Positiivsus ja negatiivsus ilukirjanduses.
Hulk aastaid iseseisvuse päevil kirjutasime romaane, novelle, näidendeid ja luuletusi, ilma et oleksime õieti küsinud, on nad positiivsed või negatiivsed – jaatavad või eitavad. Ennem rääkisime teoste kunsti- ja elupärasusest. Aga tänapäev hakkame juba neid liigitama jaatavuse ja eitavuse mõttes. Raamatuaasta auhindadega alustingimusis vihjatakse positiivsusele.
Muidugi, imestada pole selles nähtuses midagi. Vaevalt on mõeldavgi, et meie, kes me igas asjas nii agarad oleme välismailt eeskuju võtma, suudaksime püsida oma endiste lipukirjade juures, kui ümbrus aina vahetab hüüdsõnu. Ehk milleks peakski kirjandus vanast kinni pidama, kui elu ise kaldub või kui teda kallutatakse uutele radadele!
Positiivsuse mõttes on väga huvitav tähele panna meie suuri naabreid idas ja läänes. Venes maksab kirjanduses kindel positiivsus juba paarkümmend aastat. Selle positiivsuse peatunnuseks on üldjoon – generalnaja liinija. Kõik, mis kipub sellest kõrvale kalduma, kuulub negatiivsuse kilda. On generalnaja liinija selge ja kindel, siis ei ole loominguandest kuigi suurt lugu.
Kui otsustada mõningate tunnuste järgi, siis nõnda saavutatud positiivne ilukirjandus ei rahulda viimasel ajal enam neidki, kes ise just seda positiivsust nõudsid ja kirjanikele peale sundisid. Ainukesed, kes ikka veel määratud positiivsuse pärast tõsiseid lahinguid löövad, on kirjanikud ise või õieti öelda see osa neist, kel peale positiivsuse vähe on tegemist kirjandusega. Nemad siis vehklevadki üldjoone pärast; isegi Stalin pillab sõnu vabast loomingust ja Maksim Gorki räägib rämpsust, mis üldjoone kaitse all esineb kirjandusena.
Ka Saksas muudeti kogu kirjandus, mitte ainult ilukirjandus, uue ühiskondliku korra võimule pääsedes üleöö positiivseks, nii et ka siin mängib mõjuvat osa teatud üldjoon, mis aga ei tarvitse sugugi vene üldjoonega kokku langeda. Sellest näeme, et positiivsus pole sugugi mõni kindel mõiste, vaid tema sisu võib väga mitmekesine olla. Positiivsus tähendab üksnes seda, et teatud maal ja teatud ajajärgul kirjanduselt nõutakse eluküsimuste lahendamisel ainult teatud suuna kinnipidamist, hoolimata sellest, kas see suund on igakord elu- ja kunstipärane.
Saksas heitis tasalülitamine loovaist kirjanikest mõjuvama enamiku üle riigiparda välja. Tulemuseks oli saksa kirjandusliku loomingu ja kirjanduse leviku suur langus, olgu kodu- või välismail. Sellest võib järeldada, et väga paljud kodused kirjanduse tarvitajad ei saanud positiivsusest samuti aru nagu võim, mis määras tasalülitatud üldjoone, välismaised ostjad aga pidid tasalülitatud kirjandusest ehk sellepärast loobuma, et neil enestel oli oma üldjoon, mis käis saksa üldjoonele risti vastu.
Paljusid inimesi ei huvita kirjanduses niivõrd mõni üldjoon kui tema elulisus ja kunstipärasus. Üldjooned on päevakajalised nähtused. Nad on ühepäevaliblikad, kes surevad ja sünnivad põhjustest, mis etendavad kunsti ja kirjanduse tekkimisel ja arenemisel pisitillukest osa.
Selline positiivsus, nagu seda harrastatakse Venes ja Saksas ning nagu seda võiks harrastada ka muil mail, ei tähenda õieti muud midagi, kui et ilukirjandust katsutakse mugandada praktiliseks ülesandeks. Vastukaaluks neile, kes armastavad öelda: ,,kunst kunsti pärast”, püütakse nagu toonitada: „kunst inimese, kunst elu pärast”. Ainult et unustatakse tõsiasi: kogu inimene ja tema elu ei rahuldu üksnes praktiliste ülesannetega, argipäevaste rähklemistega, vaid vahel harvagi tahaks ilutseda.
