Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Tänapäeval on nihkunud uuesti tulipunkti rahvuslikkuse küsimus kujutavkunstis ja eriti teravalt just väikerahvaste kunstis. Suur­rahvad võivad ju arendada oma rahvuslikku ekspansiivsust poliiti­listel ja majanduslikkudel aladel, väikerahvastele jäävad aga ainult vaimualad, milledel rahvuslikkuse suuna nõudjaks on tavaliselt ühis­konna politiseeriv osa, kes asetab rahvuslikkuse nõude just eeskätt kunstidele ja kirjandusele. Olles ise täiesti impotentsed loovaks tööks mis tahes vaimlisel alal, on need ringkonnad seda agaramad asetama oma nõudeid kunstidele. Nad teevad seda kunstide tarvitajaina, olles viimaseina küllalt arvestatavaks ja mõjuvaks teguriks, et anda kunstidele oma suunda.

Rahvuslikkuse nõude uuesti esirinda nihutamises on väärne teene, kuigi negatiivses mõttes, ka oleviku kõige rahvusvahelisematel kuns­tivooludel: kubismil ja konstruktivismil kujutavkunstides. Püüdes väljendada oma kunstilisi ideid ja loomingulisi visioone peamiselt jooneliselt, on need voolud kujutavkunstis kaotanud rahvuslikud eri­nevused. Tõelise kubisti ja konstruktivisti „maalis” on joon muu­tunud sama vähe rahvuslikkuse väljendamise võimeliseks nagu värvideski. Kui kujutavkunstides võib kubismi ja konstruktivismi posi­tiivseid tulemusi hinnata juba praegu, mil see kunstivool on nih­kunud meist ajalooliselt vaadeldavasse kaugusesse, võrdlemisi minimaalseteks, siis on neil kunstivooludel jäänud suuremad loomingu­lised võimalused ainult oleviku arhitektuuris, nagu seda tõendab juba pealesõjaaegne ehituskunst Euroopa suurlinnades. Arhitektuuris aga suruvad rahvuslikud vajadused ka kubismile ja konstruktivismile rahvuslikuma ilme.

Kujutavkunsti suurtes ja laialdastes piirkondades on kubism ja konstruktivism oma internatsionaalsusega reaktsioonina tekitanud uue vajaduse rahvuslikkuse järele. See ilmutub selgelt ka juba kahe nimetatud voolu järglases ja peapärijas – „uues asjalikkuses”.

Kui rahvus ühiskondliku ja riikliku tegurina on ise veel võrdle­misi väga noor mõiste, kuuludes läinud sajandi algusesse, siis on rahvuslikkuse mõiste kirjanduses, muusikas ja kunstides veelgi noo­rem, vähemalt iseteadlikult nõuetava ja hinnatava kunstiväärtusena. Ei tunne seda keskaeg, ei tunnusta seda ka vana korra aeg, enne prantsuse suurt revolutsiooni. Nagu rahvuse mõiste ise areneb Napo­leoni sõdades, nii võime rahvusliku kunsti igatsuse esimesi arglikke, kuid iseteadlikke soove registreerida alles XIX sajandi keskel.

Kirjandus ja muusika, sõnaline ja heliline kunst olid ja on oma rahvusliku suuna arengus asetatud kujutavkunstist siiski märksa soodsamasse olukorda, kuna neil on kaugelt otsemad ja ulatuselisemad eelkäijad: rahvaluule ja rahvamuusika. Need rahva kollektiivse loomingu palad on suunaandvalt mõjutanud pea iga rahva samade alade isikulist kunstiloomingut möödunud ja käesoleval sajandil. Kuid seegi protsess on alles oma arengu algul, sest noorim teadus­haru, folklore, pole suutnud kaugeltki veel läbi töötada rahvakunsti kogutud varasid ja need pole veel kaugeltki vajaliselt kättesaadavad vastavate alade loovatele kunstnikele.

Kujutavkunst on oma rahvuslikkuse arendamises märksa vähem soodsates oludes: temal on ajaloolise eeskujuna kasutada vaid võrd­lemisi algelised rahva tarbekunsti esemed: rahvariided ja joonistus­likud kaunistused igasugustel tarberiistadel. Eeskätt on siin kasu­tada rahva kollektiivne looming ornamentikas ja alles teises järje­korras ka värvides. Kujutavkunst võib siis oma rahvuslikkuse aren­gus kasutada oma ajaloolise suuna näitajana rahva ornamentikat ja rahva meelt teatud värvide eelistamises ja viimaste kombinatsiooni võimalusi.

