Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

1.

Ãœksikisikute ja neist koosnevate suuremate või väikse­mate minikollektiivide enda maksmapaneku tungi ja võimupüüdlusi on alates antiikajast peetud ühiskondliku arene­miskäigu üheks tähtsaimaks teguriks. Kreeka filosoof Herakleitos rõhutas juba V sajandil e. Kr., et iga saa­mine toimuvat vastuolude kaudu ja et sõda olevat kõigi asjade isa. Sellelt seisukohalt omavad antagonistlikud prot­sessid ka inimühiskonna arengus otse juhtivat osa. Empe­tiokles nägi kosmilisi põhitunge armastuses ja vihkamises, atraktsioonis ja repulsioonis, kuna Platon vaatles oma „Riigis^;” vaeste ja rikaste võitlusi kui tähtsamat takistust õiglusele toetuva ühiskonnakorra loomisel. Platoni dialoo­gis „Gorgias” arendab sotist Kallikles õpetust, mille järgi tugevama võim nõrgema üle moodustab vääramatu loodusseaduse ja õige elu seisab tugeva isiksuse jõu- ning võimutungi piiramatus rahuldamises kõigi seaduste ja kõlblusnõuete kiuste: „Loodus ise tõestab, et on õige ja õiglane, kui paremat eelistatakse halvemale ja tugevamat nõrgemale… oleste elus ja riikide ning rahvaste korralduses ilmneb selline õige suhe, et tugevamad on pandud nõrkade üle valitsema ja on võrrelduna viimastega eelistatud seisundis.“

Uuemal ajal on Immanuel Kant rõhutanud vastu­olude ja neist väljakasvavate võitluste progressiivset, elu edasi­viivat tähtsust, näit. 1784. a. ilmunud kirjutises „Ideen zu einer allgemeinen Geschichte in weltbürgerlicher Absicht“. Ühiskondlikus elus esinevad antagonis­mid võimaldavad tema järgi kõiki inimestele omaseid võimeid parimal ja maksimaalseimal määral välja arendada. Inimes­tele on omane ungesellige Geselligkeit, mille tõttu nad püüavad koos teistega ühiskonda moodustada, kuid seejuures oma eripüüdluste taotlemisel omavahel alatasa kokku põrkavad. Need paratamatud tõkestused õhutavad inimesi seda pingsamale tegutsemisele, nii et nad ületavad neile omase mugavus- ja laiskustunde ja loovad oma võimu- ja auahnuse rahuldamise taotlustes ka üldkasulikke kultuurihüviseid. Ilma sellise pin­gutava võitluseta sarnaneks inimühiskond lambakarjaga, kes mõistlikus mugavuses veedab ühe päeva teise järel, ega suu­daks oma elu rohkem väärtustada kui veised laudas. Nii uinuksid ja hääbuksid inimeste suurepärased looduslikud võimed igavesti, ärkamata hoogsamale arengule. Eriti välja­paistvale kohale tõusis antagonistlik printsiip XIX sajandi mõttesuundades, kõigepealt H e g e l i dialektilises süsteemis, siis Carlyle’i suurte isiksuste kultuses, Marxi klassivõitluse teoorias ja lõpuks kõige üldisemal kujul darvinismis, mille järgi kõikjal valitseb julm ja halastamatu struggle for life ja kogu maailm on täis nõrgemate kannatusi ja hukku­mist. Nietzsche ründas hoogsalt XIX sajandi esipoolel domineerinud altruistlikku ja humaanset eluvaadet, mille ta asendas kõigist pidureist vaba, suveräänse üliinimese kultusega. Kui marksism sajandite vahetusel kaldus rahu­likuma reformipoliitika teele, püüdis Prantsuse sündikalism süvendada klassivõitlust ja sisendada proletariaadisse uut revolutsioonilist indu. Ta ideoloog Georges Sorel aren­das töös „R e f l e x i o n s sur la v i o l e n c e“ (1908) äärmus­likul kujul vägivalla apoloogiat: ainult proletariaadi poolt teostatav vägivald suutvat päästa Euroopa rahvad neid ähvar­davast vaimsest ning kõlbelisest tardumusest ja õhutada inim­konda täiuslikumate eluvormide ning üllamate väärtuste loo­misele.

Säärased karmid mõttesuunad, mis hästi sobisid imperialistliku ajastu võimuoptimismiga, tekitasid siiski varsti enda vastu teatava reaktsiooni, eriti neis ringides, kus ei oldud veel täielikult loobutud neohumanismi ja idealistliku filo­soofia vaimsest pärandist. Inglise sotsioloog Benjamin Kidd püüdis töös „Social evolution“ (1894) tõestada altruistlike tunnete kui sotsiaalse arengu teguri väljapaistvat tähtsust. Tema arvates levivat humaansus ja kaas­tunne omataoliste vastu üha suureneval määral, kuna võimu sektor samal ajal järjest kitsenevat; eluvõitlust võivat rah­vad parimini pidada, toetudes eeskält endi kõlbelistele jõududele, mitte füüsilisele võimule. Seda, mida Kidd väitis ole­viku kohta, katsus vene anarhist Peeter Kropotkin tõestada kõigi elusoleste üldise arenemiskäigu suhtes. Teoses „Mutual aid, a factor of evolution“ (1902) väitis ta, et nii loomade kui ka inimeste ühiskonnad saavutavad suurima õitsengu mitte võitluse ja enda maksmapaneku tungi põhimõtte rakendamise, vaid rahuliku ja sõbraliku oma­vahelise koostöö arendamise ja oma liikmete vastastikuse abistamise kaudu. Loomariigis on suurima arengu saavuta­nud need ühiskonnad, kus viimased põhimõtted esinevad kõige ulatuslikumal kujul. Ka inimeste ühiskondades olevat vastastikune abistamine ikka esinenud tõhusaima edutegurina, nagu seda tõendavad saraskondliku omavalitsuse institutsioonid põldu harivail rahvakihtidel ja linlikes keskustes varemail aegadel arenenud omaabi koondised — gildid, tsunftid jne. Kuigi uusaja algupoolel kõikvõimas riik hävitas Eu­roopas need tähtsad rahvaste elulise energia ääsid, on nende asemele varsti tõusnud mitmed teised, oma liikmete vabale koostööle toetuvad organisatsioonid, kus tehakse tunduvalt rohkem positiivset kultuuritööd, kui riigivõimuga seotud asu­tustes. Ainult inimeste sõbralik koostöö on võimaldanud aren­dada inimlikku tsivilisatsiooni ja kultuuri selle väljapaist­vate saavutusteni. Sellest hoolimata tegelevat ajaloolased, sotsioloogid ja kirjanikud peaaegu ainuüksi inimkollektiivi võimutaotlustele toetuvate ajalooliste nähtustega ja jätvat hoopis üllamate tunnetega seotud nähtustekompleksid teenimatult silmapaari vahele.

Neid Kropotkini seisukohti on hiljem mitmeti edasi arendatud. Näit. rõhutas eesti loodusteadlane A. Audova uurimuses „D e r  w i r k l i c h e  K a m p f  ums  D a s e i n“ (1931), et kõik olulised saavutused üldises arenemiskäigus on teostatud mitte võitluse teel vastavate organismide endi vahel, vaid pigem võitluses ebasoodsate looduslike tin­gimustega. Loomade sümbioos toetub eri liikide rahulikule koostööle, mitte omavahelisele võitlusele. Ka inimkultuuri on kõige enam edasi viinud ühised jõupingutused kahjulike või vähesobivate elutingimuste kõrvaldamiseks. Kultuur võlg­neb tänu oma saavutuste eest inimeste koordineeritud koos­tööle, ühiskondlikule ja tehnilisele tööjaotusele, generatsi­oon idevahelisele pidevale järjekestvusele uute hüviste ja väärtuste loomise alal. „Tööjaotusega seotud koostöö on olnud eluvõitluse tõhusaim meetod, on seda ka praegu ja jääb selleks tulevikuski.“ Loodusjõudude ja maavarade ühine kavakindel kasutamine kõigi maakeral olevate rahvaste rahuliku koostöö najal moodustavat inimkonna õieti käsitatud olelemisvõitluse.

Nii esineb võimukonfliktide ühiskondliku tähtsuse suh­tes kaks diametraalselt erinevat seisukohta: ühed näevad võitlustes võimu pärast ühiskondliku arengu olulist, posi­tiivset tegurit, teised — selle arengu peamist tõkestajat ja pidurdajat. Seejuures on seisukohavõtud ühe või teise teoo­ria kasuks enamasti sõltunud küsimuse käsitlejate üldisest eluhoiakust ja maailmavaatelistest tõekspidamistest. Alles vii­maseil aastakümneil on hakatud võimuprobleemi teaduspärasemalt uurima riigiõiguslikult, sotsioloogiliselt, sotsiaalpsühholoogiliselt jt. vaatekohtadelt. On selgitatud võimu aluseid, võimutsemissuhte olemust ja omapära, võimu liike ja eri avaldusi ja võimuelemendi osa inimkonna üldises arenemis­käigus. Kõigi nende küsimuste suhtes on saavutatud väärtus­likke ja isegi mõnevõrra üllatuslikke tulemusi. Peatuda mõnel neist veidi üksikasjalisemalt ongi käesoleva kirjutise üles­andeks.