Ka meie, nagu meie suured naabridki, kaldume nähtavasti ikka enam ja enam uskuma, et rahvas ootab mingit uut sündi, mida suudame teostada ainult kogu oma kehalise ja vaimse jõu koondamisega ühisele joonele, taotledes kunstimeele avaldusigi kasustada teatud praktiliseks otstarbeks. Kui uskuda uue suuna eestvõitlejate ebamääraseid ja luulepäraseid väljendusi, siis meie oleme veendunud, et uuestisündi ei saa siduda vaba ilutsemisega, pühapäevase leelutamisega.
Aga ometi tundub meie rahvaluules rohkem „tühja” ilutsemist kui sihikindlat laulmist. Meie sõjalauludki on naiste „ilutsemine” sõjast, mitte kangelastegude ülistamine ega vaprusele kihutamine. Kui me tänapäev peaksime sõjast laulma või kui meile seda soovitatakse, siis ootame ise ja ootavad ka teised ilutsemise asemel hoopis midagi muud – ootavad julgustamist, vaimustamist, kangelastegude kuulutamist. Nõnda erineb rahvaluule positiivsus tänapäevasest positiivsusest.
Samuti on lugu näiteks ka siis, kui meie naised kuulutavad auhinna mingisuguse loodetava positiivse naiskuju loojale, olgu romaanis või draamas. Neil ei ole sellest küll, et kirjanikud naisest „ilutseksid”, vaid leelul peab olema kindel positiivne otstarve. Selles pole muidugi midagi iseäralikku ega halba, aga mõtlema paneb see ometi. Ja kui inimene kord tõsiselt mõtlema hakkab, ega asi siis enam päris heaga ei lõpe. Mõtted võivad su isegi sinnamaale viia, et ütled: mida positiivsem loodetav intelligentne töötav naine saab, seda halvem talle, sest seda negatiivsem ta on. Eluliselt ja kunstiliselt muidugi! Kirjanikul peaks olema hirmus raske elulist positiivset kuju luua, kui aina hädaldatakse väheste laste, ehtimishimu, ülejõu elamise, tühise peenutsemise, kõditava lõbu tagaajamise ja lodevate elukommete pärast ning kui aina näed värvitud ja poleeritud naisi vanade kui ka noorte seas.
Võib-olla peabki see nõnda olema, aga paljuke annab see üldpilt põhjust positiivseks mõtiskeluks ja luuleliseks ilutsemiseks, kui eelistad ainet aseainele! Elus harjub ju inimene aseainega üsna kergesti, aga kunstis mitte. Elus võib kolmveerand naisi kanda siidi asemel tema aseainet ja nautida toreduse ning rikkuse rõõmu, aga katsuge kunstis ja kirjanduses sedasama teha. Siin nõutakse ainult võltsimatut ainet. Ja kui ometi leidub kirjanikke, kes katsetavad ka aseainetega, siis tekib varsti küsimus, kas nad ka ise pole kirjanduslikud aseained?
Selles mõttes võiksime pilku heita kas või meie ajaloolisele romaanile, mille uuel õitsenguhakul näime parajasti seisvat. Meie varasemaist sellekohastest teostest ei paista kusagil, et kirjanikel oleks eesmärgiks olnud käsitletava ajajärgu inimene, nagu oleme seda harjunud tundma ja taipama oma viie meelega. Selle asemel on igal pool rõhutatud teose positiivsust, nagu seda tol korral mõisteti. Aga kas võivad need teosed eriliselt uhkustada oma kunsti-ja elupärasusega? Meie praeguseski ajaloolises romaanis toonitatakse positiivsust ja lisaks saame teatud määral olustikku, mis puudus endises romaanis peaaegu täiesti. Inimene kui omapärane loomake jääb ka tänapäevses ajaloolises romaanis esiotsa tagaplaanile.
Peab ehk tulema kolmas ajajärk meie ajaloolise romaani arengus, enne kui jõuame inimeseni, selle kõige tähtsamani igas kunstilises loomingus. Aga seks ajaks peab ehk positiivsus ja meie arusaaminegi temast muutuma. Positiivsus ei tähenda ehk siis meile enam teatud silmapilksete vooruste taotlemist ega „teibaga teenäitamist”, vaid ainult teose elulisust – omadusi, mis teevad neid nauditavaks mitte ainult täna ja homme, vaid ka mitmesaja või tuhande aasta pärast, kui meie tänapäevsed positiivsused on kõik ammugi juba ununenud.
