Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Praegu on meil põnevalt päevakorras rahvusluse ja rahvusliku kasvatuse küsimused. Oleme juba ligi paarkümmend aastat iseseisvad, oma riiki juhtinud ja korraldanud, majandust ja kultuuri tõstnud, rahvustunnet ja usuelu süvendanud ning oma saavutusi ja võimeid tutvustanud teistele rahvastele, kuid siiski on meil sees- ja väljas­pool veel rohkesti võõrapärast, mis vihastab igat tõsist rahvuslast. Väliskommetes, fassaadis pole meie suutnud näidata veel kuigi suu­rel määral rahvuslikku omapära. Meie pealinna siluetile annavad ikka veel iseloomuliku ilme Toompea vene kiriku kuplid ja läänepärane pikk Oleviste torn, kuigi ,,Puhk ja poegade“ viljaelevaator juba tüsedalt sekka lööb. Võtab aega, enne kui eestipärasus leitakse ja teostatakse. Selgusele jõutakse aga seda rutem, mida rohkem ühele teatavale küsimusele tähelepanu pühendatakse, mida intensiiv­semalt sellega tegutsetakse.

On täitsa loomulik, et tänapäeval väga aktuaalne on rahvus­liku kasvatuse küsimus, sest sel alal on meil veel väga palju teha. Leidub rohkesti eestlasi, kes ei tee oma rahvusest küsimust, on sageli seda isegi valmis salgama igal võimalikul juhul, kui see toob sendikese tulu. Üheks tüüpiliseks näiteks võiks olla järgmine sageli kor­duv nähtus. Aastaid Eestis elanud muulane pöördub peaaegu alati meie poole oma emakeeles ning meie oleme varmad talle ka selles keeles vastama. Meid ei häiri see, et tema pole aastate jooksul ära õppinud riigi keelt, kus ta elab ja saab ülalpidamist. Tuleb teha enne palju tööd, kui meil rahvustunne täiesti süveneks, iseteadvus ja enese­kindlus kasvaks vajaliku tasemeni. Seda tööd ei pea tegema mitte üksnes kool, vaid kogu seltskond, kelle kõik eluavaldused peavad hingestatud olema sellesuunaliselt. Tähtis osa selles töös on täita ka aja- ja ilukirjandusel.

Igal suurel ettevõttel peab olema alus ja tugevad tugipunktid, millele ehitada, millele toetuda raskuse veerema tõukamisel. Nii ka rahvuslikul kasvatusel. Mis on tema alused, millised tugipunktid?

Rahvusliku kasvatuse propageerijad ja teostajad peavad ise kõigepealt jõudma nendes küsimustes selgusele, aga mitte tegutsema plaanitult huupi ropsides. Kui nad küllalt pole veendunud oma missiooni paratamatus vajaduses, õigluses ega pühas otstarbes, siis ei või kanda nende külv head ega lopsakat vilja. Kes ise pole küllalt veendunud eestluse tõelises tubliduses, füüsilises tugevuses ja vaim­ses loomisvõimes, see ei saa olla rahvusluse õhutaja, rahvuslik kasva­taja, eestluse kõrgekskiitja, vaid ainult suuresõnaline ülistaja.

Kuidas ja millega kasvatada oma usku ning tõestada veendu­must? See on küsimus, mis peaks huvitama kõiki rahvuslasi. Vastata sellele võib väga mitmet viisi. Üks eelistab ühte, teine teist rahvuslikku teadust oma usu kinnitajana ja veendumuste tõestajana. Üks tüsedam tugipunkt on aga igal ajal olnud rahva ajalugu, mille poole on pöördutud ja kust on otsitud tõestusi. On mindud isegi niikaugele, et on öeldud: ilma ajaloota ei saa olla rahvast, s. o. ajalukku ei saa tulla ükski rahvas, kellel pole ajalugu, kes pole varem olnud aja­loo vaateveerul. Seega on hinnatud ajaloo tähtsust rahva olemas­olus väga suureks.

