Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

21 Jul

Rootsilisest asustusest Saaremaal

 

 

Eesti maakondadest on Saaremaa oma eksponeeritud asendi poolest kõige enam avatud võõrastele läänest tulevatele mõjutus­tele, ja seda juba kõige varasemast ajast alates. Eriti märgatavaid jälgi on saarlaste kultuurilistesse pärimustesse, nii folkloori, keele kui rahvateaduse alal ja isegi saarlaste antropoloogilisse koostisse vajutanud rootslased. Osalt on need välismõjud kahtlemata tingi­tud saarlaste ja Rootsi elanike tihedast omavahelisest suhtle­misest sajandite jooksul. Teine osa neist seletub kindlasti aga ainult rootslaste ja saarlaste pikaajalise üksteise kõrval elamisega: rootslaste omaaegse asustusega Saaremaal ja nende sulanemisega saarlastesse.

Rootsilise asustuse omaaegne olemasolu Saaremaal on ammu tuntud tõsiasi, kuid ajaloo- ja rahvateaduslikus kirjanduses esine­vad sellekohased teated, mis kõik on viidavad tagasi C. Russwurmi üle 80 aasta eest ilmunud teose andmeile meie ranna- ja saarte-rootslastest, on mitmeti vananenud ja ekslikud. Allakirjutanul on õnnestunud avastada mõningaid seda küsimust valgustavaid uusi arhiivandmeid, mis küll on ääretult napid, kuid võimaldavad siiski korrigeerida ja täiendada C. Russwurmi poolt avaldatud arva­musi ja teha järeldusi rootsilise asustuse tekkimise ja hääbumise aja ning selle ulatuse kohta Saaremaal.

Veresidemeid saarlaste ja rootslaste vahel sõlmus kahtlemata juba muinasajal. Läti Henriku kroonikast teame, et saarlased tavat­sesid retkelda Skandinaavia rannikul ja tuua sealt kaasa sõjavange mehi ja naisi omale orjadeks, liignaisteks jne. Oleks siiski liial­dus arvata, et need sõjavangid-orjad olidki keskajal Saaremaal konstateeritava rootsilise asustuse rajajad. Orjadena sõjavangid jagunesid laiali üle kogu saare ja ei koondunud omaette asunditeks. Liiatigi teame sedagi, et ristiusustumisel lubasid saarlased sõjavangidele-rootslastele vabaduse pöörduda tagasi kodumaale.

Saaremaa rootsiline asustus on kindlasti nagu Loode-Eesti ranniku omagi keskaegset päritolu. Küsimus seisab ainult selle ajapunkti lähemas määratlemises, millal rootslaste siirdumine siia algas. Et rootslaste asumine siia ja meie rannikule üldse ei toimunud ühekordse ja suurejoonelise immigratsiooni näol, et rootslasi saabus siia pikema aja kestel üksikult ja vähemates hulkades, siis kajastub see kolonisatsiooniprotsess allikais hoopis vähe. Üksikud faktid näitavad, et rootslaste asundamine mandri rannikule algas juba XIII sajandi teisel poolel. Esmakordselt mainitakse rootslasi meil 1294. a. antud Haapsalu linnaõiguses. Saaremaalt pole meil tea­teid rootslaste kohta nii varasest ajast. Pole ka usutav, et rootslased asukatena sinna nii vara pääsesid.

