Issanda koerad
Enn Kippel: Issanda koerad. Romaan liivlaste kristianiseerimisest. Esimene raamat. Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu, 1938. 350 lk. Hind 6 kr. 25 s.
Saksa kirjanik Stefan Zweig loetleb kusagil neid ajesid ja motiive, mis tõukavad autorit raamatu kirjutamisele. Ta arvab, et iga autor peaks endale iga teose kirjutamise eel selgeks tegema, missugustest tunnetest, missugustest vaimsetest vajadustest aetuna ta nimelt selle või teise ainestiku on valinud.
Enn Kippeli ajaloolisi romaane lugedes võime oletada, et nende kirjutamisele tõukas teda tung seiklusrikkaid, romaanilikke, dramaatilisi, drastilisi, veriseid või veidraid sündmusi jutustada. Sarnaseid sündmusi pakkus talle rohkesti Vene-Liivi sõda esimeseks romaaniks, Põhjasõda teiseks ja nüüd liivlaste vabadusvõitlus, mis on valitud kõnesoleva teose ainestikuks, kolmandaks. Samast ajastust romaani kirjutades peatuks näiteks K. A. Hindrey peamiselt tegelaste hingeelu ja vaimse miljöö kujutamisel, hoolides mõnikord üsna vähe sündmustiku arengust. Kippelil aga ei näi püsi olevat oma romaani tegelaste hingeellu tungimiseks. Ta annab nad meile valmilt; nad on meile liiga selged, nii et nende käitumist ette võime aimata. See vähendab meie huvi nende vastu. Mõnikord paneb ta omaduse kui etiketi romaani tegelasele külge. Nii näiteks teeb ta piiskop Albertiga, kelle kohta korraga öeldakse, et ta siin, Liivimaal, „ühtepuhku, öösi kui päeval, unes kui ilmsi” elab uuesti läbi varem korda saadetud „pööraseid abielurikkumisi” ja et „lihalikud lõbuhimud” teda vaevavad, „otsegu oleks saatan ise tema sees kisendanud” (lk. 199). Oleme piiskoppi juba ennem mitmel korral näinud, tema mõtteid ja tundmusi on meile näidatud, samuti tehakse seda hiljem; aga kusagilt ei paista välja, et seda meest lihalikud lõbuhimud metsikult vaevaksid. Üksküla vanem Ako on rahvajuhi omadustega mees: tasakaalukas, kartmatu, arukas. Korraga aga laseb autor teda liiga poisikeselikult talitada. Kord sõjasõidu organiseerimiselt koju tulles kuuleb Ako, et kõige noorem ja nägusam naine Airi on mungaga abielu rikkunud. Ako lõikab Airil kõri maha. See on veelgi usutav. Aga et ta siis läheb ristisõdijate väepealiku juurde ja nõuab munga väljaandmist, ähvardades vastasel korral tulla ja süüdlase vägisi võtta — see on juba uskumatu.
Kippeli romaani üheks nõrgemaks küljeks on see, et ajalugu ei saa siin lugejale selgeks tegelaste hingest läbi käies. Me ei näe nende ajede ja motiivide tekkimist, valmimist ega küpsemist, mis üksikuid tegelasi ja hulki juhivad. Tahaksime kõike näha läbielatuna, muidu tunduvad sündmuste kirjeldused illustratsioonidena sellele, mida me ajaloost tunneme. Kippeli romaani kangelased ei ärata meis ei erilist poolehoidu ega vaenu; vist selle tõttu, et nende hingeelu autorile eneselegi südameasjaks pole olnud.
„Issanda koerte” esimene raamat kirjeldab sündmusi ristisõdijate mobiliseerimisest Breemenis, nende tulekust Maarjamaale, liivlaste abitust võitlusest nende vastu ja ümberkaudsete pärisrahvaste organiseerumisest üldrünnakuks.
Seekord on Kippel veriste, rõvedate ja grotesksete sündmuste kirjeldamisel märksa tagasihoidlikum olnud kui kahes eelmises romaanis. Aga avaliku naise tapmine Breemenis, liivi tüdruku vägistamine ristisõdijate poolt, käe raiumine Nogardi kohtus ja mitmed muudki seigad on küllaltki jubedad. Mõni stseen, nagu vestfaallase Wigberti viinavargus, pole vist küll toodud, et ajastu kombeid karakteriseerida, vaid kui lõbus intermetso. Venelasi ei saa Kippel teisiti võtta kui operetlikult. Nägime seda kahes eelmises romaanis ja seekord leiame seda peatükis, kus vanem Ako läheb Kukenoisi vürstile Vjatškole külla.