On siis ka loomulik, et kahtluse silmapilkudel ja tõestuse otsi­misel pöördume oma ajaloo poole, otsime sealt tugipunkte ja jõutoitu oma rahvustunde ja eestimeelsuse idandamiseks ning kasvatamiseks. Seega pole siis ka imestuda, kui rahvuslikel ärkamistel pöördu­takse erilise innuga ajaloo poole. Meie esimesel ärkamisajal nõuti ja anti rahvale ajalugu (J. Hurt, Pildid isamaal sündinud asjust, 1879) ning laiale massile pakuti ajaloolist romaani, kuigi väga romantilisel ja ebareaalsel kujul. Vastavalt ajajärgule täitsid need teosed siiski suurepäraselt oma rahvuspedagoogilise missiooni. „Tasuja“ jt. ärkamis- ja järelärkamisaegsete ajalooliste romaanide mõju oli laiaulatuslik ning küünib tänapäevanigi.

Sama võime öelda ka meie teise ärkamisaja kohta, mis toimus käesoleva sajandi alguses, kus maarahvast eestlastest sai linnarahvas-eestlane. Siis anti meie rahvale jällegi ajalugu (Petri ,,Huvi­tav tükike kodumaa ajaloost” 1901, A. Saal ,,Priiuse ja isamaa eest” 1903, T. Sander ,,Eesti Kirjanduse ajalugu 11“ 1902, M. Martna ,,Carl Robert Jakobson” 1903) ja E. Vilde ajaloolised romaanid sellest ajast on meie ilukirjanduse tugevamateks alus­sammasteks ning ühtlasi ka suurimaks rahva kasvatajaks ja rahvu­seks kujundajaks.

Kui praegu räägitakse, et meie rahvas elab üle jällegi uut ärkamisaega, siis on see kõigiti põhjendatud. Mõni aasta tagasi hakkas ilmuma mahukas ,,Eesti rahva ajalugu”, mis uuemate uuri­miste varal seadis meie rahva mineviku sootuks uude valgusse. Varsti peale ,,Eesti rahva ajaloo” ilmuma hakkamist taassündis meil ka ajalooline romaan. Esimesi tublimaid uuestisünni avaldusi oli A. Mälgu ,,Surnud majad”, mis Eesti raamatu 400-aastase juu­beli puhul korraldatud võistlusel pretendeeris edukalt eesti parima romaani nimele, kuigi mõni võõra vaimuga läbiimbunud kriitik ei suutnud seedida selle olemasolu, rahvuslikku ega kirjanduslikku väärtust. Varsti seltsisid A. Mälgu teosega väärikalt K. A. Hindrey ja M. Metsanurga ajaloolised romaanid ning meie ajaloolise romaani taassünd oligi teostunud väärikalt. Mitmed teisedki autorid asusid innukalt ajalooliste ainete kallale, mille tulemusena on ilmunud ja ilmumas rohkesti ajaloolisi romaane.

Iga ainevalik nõuab aga kaalumist ja kriitilist meelt. Mitte kõik ajalooline aine pole sobiv kirjanduslikuks teoseks, mille sihiks on mõjuda rahvuslikult kasvatavalt, mitte iga autor ei oska ainet otstarbekohaselt rakendada ja elustada. Sageli liigse tendents­likkusega kaldutakse kõrvale kunstipärasusest ja ebasobiva aine­valiku või rakendusega võidakse saada sootuks negatiivseid tule­musi. Vanaromantilised ajalooromaani viljelejad, E. Bornhöhe, A. Saal ja J. Järv ammutasid oma teoste aine kaugest minevikust, muistsest sangarlikust vabadusvõitlusest ja veidi hilisematest mässu­katsetest, s. o. aegadest, kus eestlased avaldasid endid agressiivselt, kus nad näitasid oma füüsilist jõudu ja vaimset erksust. E. Vilde võttis oma ajalooliste romaanide aine lähemast minevikust, kuid jällegi sündmustest, kus eestlased avaldasid oma rahvuslikku jõudu ja rahulolematust valitseva ülekohtuse korraga, nagu „Mahtra sõja“ puhul. Seega olid nende teosed ka rahvusliku kasvatuse seisukohast hinnatavad ja neid kasutatakse selleks otstarbeks tänapäevani kooli­des, kõnedes ja avalikes raamatukogudes.