Eestlastel pidi kõikjal olema põhjust suhtuda eitavalt rootslaste tulekusse. Sest see kolonisatsiooniprotsess, mida juhtisid ja soodusta­sid maahärrad, tähendas majanduslikke kaotusi ja toitumisvõimaluste vähenemist eestlastele. Maahärrad taotlesid rootslaste asundamisega kindla kalastusest ja hülgeküttimisest elatuva ja neid alasid, mis eestlastele olid seni olnud ainult kõrvalisteks tegevusaladeks, aren­dava rahvastiku kihi loomist. Teiseks püüti rootslasi rannikule asundades hoida merest eemal eestlasi ja vältida seega mererööve ja rannutunud laevade rüüstamist eestlaste poolt. Nimelt kippusid viimased jätkama neid ürgseid harjumusi kristlikulgi ajal ja häiri­sid seega meresõidu julgeolekut ning rikkusid maahärrade poolt kehtima pandud rannaõigust. Tihedalt merega seotud saarlastele pidi neil põhjustel rootslastest asukate vastuvõtmine olema eriti vastumeelt. Arvestades neid suuri õigusi ja vabadusi, -mis XIII sajandi keskel sõlmitud alistumislepingud jätsid saarlastele oma elu korraldamisel ja maa haldamisel, on usutav, et saarlased suutsid keskaja esimesel poolel tõrjuda tagasi maahärrade võima­likud katsed tuua siia rootslasi. Saarlaste õiguslikus seisundis ja suhetes maahärradega toimus põhiline muutus 1343. — 45. a. äpardu­nud vabadusvõitluste tagajärjel: nende senised õigused ja vabadused kaotati, elu suruti mandrieestlastega lihtlastesse raamidesse. Uutes oludes pidi maahärradel olema kerge asundada rootslasi ka Saare­maa rannikule. Esimene meieni säilinud teade rootslaste siia tulekust ongi pärit XIV sajandi lõpust. Järgnevast sajandist on teateid pisut rohkem. Ent XVI sajandist pärinevad teated kompaktsete rootsi asundite kohta Saaremaal ja see, et nad siis olid juba eestistunud või eestistumas, lubab pidada rootslaste Saaremaale asumise peamiseks ajaks just XIV sajandi lõppu ja XV sajandit. Siis oli rootslaste siia asundamiseks ka teatud loomulikke eeldusi ja vajadusigi, sest saarlaste vabadusvõitluse tagajärjel jäi siin näh­tavasti päris rohkesti talusid sööti. Allikainese nappuse tõttu on muidugi võimata öelda, missuguses ulatuses rootslasi asundati seni kasutamata seisnud maadele, missuguses ulatuses nende siia asundamisel leidsid kasutamist tühjaks jäänud talud, või missuguses ulatuses neile tehti ruumi saarlasi sunniviisiliselt teisale paigutades. Tõenäoselt tulid arvesse kõik need võimalused. Iseloomulik on selle juures see, et rootslaste asundused kujunesid siingi peamiselt just rannikule; sisesaarele satub ainult üksikuid rootslasi, kes seal eestistusid nähtavasti juba esimese põlve kestel.

Tulles rootsilise asustuse ruumilise ulatuse ja paiknemise küsi­muse juurde, märgime kõigepealt ära Russwurmi arvamused. Tema arvates olnud Sõrve keskaegne asustus ülekaalukalt rootsiline, teistest rootsilistest asundeist nimetab ta Rootsiküla Kihelkon­nal, Rootsivere küla Muhus ja Suur- ning Pisku-Rootsi küla Pühas Vätta poolsaarel. Loendatud paikade kõrval peab ta rootslaste omaaegse olemasolu võimalikuks veel Lõmmaias Kihelkonnal ja siin-seal Pöide ja Valjala kihelkonnas. Et Russwurmil polnud rootsilise asustuse ulatuse määratlemisel kasutada pri­maarset allikainest — keskaegseid läänikirju ja vanemaid meieni säilinud maaraamatuid —, siis rajas ta oma seisukohad kaudsema­tele allikatele — kohanimedele ja jutustavale traditsioonile. Säärase alusmaterjali tõttu osutuvad Russwurmi väited mõneski suhtes eks­likuks, nagu seda järgnevas ka näeme.