 

2.

Võimutsemissuhte kõige omapärasemaks jooneks on kõigi aegade kestes ikka olnud nähtus, et minikollektiivides on kas üks isik või võrdlemisi väike arv isikuid teostanud võimu suurte ja arvukate, sageli miljoneisse ulatuvate inim­hulkade üle. See väikese arvu seadus (nagu seda nimetab Wieser) on niivõrd universaalse iseloomuga ja niivõrd enanevalt ruumis ja ajas levinud, et ta kaua tundus kõigile olevat kõige loomulikum tõsiasi, mille olemuse ja aluste üle pead murda kellelegi pähe ei tulnud. Ei tekkinud kaua mingit küsimust selle kohta, millest see tuleb, et tilluke vähemus on ikka võimutsenud suure enamuse üle. Samuti tundus loomulikuna, et mõni, nn. tugevama tahtega inimene sunnib teist, nn. nõrgema tahtega inimest alistuma oma soovidele ja isegi kapriisidele, sest sellisegi lihtsaima inimeste­vaheliste võimutsemissuhtega puututi iga päev kokku ja oldi sellega järelikult harjutud.

Siiski on küsimus võimutsemise ja alistumise tõelistest alustest keerulisemaid ja raskemaid sotsiaalfilosoofia probleeme. Võimutsemissuhte „müstilisele“ iseloomule juhtis T h. C a r l y l e töös „Sartor Resartus“ esmakordselt väga kujukalt tähelepanu. See töö sisaldab inglise sotsiaalsete ja kultuuriliste olude kohta teravaid satiirilisi ning kriiti­lisi märkmeid, mida autor omistab ühele fiktiivsele saksa professorile Diogenes Teufelsdröckh’ile, refereerides viimase kummalist teost „D i e K l e i d e r, ihr Werden und Wirken“ (Weissnichtwo 1831). Käsitelus rõivaste era­kordse tähtsuse kohta leidub siin muuseas järgmine näide. „Te näete kaht isikut, üht peenes punases mantlis, teist jämedas sinises pluusis. Punane ütleb sinisele: „Sind puu­akse üles ja lahatakse!“ Sinine kuulab seda võbisedes ja — oh imede ime! — lähebki murelikult võlla; seal ta tõmmatakse rippuma, kõigub vajaliku aja ja siis arstid lahkavad ta laiba ja moodustavad ta luudest luukere arstiteaduse otstarbeks. Kuidas see võis juhtuda?… Punane ei puutunud füüsiliselt sinisega kokku. Ta käsku täitvad Å¡erifid, lord-leitnandid ja timukad polnud leinaga niisuguses vahekorras, et ta oleks saanud neid siia-sinna vedada, vaid igaüks neist oli ilmselt iseenda nahas. Sellest hoolimata — nagu öeldud, nii ka teh­tud; väljendatud sõna pani kõik käed tegevusse ja köis ning allalaskelaud täitsid oma ülesande.“ Ja kõige selle kummalise loo põhjust tulevat näha rõivais, nimelt asjaolus, et punane kandis „hobusekarvust parukat ja oravanahast palistusega plüüšmantlit, mille tõttu kõik surelikud teadsid, et ta on „Kohtunik“. Selliseid igapäevaseid võimusuhteid seletati kaua ilmselt mitteküllaliste põhjustega. Kui näit. väideti, et seadus annab kohtunikele võimu roimareid karistada, siis tekkis selle seletuse lähemal analüüsimisel otsekohe uus küsimus: kuidas omavad kirjutatud seadused, need pakse paberihunnikuid katvad, trükimustaga moodustatud kirja­tähtede kogumid nii suurt tegelikku jõudu, et inimesed vastu­vaidlematult alluvad neis sisalduvaile käskudele ja keeldu­dele? Ja kui sellele küsimusele vastati, et valitsus valvab seaduste täitmise järele, siis jõuti jälle uue kummalise nähtuse, nimelt väikese arvu seaduse juurde: iga valitsus moo­dustab riigirahvastikus väikese vähemiku ega suuda kunagi ainult väliste võimuvahendite varal sundida elanikkonda vaja­likule kuulekusele.

Võimuprobleemi mittetühjendava analüüsi kohta pakub hea näite F. Lassalle’i kuulus arutlus riigi põhikorra tõelisest olemusest. Kui Preisi kuningal tekkis maapäevaga terav konflikt sõjaväeretormi küsimuses, pidas Lassalle 1862. a. kevadel Berliinis väljapaistva kõne riikide põhikorra tõe­liste aluste kohta. Analüüsides küsimust „range teaduslikkusega“ jõudis ta lõpptulemusele, et põhikorraküsimused on õigupoolest võimu, mitte õiguse küsimused; teatava maa tõelist põhikorda tuleb näha sellel maal esinevais reaalseis, tegelikes võimuvahekordades, kuna kirjutatud põhiseadus omab väärtust ja kestvust vaid juhul, kui ta täpselt ja õieti kajas­tab tegelikke võimusuhteid. Viimased moodustavad selle tõe­liselt aktiivse jõu, mis määrab vastava ühiskonna ja õiguskorra poliitilise struktuuri. Preisimaal on tähtsaim võimutegur kuningas, kellele alistub kuulekalt sõjavägi, ja ühtlasi temaga enamasti käsikäes käiv jõukus ja iseteadev junkrutekiht; loo­mulikult kehtib selles riigis esijoones nende elementide tahe, kuna teised ühiskonnakihid omavad tunduvalt väiksemat po­liitilist osatähtsust. Siiski jääb Lassalle’i analüüs, mis omal ajal tundus otse hämmastava avastusena, poolele teele peatuma. Ta ei selgita, miks Preisi kuningas võis talle kuulu­vaid sõjalisi ja teisi võimuvahendeid vabalt kasutada ja nende abil iga vastuhaku juba eos lämmatada. Ta vaid viitab sellele, et Preisi sõdurite kuulekus olevat tingitud liiga pikast väeteenistusajast, mida 1848. a. revolutsiooni ajal ei olevat taibatud vajalikult lühendada. See seletus on aga ilmselt puudulik ega arvesta neid olulisi psüühilisi tegureid, mis tegid preislastele nende traditsioonilise kuningavõimu loomu­likuks, vastuvõetavaks ja isegi armastatuks, nii et rahva suur enamus usaldavalt ja kuulekalt allus oma monarhi igale tahteavaldusele.

Alles nüüdisajal on sotsiaalpsühholoogial ja sotsioloogial mõnevõrra õnnestunud tõsta katet võimutsemissuhteid ümbritsevalt salapärasuselt. On selgitatud, et inimene oli ürgselt vägivalda harrastav olend, keda võitlustung, oma ihade rahuldamise taotlus, umbusaldus kõigi võõraste vastu ja kartus nende ees õhutasid lakkamatult end brutaalse jõu abil maksma panema. Suguharude vahelises võitluses tõusid võitjaiks need suguharud, kes osutasid suuremat energiat, visa­dust ja halastamatust oma egoistlike eesmärkide taotle­misel. Kaua ei lasknud eluvõitluse rasked tingimused inimesi arendada neile omaseid altruistlike tunnete idusid määra­vaks ühiskondlikuks jõuks. Astunud kiskjana ajaloo näite­lavale, on inimene selleks väga kaua jäänudki. Kõrgkultuuriliste antiiksete rahvaste moraal pidas võidetud vaen­lastele halastamist andestamatuks poliitiliseks rumaluseks ja enda nõrkuse tunnuseks. Ja eks karga nüüdisajalgi kultuur­inimese välise lihvi alt pahatihti ürgse kiskja küüned välja! Inimeste ja nende rühmade võimutsemistungis tuleb järeli­kult näha nende iseloomu ürgset põhitungi. Vaevalt on õige seda seletada teatava kompensatsiooniga alaväärsustunde deprimeerivate tendentside vastu, nagu seda on püüdnud teha A. Adleri individuaalpsühholoogiline suund.

Moodustades inimeseloomu paratamatu ja loomuliku ele­mendi on võimutung siiski väga erinevalt jagunenud eri isi­kute ja ühiskondlike rühmituste vahel. Sõltuvalt oma tem­peramendist osutavad inimesed kas suuremat või väiksemat võimuahnust, mida aitavad ohjeldada inimese teised põhitun­gid — mugavusarmastus, lõbuhimu, kartlikkus jne. S. F r a n k i tabava märkuse järgi on nähtus, et üks inimene võimutseb ja teine temale alistub, samasugune ürgne tõik, kui see, et üks asi paistab meile valgena, teine mustana, et üks inimene meile meeldib, teine aga mitte. Teatavad energilisema põhilaa­diga inimesed omavad suuremat tahet „oma rusikamärgid ellu lüüa“, maailma asjade käiku oma soovide, huvide ja arusaamiste kohaselt muuta, kuna teised inimesed on selles suhtes ilmselt tagasihoidlikumad või isegi lausa passiivsed. Loomulikult kujunevad esimestest ühiskondlike rühmituste juhid, teistest juhte toetav ja nende jälgedes käiv mass.