Kuid tahtmatult tekib siin küsimus: mil määral on tõeliselt algu­pärane eri rahvaste rahvakunst oma ornamentikas ja värvides?

Kui teie vaatlete meie etnograafilisi kogusid Tartus ja Tallinnas, kui vajutate oma mällu meie rahvariiete mustrid ja värvide kooskõla ja kandute siis nendega mälus üle mere Rootsi ja sealt edasi Nor­rasse, kas ei leia teie siis seal paljugi, mis on samalaadne ja meie omadele pea täpselt vastav? Olen imetlenud seda kokkulangevust Stokholmis Skansenil ja sama imestus jätkus hiljem Osloski, kui vaatlesin sealse muuseumi etnograafilisi kogusid. Kuid nihkuge veelgi edasi lääne suunas, tõmmake kaasa Londoni Victoria and Albert Museumi rikkalikud kogud, ja teie leiate sealgi külluses sama ornamentikat ja värvide kombinatsioone, mis meie siin oleme harju­nud tunnistama oma rahvuslikuks pärisvaraks. Olen hiljem jätka­nud neid võrdlusi Poolas ja Tšehhoslovakkias ja pealegi selliste etno­graafilise ala tuntud ja tunnustatud teadlaste juhatusel nagu poo­lakas dr. Adam Fischer ja tšehhlanna pr. dr. Stranska, ja nendegi, meile rassiliselt võõraste rahvaste ornamentikas leiame meie küllalt meie eneste tuttavaid mustreid.

Mitmed etnograafid, kes on võrdlevalt uurinud eri rahvaste orna­mentikat, kalduvad ikka enam ja enam arvamisele, et rahvusornamentika osutub lõpptulemuses samaks fiktsiooniks, meeldivaks, kuid eks­likuks mõttekujutuseks, nagu on seda tänapäeval folklooris muinas­juttude rahvuslik algupära: muinasjuttude võrdlevad uurijad on tea­duslikult tõendanud, et pea kogu Euroopa kõigi rahvaste rahvuslik­kudeks peetud muinasjutud on pärit muinasjuttude ühiselt kodu­maalt – Indiast, kust nad on välja rännanud teiste rahvaste juure, muutes teel sageli oma kuju kuni tundmatuseni.   Lõpptulemuses on aga kõik muinasjutud ikkagi vaid teisendid – pärit enam-vähem ainsast algupärandist.

Muidugi ei taha ma sellega väita, et puuduksid täiesti rahvus­likud erinevused rahvaornamentikas. Ühtesattumised ei ole igakord kaugeltki laenud teiselt, vaid täiesti iseseisvalt leiutatud kombinat­sioonid, milles üks rahvas on olnud ainult kunstimeelsem ja leid­likuni teisest.

On kindel, et meie rahvaluule suurele arvulisele rikkusele ei vasta kahjuks ornamentikas ja värvides sama rikkus: viimaste mitmekesidus on märksa piiratum ja sellisena polegi meie kollektiivne loo­ming suutnud suggereerida mõjuvalt isikulist loomingut kujutav­kunstis.

Rahvuslikkuse nõuded eesti kujutavkunstis kerkisid esile eriti teravalt 1910./1911. aastal „Noor-Eesti” poolt noil aastail korraldatud kunstinäituste puhul. Osalt oli see nõue lihtne ülekand kirjandu­sest. Vähemalt ei põhjustanud selle nõude asetamist kunstnikkude eelkäiva põlve looming. Sest palju siis on eesti rahvuslikkust väli­seltki, süžeeliselt, – Maibachi, Köleri, Weizenbergi ja Adamsoni loomingus? Igatahes vähem kui näiteks sakslase Hoffmanni loomingus või paremal juhul samal määral kui Eduard von Gebhardti maalides: Eestist laenatud tüübid.