Arvamus, et keskaegne asustus Sõrve poolsaarel oli ülekaalu­kalt rootsiline, pärineb Liivimaa rootsiaegselt ajalookirjutajalt Thomas Hiärn’ilt. Viimase teatel kuulnud ta sõrulastelt, et kuigi nad ise enam ei räägi rootsi keelt, olnud nende esivanemad siiski rootslased ja isegi nende vanemad kõnelenud rootsi keelt. Sellele kontrollimatule suulisele traditsioonile, mille kandepinna suuremas ulatuses tõsiselt kahelda tuleb, rajanebki Russwurmi väide rootsilise asustuse kohta Sõrvel. Hiärn on kindlasti liiga kergekäeliselt üldistanud üksikutelt sõrulastelt kuuldu kõigi sõrulaste kohta. Sest kõik keskajast säilinud andmed, läänikirjad jt. ürikud ja samuti ka kohanimed, näitavad, et Sõrve poolsaare asustus oli eestiline ja et seal ei kujunenud keskajal ühtki suuremat rootslaste asustus- ja maksustusühikut — ei küla ega vakust. Keskaja lõpul kandsid kõik neli Sõrve vakust (Salme-Anseküla, Kaimri, Torgu ja Sääre) nn. „gieseler’i” ehk pantvangi andmise kohustust. Saarlaste alis­tamise aegadest pärinev pantvangi andmise koormis oli puhteestiliste alade koormis, mida rootslastelt ei nõutud mitte kunagi, ka mitte siis, kui nad olid juba eestistunud ja kaotanud täielikult teadvuse oma rootsilisest algupärast. Et poolsaare valitsevalt eestilises asustuses leidus siin ja seal ka üksikuid rootslaste talusid, see on kindel. Seda näitavad otsesed allikteated ja seda võib järeldada ka mõnesugusest kaudsemast materjalist.

Saare-Lääne piiskop Peeter Wetbergi ja Riia linna vahelises kohtuprotsessis Saaremaa kuuluvuse pärast esines 1490. a. piiskopipoolse tunnistajana teiste hulgas 94-aastane sõrulane, kelle kohta lausutakse järgmist: honestus vir Jacobus Nicolai colonus partis insulae, quae dicitur Sworue .,. ex insulct Gotlandia oriun-dus, pater eius vocabcitiir Nicolaus Nieolai… Testis dicif se trahera moram in insula Osilia et sant nonaginta anni, quam primum venit in Osiliam et ibidem adhuc residet. Erat pner quatuor annorum quando eandem intrauit!. Seega tuli Jacobus Nicolai Sõrvele XIV ja XV sajandi vahetusel. See on üldse ajaliselt kõige kaugemale tagasi ulatuv teade rootslastest Saaremaal. Rootslased võiksid oma võõrapärase „liignime” tõttu olla ka järgmised samas protsessiürikus esinevad sõrulased: honestus vir Jaeobus Brant ja honestus vir Olauus de Berge, mõlemad põlised saarlased (nati et educati in Osilia), esimene umbes 70 ja teine 102 aastat vana. Lisaks võõrapärasele „liignimele”, mis muidugi võib olla ka tõlge eestikeelsest, on viimati nimetatu eesnimigi tüüpiliselt rootsiline. Arves­tades kõigile siin nimetatud talupoegadele antud austavat epiteeti — honestus uir — võiks pidada neid vabatalupoegadeks. Branti nimelisi talupoegi kohtame Sõrvel veel XVII sajandilgi, kuid siis ei erine nad küll millegagi puhteestinimelistest seisusekaaslastest.

