisest äratundmiseks, et õhus kuumutatud metallide raskuse suurene­mine oli põhjustatud teatava gaasi, hapniku, absorbeerumisest. Avastus oli küps, Lavoisier ei teinud muud kui lõikas vilja.

Samuti tööstuses terase tootmine taldahjus on saadud valu puhastamist käsitlevate, enam kui sajand vanade Reaumuri tööde kombinee­rimisel uue Sir William Siemensi leiutatud kütteviisiga. Hõõgmuhvi leiutusel Auer lähtus Clamondi magneesia korviga nokast, täiendas teda, asendades magneesiat puhastamata toriidiga. Need ahelastamised on seda laadi, et ei ole olemas tööstuslikku leiutist, millele vastu­vaidlejad ei leiaks ajavaremusi. Samal põhju­sel mahategijatel on kerge süüdistada plagiee­rimises suuri teadlasi, suuri kirjanikke, suuri maalikunstnikke. La Fontaine’ile on ette hei­detud Äsopi kopeerimist, Corneille’le liiga orja­likku Guilhelm de Castro imiteerimist.

Kui rahva ütlus: „Ei ole midagi uut päi­kese all“ on kindlasti ebatäpne, on ometi õige, et ühe ainsa inimese teostatud progressid redutseeruvad väsa vähesele. Inimkond käib sipelga sammul, kuid aastatuhande tibatillukeste progresside akumulatsioon on muutnud maailma palet. See progressiivne revolutsioon on võinud teostuda ainult inimeste läbi, kes tundsid põhjalikult oma eelkäijate töid.

Kolmas teadmiste põhjalikkuse vajaduse põhjus on see, et iga asja teostamiseks, mis see ka oleks, tuleb omada vastavat tehnikat; järelikult on seda vaja õppida. Kui Bessemer nooruses ei oleks praktiseerinud valamiskunstis, ta ei oleks iial leiutanud oma terase valmistamise menetlust. Et teha avastusi kee­mias, on vaja omada põhjalikult keemilise ana­lüüsi oskust; et olla kirjanik, on vaja osata kirjutada oma keelt: et olla maalikunstnik, on vaja osata joonistada.

Säärane kinnitamine võiks paista tagurli­kuna. Palju on niisuguseid maalikunstnikke, kes uhkustavad, et nemad teevad maale, ilma et oskaksid joonistada või värve käsitseda; liiga palju teadlasi ei tunne huvi mõõtmiste eksperimentaalsete meetodite vastu, leppides pliiatsiga ja paberilehega, et teha teadust. Nii mõistetavad maalikunst ja moodne teadus on mõnikord väga viljakad nende autoritele. Kes julgeks aga pretendeerida sellele, et kubistid ja dadaistid klassifitseeritakse kord suurte maalikunstnike ritta, või et viiekümne aasta pärast räägitakse veel meie teooriatest mateeria konstitutsiooni kohta? Seevastu tead­lased, kes avastasid uued seadused keemias, elektrotehnikas, optikas, on kuulsad veel tuhandete aastate pärast, nagu Pythagoras, Ptolemaios ja Archimedes seda on meie päevil.

Seda töötamiseks või inimsoo vaimseks progressiks vajalikku teadmiste põhjalikkust omandatakse olgu hariduse teel, mida antakse meie õppeasutustes, alates algkooliga ja lõpe­tades ülikooliga ning teiste kõrgemate kooli­dega, olgu faktide vaatlemise teel meid ümbrit­seva looduse otsesel uurimisel.

Ükski inimene ei oma sündimisest välismaailma tundmist; ta peab seda saama ainult oma töö läbi. Teatavad loodusanded soodus­tavad selle vajaliku tundmise omandamist, eriti mälu. Paljud suurmehed on omanud tähele­panuväärivat mälu. Berthelot ja president Poincare on selles erandlikud näited. Esimene teadis peast üle tuhande oma trükis avalda­tud kirjatöö pealkirja ja Annales de Chemie numbrid, kus need olid ilmunud. Teine, rää­gitakse, teadis peast kõne, kui ta selle oli kord kirja pannud. Kord Sorbonne’is, kandes ette kiidu kõnet Berthelot’ teaduslikule tegevusele, ta pani imestuma kõiki oma kuulajaid. Tunni ja veerandi kestel kõneles tema Berthelot’ tea­duslikest avastustest ilma ühegi märkmeta ja niisuguse täpsusega, et iga teda mittetundja isik oleks pidanud teda eriliselt hästi informeeritud keemikuks.