Sest kõigepealt ei muuda aine, süžee, ühtki teost rahvuslikuks. See on ja jääb kunstiteoses ikkagi puht väliseks küljeks, millel on kõrvaline ja äärmiselt ebaoluline tähtsus rahvusliku ilme andmises. Nagu kunstide igal alal, nii kuulub ka kujutavkunstis rahvuslikkuse ilme peamine tähtsus käsitluslaadile ja hingestamisele, sisemisele küljele.

Rahvuslikkuse nõudjad on aga peaaegu alati jäänud peatuma just välisele küljele, olles pimedad vähem silmahakkavale sisemisele kül­jele. Tuletagem sel puhul veidi meele meie rahvuslikkuse nõudmise ajalugu. Kunstnikkudele, nagu N. Triik, K. Mägi ja t., heideti rah­vuslikkuse nõudjate poolt ette rahvussugemete puudumist nende maalides. Neile seati vastandina ja eeskujuna silme ette A. Prometi eesti rahvaluule süžeelised illustratsioonid. Tänapäeval on juba pentsik kuulda sellist kõrvutamist, kuna meie kõik oleme veendunud, et Konrad Mägi oma eesti maastikkudes on meie maakohtade sisemise olemuse avastamises võrratult rahvuslikum kui nüüd juba välja­poole kujutavkunsti nihkunud A. Prometi eesti mütoloogia elusta­mise katsetused, mida ei suuda päästa aine ükski rahvuslikkus, kuna selle teostamisel puudub paratamatu rahvusvaheline osa – kunsti­line väljendusoskus.

Vast veelgi võimatum tundub tänapäeval paarikümne aastasest minevikust rahvuslikkuse nõudjate hauahääl Eesti Kirjanduse Seltsi vaieluse koosolekult: seal asetati eeskujuks tolleaegseile nooreestlasile-novellistele – Joh. Üksi, kui tulevase rahvusliku kirjanduse kandja! Need on ajaloo kurvad leheküljed meie rahvuslikkuse nõud­mise minevikust, mis on irvitavad ja hävitavadki just nõudjaile enes­tele, muutudes neile kardetavaks bumerangiks.

Kuid asetame nüüd küsimuse: mis tuleb mõista rahvuslikkuse all kunstides?   Lühidalt väljendades oleks see kogu kompleks neid omadusi, mis eraldavad ühte teatud rahvusesse kuuluvate kõigi kunst­nike loomingut teise rahvusesse kuuluvate omadest. Kui meie ei eita igas üksikus kunstnikus tema individuaalseid omadusi, nagu seda kalduvad arvama kommunistlikud kunstiteoreetikud, vaid koguni nõuame nende rõhutamist ja esiletoomise vajadust kui iga kunstniku loomingu omapärasuse eeltingimust, siis ei saa meie põhimõtteliselt eitada ka rahvuslikkust kunstides, sest oma põhiolemuselt pole rah­vuslikkus teatud ühe rahva kunsti iseloomustava omadusena muud midagi, kui laiendatud individuaalsus: ühte rahvusesse kuuluvate kunstnikkude loomingu rahvusindividuaalsed – kui nii öelda võiks – omadused, mis on tingitud teatud rahvusesse kuulumisest ning mis erinevad rahvuse muutumisega.

Seega siis tunnistades rahvuslikkuse olemasolu kunstides, peame märkima, et selle taotlemine mingite väliste abinõudega on enam kui hüljatav kunstide kõikidel aladel. Rahvuslikkus väljendub iga kunstniku loomingus, ilmnedes loova kunstniku arusaamistes ja kunstilises edasiandes, kogu kunstiteose sisemises struktuuris ja hin­ges; see väljendub ka siis, kui kunstnik seda ise ei taotlegi; see on paratamatus, millest meie välja ei pääse, mis oma lõpptulemuses avaldub iseenesest, spontaanselt, võib-olla sageli vastu meie eneste tahtmistki, – iga kunstniku loomingus, nagu avaldub inimeste rah­vuslik päritolu nende kogu olemises ja esinemiseski. Vaja on ainult osata näha!