Erinevus inimeste vahel suurema või väiksema võimuharrastuse suhtes on esmajärgulise tähtsusega ühiskondlik põhinähtus, mis võimaldab vajalike võimukoondiste tekki­mist ja nende reeglipärast funktsioneerimist. Kõigis ühiskonades esinevad sotsiaalsed, usundilised, rahvuslikud ja puhtkul­tuurilised erihuvid ja eripüüdlused on paratamatult viinud nende teenistuses seisvate mitmesuguste organisatsioonide tekkimisele. Iga selline organisatsioon eeldab teatavat kind­lat korrastust ja täpselt fikseeritud võimujaotust oma eri liikmete vahel. Seisku ta liikmed oma vaimseilt võimeilt ja kõlbelistelt omadustelt kui kõrgel tahes, ei suuda nad talle püstitatud eesmärke muidu otstarbekalt ja edukalt taotleda, kui ainult kindla põhikorra alusel. Nii nõuab inimeste­vahelise suhtlemise tehnika, et igas organiseeritud koondises esineksid vajalikud võimuorganid, mille eesotsas seisavad vajalike võimupiiridega varustatud isikud kui vastava organisatsiooni juhtivad tegelased. Mida suurem on mingi ühiskondlik organisatsioon, seda vähem saavad ta üksikud liikmed tegelda kõigi jooksvate küsimustega, seda suuremal määral peavad nad usaldama nende lahendamise juhtide hooleks. Järelikult pole juhtide institutsiooni tekkimine põh­justatud ainult asjaolust, et ühiskonnas esineb küllaldaselt võimuahneid isiksusi, vaid suurel määral ka sotsiaalsete organisatsioonide võimalikult tõhusama tehnilise korrastuse vajadustest. Kuid igatahes hõlbustab paljude organisatsiooniliikmete võrdlemisi passiivne ja tagasihoidlik hoiak teistel võimuharrastavail liikmeil esikohale tõusta ja organisatsi­ooni üldhuvide teostamist mõjukalt juhtida.

Et selline korrastus organisatsioonide vahelises võitluses osutus küllaltki ratsionaalseks ja kindlustas parimaid taga­järgi neile organisatsioonele, kus ta oli kõige järjekindlamalt teostatud, võitis vastavate organisatsioonide poolt eluvõitluses saavutatud edu järjest suuremal määral nendegi organisatsiooniliikmete südamed, kes olid alguses suhtunud kahtlevalt või vaenulikult uude organiseerumisprintsiipi. Organisatsi­oonide edukas võitlus oma eesmärkide eest süvendas nende liikmeskonnas pooldamise ja lugupidamise tundeid oma organisatsiooni vastu, kalduvust ühiselt selle huvide ja ees­märkide kaitseks välja astuda ja kuulekalt selle poolt üksikliikmeile peale pandud kohustusi täita. Vastastikkuse psüühi­lise mõjutamise teel kandusid kord tekkinud tunded aja jooksul kõigile vastava organisatsiooni liikmeile, kelle vahel tekkis teatav ühine ja ühtlane psüühiline atmosfäär. Nende hinged, s. t. arvamused, veendumused, püüded, omandasid kindla ja ühtlase suuna, liitudes mingiks ühiseks orgaani­liseks tervikuks. Organisalsiooniliikmete hingeliste elamuste objektivatsioon aitas luua otsekui mingi üleindividuaalse, individuaalseist psüühikaist eraldi seisva ja omaette eksis­teeriva kõrgema psüühilise autoriteedi, mis üksikindiviidide kohal nähtamatu jõuna heljudes käskivalt painutas nende käitumise ja tegutsemise organisatsiooni üldiste eesmärkide teenistusse. Selle tagajärjel teostus mingi sacrificium voluntatis, vabatahtlik loobumine oma eripüüdlustest ja tingimus­teta andumine organisatsioonile kui tervikule, üldine seostu­mus ja vankumatu ühtehoid ühes valmisolekuga ennast ohver­dada organisatsiooni olemasolu ja üldhuvide kindlustamiseks.

Säärase mentaliteedi tekkimine aitab selgitada võimu aluseid ja võimutsemisnähtusi, mis esimesel pilgul tunduvad lausa kummaliselt salapäraseina. Võlutud mõne organisatsi­ooni poolt saavutatud edust, kasvavad ta liikmed temaga niivõrd tihedasti kokku, et nad tema saavutusi hakkavad hindama enda isiklike saavutustena ja tunnevad sellesse organisatsiooni kuulumisest ja temas teatavat ühiselu ela­misest suurimat rahuldust. Need elamuslikud sidemed isiku ja organisatsiooni vahel muudavad nende vahekorra niivõrd intiimselt tundesoojaks, et isik enam üldse ei tunne organisatsiooni poolt temale avaldatavat ühiskondlikku sur­vet, vaid võtab ühist asja täies ulatuses enda isikliku asjana.

Loomulikult on see isiku ja mingi suurema kollektiivi suhete arengu protsess, mida äsja väga skemaatiliselt ja üsna suurtes joontes kirjeldasime, tegelikkuses toimunud eri juhtudel väga eriviisiliselt, saavutades kord suurema, kord väiksema intensiivsuse ja tiheduse. Kuid nende protsesside tagajärjel on võimusuhted etendanud inimkonna ühiskond­likus arengus lausa domineerivat osa. Just vajadus takistuste võitmiseks on inimühiskondades tekitanud tarbe võimalikult tugevate ja tihedate organisatsioonide järele, mille vaheline võitlus on andnud inimkonna ajaloolisele arengule erakord­selt dünaamilise ilme. Sotsiaalse dünaamika avalduste jälgi­misel tulebki esijoones tegelda mitmesuguste, inimeste poolt loodud jõu- ja võimukoondistega. Nagu energia mõiste eten­dab nüüdisaegses füüsikas põhilist osa, nii on B. Russelli õige tähenduse järgi võimutsemissuhete ja võimukoondiste mõiste oluline regulatiivne printsiip inimühiskondade ja nende ajaloo teaduspärasel uurimisel.

 

3.

Inimestele on omane teatav appetitus societatis, ühis­kondlik instinkt, mille tõttu nad osutavad ilmset kalduvust teiste omataolistega ühinemiseks ja tunnevad sügavat rahul­dust, kui neil õnnestub mingi suurema sotsiaalse kollektii­viga liituda ja ta eduka tegutsemise tagajärjel tekkinud pare­mustest, eriti võimust, milgi määral osa saada. Samal ajal esineb aga inimese loomuses ka vastupidiseid instinkte ja tundeid, näit. võimalikult suurema isikliku sõltumatuse ja vabaduse taotlus. Selliste instinktide ja psüühiliste dispo­sitsioonide mõjul reageerivad paljud inimesed väga järsult püüdeile nende endamaksmapanekut mingisuguste väliste sunnivahenditega suunata ja tõkestada. Kalduvus välisele sunnile ja survele vastu hakata enda isiksusele võimalikult täieliku arengu ja tegutsemise vabaduse kindlustamise huvides on samasugune loomupärane ja ürgne inimiseloomu joon, kui inimeste sotsiaalnegi instinkt. Ratsionaalse ühiskonna organiseerimise peaprobleem selles seisnebki, kuidas neid vastukäivaid põhitunge mingis otstarbekohases sünteesis kooskõlastada, et ära hoida nii üksikisikut rõhuvat despo­tismi kui ka ühiskonna põhialuseid laostavat anarhismi.

On esinenud aatlejaid, kes üksikisiku vabaduse nimel eitavad üldse vajadust ühiskondlikku elu mingisuguste kohus­tuslike sundnormidega reguleerida. Individualistliku anar­hismi väljapaistvaim ideoloog Max Stirner vabastab teoses „Der Einzige und sein Eigentum“ (1845) jõulise isiksuse kõigist ajaloolistest ja ühiskondlikest sidemeist — religioonist, riigist, õigusest ja seadusest. Kõik sellised taot­lused kannavad siiski ilmse utopismi pitserit, sest ilma ühis­kondliku elu avalik-õigusliku korrastuseta osutuks võima­tuks teostada paheliste ja roimarlike kalduvuste tõrjet ja ära hoida võimalikke antisotsiaalseid äärmusi, näit. ühtede inimeste majanduslikku orjastamist teiste, tugevamate poolt. Kui ühiskonnad hülgaksid absoluutselt sundvõimu, siis kao­taksid nad igasuguse sisemise kindluse, pulveriseeruksid ja atomiseeruksid. Edukas sotsiaalne tegutsemine eeldab ini­meste vabatahtliku koostöö kõrval paratamatult ka kindla­maid ühiskondlikke seoseid, mis tekivad vaid mitmesuguste võimukoondiste loomise kaudu. Enamik inimeste ühiselu vajadustest väljakasvavaid üldisi üritusi on ratsionaalselt teostatavad vaid vastava võimuaparaadi najal. Seetõttu esi­neb igas arenenud ühiskonnas kaunis palju mitmesuguseid võimukoondisi, kusjuures iga ühiskonnaliige kuulub ühtaegu paljudesse organisatsioonidesse. Igaüks meist tunneb endal lasuvat ühiskondliku võimu survet ja peab alistuma alatisele sotsiaalsele sunnile, mis teatavate anonüümselt toimivate või­mude (kommete, tabade, käitumis- ja viisakusreeglite jne.) näol isegi reguleerib ta eraelu kaunis tühiste üksikasjadeni.