Tähelepanumeel ei ole vähem väärtuslik; tema on möödapääsetamatult vajalik selleks, et täiendada väga puudulikku teadmiste taga­vara, mis kogutakse mälusse õppeaastate jook­sul. Igapäevses elus puututakse kokku paljude asjadega, millele tuleb rakendada alatihti oma tööd. Neid asju on liiga palju selleks, et võida mõelda nende õppimisele raamatutest; eriti, kuna suurem osa nendest on tundmatud, ei pääse nad õppekavadesse. Meie maailma tundmine edeneb pidevalt töö läbi, mis iga­üks meist teeb, kuid väga mitmesuguse eduga, vastavalt meie võimetele ja vastavalt treenin­gule, mis meile on antud.

Sõjaväelase kutses õpetatakse luurajatele vaatlemiskunsti. Neid saadetakse esimene kord teatavasse kohta ja küsitakse tagasitulekul, mida nad on näinud. Üldiselt ei ole nad midagi näi­nud. Nad saadetakse teine kord ja määratakse kindlaks seeria objekte tähelepanekuks: maa­pinna reljeef, vilja tõud, üksikud puud, hekid, teed, elamud, silmapiir, ja vähehaaval hakka­vad nad arenema.

Lütseumis teaduslike käsitsemiste pea­siht peaks olema selle tähelepanumeele aren­damine. Käsitsi tegelemised on kergesti läbi­viidavad. Antakse õpilasele teatavaid aineid kuumutada katseklaasis, näiteks joodi, või lahustada vees elavhõbesulfaati, ja nõutakse temalt, et ta kirjeldaks kõike seda, mis tema nägi; pärast, niipea kui manipulatsioon on lõp­penud, professor märgib ära, mis oli tähele­panuväärset.

 

Kokkuvõte.

Kokkuvõttes, et võida pretendeerida olla intellektuaalse eliidi osaks, on vaja ühendada neli kvaliteeti: innukust tööks, loomisvõimet, arukust ja haridust. Kahjuks on need omadu­sed teataval mõõdul vasturääkivad üksteisele. Oma ülesande külge, nagu härg adra külge, rakendatud töötaja unustab sagedasti mõelda; tema intellektuaalne tegevus kaldub uinuma. Loomisvõimeline leiutaja laseb ennast juhtida liialdatud kujutlusvõimest, sagedasti omamata tervet mõistust. Lõpuks, põhjalikkusega liial­damine, mälu liiga täistoppimine kaldub kõiki vaimseid võimeid paralüüsima.

Vaimu mitmesuguste võimete täielikku tasakaalu on raske teostada. Sellega on seleta­tav suurmeeste ja järelikult ka geeniuste haruldus.

On asjatu oletada, nagu seda tehakse mõnikord, et geniaalsed inimesed saavad täita nende ülesandeid ainult erakordsete annete armust, mis neid tõstab kõrgemale teistest inimestest. Nemad valdavad omadusi, mis, võe­tud üksikult, ei evi midagi erandlikku; ainult kõikide nende omaduste ühinemine ühes inim­vaimus on haruldus.

Suuremal osal inimestel ei ole töökirge. Et sellest enesele aru anda, tarvitseb ainult kord läbi minna Pariisi eeslinnadest.

See on ehistatud väikeste majadega, mil­les asuvad rantjeed, kes on võib-olla suure vaevaga töötanud oma karjääri algusel, kuid kes on teinud seda ainult lootusega, et võivad pea lõpetada töötamist. See on, õnnetuseks, väga üldine mentaliteet Ladina maades. Vahe­rahu ajal 1918 organiseeriti Ameerika insene­ridele, kes olid mobiliseeritud ohvitseridena, sõit Seine’i jõel laevaga Pariisist Roueni, et näidata neile selle tee ääres leiduvaid ehitus­kunsti tooteid: sildu, lüüse jne. Mis ameerik­lasi eriliselt rabas, oli õngitsejate hulk Seine’i kallastel. Nad ei suutnud uskuda, et võib olla nii palju prantslasi, kes on õnnelikud, saates mööda päevi vees ujuva korgi vaatle­misega, ilma et millelegi mõtleksid, ilma et midagi teeksid.