Kui teie olete kogenud vähemalt Euroopa rahvaste erinevate omaduste nägemises, siis suudate eritleda üksikute rahvuste liikmeid ka siis, kui nad on väliselt enam-vähem ühtlased ja kõik ühteviisi riietatud. Ütleme, teie viibite hiigelsuures pidusaalis, kuhu on koon­datud teile isiklikult tundmatud isikud, kes kuuluvad nende rahvuste hulka, kelle keskel teie olete elanud ja kelle rahvuslikkudes erine­vustes teie olete enam-vähem teadlik. Kindlasti suudate teie neis ära tunda nende rahvuse. Ja nagu üksikuis isikuis, nii avalduvad rahvuslikud põhijooned ja -helid ka kunstide alal iga loova isiku toodangus.

Rahvuslikkus kunstides on see paratamatu osa teatud rahvusesse kuuluvast loojast, mille väljendamisest meie mööda ei pääsegi ka siis, kui seda ise tahaksime. Võime koguni kinnitada, et niipea kui rahvuslikkuse tahtlik rõhutamine pääseb ülekaalu, siis haarab kunst­nik selle tabamisipüüdes väliste abinõude järele ja muutub peaaegu alati kroonuliselt-rahvusliku kunsti tegijaks, kes näeb ise ja ka rõ­hutab ainult tõelise rahvuslikkuse puhtväliseid ja ebaolulisi külgi. Sellise kroonuliselt-rahvusliku kunsti teostamine on kõikjal ligi meelitanud turunõudeid täitvaid kunstnikke, kuna siin polegi vaja erilist loomingulist pinget, vaid küsimusse tuleb enam-vähem ainult väliste atribuutide ülekande ja kasutamise oskus. Selle tõttu näe­megi, et kõigis mais on tekkinud rahvuslikkust tendentsina kullaks vahetavate kunstnike eriline liik, kes sageli on oskuslikumad ärime­hed kui loovad kunstnikud. Sellised kunstitegijad täidavad siseturu rahvuslikkuse nõudeid täpselt samuti nagu rahuldavad tarbekunsti turgu mitmesugused rahvakunsti jäljendavad esemed. Viimased ei eksigi kunsti tõelise mõiste vastu nii julmalt, nagu teeb seda tavaliselt kroonuliselt-rahvuslik kunst, kõnelemata kroonuliselt-rahvusliku kunsti kahjulikkusest üldises kunstikultuuris. Meie olevikuski ei puudu selline kroonuliselt-rahvuslik kunst. Seda on meile kõige oht­ramalt soetanud ligemas minevikus M. Maksolly, vist Tallinna venestunud sakslane, kes aga iseseisvuse esimestel aastatel ümber orien­teerus ungarlaseks, et siis hõimlasena olla juba meile vastuvõetavam rahvusliku kunsti soetajana. Maksolly lahingumaalid Eesti vabadus­sõjast on vaid seepärast eestilised, et sõdurid on pandud eesti mund­ritesse ja et maalija on paksemalt kui värve kasutanud patriootiliste tunnete väljendamise kulunud võtteid. Rahvuslikkuse märkimiseks on siis tarvitatud kõiki võimalikke väliseid võtteid, kuna maalid ise oma sisemiselt hingestuselt on täitsa rahvusvahelised ja neis ei leidu meie rahvuslikkuse kübetki. Selline falsifikatsioon õnnestub sarnas­tel pseudorahvuslikkudel kunstnikkudel seda kergemini, et rahvus­liku kunsti nõudjad on küllalt naiivsed ja kergelt tüssatavad sel­liste puht väliste võtetega.

Tuletagem meele vaid neid etteheiteid, mis on tehtud meie kuns­tile rahvuslikkuse puudumise pärast ja ärgem unustagem seal juures võtmata vaatlusele etteheidete tegijaid endid.

Kes nad on? Enamasti inimesed, kes pole pea kunagi tegele­nud kunsti küsimustega – ei loovate kunstnikkudena ega kunstiteadlastena. Need on – juhuslikud jalutajad, kes eksivad vahete­vahel kunstiküsimustesse.