Meie ajaloolise romaani uuestisünnil olid seega ainevaliku teed juba kätte näidatud. Ilukirjanduslikule kasutamisele võisid tulla ainult need episoodid ja ajajärgud meie ajaloost, kus eestlased on näidanud endid aktiivsetena, tugevatena ja elutahtelistena, kellel on loomulik õigus nõuda maad, päikest, õhku, õigust ja elamisvõimalusi teiste rahvaste kõrval.

A. Mälk oli valinud oma teose aineks Põhjasõja ajastu, kus eestlased ei mänginud küll juhtivat ega olulist osa, kuid siiski tegutsesid aktiivselt kaasa. Ja A. Mälk on leidnud oma teosele siiski eesti talurahva poegadest kangelase, kelle ümber on koondatud õnnes­tunult romaani tegevustik.

Märksa õnnelikum käsi on ainevalikus olnud M. Metsanurgal ja K. A. Hindreyl. Esimene on neist valinud oma romaani aineks ilusama ning võidukama osa meie muistsest vabadusvõitlusest — Ümera lahingu, kus eesti malev purustas rüütlite ja lätlaste väe täie­likult. Teine on aga siirdunud veel kaugemasse minevikku, aega, kus eestlased olid alles täielikult peremehed omal maal. Hindrey on teadlikult rõhutanud oma romaani kangelases, Urmases, suurt ise­teadvust, teo- ja mõtlemisvõimet ning rahvuslikku eneseuhkust, mis on igal võimuküllasel peremehel omal maal. Näiteid selle tõenduseks leiame rohkesti meie pärisperemeeste seast. Kui mõned arvustajad talle romaanikangelase härrasmehelikkuse liigset allakriipsutamist ette heitsid, siis on see seletatav küll peamiselt popsliku hingelaadiga, mis oli võõras muistsetele, romaanis kujutatud eestlastele ning ei võiks olla au sees ega hinnatav meiegi päevil.

Seega on M. Metsanurga ja K. A. Hindrey ajaloolised romaanid ,,Ãœmera jõel” ning „Urmas ja Merike” rahvusliku kasvatuse seisu­kohalt hinnatavad, kuigi kunstiteostena jätavad mõnda soovida.

Need rõhutavad eestlaste tublidust, aktiivset tahet, elujõudu, ettevõtlikkust, organiseerimis- ja juhtimisoskust, kaalukat ja teravat mõistust ning erksat vaimu ja tundeelu, seega omadusi, mis peavad olema igal elujõulisel rahval. Loogiline järeldus siit — kui kõik need omadused ja hüved on olnud meie esivanemail, siis peavad need olema ka meil, või kui leidub mõningail meist neid vähe, siis seda suuremat rõhku panna puuduvate väärtuslike omaduste arenda­misele.

Märksa ebaõnnestunum sellest seisukohast on kahe noore kirjaniku E. Kippeli ja E. W. Saksa ainevalik. Nad mõlemad käsit­levad oma teostes suurt Vene-Liivi sõda XVI sajandi teisest poolest. Aktiivseteks poolteks sel ajal olid venelased ja rootslased, viimaste vägedes ka sakslased. Eestlased olid sel ajal nutjate osas, kes kanna­tasid mõlemate vaenuliste vägede julmuste all.