Individuaalpsüühikate vahel tekkivate nähtuste objektiveerumine saavutab võimuorganisatsioonides oma arenguks soodsa pinna. Iga organisatsioon, mis on omandanud enam­vähem kindla korrastuse, hakkab elama teatavate normide alusel. Need tavaõiguse või kirjutatud õiguse normid valitse­vad organisatsiooni eluavalduste üle ja omavad kohustuslikku tähendust ta olevate ja tulevaste liikmete suhtes. Tavaliselt ei saa neid muidu muuta ega täiendada, kui ainult neis endis ettenähtud korras. Need impersonaalsed määrused seovad elavaid inimesi mingi ahelana ja muutuvad nende autonoomseiks, kõrvaldamatuiks käskijaiks, otsekui mingeiks päriliku võimuga despootideks. Seega seob iga organisatsioon juba oma olemuse tõttu väga tugevasti oma liikmeid, piirab nendie tegutsemisvabadust ja juhib nende aktiivsust teatavas kindlas suunas: „mitte inimesed pole nende poolt tunnustatud mää­ruste peremehed, vaid vastupidi — need määrused ise teosta­vad valitsemist elavate inimeste üle“ (S. Frank). Nii oman­dab sotsiaalse võimu üleindividuaalne iseloom organisatsioo­nes üha teravama kuju. Võim ei toetu siin ainult ühisel psüühilisel atmosfääril, vaid kindlais vormides kristalliseerunud normistikul, mis tegutseb otsekui mingi objektiivselt oleleva üleindividuaalse olendi — organisatsiooni kui terviku nimel.

Seetõttu omavadki ühiskondlikud organisatsioonid inim­konna eluavalduste reguleerimisel ja juhtimisel otse esma­järgulist tähtsust. Organiseerumise teel liituvad üksikisikute individuaalsed tahted hõlpsasti teatavaiks ühiseiks kollektiivseiks tahtesuundadeks; tsentrifugaalseist jõududest tingi­tud bellum omnium contra omnes järjest väheneb, asendudes ühiskondlike rühmituste koordineerunud koostööga; ini­meses ürgselt peituvad kiskjainstinktid ohjendatakse või juhi­takse väljaspool vastavat organisatsiooni seisvaile eesmärki­dele; ürginimese distsiplineerimatus ja anarhiline iseseisvustung annavad maad kultuuriinimese sotsiaalsele hoiakule.

Oma võimu tiheduselt ja ulatuselt erinevad ühiskond­likud organisatsioonid suuresti omavahel. Ühed neist moodus­tavad kaunis lõdvad koondised ega rakenda oma liikmete suhtes kuigi suures ulatuses sundvõimu, kuna teised oma­vad ulatuslikku, isegi piiramatut võimutäiust. Tavaliselt on organisatsioonide võim oma liikmete üle piiratud seadustega, mis saavad oma sanktsiooni väljastpoolt vastavat organisat­siooni; kõrgeimaks karistuseks on sellistes ühingutes oma liik­mete väljaheitmine. Ainult suurim ja tähtsaim võimuorganisatsioon — riik — omab absoluutset võimu ja võib oma liikmete suhtes rakendada kõiki, nii füüsilisi kui ka kõlbe­lisi ja vaimseid sunnivahendeid. Riigi võim oma kodanike suhtes on teoreetiliselt piiramatu, vähemalt seadusandlikul alal. Mitte aluseta ei öeldud Inglise parlamendi kohta XVIII sajandil, et ta võib teha kõik, ainult naist ei saa ta meheks muuta. Kõik teised organisatsioonid toetuvad riigivõimule, kes õiguskorra kindlustamise teel loob nende tegutsemisele kindlama reaalse baasi.

Seega on riiklik võim tugevaim ja vägevaim inimjõud siinpoolses maailmas. Rohkem kui ükski teine organisatsioon toetub riik üleindividuaalsete normide süsteemile. Et riikliku ühingu tekkimine enamasti ulatub tagasi kaugesse minevikku, mille kohta hilisemad sugupõlved omavad vaid ebamääraseid kujutlusi, siis omandab riiklik organisatsioon ta kodanike teadvuses rõhutatult impersonaalse, objektiveerunud ja üleindividuaalse kuju. Seadused ja määrused muutuvad riik­liku organismi liikmeile iseseisvat elu elavaiks, võimsaiks jõududeks, mille masendava surve ees üksikisik tunneb end kaitsetuna ja jõuetuna. Kehtivais normides avalduv paljude generatsioonide ühine kollektiivne tahe osutub võrdlematult tugevamaks iga riikliku ühingu liikme individuaalsest tah­test, mis kuulekalt tunnustab selle primaati, sageli isegi juhul, kui ta satub sellega otsesesse konflikti. Iga juurdetulev indiviid leiab eest suure arvu objektiveerunud ühiskondlikke kujun­deid — tabasid, institutsioone, norme, kombeid, käitumisreeg­leid; ta on võimetu võitlema nende vastu ja peab oma elu tahes või tahtmata kooskõlastama nende poolt käskivalt ette dikteeritud käitumis- ja tegutsemislaadiga. Sel teel kasvatavad riigid inimest ja õpetavad teda teenima suuri üleindividuaal­seid eesmärke. Inimkonna koidikul tekkinud esimestes riik­likes võimukoondistes võis ainult despootlik võim jagu saada barbaarse ühiskonna anarhistlikust individualismist. Seetõttu olid Egiptuse, Babüloonia ja Assüüria riigid kõik tugeva võimukontsentratsiooniga despootlikud monarhiad. Kui aga hiljem harjuti riikliku organisatsiooni vajadustega, toimus pealekasvavate generatsioonide sissekasvamine riik­likku organismi hoopis väiksema hõõrdumisega. Järk-järgult kadus vajadus ülirangete võimuvahendite rakendamise järele kogu rahvastiku suhtes ja võis toimuda üleminek rohkem vabaduse põhimõtet arvestavaile riigivormidele.

Sellest hoolimata on võimutungid ja võimutaotlused kuni nüüdisajani jäänud riikidele suurimal määral iseloomulikuks. Riikide tegutsemise ülimaks seaduseks on ikka ja alati olnud raison detat, riigihuvi, kalduvus ainult seda taotleda, mis on riigi kui teatava elusa organismi seisukohast vajalik selleks, et saavutada ta eluavalduste optimumi. Eriti kehtib see riikidevaheliste suhete kohta, kus Hegel’i sõnade järgi pole olemas ühtki preetorit, kes autoriteetlikult õigust mõistaks ja suudaks pooli sundida oma otsust tunnustama. Sel alal ongi võimupoliitika äärmused avaldunud kõige drastilisemal kujul. Hoolimata korduvaist püüdeist pole seni vähimalgi määral õnnestunud pidurdada ja humaniseerida suurriikide brutaalset ekspansiooni ja apelleerimist toorele jõule. Maa­ilma ajaloo hirmsaim ja vapustavaim tõsiasi on (Fr. Meinecke sõnade järgi) see, et on osutunud võimatuks radikaal­semal kujul kõlbeliseks muuta seda inimühiskonna organisatsioonivormi, mis kaitstes ja soodustades hõlmab kõiki teisi inimkollektiive, omab kõige rikkalikumat ja mitmekesisemat kultuurisisu ja peaks oma kõlbelise puhtusega pakkuma õigupoolest eeskuju kõigile teistele organisatsioonele.