Kippel on käsiteldavat ajastut, eriti selle esemelist kultuuri, väga hoolsasti tundma õppinud. Selles võime veenduda, kui ta näiteks Nogardi turu kaupu loetleb: „seal oli müüa mitmevärvilist kalevit, lõuendit, kirjusid siidrätte, toredaid narmaid, vaipu, kindaid, pargitud nahka, mütse, rihmapandlaid, kõrinaid, kuljuseid, naastutatud leisid, maarja-klaasi, ukselukke ja kõike muud imelikku ning hinnalist vara, mida keegi ei suudaks loendada…” (lk. 319). Nagu siit näha, ei ole Kippelil kalduvust esemeid lähemalt kirjeldada; küllalt on kataloogist. Oleksime meelsasti näinud ka ajastu vaimset palet lähemalt kujutatuna.
Liivlastest on esindatud peamiselt vanemad ja nende kodusesse ellu on meil võimalik pilku heita. Liivi rahva laialdasemate hulkade majanduslik ja vaimne järg ei ole autori tähelepanu leidnud. Romaanilik heroika takistab nägemast rahva traagilist võitlust oma iseseisvuse eest.
Kippelil on tugev kujutlusvõime. Tal ei ole raske kroonika paarirealise andme põhjal luua suurt, põnevaseigalist pilti üsna eredates värvides. Detailset väljatöötust ta ei salli või pole tal selleks püsi. Pooltoone ega nüansse ta ei tarvita. Ajaloolise romaani kirjutamisel, kus andmeid on vähe, kus suurem jagu peatükest tuleb „välja mõelda”, on kujutlusvõimel otsustav tähtsus.
Kippeli stiil on omal kombel värske, kujukas ja jämedakoeliselt rahvalik. Paar näidet sellest. „Algul söödi vaikides, kusjuures kuuldus ainult kontide raginat ja suude matsutusi; aegajalt kostsid ka sekka laua alla visatud kontide kolksatused ja koerte lõrisev urin, kui need juhtusid mõne suurema konditüki pärast seal omavahel purelema…” (lk. 315). Nõnda kirjeldatakse Ako ja tema kaaslaste söömaaega vürst Vjatško lauas. Aga piiskopigi juures, kuhu kõik liivi vanemad võõruspeole on kutsutud, et neid vangistada, ei sööda palju peenemini: „Sööjad, kristlased kui paganad, murdsid rogisedes lõõmakud, närisid kondid hammastega paljaks ja heitsid need siis laua alla, kuhu neist juba õige peatselt kogunes määratusuur kuhi” (207). Kaupo pere söömaaja kirjelduses öeldakse: „Lõpuks tõusid mehed mõnusalt röhitades ning kaenlaaluseid sügades lauast…” (lk. 231). Nagu toon teeb muusika, nii annab ka kuju üksikus lauses lõpuks kogu teose üldnivoo, üldmulje.
Dialoogi leidub „Issanda koertes” üsna rohkesti. Kahtlemata toob see jutustusse ja kirjeldusse vaheldust ja elavust. Aga repliigid võiksid pregnantsemad olla ja lausujat karakteriseerida. Keelelisi vääratusi on juba mõni arvustaja märkinud, samuti ka vääratust kaane kirjas (gooti kirjas kaks lühikest s-i kõrvuti). Küllap eriteadlased otsivad üles ka eksimised ajaloolise tõe vastu.
Sakslaste tulekust Väina suhu, nende kannakinnitamisest seal, liivi vanemate abitutest jõupingutustest võõra ikke ning usundi vastu võitlemiseks, samuti ka saksa kaupmeeste ja ristisõdijate kommetest annab käesolev teos huvitava, isegi põneva kujutuse. Oma tugeva kujutlusvõime ning värskelt lopsaka stiili tõttu on Kippel kirjutanud tollest ajastust loetava, hea rahvaraamatu. Aga lugedes ei ole raske veenduda, et sama autor, maitse distsiplineerudes, mõtte ja hingeelu süvenedes, on suuteline looma märksa väärtuslikumat teost.
Ed. Hubel
Eesti Kirjandusest nr. 11/1938