Arvestades 1492. a. piiskop Johannes Orgase poolt Philippus Hinrikupojale ja Andreas Magnusepojale antud vabaduskirja varem nende isa Hinrik Martepoja valduses olnud 2 adramaa suuruse talu kohta Kaimri külas, olid kirja saajad rootslased. Nimelt vabasta­takse nimetatud talupojad kõigist saaremaistest orjustest ja koor­mistest, välja arvatud nn. vana hinnusena piiskopile aastas manstav 3 laevanaela teravilja, kirikhärrale antavad koormised ja talurahva vakusepeoks antav 1 laevanael teravilja, ka pidid talu saajad vastu­tasuks saadud vabaduste eest ilmuma tarbekorral oma hobuste ja relvadega välja kiriku kaitseks nagu teised rootslased 1529. a. kinnitas piiskop Jürgen selle üriku, kuid talu omanikke kohustati nüüd ka teotööks — 6 päeva aastas: 3 päeva viljalõika-miseUs ja niitmiseks, 3 päeva selle koristamiseks. Kas selle uue kohustuse pealepanemisega lakkas kohustus relvateenistuse alal, pole teada. Võib-olla selguks see vabaduskirjadest, kuid kahjuks pole säilinud neid. Tunneme nende kirjade sisu ainult reduktsiooni-komisjoni protokollide kaudu. Nähtavasti jagunes see talu õige varsti kaheks, mis 1592. a. maaraamatus kandsid Herman Bischof ja Laur Philipp nime. Esimest talu võime allikais jälgida vähemalt 1645. a., kuid 1627. a. alates kaob maaraamatuist märkus selle talu vabaduse kohta. Laur Philipp-nimeline talu jagunes XVII sajandil kaheks, mis Villuste talude nime all saavutasid XVII sajandi lõpul kinnituse oma vabadusele ka reduktsioonikomisjonilt. Nagu näi­tab nimi, olid talude omanikud siis juba eestistunud. Villuste vabatalud kaovad Põhjasõja ja katku laastuse tagajärjel. Nähtavasti surid talude elanikud viimseni, veel 1731. a. seisid need talud tühjalt.

Veel üks teine keskaegne vabatalunikke perekond võiks siin olla rootsilist algupära. 1461. a. läänistas Saare-Lääne elekt Johan­nes Salme külast Arent Gohs’ile (Hohl’ile?) 1 adramaa suuruse talu, mis varem olnud Wilke varn Gripswalde, keda hüütud ka Wilke van der Salme’ks, valdamisel. Talu saaja on kohustatud maksma piiskopile ainult vana hinnust (4 vakka teravilja aastas). Arent Gosz’i nime all läks see vabatalu XVI sajandist XVII sajan­disse ja jaguneb siis kaheks Arne (ka Arni) taluks. Sajandi lõpul kinnitas reduktsioonikomisjon Arne Hansule ja Arne Ottile nende endised vabadused. Nagu Villuste talud kadusid ka Arne talud, tühjudes katku ajal, XVIII sajandi algusel.

Et rootsiline element Sõrvel teatud mõju siiski avaldas, seda näitab ka rootsipäraste isikunimede, nagu Olaf, Erik, Matz jt. esi­nemine siin XVI ja XVII sajandil. Et võõrapäraste nimede kandjad alati rootsilist algupära oleks, on vaevalt usutav. Samuti ei tähenda võõrapärane „liignimi” mitte alati võõrast päritolu. Sõrves koh­tame XVII sajandi algul talunimesid Hindrich Tolck, Jacob Bue-tingh, Oloff Tholl, Hermen Scheidt, Johan Knubbe, Laur Dantz, Schweder Meyer, Paul Winter. Nende kandjatest võiks mõnigi olla rootsilist algupära. Liialdamisest siin peab meid hoidma tagasi teadmine, et maaraamatute koostajad olid sakslased, kes mõnegi eestikeelse „liignime” andsid edasi tõlkes.

Rootslaste asundamisel ei antud tulijatele kõikjal võrdseid õigusi. Kohtades, kus kujunesid kompaktsed rootsi asulad, varustati uus­asukad tavaliselt erilise rootsi õigusega (ka siin oli muidugi eran­deid), mis andis neile teatud edemusi eestlaste ees. Et Sõrvele tuli ainult üksikuid rootslasi, siis need nähtavasti ei saanud piiskopilt suuremaid soodustusi, välja arvatud muidugi vabatalupoja õigused saanud rootslased, ja elasid oma eesti soost seisusekaaslastega enam-­vähem võrdses õiguslikus asendis, mis omakorda pidi kiirustama nende sulamist enamusrahvusse. Nähtavasti oli see protsess teos­tunud juba keskaja, hiljemalt XVI sajandi lõpuks. Vähemalt ei kõnele siis enam allikad siin rootslastest. Üksikuid rootslasi tuli Sõrvele veel XVII sajandilgi. Ent need sulasid nähtavasti otse­kohe eestlastesse. Keskvõim ei andnud nüüd seesugustele tulnuka­tele mingeid suuremaid soodustusi kui eestisoost uusasukaile.