Oma võimutungi mõjul on valitsused ikka kaldunud riigihuviks pidama mitte rahvastiku tõelist hüveolu, vaid endi võimuapetiitide rahuldamist ja teatavate sõjaliste või majan­duslike rühmituste erihuvide teenimist. Sõjakat mentali­teeti on eriti viimaseil aastakümneil aidanud kasvatada mit­med tegurid — natsionalismi areng Euroopas ja teisteski maa­ilmaosades, militarismi tõus seoses üldise sõjaväeteenistuse levimisega ja sõjapidamise tehniliste vahendite erakordse täienemisega, eriti aga uusim imperialism, mis taotleb esijoo­nes mahajäänud maade ekspluateerimist suurte tööstusriikide finantskapitali huvides. Kõigil neil põhjustel ei ole sõdade kui riikidevaheliste tüliküsimuste ultima ratio rakendamine uusimal ajal vähenenud, nagu veel XIX sajandi keskpaiku üsna üldiselt loodeti, vaid, just vastupidi, omandanud enne­nähtamatu ulatuse ja rafineerituse. Katsed leida võimukonfliktidele rahulikku lahendust ja siduda poliitilisi võimuküsimusi tihedamalt kõlbeliste põhimõtetega omandasid küll teatava reaalse tähenduse esimesel Maailmasõjale järgneval aastakümnel, Locarno vaimu ja Kellogg’i pakti perioodil.

mil Rahvasteliit näis tõusvat autoriteetseks maailmapoliiti­liseks jõuks. Tõeliselt õnnestuski mõningaid väiksemaid, lokaalse iseloomuga konflikte lahendada kokkuleppe põhimõtte alusel. Kuid esimesel tõelisel tuleproovil, mil mängus olid juba suurriikide (Jaapani, Itaalia) huvid, varisesid kol­lektiivse julgeoleku süsteemile pandud lootused kaardimajakestena kokku ja „eetos“ pidi jälle, nagu seni maailma ajaloo kestel ikka tavaliselt sündinud, taganema kõige brutaalsema „kraatose“ eest!

Järelikult omavad riigid otsekui Jaanus kaht lausa erine­vat palet: kasvatades inimest ühiskonnale ja distsiplineeri­des ta ürgseid instinkte kasutavad nad samal ajal nende kätte koondunud võimuressursse ja riigikodanikes kujunenud kuulekusevaimu hoolimatu muretusega veriseiks sõjalisteks jõuproovideks, mis kõigutavad ja laostavad suurte pingutus­tega loodud inimliku kultuuri hoonet. Fr. Wieser’i poolt inimkonna arengus leitud väheneva sund võimu seadus (Gesetz cler abnehmenden Gewalt) ei ole seni kahjuks teos­tunud kuigi universaalsel ja järjekindlal kujul. Siiski ei saa salata, et laiemast perspektiivist vaadatult võib sel alal hooli­mata kõigest eelöeldust täheldada teatavat edu ja mõningaid asjade paranemise tendentse. Valitsusvõimu teostavad isikud ja rühmitused on aegade jooksul pidanud arvestama asjaolu, et pimesi ja huupi märatsev võimuliialdus lõpuks õõnestab enda alused ja selle tagajärjel võib isegi iseenda hävitada. See­tõttu on juba loomulik enesealalhoiu instinkt valitsejaid sundinud end mõnevõrra ohjendama. Nad on õppinud aru saama, et kehtivat võimuaparaati ei kindlusta ainuüksi väli­sed füüsilise võimu vahendid, vaid üsna olulisel määral ka mitmed vaimsed tegurid, nagu õiguskord ja rahvastiku kõlbe­line hoiak. S p i n o z a on täiesti õieti tähendanud, et iga võim moodustab valitsemise inimeste hingede, mitte ainult nende kehade üle. Selles mõttes on isegi väline sunnivõim õigupoolest vaid väliste võimuvahendite poolt toetatud võimutsemine ini­meste hingede üle. Konfessionaalsel ajastul ei suudetud veriste usundisõdade kaudu kuigi suurel määral muuta Euroopas reformatsiooni tagajärjel kujunenud suhteid kirikute vahel. Kuid mida mõõk ei suutnud sooritada, selle teostas alates XVII sajandi keskpaigast leviv ilmlik kultuuriliikumine, mis toetus valgustatud mõistusele ja vapustas oma intellektualistliku kriitikaga rängalt mõlema võistleva dogmaatilise kon­fessiooni võimuseisundit. Nii osutavad vaimsed ja kõlbelised jõud sellist võimu, mida välise võimu organid on sunnitud tõsi­selt arvestama. Viimased peavad paratamatult tunnustama, et rahvaste õiguskord ja kõlbeline teadvus, nende eetilised tõeks­pidamised ja vaimsed võimed aitavad olevat riigiorganismi alal hoida ja kindlustada. Seetõttu on ajaloolise arengu käigus välise võimu kandjad nolentes volentes teataval mää­ral hakanud kapituleeruma ühiskondades esinevate sisemiste võimude ees.

 

4.

Seoses sellise arenguga toimusid aegade jooksul kardi­naalsed muutused riikliku võimu enda struktuuris. Võim, mis oli alguses piiramatu, rakendas peamiselt väliseid sunni­vahendeid ja toetus teatavale, võrdlemisi kitsale sotsiaal­sele kihile, muutus õiguskorra tugevnedes ja vaimse kul­tuuri arenedes oma iseloomult vähem vägivaldseks ja oma­voliliseks ning hakkas suuremal määral teenima rahvastiku üldhuve. Et kõrgemale riigiteadvuse tasemele tõusnud ühis­konna suhtes polnud vaja rakendada brutaalset sundi, muutu­sid valitsemismeetodid humaansemaiks ja kultuurilisemaiks. Ühiskonnas kujunesid mitmed teised võimuorganisatsioonid, mis saavutasid suure mõju ja moodustasid seni omnipotentselt tegutsevale riigivõimule vajaliku vastukaalu.

Neist organisatsioonidest omasid algul suurimat tähtsust usundilised koondised. Juba alates kaugeist ürgaegadest on preestrid, keda usuti ühenduses olevat sealpoolsete sala­päraste jõududega, sügavasti mõjustanud rahvaste mentali­teeti ja sageli ka poliitilise elu arengut. Neil aegadel, mil teadus ja usk moodustasid veel ühe lahutamatu terviku, esinesid vaimulikud ühise, kõigile sundusliku eluvaate kandjaina ja inimeste juhtijaina kõrgeimate kõlbeliste ja usundiliste väär­tuste juurde. Viimaseil sajandeil on aga valgustatud ja kriiti­lisele mõistusele toetuv teadus püüdnud asendada kiriku poolt esindatava müstilis-irratsionaalse elukäsituse teaduspärase, intellektualistliku maailmavaatega. Teaduse saavutustele toetuv ilmalik haridus on tõusnud tähtsaks võimuteguriks, mille najal on omandatud erakordne võim loodusjõu­dude üle ja õpitud paremini tundma inimeste hingesüga­vusi ja inimliku kultuuri eri avalduste omapära. Teaduse võim on kummutanud rea põliseid eelarvamusi, loonud moodsa haritlaskonna ja aidanud tunduvalt tõsta laiemategi rahvahulkade vaimset taset. Sellele võimule toetudes on valge rass saavutanud kogu maailmas valitseva seisundi. Moodne tehnika on võimaldanud ületada kõik suurtest distantsidest põhjustatud raskused liiklemises ja inimestevahelises suht­lemises ja luua tihedamad sidemed kõigi rahvaste vahel. Ta on andnud praegustele generatsioonele sellised mugavused, millest meie vanaisad veel ei osanud unistadagi.

Kuid siiski ei ole teadus suutnud täiel määral asendada usundeid. Oma kriitilise vaimu tõttu ei paku ta rahvahulka­dele ei võluvaid müüte ega vankumatut, dogmaatiliselt fik­seeritud elukäsitust. Jagunedes üha arvukamaiks erialadeks ei jõua ta enam üksikteaduste uurimistulemustest luua ühtlast ja üldkohustuslikku sünteesi. Vapustanud seniste traditsi­ooniliste usundite troonid, ei ole ta suutnud neid rahva­hulkade teadvuses asendada mingi üldarusaadava ja üldi­selt vastuvõetava vaimse väärtustesüsteemiga. Seetõttu on masside hinges tekkinud teatav tühik, mida püüavad täita mitmed ebamäärased „XX sajandi müüdid“. Ka ei oma teadusliku hariduse kandjad nüüdisajal niivõrd väljapaist­vat sotsiaalset positsiooni kui preestrid varemail aegadel. Ena­masti on nad teataval kitsal erialal spetsialiseerunud „osa- inimesed“ (Teilmenschen), kes sukelduvad väikestesse eriprobleemidesse ja on kaotanud igasuguse perspektiivi üldisemate seoste suhtes. Täites ülihästi oma osa vajalike rattakestena ühiskondlikus aparaadis, on nad jäänud vaim­seiks ametnikeks, „spetsideks“, keda vastavad võimud kasu­tavad vaid eriülesandeiks, ilma et nad neile võimaldaksid suuremat mõju asjade üldisele käigule. Hoolimata oma arvu­lisest suurusest ei oma nüüdisaja haritud kihid kaugeltki nii suurt mõju rahvahulkadele ja üldisele poliitilisele arengule kui näit. preestritekiht Vanas Egiptuses või katoliku kirik keskajal. XIX sajandi alguses väitis Saint-Simon, et edaspidi tuleb usund rajada teaduse saavutustele: õige usu eest hoolitsemine olevat teadusmeeste ülesanne ja tähtsaim neist tuleb seada paavstiks. Need unistused pole senini milgi määral täitunud, sest katoliku kiriku paavst istub endiselt oma troonil ja teadusmeeste ridadest pole talle võrsunud ühtki ohtlikumat vastupaavsti.