Intellektuaalne tegevus ei ole sagedamini esinev kui tööarmastus. On vaja ainult pilku heita kandidaatide lõpmatutele nimestikele ametnikukohtadele, alates ministeeriumide uksehoidjatest kuni büroo juhatajateni. Kõik need on ametid, kus ei ole vaja avaldada ühtegi vaimset pingutust, kus iga päev jätkub eelmise päeva ülesannete kordamisest. See apaatia väljendub lapsest saadik; kui palju on õpilasi, kes tunnevad hirmu isikliku töö ees, rahuldudes kursuste päheõppimisega, iialgi mitte tehes rohkem, kui nõuavad õppekavad, sagedasti isegi püüdmata aru saada sellest, mida nad õpivad.

Terve mõistus on võib-olla veelgi haruldasem. Et selles veenduda, on vaja vaadelda nende valijate hääli, kes, töötades vaevaga, et teenida endale ülalpidamist, annavad siiski omad hääled rahva jõukuse halvematele vaen­lastele. Töösturite võistlused, mis neid endid vastamisi ruineerivad, nende püüded kägis­tada nende toodete tarvitajat, kes on ometi neile kuldmunadega kanaks, annavad tunnis­tust samast mentaliteedist. Ühed kui teised on ametis ainult küsimusega, kuidas kindlustada enesele soodsamat rikkuste jaotamist, igaüks püüab seejuures haarata kõige suuremat tükki. Nad ei taipa, et ainus huvitav ja tõeline probleem on produktsiooni suurendamine, mis on tuluks kõigile.

Lõpuks teadmiste põhjalikkus ja haridus jäävad kõige sagedamini väga kõikuvaks. Kirjaoskamatute arv, kes ei oska ei lugeda ega kirjutada, kasvab. Kooliõpetaja ei pea enam tegelema lastega, vaid peab olema esmajoones oma ringkonna rahvasaadiku valimisasjanduse agent. Selles on õnnetuseks üks harilikest demokraatia puudustest. Kõrgemal nivool keskkooli õpilased saavad kätte lõpudiplomid „alandatud hinnaga“. Kõrgemat haridust hakatakse rohkem ja rohkem halvustama. Egaalsuse müstika surub nivelleerimist alt peale.

Eeltoodut omaks võttes teeme kalkulatsi­ooni. Oletame, et üks inimene kümnest omab töötahet; 1 inimene kümnest — teatavat vaimse tegutsemise tungi; 1 kümnest — tervet mõistust ja 1 kümnest — head haridust, siis tõenäosus, et need neli omadust satuksid kokku ühes ja stunas isikus, võrduks (1/10)⁴ s.o. 1/10000. See tähendaks, et igast 10 tuhandest prantslasest võiks 1 kuuluda eliidi hulka. Seda on vähe! Et olla suurmees, on vaja ühendada need­samad omadused kogu nende täiuslikkuses. Kui need leiduvad sellisel määral ühe ja sama prantslase juures iga 100 hulgas, siis nende ühtimise tõenäosus ühes isikus oleks üks sajamiljondik. Sellest piisab, et seletada suurmeeste ja järelikult geniaalsete inimeste haruldust, ilma et vaja oleks selle põhjusi otsima minna imede valdkonnast.

On ülev ülesanne kaasa töötada intellektuaalse eliidi loomises. Prantsusmaa õitseng ja kuulsus, kogu tema tulevik olenevad sellest. See on esmajoones kasvatustöö. Ühendame kõik oma pingutused selleks ühiseks sihiks. Perekonna kohustuseks on anda lastele töö­armastuse ja töötamise eeskuju; keskõpetuse ülesandeks on arendada loomisvõimet ja ter­vet mõistust, ja lõpuks, teaduslike ja teh­niliste koolide ülesanne, nagu seda on teie kool, on anda haridust.

Kuid rahvale ei piisa üksnes intellektu­aalsest eliidist, on vaja veel moraalset eliiti, kes oskaks respekteerida ligimese õigusi, s. o. rakendada maksiimi põhimõtet: „Tehke teis­tele seda, millest teie tahate, et tehtaks teile“, kuid kes oskaks ühtlasi nõuda ka oma isikliku vabaduse austamist. Mina ei puudutanud seda küsimust, sest et see ei kuulu minu kompe­tentsi, ja eriti seepärast, et Elsass on üks neid Prantsusmaa osi, kus kohusetunne on ülimas lugupidamises ja kus iseseisvustunne on kõige tugevamini sisse juurdunud. Selles küsimuses ei ole meil anda teile nõu, vaid ainult paluda teilt eeskuju.

H. Le Chatelier

„Intellektuaalse eliidi loomine teaduses ja tööstuses” (kõne), 1936