Kõige arvukamalt elas keskajal rootslasi Kihelkonnal. Teata­vasti jagunes see kihelkond keskajal piiskopi ja ordu vahel. Piis­kopile kuuluva Lõuna-Kihelkonna kaheksast vakusest olid kaks root­silised. Kahjuks see ürik, mis just öeldut konstateerib, ei anna meile nende rootsiliste vakuste nimesid. Kaudsete andmete põhjal võiksime pidada rootsilisteks Lõmmala ja Leedri (XVI saj. ürikuis: Lemmall ja Letteuer, Ledeuer jne. kujul) vakust. Nimelt ei kanna need kaks vakust seda eespool juba mainitud „gieseleri” andmise kohustust ja nendel lasuvad vakusekoormised on XVI ja XVII sajandil mõõdukamad naabervakuste omist. Veel 1562. a. rõhutab maaraamatu ekstrakt siinseid rootsi vakuseid, kuid 1592. a. maaraamat enam ei eritle rootsi ja eesti vakuseid. Nähtavasti oli eestistumise protsess juba lõpule jõudnud või jõudmas, millest kõnelevad ka eestilised talunimed võõrapäraste hulgas. 1592. a. loendatakse Lõmmalas järgmisi talusid: Maz Hase, Steffen Möller, Berendt Hansz, Laurens Stein, Tonnies Schubbe, Laur Jurg, Jürgen Jack, Thomas Laurens, Jürgen Meltens, Clawes Vstall, Mart Vstall, Paul Vstall, ja Leedris: Rosta Peett, Diderich Peneken, Jürgen Peneken, Meldo Han, Arent Han, Himmy, Koppelman, Jacob Buszbasz Hansz Kleinschmidt Nicla Anna Arendt Hermen Jacob Vstall ja Niclas Vstall. Uustalude esinemine tõendab vahepeal söötis olnud talude taasasustamist. Aja jooksul unustati oma rootsi­line algupära täiesti. Kui reduktsiooni ajal nõuti seletust, miks need vakused on vabad „gieseley” kohustisest, siis teadsid talupojad sele­tada ainult seda, et nemad ja nende esivanemad on sellest koormisest olnud alati vabad, kuid põhjust nad ei teadnud. Rootsinimelisi talusid kohtame XVI ja XVII sajandil veel teisteski Lõuna-Kihelkonna vakustes. Koimlas leidus 1592 koguni kolm säärast talu Rozemes Hans, Rozemes Jack ja Rozemes Maz. Samuti leidus siin teisi võõrakõlalisi talu- ja rootsipäraseid isikunimesid. Need olid siiski üksikud rootsi talud eesti talude hulgas. Kompaktne rootslaste asula kujunes siia keskajal Rootsiküla näol veel Kihelkonna lahe kaldale. Piiskoplikku Rootsiküla mainitakse allikais esmakord­selt 1515. aastal, mil siin läänistati Jürgen Lodele, varemini õndsa Lange Hinricku valdamisel olnud kõrtsikoht ühes 1 üksjalaga. 1558. a. nimetatakse samas veel 1 üksjalga ja üht 2 adramaa suurust mõisakohta millel elavat 4 üksjalga. Nähtavasti läks Rootsi­küla terves ulatuses juba XVI sajandil erakätesse ja sai aluseks samanimelisele mõisale.