Usundi ja teaduse kõrval moodustab majandus välja­paistva ühiskondliku võimuteguri, mille tähtsus on aegade kestel järjest tõusnud. Vaimse jõu — preestrite — kõrval oli algul ühiskonnas tooniandvaks jõuks aristokraatia, mille sotsiaalne erikaal toetus rohkem esivanemate auväärsele reale ja seisuslikule iseteadvusele kui ta ainelisele positsi­oonile. Aristokraat kui inimese põhitüüp ei tegele pidevalt aineliste hüviste kuhjamisega ega harrasta korrapärast tööd: ta sotsiaalne omapära seisab väljaspool ühiskondliku töö kategooriat. Aristokraat suhtub põlgliku üleolekuga teistesse rahvakihtidesse ega soovi laskuda nendega koostöösuhetesse. Varsti tõusis aga tema kõrvale teine ühiskondlik põhitüüp — kodanlane, kelle elukäsituses majanduslik moment etendab otse juhtivat osa. Kodanlane elab esijoones oma tööle ja on sageli oma ettevõtte märter; ta ei tunne väljaspool oma tööd ei sisemist rahu ega puhkust. Teades, et ta aineline hüveolu sõltub ta ärilisest osavusest ja algatusvõimest, andub ta väsimatult majanduslikule tegutsemisele ja uute hüviste kuhjamisele. Tüüpiline kodanlane pole elunautija, nagu aristokraat, vaid rikkuste ja väärtuste looja. Kodanlase näol ilmus maa­ilma näitelavale tendents inimeste majandusliku võimu piira­matuks väljaarendamiseks. Kodanluse rahutult dünaamiline tegutsemistung on viimaste sajandite jooksul tundmatuseni muutnud kogu maailma senise palge, loonud suured rikkuste hulgad ja kandnud moodsa majanduse põhimõtted ka kõige enam mahajäänud maadesse, mida järjekindlalt on eksplua­teeritud majanduslikult esirinnas seisvate rahvaste huvides. Kuna ürgne sõjaline võim oli primaarne ühiskondlik nähtus, sõltub kodanluse majanduslik võim kehtivast õiguskorrast ja riikliku võimu toetusest. Selle toetuse kindlustamise eest tuli kodanlusel kestvat võitlust pidada eesõigustatud ülimuskihtide vastu. Kaua kasutasid valitsused kodanlikke kihte vaid riigitulude suurendamisel, hoides neid muidu range hooldamise all. Linnakodanluse ridades lekkinud õiguse aus­tus ja lugupidamine loovast lööst soodustasid siiski mitmeti moodsa riigikodaniku teadvuse kujunemist. Käsikäes ilmaliku haritlaskonnaga murdsid Euroopa kodanlikud kihid alates Suurest Prantsuse revolutsioonist absolutistliku riigivõimu ja privilegeeritud seisuste vastupanu ja rajasid riiginduse uutele liberaaldemokraatlikele alustele. Siitpeale pidid valit­sused kodanluse huvide arvestamise kõrval suuremal määral austama riigikodanikkude põhiõigusi üldse ja laiad rahvahulgadki tõusid võimutsemise objektidest riigivõimu kujun­damisest aktiivselt osasaavaiks kodanikeks.

Siitpeale on majanduslik võim saavutanud riikides üsna iseseisva ja võimsa seisundi. Ta on koondunud väikesearvuliste, ent ülitugevate koondiste (suurpankade, trustide, kartel­lide jne.) kätte ja mõjustab eriti finantskapitali näol nii sise- kui ka välispoliitikat. Maailma juhtivates majandusmaades on kujunenud kõikvõimas plutokraatia, kes salajase telgitaguse jõuna mõjutab pidevalt valitsusi ja juhib enda teenistuses seisva ajakirjanduse kaudu avalikku arvamust soovitavas suunas. Poliitiliste parteide taga seisavad sageli „krüpto-plutokraatlikud“ jõud, kes neid finantseerivad ja seega vaja­likus kuulekuses hoiavad. Külmalt ja kainelt kalkuleerivad finantsistid on osanud hoogsa natsionalistliku propaganda kaudu võita imperialistlikule ekspansioonipoliitikale laiad rahvakihid, apelleerides rahvuslikule aule ja riiklikule prestiižile. Kui seda „nähtamatut valitsust” ei tunta, siis jäävad nüüdisaegses maailmapoliitikas paljudki asjad hoopis arusaamatuks.

Majandusliku võimuteguri tähtsust aitab suurendada ta üha tihedam seondumine riigivõimuga kogu maailmas. Vii­maste aastakümnete jooksul tugevasti suurenenud riiklike funktsioonide hulgas etendab majanduselu korraldamine ja juhtimine riigivõimu poolt või ta kaasabil järjest olulisemat osa. Moodsa tehnika areng sunnib puhtpoliitilist ja majandus­likku võimu aina tihedamale omavahelisele koostööle mingi, kas kitsama või ulatuslikuma kavamajanduse alusel. Nüüdisajal pole omand ja tootmine enam üksikisikute era­asjad, vaid ülitähtsad ühiskondlikud funktsioonid, mille ots­tarbekale tegutsemisele peab riigivõim tahes või tahtmata pühendama kõige tõsisemat tähelepanu. Majandusküsimused, millest sõltuvad rahvastiku hüveolu, riigi sõjaline vastupanujõud ja ühes sellega kogu ta saatus, nõuavad nüüd valitsustelt hoopis pidevamat ja pingsamat lööd kui varase­mail aegadel. „Meie aja jumal (ülleb P. Varet) on tsentraliseeriv ja majanduslikke jõude juhtiv riik. Kui igaüks jumal­dab teda omal viisil, siis kõik püüavad ometi organiseerida tema kontrolli all tootmise üldist mehhanismi ja hüviste tsirkulatsiooni.“ Demokraatlikud, fašistlikud ja kommunistlikud riigid erinevad sel alal rohkem süsteemi üksikasjade ja nüansside kui põhiliste ideede suhtes.

Seoses riigi majanduslike funktsioonide kasvamisega – on suurenenud uuesti riigivõimu ulatus ja ülesanded. Libera­lismi õitseaegadel, mil riigi kui „öövahi“ peamiseks üles­andeks peeti õiguskorra ja kodanike julgeoleku kindlusta­mist, võidi leppida võrdlemisi nõrga riigivõimuga, keda kodanik ei tarvitsenud eriti karta ega austada. Imperialismi ajastul, mil riigid pidid raskes omavahelises võistluses han­kima oma majandusele üha suuremat tähtsust omavaid toor­aineid, turustama jällegi teistega võisteldes oma tööstuse saadusi ja kontrollima, reguleerima või isegi juhtima kogu majanduselu, osutus paratamatult vajalikuks jälle riigivõimu suurendada ja koondada. Seega oli individualistliku libera­lismi võidukäik XIX sajandil vaid lühike episood ja ta võit range raison d’etat üle — Pyrrhos’e võit. Juhtiv suurkodan­lus, kes enam ei tarvitsenud riigihooldust niivõrd karta kui ancien regime’i aegadel, muutus nüüd lausa guvernementaalseks ja hakkas riigiasjade juhtimise alal pooldama kõva kätt. Samasse sõiduvette kaldus osa väikekodanlikke masse, kes hakkasid nägema tugevas riigivõimus parimat tagatist ähvardava sotsiaalse revolutsiooni hädaohu vastu sügavaist vastuoludest lõhestatud ühiskonnas. Mõnel pool pettusid ka laiad töötavad rahvakihid lootustes, mida nad olid varemini pannud demokraatlikule arengule, sest liberaaldemokraatlikud režiimid ei suutnud neid vajalikul määral kaitsta töötuse ja teiste suurkapitalismi pahede vastu. Ãœhtlasi osu­tusid massid oma puuduliku poliitilise kasvatuse ja indiferent­suse tõttu mõnikord lihtsaiks mängukannideks osavate poliiti­liste lavastajate käes, kes taotlesid mitmesuguseid kõrvalhuve ja seisid sageli plutokraatlike jõudude teenistuses. Mis ime siis, et Maailmasõja hiiglavapustuse kaudu sisemiselt lõhestatud rahvad hakkasid jälle otsima pääsu äärmisest võimukontsentratsioonist ja asendasid mõnel pool oma seni­sed režiimid totaalsete ja autoritaarsete režiimidega, kus riigi­kodanikelt nõutakse jälle, samuti nagu varem absoluutseis monarhiais, riigi ja ühiskonna kuulekat teenimist vastavalt ainuvalitseva poliitilise suuna ja selle pooljumalana austatava juhi tahtele.