Iga asi ning väärtus on suhteline, nii ka ajaloolise romaani ainevaliku õnnestumise küsimus. Kui eestlaste aktiivsust ja kaasa­rääkimise võimet ning võimalust võrdleme muistsel iseseisvuse ja Vene-Liivi sõja ajal, siis muidugi pole kahtlust, et esimene oli aktiivsuse, teine passiivsuse aeg. Aga me teame, et ajaloo jooksul on meie rahval väga vähe olnud võimalusi olla aktiivne ja näidata oma elujõulise rahva tüüpilisi tõupäraseid omadusi. Seepärast on kirjandusliku materjalina hinnatav iga vähemgi järk ajaloost, kus eestlased on saanud endid avaldada. Ja Vene-Liivi sõja ajal oligi selline võimalus. Me teame, et vana Liivimaa traditsiooni vastu luba­sid olude sunnil võimud moodustada ka eestlastest väesalku. Krooni­kud teavad kõnelda koguni eestlaste erilisest vahvusest ja julgusest. Nii on ühte eestlaste salga juhti Tallinna mündiselli Ivo Schenkenbergi hakatud tema erilise vahvuse pärast hüüdma isegi Liivimaa Hannibaliks. See tõendab, et eestlased olid sel ajal tublimad ning hinnatavamad sõjamehed kui sakslased, rootslased ja venelased.

Nii E. Kippel kui E. W. Saks on selle eestlaste sõjapealiku tei­nud oma romaani peakangelaseks. Saks esitab tema isegi Jägala poolt pärineva eestlasena.

Kuigi autoritel aine on üks, erinevad nad tublisti selle käsit­lusel. E. Kippeli kaheköiteline ,,Suure nutu ajal“ on detailidega üle­kuhjatud peensusteni väljatöötatud mosaiikmaal, mis annab huvitava pildi kogu ajastust, elanikest, nende kommetest, eriti aga sõdimisviisist, sõduritest ja relvastusest. Eestlastele on ta võrdlemisi vähe rõhku pannud, kuigi need peamiselt olid nutjad ja kannatajad. Seega on Kippel kirjeldanud aega ja andnud eestlastele seal ligilähedalt selle osa, mis neil tegelikult võis olla.

E. W. Saks on keskendanud oma tähelepanu rohkem eestlastele, nagu juba ütleb ta teose pealkiri ,,Hannibali rahvas”. Seega on Saks meelevaldsem ja rahvuslikum. Ta pühendab olustikule ja ajastule tähelepanu ainult niipalju kui see hädavajalik. Ta paneb isegi oma romaani eestlasest tegelased rahvuslikult mõtlema ja kõnelema. Seega on tema teos ehk rahvusliku kasvatuse seisukohast hinnatavam

Kippeli omast, kuid jääb maha kunstiteosena. Tundub, et E. Kippel on suutnud rohkem sisse elada ajajärgu üldisse vaimu ja seda ka edasi anda kui Saks. E. Kippeli teos on laiahaardelisem, tema mit­mesed elulisemad, maalitud pildid ehtsamad; stiil, kuigi lohisev, on siiski ajajärgu vaimule vastavam, võrdlused sobivamad, kuid kompo­sitsioon lõdvem ja põnevus väiksem, ent siiski küllalt suur lugeja köitmiseks. E. Kippel on loonud ja suutnud hingestada oma teose, kuid materjali pakkunud üle. E. W. Saks on kaalunud ja valinud asjatundlikult, kombineerinud osavalt, kuid pole suutnud puhuda oma teosesse kunsti elustavat hingeõhku. Ta kirjutab tänapäeva sulega, ta pildid on nähtud oleviku inimese silmaga, stiil ja võrd­lused moodsast leksikonist.

Rahvusliku kasvatuse seisukohast pole aga kumbki teos eriti hinnatav. Kahtlematult suudab meie lähem tulevik pakkuda midagi paremat ja väärtuslikumat ajaloolise romaani alal, sest loodetavasti on senised alles esimesed kevadlilled, mis ennustavad head suve ja saagirikast sügist. Sest leidub ju meie rahva ajaloos ka aktiivseid ajastuid, mis pole ilukirjanduslikult veel leidnud väärikat käsitlust.

P. Ambur

Eesti Raamatust nr. 3/1936