Ka Ordu valduses olevas Põhja-Kihelkonnas ehk Suur-Kihelkonnas, nagu teda siis ka nimetati, elas rootslasi. Vastu piiskopi alade piire leidus siingi kiriku läheduses rannal Rootsiküla nimeline rootslaste asula. Esmakordselt mainitakse seda küla allikais 1562, millal Maasilinna foogt läänistas Heinrich Wredele Kihelkonnal ühes Undva (Hundawische) ja Kõruse (Kõrbe) 1 1/2 vakusega ka Rootsiküla (das Schwedische Dorff) 4 üksjalaga. 1570. a. lisas hertsog Magnus samale Tappemecke (hilisem Tammese) vakusest Keuell (praegune Kehila) külast 4 adratalu (a 1 adramaa): Matz Rots, Peter Rots, Rothsze Hansz ja Matz Kohesz ning sealt­samast veel 1 1/2  tühja adramaad. Kehilat võiks nende andmete kohaselt pidada rootsi külaks. Üht Rohzi Wellj nimelist talu maini­takse XVII sajandi algusel ka Undva külas, kas neid seal varem rohkem leidus, pole teada, sest küla talulise koostise kohta puudu­vad varasemast ajast teated.

Rootsiline asustus oli keskaegses Kihelkonnas seega ulatuslikum, kui seda on arvatud seni. Rootslaste suuremale arvule siin vihjab seegi väike märge Kihelkonna kiriku visitatsiooniprotokollis aas­tast 1522, mis kõneleb püha Olafi auks asutatud talurahva gildi olemasolust siin. Selle gildi varalaegast säilitati Kihelkonna kiri­kus püha Olafi nimelises kabelis. See on vist ainus teade talu­rahva gildide kohta Eestis, Skandinaavias olid nad keskajal üsna tavalised. Pealegi on Olaf tüüpiline Skandinaavia pühak, eriti meresõitjate kaitsepühak. Olafi kultusele näitab seegi, et rootsilistest isikunimedest oli Kihelkonnal XVI sajandil kõige levinum Olaf.

Vaatamata suuremale arvule ja rahvuslikele asunditele ees­tistusid aja jooksul ka siinsed rootslased. See protsess algas juba keskajal. Keskaja lõpul üldiselt siinseid rootslasi käsitleti siiski eestlastest rahvuslikult ja õiguslik-sotsiaalselt seisundilt erineva rüh­mitusena. Rootslased tunnetasid seda erinevust nähtavasti ka ise ja pidasid suhteid emamaaga, eriti just Ojamaaga, kust Lääne-Saaremaa rootslaste algkodu arvatavasti otsida tulebki. Ojamaalastega sidusid neid nii majanduslikud kui ka perekondlikud vahe­korrad. Kihelkonnalt päritolevad rootslased siirdusid teenistusse Oja­maale, abiellusid seal jne. Taani ajal siinsete rootslaste eestistumise protsess nähtavasti kiirenes. XVI sajandi lõpul ei rõhutata enam endiste rootsiliste asundite elanike rahvuslikku erinevust teistest saarlastest. Lõpule võis see protsess jõuda järgmise sajandi algusel. Arvatavasti tingis seda protsessi ka see tõik, et mitmed rootslastest asustatud kohad läksid erakätesse, kes oma huvides püüdsid kaotada maahärrade poolt rootslastele varem antud kergen­dusi, lähendades sellega rootslasi eestlastele sotsiaalselt. Russwurm esitab traditsiooni, et Rootsiküla rootslased siirdunud mõisa rajamisel sinna sealt Hiidu, sest elu muutunud kohapeal liiga raskeks. Selleski pärimuses võib peituda terake tõtt. Tühjadesse taludesse, missuguseid nähtavasti tekkis ka teistel põhjustel neil rasketel aega­del, asusid eestlased ja sattusid järjest lähematesse kokkupuudetesse rootslastega, sulatades mõne aja kestes viimased endasse täielikult.