Poliitilise võimu järjest tihenev seondumine majandus­eluga, imperialistlikud ekspansioonitaotlused välispoliitikas ja autoritaarsete põhimõtete rakendamine riigivõimu ja riigi rahvastiku vahekorra reguleerimisel on nüüdisaegses maa­ilmas põhjustanud säärase riigivõimu hüpertroofia, millist maailm enam kaua pole näinud. Ka nüüdisaegne tehnika, mille abil hõlpsasti ületatakse suured distantsid ja luuakse järjest uusi sundvõimu vahendeid, on oluliselt kaasa aidanud riikliku võimu tugevdamiseks. Nüüd, mil teated liiguvad kiiremini kui inimesed, on valitsustel hoopis kergem nende vastu suunatud mässuliikumiskavatsustele õigeaegselt jälile saada ja need juba eos lämmatada, enne kui need suudavad levida ja laiemaid hulki haarata. Samuti võimaldavad mood­sad tehnikasaavutused, eriti kino ja raadio, arendada säärast hoogsat, lakkamatut ja pealetükkivat ametlikku propagandat, mille standardiseeritud optimism nakatab pikapeale isegi tea­tavate kriitiliste võimetega haritlaskonda, rääkimata juba kergeusklikkusele kalduvaist väikekodanlikest poolharitlaste hulkadest ja vähese ning ühekülgse poliitilise koolitusega laiemaist rahvamassidest. Raadio on (U p t o n  S i n c l a i r’i sõnade järgi) äärmiselt ühekülgne asi: teda saab kuulata, aga talle ei saa vastu vaielda; sellele alusele laseb end kergesti rajada maailma ajaloo suurim orjapidajate riik.

Majanduselu juhtimisel või kontrollimisel on riigivõim pidanud tunduvalt laiendama oma ametnike kaadrit. Seega on endistest absoluutse monarhia aegadest hästi tun­tud omnipotentne bürokraatia jälle otsekui surnuist üles tõusnud ja hooldab ning kamandab paljudes autoritaarseis ja pseudodemokraatlikes riikides rahvast samasuguse endast­mõistetava üleolekuga, nagu ta seda tegi Louis XIV ja Friedrich II päevil. Tema kõrval on viimaste peensusteni välja arendatud politseiaparaat kui ta loomulik liitlane ja mõnikord ka võistleja tõusnud riikides silmapaistvale, auväär­sele kohale. Kõrgemast bürokraatiast, politseijuhtidest ja ohvitserkonnast on autoritaarseis riikides kujunemas uus oligarhiline kiht, kes asendab endisi eesõigustatud seisusi ja aitab hierarhilises järjestuses teostada riigijuhi tahet alates poliitilistest keskustest kuni kõige kaugemate kolgasteni. Nii­viisi loodud tugevad ja stabiilsed valitsused võivad tegutseda kiiresti ja otsustavalt, kartmata siseriiklikku opositsiooni. Nad rakendavad rahvaste suhtes ranget distsipliini ja painutavad kõik ühiskondlikud jõud koordineeritult teatavate, kit­sama juhtkonna poolt fikseeritud eesmärkide teenistusse. Nad võivad vabalt ja häirimatult revolutsioneerida traditsi­oonilisi ühiskondlikke olusuhteid, kasutada riikide majandus­likke ressursse ennenähtamatult suurejoonelisteks sotsiaalseiks eksperimentideks ja rakendada võimukontsentratsiooni kaudu saavutatud kolossaalseid ressursse jõuliseks välispolii­tiliseks ekspansiooniks.

Järelikult on asjade areng viimaseil aegadel võtnud lausa teistsuguse pöörde, kui seda Wieser arvas Maailmasõja järel võivat konstateerida: praegune generatsioon näib ela­vat mitte väheneva, vaid suureneva sundvõimu seaduse all ja välise võimu kandjad on jälle vabanemas neid piiravate sotsiaalsete sisevõimude (usu, teaduse, kõlbelisuse, majanduse) pidurdava kontrolli alt. Inimkonna kõlbeline areng on jär­jest enam maha jäänud ta intellektuaalsest arengust. Riigi­võim on otsekui mingi polüüp tõmmanud vaimsegi kultuuri avaldused oma kõikvõimsate haarmete vahele ja kroonuline bürokraatlik atmosfäär mürgistab oma läpastavate lehkadega vabaks vaimseks loominguks vajalikku puhast õhku. Inimese isiksuse endaväärtust kas eitatakse üldse või piiratakse selle tunnustamist niivõrd ulatuslike reservatsioonidega, et sellest eetilisest maksiimist ei jää karmis tegelikkuses enam midagi üle. Seega on võimuprintsiibi lõdvenemisele äkki ja ootamatult järgnenud selle printsiibi hüpertroofiline üle­pingutus.

 

5.

Praegune aeg on järelikult sügava murrangu ajastu, mil kõik traditsioonilised ühiskondliku ja vaimse elu alused on rängalt vapustatud. See murrang on võrreldav antiikse kul­tuuri kokkuvarisemisega vanaaja lõpul ja kristliku ühiskonna usundilis-vaimse ühtsuse kaotsiminekuga reformatsiooni ajas­tul. Kõigist seniseist sügavaist kriisidest on inimkond siiski jagu saanud; kindlasti ületab ta kord ka käesolevagi kriisi. Seepärast pole põhjust mingiks eriliseks kultuuripessimismiks, nagu seda mõnel pool on harrastatud. Kuigi elame praegu üle üht suuremat tragöödiat, mis inimkonda kunagi tabanud, ei tule siiski käsi rüppe pannes lihtsalt passiivselt ootama jääda seda, mis tulevik võiks tuua. Küllalt leidub nüüdisaegseski mõranenud maailmas veel aktiivseid jõude, kes on suutelised taotlema ühiskonna tervendamist ja kultuuri puhastamist kõigest üleliigsest ja alaväärtuslikust. Kui inimkond tahab paraneda teda vaevavaist pahedest, siis peab ta ise end paran­dama püsiva kultuuritöö ja sisemise puhastumise kaudu.

Kõigepealt ärgem unustagem siiski lihtsat tõika, et nüüdisaegne kriis on põhjustatud eelmise liberaaldemokraatliku ajastu pahemustest ja on juba nende kõrvaldamise püüdega mõnevõrra positiivseid ülesandeid täitnud. Eelmisel ajastul domineeris sageli liberaalsete hüüdsõnade ja formaalse demokraatia vormide taha peidetud plutokraatlik režiim, kus omand oli sotsiaalse ja poliitilise erikaalu aluseks, kus kõrgkapitalistliku tootmistehnika läbi loodud ühiskondlikest rikkustest said osa eeskätt ülema kümnetuhande liikmed ja kus laiade rahvahulkade tõeline tahe pääses riigielus vaid harukordadel mõjule. Ka kõige arenenumad liberaalsed demokraatiad jäid oma sisimalt olemuselt sageli ebaehtsaiks pseudodemokraatiaiks, milles lokkavate iseesmiste vastu­oksuste vastu revolteerus laiade rahvakihtide õiglustunne. Järelikult tähendab see tunduvat sammu edasi, kui riigivõim on majanduselu juhtimisest ja sotsiaalolude korrastamisest hakanud aktiivsemalt osa võtma, püüdes mõnikord suuremal määral arvestada laiemagi üldsuse õigustatud soove. Et selline kavamajanduslik suund toob paratamatu tulemusena kaasa riigivõimu tunduva tugevnemise, on loomulik ja arusaadav nähtus, mille vastu protestida oleks ülearune ja mõttetu. Tugev, kiiresti tegutsev ja vajaliku võimuaparaadiga varusta­tud riigivõim on tingimata vajalik juhul, kui riik tahab hästi ja otstarbekalt täita enda üha suurenevaid sotsiaalseid ja kultuurilisi funktsioone. See on tõsiasi, mis vahest igaühele ei meeldi, kuid millega tuleb kui paratamatusega leppida. Ainult tugeva võimu rakendamise varal suudavad ühiskonnad ületada ühiskondliku inertsi ja stagnatsiooni ning rajada teed uueks tulemusrikkaks arenguks.

Ent mündil on kahjuks ka teine, juba halvem külg. Iga tugev võim meelitab enda kandjaid ja teostajaid seda kasu­tama kitsais, egoistlikes huvides. Võim, mis peaks olema vaid vahendiks üldsuse huvide teenimisel, hakkab võimukand­jaile ülikergesti pähe, meelitades neid igasugu liialdustesse ja kuritarvitustesse. Riigivõimu koondumine teatava kitsa kihi kätte toob juhul, kui pole loodud kõiki vajalikke tagatisi, para­tamatu tagajärjena kaasa ta rakendamise eeskätt selle kihi huvides. Gitermann on juhtinud tähelepanu asjaolule, et isegi sotsialistlikus ühiskonnas, kus tootmisvahendid on sot­sialiseeritud, esineb küllalt võimalusi võimu kasutamiseks mingi kihi- või rühmaegoismi seisukohast. Klassivõitluse ase­mele võivad siin astuda uued sotsiaalse võitluse vormid, sest majanduskava koostamisel, ühiskondliku tulu jaotamisel ja poliitiliste organite loomisel põrkavad eri rühmituste huvid üksteisega järsult kokku. Seetõttu ei saa jääda lootma, et isi­kud, kelle kätte on koondunud suur võimutäius, suudaksid osutada nii suurt altruismi ja üldsuse arvestamist, mis teeks ülearuseks igasugu tagatiste loomise võimalike võimuliial­duste vastu. Seni on isegi väga kenad ja eeskujulikud mehed juhul, kui neile sülle langes suur võimutäius, otsekohe haka­nud avaldama autoritaarseid kalduvusi ja andunud suuremal või väiksemal määral oma võimuelamuste nautimisele. Oleks lapsik uskuda, et tulevikuski ses suhtes lood muutuk­sid palju teistsugusteks.

