Joonatan Hingemaa eksirännakud
August Jakobson: Joonatan Hingemaa eksirännakud
Novellid. Noor-Eesti kirjastus
August Jakobson tegi endale andeka kirjaniku nime „Looduse” esimeselt romaanide võistluselt toodud esimese auhinnaga kroonitud romaaniga Vaeste patuste alev.
Sellele romaanile võis heita ette igasuguseid stiili- ja kompositsiooni puudusi, ühte ei võidud aga mitte öelda, et noorel kirjanikul puuduks and!
Vaeste patuste alev on senini jäänud kõrgemaks saavutiseks „Looduse” romaanide võistlustel. See on küll vist põhjendet seega, et A. Jakobsonil oli romaan juba valmis, kui kuulutati võistlused. Järgnevaile võistlustele aga voolas kilogrammi-kirjandust, tiivustatud kuulujuttudest suure honorari üle.
Noor Jakobson isegi näis olevat kaotanud pea oma äkilisest menust. Ta viskas järgmisel aastal turule 2 köidet kontrollimata ning kirjanduslikust liiglihast paksuks tursunud uuest romaanist. Need kukkusid aga nagu vits vette. Ei ole neist hiljem olnud kippu ega kõppu.
Paariaastase vaheaja järele Aug. Jakobson debüüdib „Noor-Eesti” juures novellikoguga Joonatan Hingemaa eksirännakud. Pealkiri iseenesest tuletab kuidagi meelde P. Vallaku Punjaba Potitehaseid. Kuid sest pole viga.
Juba novellikogu esimese sirvimise järele võib tõdeda, et A. Jakobson on hakanud kriitilisemalt suhtuma oma teostesse. Stiil on muutunud korrektsemaks, kompositsioon selgemaks. Teatava hooletuse jälgi kannab seegi teos, kuid võrrelduna Vaeste patuste aleviga või sellele järgnenud romaanidega on tõestetav edu.
Aug. Jakobsoni novellikogu viiest novellist kõige parem on kahtlemata liigutav jutt kahest kasvuealisest tütar- ja poisslapsest. Selles novellis tulevad ilmsiks kirjaniku parimad voorused: eepiline lihtsus ja südamlikkus, teatav liigutavuski, kallakuga sentimentaalsusse, vaatamata teatavale naturalismile. Jutustetakse noore ajalehemüüja tütarlapse esimesest tänavaletulekust, haigestumisest, vahepealsest paranemisest ja. surmast. Kuigi peakujuna novellis figureerib tütarlaps Marie, kummatigi valdavam kuju on lehepoiss Džon. See on elujõuline poiss, kes valitseb mõistuse ja jõuga omavanuseid. Ta on ettevõtlik ja kärmas, moraalimõisted ei ole tal kõrged. Ta ei tunne mingit seesmist tõket varastamiseks või kaklemiseks. Kuid ta ei ole selle juures mitte sulipoiss. Ta käib kinos ja loeb raamatuid, elab punanahksete ja hobukarjaste romantikat: viskab oma neljateralist nuga ja lassot ning poksib. Džonis me tunneme sümpaatlikuna ta kaksikvenna maalt, Oskar Lutsu Tootsi. Neil on ühiseid psühholoogilisi jooni, olgugi et nad olustiku mõjul niipalju üksteisest erinevad. Džon on ainult rüütlilikum ja protežeerivam Tootsist tütarlaste suhtes.
Eriti liigutav on Džoni kiindumus Mariesse viimase haiguse ajal. Marie ja Džoni lugu on värske ning südamlik jutustis lihtsate abinõudega.
Lahkume Džoni juurest pügala võrra allapoole ja jõuame ühe suli eluloo juurde: Selle suli nimi novellist Ühe suli elulugu on Mihail Lenk, Mišeliks kutsutud. Vähe ebakohane nimi ja hüüdnimi eestlasele, eks ole? Hääldamisekski eestlasele võimatu.
Selles novellis A. Jakobson on endale teinud ülesandeks näidata, kuidas alkohoolikute perest võrsund poiss hukutava keskkonna mõjul muutub suliks, vargaks ja mõrtsukaks. Meile demonstreeritakse rida pilte sulipoisi elust, kellel ei puudu vahetevahel tahtmine alata uut elu. See sulipoiss ei ole hingeliselt tuim inimene. Teda sagedasti piinab arusaamine oma sulielu tarbetusest. Ta isegi nutab ja palub jumalat. Kuid ta veri on rahutu. Logelemine on talle raskemalt tajutav kui röövimine. Ühiskond ei suuda kasutada ta võimeid ausaks tööks.