Karjast on meil esimene teade rootslaste kohta a. 1519, millal piiskop Joh. Kyvel läänistas siit Matthias Tittferile Oders (ka Ader-selle, Oderselle jne.) nimelisest rootslaste külast 3 üksjalga. Veel samal aastal antakse terve see rootslaste küla ühes Roobaku mõisaga ja terve rea taludega teistes Karja kihelkonna külades Johan Titt­ferile. Addersell nime all kohtame seda rootslaste küla ka 1555. ja 1561. a. läänikirjades. Ka need kirjad ei lisa andmeid küla suuruse kohta. Viimast korda nimetatakse seda asundit allikais 1627. aastal, millal külas oli 3 talu (Rabba Thomas, Ranna Mick ja Lauri Bendix), kelle valdamisel oli 2 adramaad põldu, kuid need talud ei tasunud oma põllusaagilt hinnust, nagu seda tegid Saaremaal adratalupojad, vaid andsid kümnist, mida saarlastest kandsid ainult üksjalad. Mõned hilisemad andmed iseloomustavadki neid talusid üksjalakohtadena. Nagu 1627. a. talude loend näitab, olid endised rootslased muutunud eestlasteks, kui neid üldse võib pidada endiste asukate järglasteks. Sest peab pidama meeles seda, et XVI sajandi teise poole rahutute aegade tagajärjel tühjus ka Saaremaal hulka talusid. Küla lähem lokaliseerimine pole käes­olevas võimalik. Nähtavasti asus ta rannikul kusagil Pamma ja Karja idapiiri vahel.

Rootslasi näikse olevat elanud ka Pamma külas. 1561. a. läänis­tas herts. Magnus ühes Parasmetsa mõisaga Heine v. Hofe’le Pamma külast lVg adramaa suuruse Roetze Hans-nimelise talu. 1647. a. koosnes Parasmetsale kuuluv osa Pamma külast järgmistest talu­dest: Rohtzi Adam, Rohtzi Martt, Rohtzi Laur ja Keya Tonnies ning samale mõisale kuuluvas Meiuste külas nimetatakse samal ajal Rohtzi Rohs-nimelist talu. Läänistamata jäänud Pamma küla osas mainitakse 1645. a. Rozi Hermen-nimelist talu. Need Rootsi-nimelised talud ei erine XVII sajandi keskel koormiste ja kohustuste poolest naabertaludest, ka ei rõhuta allikad nende pidajate rahvus­likku erinevust teistest, mistõttu võiks arvata, et nende talude pere­mehed olid siis tegelikult juba eestistunud, nende omaaegsele rootsilisele algupärale näitasid veel ainult talude nimed.

Russwurmi oletatud omaaegse rootsilise asustuse võimalikkust Poides tuleb eitada täies ulatuses. 1569. a. vakuraamatus ei leidu säärasest asustusest jälgegi. Üksikuid rootslasi sattus aegade kestes muidugi ka siia — 1569. a. vakuraamatus mainitakse Rotze Hannus (Rahulas), Rotzeme Peter (Ardlas), Rotszi Hansz (Mägi-Kurdlas), Rozepill Jurg (Kõigustes), kuid nende üksikute siia eksimine ei tähista veel mingit rootsilist asustust.

Muhus räägib rootslaste keskaegse asustuse kasuks Rootsivere küla nimi. Esmakordselt esineb meile see nimi vakusenimena 1569. a. vakuraamatus, milles aga ei leidu sõnakestki vakuses ela­vate talupoegade rootsilisusest. Ka ei erine nende koormised ja kohustused millegi poolest naabervakuste omist. Talud olid nimetatud aastal siin järgmised: Gorrius, Jan Hannus, Tomas Kowhant, Kerstick Jan, Porsze Lawr, Kowwe Lull, Hanto Tomas, Peterken, Michell, Kaddeke Pert, Scheffer Matz, üksjalg Towse Jack ja vaba-talunik Asmus. Järgmise aasta vakuraamatus kannab viimane Kogge Asmus nime. Ka nimelise koostise poolest pole see vakus kuidagi erinev teistest vakustest Muhus. Nagu XVII sajandi alguse andmed näitavad, kuulus sellesse vakusesse Rootsivere, Koguva ja Nautse küla. Vähemalt esimese suhtes peame oletama kas kõigi või jälle osa talunike rootsilist algupära. Keskaja lõpuks olid selle elani­kud aga kõik eestistunud. Kogge Asmuse vabatalu ürgsus pärineb teatavasti ordumeister Wolter v. Plettenbergi poolt muhulasele Han­sule 1532. a. antud vabaduskirjast. Russwurmi arvates võiksid ka selle talu elanikud olla rootslased. Eriti kõnelevat selle kasuks nimi Koguva (varem ka Kogge, Koggi, Kockwa jne.), mis tuletuvat sõnast „kogg”, tähenduses laev. Võimatu see muidugi pole, kuid seda pole ka midagi tõestamas. Russwurmi katset Koguva nime algupära selgitada ei saa siiski pidada lõplikuks. Et nimetus Kogge, Koggi, Kocke jne. esineb Saaremaal mitmel pool, XVI ja XVII saj. eriti rohkelt talunimedes, siis näib olevat õigem tuletada nime „Koguva” mõnest vanaeesti isikunimest.