Niiviisi tekib ilmne hädaoht, et üldsuse huvides toimu­nud võimu tugevnemine viib ainult uue võimutseva oligarhia loomisele. Koondades enda kätte kõik majanduslikud, poliiti­lised ja vaimsed ressursid tõuseb see valitsev eliit riigis täievoliliseks peremeheks, kes ei tarvitse arvestada ei kogu rah­vastiku ega selle eri osade huve. Seega läheb jälle täielikult kaotsi tasakaal üksiku isiku vabadus- ja iseseisvustungi ning valitsejate võimutaotluste vahel. Kollektiivsete üldhuvide nimel, mida valitsev oligarhia võib vabalt enda kasuks tõlgen­dada, osutub võimalikuks täielikult eitada üksikisiku endaväärtust ja pidurdada ta vaimse mina vaba avaldumist. Selli­stest ühiskondadest kaob aja jooksul end vabana tundev elav ja loov isiksus, keda asendavad totaalse Mõhnu kuulekad käsutäitjad; kaob vaba avalik arvamus, mille asemele astub ametlikult propageeritav kroonupatriotism; jääb kiratsema individuaalne loomisrõõm ja hakkab domineerima ilmetu mehaaniline käsutäitmine ning karjäärihuve arvestav põhimõttelage „pugemine”. Järelikult satutakse autoritaarsuse printsiibile rajatud ühiskondades ainult ühest äärmusest teise — võimujõuetuse asemele kerkib esile võimu hüpertroo­fia, plutokraatia asemele eliitbürokraatia, individualistliku anarhia asemele kollektivistlik despootia.

Vaevalt saavad vastutamatule ja kontrollimatule võimule rajatud totaalsed režiimid teenida vajaliku tagajärjekusega inimliku kultuuri üldisi eesmärke. Varem või hiljem on nen­degi tulemuseks samasugune passiivsuses hääbuv stagnat­sioon, nagu see on sajandeid pidurdanud Aasia rahvaste kul­tuurilist edasiarengut, sest iga saavutus, mis toetub isiksuse hoo­limatule allasurumisele, moodustab mürgise ja ohtliku vilja. Hiina usureformaatorist Kung Futsest kõneldakse järg­mist lugu. Rännates ümber oma õpilastega sattus ta kord nut­vale naisele, kes seisis värske haua juures. Järelepärimisele seletas naine, et tiigrid teevad ta elu raskeks: nad olevat tap­nud ta äia, hiljem ta mehe ja murdnud nüüd maha ta pojagi. Kui Kung Futse küsis, miks ta siis ei siirdu sellisest häda­ohtlikust kohast mujale, vastas naine: „Siin ei ole rõhuvat valitsust.“ Kung Futse jäi sügavaisse mõtteisse ja ütles siis oma õpilastele: „Tõepoolest, naisel on õigus; pidage seda meeles, mu lapsed — rõhuv valitsus on palju hirmsam asi kui tiigrid.“ See 500 aastat enne Kristust väljendatud tõde pole ka praegu vähimalgi määral kaotanud oma kehtivust. Igasugune rõhumine tekitab kas viha ja vastupanutahet või jälle teeb inimesed ükskõikseks, tuimaks ja loiuks. Ei saa öelda, et inimkond ja kultuur selliste omaduste kasvamisest midagi positiivset juurde võidaks.

Kui tahetakse kindlustada inimkonnale vähegi inimväärilisi elutingimusi ja kultuuri vaba arengut, siis tuleb selle eest pidevalt hoolt kanda, et riigivõimu ja teistegi tugevate organisatsioonide võimu pidurdataks ja ohjendataks kõigi võimalike vahenditega, nii et ei takistataks nende või­mude edukat tegutsemist üldsuse huvides, küll aga võetaks neilt võimalus teenida võimukandjate endi kitsalt egoistlikke eesmärke. Võimu pidurdamise ja kultuuristamise küsimuse ratsionaalsest lahendamisest sõltub suurel määral kogu vaimse kultuuri tulevik. Selle lahendamiseks ei lähe siiski vaja mingeid imearstimeid, mingeid uusi senitundmata vahen­deid, vaid jätkub väga hästi vanust tuntud meetodeist, kui ainult neid vajaliku järjekindlusega ja püsivusega võimalikult laias ulatuses ellu rakendada.

Et nüüdisaja peapahede põhjus peitub laiade rahvahul­kade madalas kultuuritasemes ja puudulikus poliitilises kooli­tuses, mille tõttu nad pole suutnud vajalikul määral pidur­dada võimuorganisatsioonide oligarhilisi ja bürokraatlikke tendentse ega takistada riikidevahelisi hävitavaid kokkupõr­keid, siis tuleb kavakindla kasvatuse teel arendada masside poliitilist otsustamisvõimet, kriitilist meelt ja rahvaste vahe­list üldist solidaarsustunnet. Massid tulevad kasvatada tead­likeks ja vastutusvõimelisteks kodanikeks, kes suudavad oma õlul kanda moodsa ühiskonna ja riiginduseraskusi, mõjutada ja kontrollida vajalikus suunas riigivõimude tegutsemist. See üliraske sotsiaalpedagoogiline ülesanne on rahuldavalt teos­tatav ainult demokraatlike meetoditega ja õige ning ausa demokraatliku režiimi raames. Demokraatia senised pahed, mis moodustavad nüüdisaegse ühiskonna ajutise kasvamishaiguse, on kõrvaldatavad vaid demokraatia enda pooli või­maldatud vahenditega; igasugused teised vahendid põhjus­taksid paratamatu regressi ja tulevad seetõttu kõlbmatuina kõrvale heita. Ainult demokraatlik režiim suudab vaja­likul määral kindlustada rahvaile vaba vaimsust ja ava­likkust. Eri suundade ja vaadete kokkupõrked arenevad siin laias avalikkuses, kõigi nähes ja kõigi silme all, kus­juures ka vähemustele on kindlustatud mõtlemis- ja tegutsemisvabadus ja mõistliku kompromissipoliitikaga ära hoi­takse küsimuste lahendused toore sundvõimu kaudu. Vaba vaimsuse õhkkonnas võib siin kujuneda kõrgest eetilisest idealismist ja teaduslikkuse ning tõe vaimust kantud vaba avalik arvamus, mis mõjustab sügavasti kogu elu arengul ja sunnib valitsevaid võimusid tõsiselt arvestama rahva tõe­list tahet. Ta kujunemine saab siin toimuda rahva vaimse eliidi juhtival osavõtul, haritlaskonna ja laiemate hulkade tihedas kokkupuutes ja usalduslikus koostöös. Avaliku arva­muse kaudu võivad ühiskonna vaimsed jõud mõjustada riigiasjade käiku, takistades võimusid kaldumast üldsuse huve ignoreerivaile eksiteedele. Seega aitab vaim pidurdada võimu ja moodustab vajaliku vastukaalu ta võimalikele liialdus­tele.

Neid visa ja süstemaatilist tööd nõudvaid ulatuslikke ülesandeid suudab uuendunud ja puhastunud, sotsiaalse hoia­kuga tulevikudemokraatia tõhusalt täita vaid ühel eeldusel, nimelt siis, kui ka haritud pead ei poe oma kitsasse teokarpi, ei eraldu põlgliku üleolekuga rahva laiadest töötavaist kihti­dest, ei kummarda teenimisvalmis karjerismi innus iga võimu, milline see ka oleks ja kuidas ta rahva enamiku suhtes ka käi­tuks, ei moodusta kitsaist spetsialistidest koosnevat pseudoaristokraatlikku kildkonda, vaid vastupidi — kui nad seovad oma saatuse kõige tihedamalt rahva laiemate hulkadega, mil­lega kokkupuutest nad ammutavad uut tugevust ja jõudu, samuti kui kreeka müütiline hiiglane Antaios kokkupuutest maaga. Rahvalähedane, aktiivne, kultuuritahteliselt häälesta­tud ja arenenud sotsiaalse vastutustundega haritlaskond ja vajalikule kultuuritasemele tõusnud, poliitiliselt küpsenud ja iseteadvunud töötavad massid, — ainult need kaks jõudu suu­davad üksmeelses koostöös ohjendada nüüdisaegset võimu hüpertroofiat ja kindlustada tulevastele põlvedele rahulikuma ning tervema kultuuriarengu võimalused.

Peeter Tarvel

Koguteosest „Võim ja vaim”, 1940