Meie ehk ei otsi siis enam oma ajaloost nii väga oma esivanemate voorusi, silmitsedes neid läbi tänapäevsete prillide, vaid inimeste mõistmiseks süveneme nende pahedessegi. Kunstilise selgenägevuse kaudu katsume ehk näiteks arusaadavaks teha, miks me sakslastega võideldes esinesime aina nii-öelda üksi-kaksi, mitte aga ühise rahvana, kel sama saatus. Mehisuse, rahvuse ja riikluse vaimustavat eeskuju oleks ehk soodsam otsida aastast 1919, kui tuhande kahe- või kolmesajast millegagi. Sellega ühenduses peaks meid väga mõtlema panema jutustus emast, kes sai vabadusevõit-lejate äraandjaks oma poja pärast. Tuleks ehk süüvida hingeelu salajaste kurdudeni, et selgitada, miks värisetakse nii väga ühe eest ja ohverdatakse tema heaks paljud, kel ka on emad – ohverdatakse võib-olla kogu rahva saatus äraandja pojale. Me ehk kirjutame siis raske kurbmängu oma kuningaist, kes lähevad vaenlase leeri, et lasta end kui talled tappa, aga sellest kurbmängust ei loidaks pessimism ja lootusetus, vaid vanade kreeklaste kunstiline puhastustuli, milles põleb ajalooline tagi ja kõnts meie hingest, et saaksime kord vabaks vaimus, nagu oleme seda kehaliselt.
Aga esiotsa harrastame muidugi samasugust positiivsust, nagu see on moodis teistegi juures. Me teeme seda seepärast, et me tahame ise õnnelikuks saada ja katsume ka teisi õnnelikuks teha. Ja õnne pärast võib ometi riskeerida kõigega. Tema pärast võib isegi seda unustada, et mitte esimest korda ei aeta maailmas õnne taga. Õnnejanus vaevles juba vana Platongi ja ka tema mõtles luua mingisuguse uue ja eeskujuliku ühiskonna, kus kõigil oleks kindlustatud eluõnn. Aga tema ei uskunud nähtavasti hästi, et luule oleks eriti kohane abinõu õnne taotlemiseks. Luule teotseb nii või teisiti ajede, tundmuste, himude ja kirgedega, aga need inimlikud asjad on liiga tujukad ja isemeelikud, kui et nendega võiks saavutada õnne.
Platon nägi ühiskonna ja kogu inimsoo päästmist filosoofias, mis annab ideid. Aga kui elada kaasa kreeka targa ideede mängu, siis ei pääse muljest, et ka neil oleks nagu osa tundmustest, himudest ja kirgedest, milledega teotseb luule ja üldse kunst. Seda pidid ka vanad roomlased tundma ja taipama ning kohe järelduse tegema, et ka filosoofia ei kõlba hästi ühiskonna kitiks. Ja vanu roomlasi võib juba ühiskondlikes asjus uskuda, sest neil oli selleks huvi ja taipu, igatahes kaugelt rohkem kui vanal kreeklasel. Seepärast pole midagi imestada, kui mõjuvad roomlased arvasid, et ühiskonnategelased ja riigimehed võivad küll filosoofiat pisut maitsta, mitte aga temasse süveneda. Hoiatavaks näiteks oli Marcus Aurelius, keda põlglikult nimetati „vanaks filosoofiliseks naiseks”, sest tema juurdlevat elementide, hingede, vooruste ja õigluse kallal, riigi tarvis aga pole tal südant.
Õieti öelda on ka tänapäeval ühiskonna küsimusis samadele otsustele jõutud, nagu jõuti vanas Kreekas ja Roomas. Läbi ja läbi kirjanduslikult positiivistatud maad on paratamatult pidanud veenduma, et vaimne tegevus ei tule ühiskonnale põrmugi kasuks, liiatigi kui taotletakse midagi ideaalset, mis peab õnnelikuks tegema kõik. Seepärast pole ei Venes ega Saksas üldjoone ja tasalülituse kestel vaimsele kultuurile erilist rõhku pandud, ennem hoiatatakse selle kui negatiivsuse – kui pahe eest. Esimese tähtsusega on ikka puhtpraktilised küsimused, näiteks: kuidas oma rahvaarvu rutemini suurendada, et oleks, keda vastasele kallale saata, kuidas vastast õhku lasta või teda mürgistada, kuidas talle teatud korral miljard pisikut kaela kallata jne.