Kaasarääkijad rahvuslikkuse puudumise küsimuses on sageli vih­janud asjaolule, et see või teine kunstnik on küpsenud võõrastes olu­des ja on seetõttu võõrdunud oma rahvast ega tunne tema elu. Kuid seegi on vaid võhikuline suhtumine küsimusse: võõrad olud võivad pigemini soodustada kunstniku rahvuslikkude erinevuste nägemis- ja tähelepanuoskust; võõrad olud võivad muuta meid tundelikumaks rahvuslikkuse tabamises. Nagu on tavaliseks nähteks, et väljaspool oma kodumaad viibiv inimene muutub suuremaks patrioodiks, hakkab rahvuslikumalt tundma, nii haarab see tunne ka iga kunstnikku välis­mail viibides märksa jõulisemalt ja kunstnik võib oma kodumaa igat­sustes rahvuslikkust väljendada kaugelt ekspressiivsemalt, kui ta seda oleks suutnud teha oma kodukurus.

Kuid see on vaid küsimuse üks ja ebaolulisem, juhuslikum külg. Tähtsama küljena tuleb märkida seda, et just võõrad olud ja inime­sed õpetavad iga kunstnikku nägema oma rahvuslikke erinevusi märksa teravamalt ja nende suhtes toimima kaugelt iseteadlikumalt oma järgnevas loomingus. Alles välismaade ja -olude kaudu õpime selgemalt nägema ja hindama oma rahvuslike omaduste nii positiiv­seid kui ka negatiivseid külgi. Alles välismaise kaunima ja inetuma kaudu küpseb kunstnik oma koduse ilu nägemiseni, nautimiseni ja siis ka selle väljendamiseni oma kunstilises loomingus.

Kuigi iga rahvuse kunstniku internatsionaalsemaks küljeks on tema tehniline oskus, ilma milleta ka kõige rahvuslikumalt tuntud kunstiteos muutuks ikkagi vaid algeliseks katsetuseks, mis ei tohi kunagi tulla arvesse ka kõige vähenõudlikuma kunstiteosena, siiski võime selles kõige internatsionaalsemaski küljes märkida rahvuslik­kuse juurte ulatust sel puhul, kui meie oma vaatlusala ei piira ainult Euroopa rahvaste perega, vaid laiendame seda näiteks Aasia rahvas­tega. Veidi üle kümne aasta tagasi oli mul Šanghais võimalus vaa­delda seal korraldatud kunstinäitusel rea jaapani kunstnike maale. Kõik need kunstnikud olid püüdnud kogu hinge, tahtejõu ja oskusega maalida – euroopaliselt. Kunstnikud ise polnud kaugeltki algajad, nad kõik olid veetnud ja töötanud aastaid Euroopa mitmesugustea kunstikeskustes, ja ometi: nende euroopalised maalid äratasid igas eurooplases ikkagi vaid paremal juhul kerge muige – oma pingu­tuste koomikaga. Hiljem oli mul võimalus Londonis külastada eu­roopa kunstnike maalide näitust, millest osavõtjad, eurooplased kunstnikud, olid suunanud oma püüde – jaapanlikule maalimisele. Nendegi kunstiline tulemus oli sama, mis nende ametvendadel Jaa­panist: eurooplaste jaapanlikkus tundus juba igale eurooplasestki jaapani kunsti tundjale – tehtuna, võltsituna, halva jäljendusena, mille ebaõnnestumine oli ilmne, nagu iga võltsingu oma kunstide kõi­kidel aladel. Seega on siingi, puhttehnilises, iga kunsti internat­sionaalsemas osas tunda rahvuslikkuse mõjuvõimu, sest vaevalt laseb eelolev näide end täies ulatuses seletada puht territoriaalsete asja­oludega, kuigi meie ei taha eitada maakondlikkude tingimuste mõju, vähemalt nende kaasmõju. Olgugi et siin ei saa teha kindlamaid oletusi, kuna kujutavkunstide ajaloolise arengu analüüsis pole minu teada veel ulatuslikumalt kasutatud kirjandusajaloos professor Nadleri algatatud maakondliku vaatluse põhilauseid ja metoode.

Kuid tõsiasjaks on ja jääb, et internatsionaalse oskuse, meister­likkuse kaudu kujundusvormides jõutakse tõelisele, sisemisele rah­vuslikkusele ja alles selle viimase tõttu võib kunstnik tõusta oma rahva vaimu kandjana rahvusvahelise tähtsuse tasemele. Seepärast siis: internatsionaalse oskuse kaudu natsionaalse kunstiloomingu tippsaavutusile!

Bernhard Linde

Loomingust nr. 1/1932