Üksikuid rootsi nimedega talusid leidus XVI sajandi lõpul küll Muhu teistes vakustes: Rotzi Hint, Rotse Simon (Tamses), Rotze Martt (Võllas) ja Rotze Hannus (Hellamaal)

Suurem rootslaste asustuspesa kujunes keskajal Püha kihelkonda Vätta poolsaarele. Esmakordselt mainitakse seda rootslaste asundit 1497. a., millal Reinholt Drulsshagen müüs Hans Roden’ile Kaarma ja Püha kihelkonnast rea talumaid, muuseas l gesinde belegen i. d. Schwedischen dörpe to Veitel. Järgmisel sajandil läks üksikuid talusid siit veel erakätesse, enamuses jäid rootslaste talud siiski läänistamata. 1592. a. oli Vättas rootslaste valdamisel 11 1/2 adramaad põldu, millel asus 15 asustatud ja 1 tühi talu. Talud olid järgmised: Jurg Heist, Maz Heist, Penno Beidlen, Mart Domher, Martt Bresiek, Maz Aszick, Laur Aszick, Andresz Pusep, Peter Schwarte, Oloff Schwarte, Simon Schwarte, Maz Huldenick, Ewolt Prall, Wilhelm Prall, Nan Bracht ja tühjana Rein Heist. Nagu näeme, esines juba ka eestilisi nimesid. 1645. a. tõusis talude arv siin 21-le. „Liignimelises” osas on talunimed peaaegu eranditult endised; ainult „Pusep” on asendatud „Timmerman’iga”. Saaremaa rootslastest säilitasid Vätta omad kõige kauemini oma rahvuse. Kindlasti mõjus sellele kaasa see tõik, et nad säilitasid veel kogu XVII sajandil oma, eest­laste omast erineva õiguslik-sotsiaalse seisundi. Veel XVII sajandi lõpul nimetatakse neid rootslasteks, kuid mitmed kõrvaltõigad näi­tavad, et nad olid seda siis vähem etniliselt kui just õiguslik-sotsiaalselt seisundilt. Vene aja algusel kadusid need viimasedki vaheseinad ja Vätta rootslased sulasid nüüd täiesti saarlastesse. 1731. a. revis­jon ei eritle neid enam teistest saarlastest. Ainult Suur- ja Pisku-Rootsi küla kõnelevad nüüdki veel rootslaste kunagisest asustusest Vätta poolsaarel.

Oleme eelnevas peatunud kõigil rootslaste omaaegsetel asukoh­tadel Saaremaal. On kindel, et üksikuid rootslasi sattus ka mujale, siin nimetamata jäänud kohtadesse. See nähtub allikaistki, kuid üksik­tulijatena sulasid need kohe saarlastesse. Sääraste üksikute roots­laste suhtes jääb seegi võimalus, et nad on pärit Saaremaa enese rootsilistest asunditest, milledega eesti küladel pidi juba varakult tekkima tihedaid majanduslikke ja perekondlikke suhteid. Seesuguse suhtlemise tulemusena rootslased lõpuks muutusidki eestlasteks ja tekkisid need kultuuripärimused ja sadestused, millele vihjasime kirjutise algusel ja mida võime saarlaste elus-olus märgata veel tänapäeval.

Ε. Blumfeldt

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 3-4/1936

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share