Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Neli eesti kuningat Paides a. 1343

    
Võõrale võimule alistatud eestlaste seisukord halvenes alatasa. Eriti raske oli see Taanile alluvas Harjus ja Virus. … Suuremad õigused mõisnikele tõid aga enesega ühes suurema viletsuse talurahvale, kes meelehei­tele aetuna algatas Eesti ajaloos kuulsa vabadusvõitluse, nn. jüriöö mässu. See oli orjastatud eestlaste suurejoone­line katse võõra ikke alt vabaneda, katse, mis aga lõppes õnnetult, mille tõttu nende seisukord veelgi halvenes. Ka maa poliitilise kaardi kohta olid sel mässul tähtsad taga­järjed: seni Taanile allunud Põhja-Eesti läks nüüd Saksa ordu kätte.     .

Tähtsamaks allikaks jüriöö mässu kohta on Liivi noo­rem riimkroonika, millest allpool on esitatud vastav kat­kend. K. Höhlbaum, Die jüngere livländische Reimchronik des Bartholomäus Hoeneke (1872), lk. 19 ja e.

Jüriöö

Aastal 1343, pühal jüriööl, sündis suur tapmine Harjus, sest eestlased Harjus tahtsid endile oma kuningaid saada ja hakkasid asjaga nii peale. Ühel mäekünkal asus maja; selle tahtsid nad pühal jüriööl põlema süüdata; siis tahtsid nad samal ajal kallale tungida ja hukata kõik sakslased ühes naiste ja lastega. Siis see nii ka sündis, sest nad hak­kasid maha tapma neitseid, naisi, sulaseid, ümardajaid, aadlist ja mitteaadlist, noori ja vanu; kõik, kes olid saksa verest, pidid surema. Padise kloostris lõid nad maha 28 munka ja süütasid kloostri põlema. Nad põletasid maha kõikide aadlike mõisad, käisid maa risti-rästi läbi ja hukkasid kõik sakslased, kelle kätte said.
 

Neli talupoegade kuningat

Siis valisid nad neli eesti talupoega kuningaiks. Nad ehtisid need kullatud kannustega ja kirjude kuubedega, panid pähe neitsikroonid (kullatud, nagu see tol ajal pruu­giks oli), mis nad olid röövinud, ja tõmbusid kullased vööd ümber keha: see oli nende kuninglik ehe. Kes nais­test ja lastest meeste käest pääsesid, neid lõid mitte-saksa naised surnuks, põletasid maha kirikud ja mõisad.
 

Võidurikas edasitung ja välisabi

Kui see kõik oli sündinud, läksid kuningad eestlastega edasi ja piirasid Tallinnat kümne tuhande mehega. Seal lõid nad rüütleid. Nad olid aga mures, et kui nad võõ­rast abi ei saa, siis ei suuda nende valitsus kauemaks pü­sima jääda. Seepärast saatsid nad Rootsi Turu foogti juurde abi saama. . . Kui tema nüüd võtaks… toetust anda, siis tahaksid nad tema alamaiks hakata; Tallinna on nad ümber piiranud, selle tahaksid nad Lemale ilma mõõgalöögita üle anda. Foogt lubas suure väega varsti nende juures olla. Nii tulid saadikud rõõmuga jälle Tallinna alla, tõid teate, et foogt varsti suure väega pärale jõuab.
Lähemail päevil lõid ka läänemaalased kõik sakslased, kelle nad kätte said, surnuks, nagu see Harjus oli sündi­nud, piirasid Haapsalu ja hukkasid Läänemaal 1800 ini­mest, noori ja vanu.
 

Ordumeistri vahesobitus

Selles hädas põgenes igaüks, kes pagema sai. Nii tulid mehed, naised ja lapsed paljalt ja kingata Paidesse ja teatasid foogtile sellest hirmsast tapmisest, mis Harjus oli sündinud. Nii tulid varsti kirjad ka Läänemaalt sama­suguse sisuga. Sellest kirjutas foogt kiiresti heermeistrile. Kohe saatis meister eestlaste juurde orduvenna, kes nende keelt oskas ja keda nad tundsid, ja laskis neile ütelda, et temale on suurest tapmisest, mille nad korda saatnud, teada antud; nüüd tahtvat tema pühapäeval peale püha ristipäeva (4. mail) Paidesse tulla. Sinna pidid nad lä­kitama oma saatkonna. Nii tahtis ta teada saada, mis põhjus neil selleks mässuks oli ja kui sakslased süüdi, siis tahtvat ta hoolega püüda, et kõik asjad jälle heaks saaksid.
 

Paide läbirääkimised

Meister Luli Paidesse. . . Sinna tuli ka eestlaste neli kuningat kolme sulasega. Siis küsis meister neljalt kuningalt: miks nad siis ometi sakslasi, noori ja vanu, nii armetult on tapnud ja surnuks löönud? Selle peale vastas üks neist: neid olevat nii kaua piinatud ja vaevatud, et nad seda kauemini enam välja kannatada ei
saanud. Meister küsis jällegi: mis põhjusel on nad vaesed mungad Padises surnuks löönud? Nad vastasid: neilsinatseil olnud küllalt süüd ja kui veel oleks leidunud üks küünrapikkune sakslane, oleks seegi pidanud surema; aga kui meister neid tahaks oma alamaiks võtta (sest nad kuu­lusid Taani kuningale), siis tahaksid nad temale sõnakuu­lelikud olla, muidu ei taha nad endile ühtki junkrut ehk isandat.
 

Äraandmine

Meister vastas: see ei kõlbavat temale, et ta nii­suguseid mõrtsukaid jätaks karistamata, kes säärase teoga valmis saanud, määrast maailma algusest saadik veel kuulda pole olnud; nad peavad aga nii kauaks vabaks ja puutumata jääma, kuni ta uuesti tagasi tuleb ja eestlasi on karistanud. Kui kuningad seda kuulsid, said nad viha­seks ja nõudsid: lastagu neid oma väe juurde tagasi ja lubatagu neil oma õnne katsuda ning seda teha nii hästi kui võimalik. Ka kõnelesid nad salaja, et nad tahavad kõik need isandad surnuks lüüa; siis võivad nad suure auga surra.
Kui meister seda kuulis, läks ta välja ja käskis Järva foogti, et see nende külaliste eest küllalt hoolitseks. See sündis Paide löövi all.
Nüüd tahtis üks eestlastest foogti surmata. Foogti kan­nupoiss aga oli valvas ja hüppas oma isanda ette, sai aga raskesti rinda ja kaks korda kätte haavata. Nüüd haara­sid isandad sõjariistad ja raiusid kõik need eestlased, ku­ningad ja sulased, tükkideks.

Tänapäevast nr. 3/1939