Ühe suli elulugu on puhtal kujul tendentsteos näitamiseks, kuidas inimene oleneb ümbrusest ja kuidas inimese elulugu on sotsiaalsete mõjutiste toode. Kõige selle juures Jakobson unustab ära isiku karakteri. Novelli kestes Mišel Lenk on mitmel juhul seisukorras, kus ta võiks nakata tegutsema kasuliku ühiskonna liikmena, kuid ta ei pea vastu. See iseloomu puudus on eluloos samuti määrav kui miljöögi. Parem öelgem selgemini: Mišel Lenk on eesti kirjandusse toodud hoolsasti loetud vene literatuuri kaudu. Ta ei ole eluline tüüp ega eestlane. Vene kirjanduse jälgi näeme Jakobsoni stiiliski, siin juhime vaid tähelepanu sarnastele äkilistele üleminekutele nagu: „senitundmatu nukrus hinges”, „arusaamine elutarbetusest”, „imelise selgusega äkki mõistis” jne.
Ühe suli elulugu on ka kompositsioonilt korduv ja venitet, sisaldab vasturääkivaid kohti ja kontrollimata andmeid. Näit. lhk. 11, 12 kinnitetakse meile, et Mišel Lenk oma õdedest-vendadest, keda ta omas viis, oli palju „noorem”, lhk. 60, 63 tõendetakse aga vastupidist, sääl öeldakse, et noorem oli Kristjan. Ja see Kristjan võttiski Mišeli käest ta naise ning ajas Mišeli surma. Ei ole usutav, arvestades autori poolt tunnustet rahutut verd, et Mišel lahkus esimene kord agulipiirest 9-aastasena. Samuti on ebausutav, et see ettevõtlik suli ei teadnud üldse oma kodutänava nimetust, kus ta elas ja kasvas.
Novellikogu esimeses jaos leidub Eva Sauluse okkaline rada, milles kirjeldatakse, kuidas heast perekonnast tütarlaps satub prostitueerivate naiste nimekirja. Eva Saulus on, nagu ütleb autor, „raamatute järele kõveraks kasvanud hing”. Ta on fantaasiarikas, reaaleluga vähe kokkupuutunud tütarlaps ning püsib kaua naiivsena. Kui ta 18-aastasena kaotab süütuse, saab tast mängukann lurjuste käes. Lugematud armastused viivad ta pettumusest pettumusele. Ta sünnitab surnud lapse, peidab selle, läheb kohtu alla, istub vanglas, tõugatakse perekonnast — ja tast saab lõbunaine. Nagu lühikesest sisumärkimisest näeme, lugu on väga literatuurne ning trafaretne. Kohtame jälle karakterita naist, kohtame ebausutavaid kohti, nagu 15-aastase tütarlapse kujutelmad lapsesaamisest. Eva Sauluse langemislugu ei liiguta.
Joonatan Hingemaa eksirännakud ja Lonkuri armastus raamatu teises osas kujutavad kannatusi naise armastuse pärast ning lõpevad armastava mehe enesetapmisega. Esimene mees on küürakas, teine lonkur. Mõlemad mehed on keskkooliharidusega. Esimese novelli kangelane on kõrtsis viiuldaja, Joonas Hingemaa, teise novelli kangelane kellamees Raafael Niilus. Mõlemate meeste armastet naised on suguliselt lodevad.
Joonatan Hingemaa novelli algus on kirjutet tihedamalt kui lõpp, mis on tükaldane. Novelli põhjendus ja stiiliveended ei ole igatahes mitte nii suured, et meie saaksime leppida autori seisukohaga, mis ilmneb järgnevast tsitaadist : „Ning — mida enam ta temast mõtles, sellest truudusetust naisest, seda enam ta hakkas arvama, et kõiges juhtunus pole süüdi ei tema ega Hilda, vaid need, kes seal kuskil täna pidutsevad”. Sotsiaalsete olude valgustamise kõrval Jakobson jätab arvestamata puhtinimlikkust ja see kahjustab ta novelli mõjuvust.
Lonkuri armastuse nimeline lõppnovell sisaldab rea paralleele eelmisele novellile, kuid on sellest mõjuvam. Raafael Niiluses on väliselt midagi Quasimodost. Pisiasjades siingi Jakobson ei ole küllalt täppis. Ta laseb näiteks talvel visata katki aknaruudu, laseb Niilusel selles toas magada öö ja alles 20 tunni järele paikab see akna. Samuti lastakse kevadtalvel ,s. o. veebruari lõpul, ilma hämarduda kella 3 ajal. (vt. lhk. 254).
Nagu eelpool juba margit, tegelaste psühholoogia on liig üheülbaline, nüansseerimata ja kannab vene kirjanduse lugemise jälgi. Hingelised seisundid on novellikangelastel sagedasti sarnased ning muutuvad samas suunas ja sama kiiresti. Sagedasti korduvad : „tuim vastikuse tunne”, „nägi säärase selgusega”, „pöörane igavustunne”, „mõtles imelise selgusega” jne.
Kuigi A. Jakobsoni stiil ei ole nii kompaktne ja vormit nagu Jürna ja Vallaku oma, siiski ikogu tema kirjutuse laadis on midagi sooja ja intiimset, mis köidab. Jakobsoni viis läheneda loodusele ja inimesele tekitab sümpaatiat ja usaldust kirjaniku tõsidusest, millega ta on andunud oma tööle.
See usaldustunne paneb ka lootma, et Jakobsonist saab aja jooksul üks eesti proosa meistreid.
Henrik Visnapuu
Loomingust nr. 9/1930