Väikerahvaste juures on asi muidugi pisut teisiti. Ka nemad muretsevad oma rahvaarvu eest, aga mitte selleks, et oleks, keda kallale, vaid keda vastu saata, kui teine tuleb kas pommide, mürgi või pisikutega. Aga mis aitab filosoofia, kunst ja ilukirjandus, olgu ta ei tea kui eluline, kui tullakse pommide, mürkide ja miljardite pisikutega? Ei midagi! Sest milleks peaks see, kes tuleb pommide, mürkide ja pisikutega, hoolima võõra rahva filosoofiast, kunstist ja kirjandusest, kui ta ei hooli neist asjust omas koduski kuigi palju, muutes nad parimal korral lihtsaks praktiliseks abinõuks? Ja milleks hoolidagi vaimseist väärtusist, kui nad takistavad ideaalse ühiskonna loomist, mis peab tooma kõigile õnne?
Ometi talitas Platon ehk otstarbekohasemalt, kui ta selle asemel, et kirjandust tasalülitada, ennem valmis oli luuletajaid oma ideaalsest ühiskonnast välja jätma. Temal oli nähtavasti kirjandusest kui kunstist aimu, sest vististi tundis ta „Iliast” üsna hästi ja sellepärast mõistis ta, kui raske oleks esteetikaga levitada eetikat. Üks või teine peaks selle katse juures kannatama, kui ei kannata mõlemad. Platon teadis kreeka kirjanduse kaudu, et esteetika ajab eetika pahatihti umbsõlme, mida ei suuda lahendada jumaladki, vaid ainuüksi kõikvõimas Moira.
On hea, et vanas Kreekas polnud generalnaja liinijat ega tasalülitatud üldjoont, ainult nõnda võis kuhjuda see vaimne varasalv, mille riismeist oleme end toitnud paar tuhat aastat. Kuidas oleks küll lugu olnud kõigi nende suurtega, keda mälestame tänapäev aukartusega, kui poleks olnud vanu kreeklasi, kes kirjutasid ja mõtlesid, luuletasid ja leelutasid, ilma et oleksid toonitanud positiivsust ja negatiivsust? Ja mis oleks pidanud peale hakkama vaene Cervantes või Shakespeare, kui nad oleksid olnud sunnitud silmas pidama mõnda kõikeõnnestavat üldjoont? Goethe võib maamullas rõõmu pärast teise külje pöörata, et ta elas ja teotses kord Weimaris, mitte aga pärastises Potsdamis või Berliinis.
Ühiskonnad oma positiivsuse ja negatiivsusega on kadunud, aga Sophokles’ed, Dante’d, Cervantes’ed, Shakespeare’d, Goethe’d jne., kes laulsid neis ühiskondades, elavad edasi, sest et nad ei toonitanud nii väga omaaegset positiivsust või negatiivsust, vaid inimest. Ja inimene on püsivam kui ükskõik kui ideaalne ühiskond. Inimese tundmused, himud, kired on maailmas vastupidavamad kui ühiskonna ei tea kui täiuslikud positiivsused ja negatiivsused. Ühiskond surub inimese vooruste ja pahede raamistikku, aga kunstnik ja kirjanik vabastavad ta sellest. Selle vabastamise pärast ongi inimene kunsti ja kirjanduse ikka silmapaistvale kohale tõstnud.
Ajutiselt võib ju ühiskond kunsti ja kirjanduse praktiliseks abinõuks muuta, aga keda võiks see heidutada? Pealegi ükski positiivsus ei või kedagi takistada tegelemast inimesega, kui aga meil on huvi tema vastu. Ja otse pentsik oleks tänapäev küsida, on „Ilias’e” kujud positiivsed või negatiivsed? Ja kuis on lugu Don Quijote, Hamleti, Fausti, Karamasovite, Raskolnikoviga? Nende positiivsusest või negatiivsusest võis ju ainult seni rääkida, kui püsis nendeaegne ühiskond, pärast seda muutuvad nad lihtsalt inimesiks, kes armastavad ja vihkavad, kurvastavad ja rõõmustavad, maitsevad ja kannatavad, valetavad ja petavad, varastavad ja tapavad, jumaldavad ja põlgavad, naeravad ja nutavad, ilma et nad nii väga mõtleksid oma aja positiivsusele või negatiivsusele, voorustele või pahedele, neile nii juhuslikele ja kaduvaile asjule.
A. H. Tammsaare.
Eesti Kirjandusest nr. 6/1935