Eesti kunst ja seltskond
Kunsti, kunstnike ja seltskonna vahekord on alati niisugune olnud, et kunstiarmastajate ringkonnad selle hindamiseks tihti küllalt kibedaid sõnu ei leia.
Rahulikul, objektiivsel vaatlemisel, silmas pidades domineeriva kihi piiratud vaimseid huvisid ja selle kõrval otse laiutavat ainelise omakasu isu, mis suurema osa inimeste iga mõttekillukest iseloomustab, võiks ehk üsna rahulikult tähendada, et niisugune vahekord päris loomulik on ja paremat kunagi oodata ei maksagi. Kunstnike vaimuelu tungib pilvede taha, seltskond sibeleb maiste asjadega mustal maapinnal, missugune mõistlik side neid kahte ilma kõlbakski ühendama ?
Kuid ometi võitleb ju seltskond (ta tõendab seda alati) inimkonna vaimukultuuri pärast, ta lõhub vanu ja ehitab uusi tsivilisatsioone, loob uusi ühiskonna vorme ja kasvatab ainelisi varasid selleks, et vaimul võimalik oleks kõrgele lennata. Nii peavad aineline ilm ja vaimu ilm ikkagi üksteisega käsikäes, üksteise najale toetades liikuma ja arenema.
Kui meie aga näeme, et seltskond süües ja juues ja ahnuse luupainajast piinatuna sõgedaks jääb kõige vastu, millest ta pühapäeva-mõnus heal silmapilgul ilusaid sõnu teeb, siis ei saa seda vahekorra kibedust mitte allakriipsutamata jätta. Arvamises olles, et üks ega teine seletus vahekordi muuta ei suuda, on ometigi tarvis paljudele ütelda: Teie mõnus härrasmehelikkus pole mitte veel kultuur, väid üsna harilik vandalism, mis ikka ja alati tõsise kultuuri juuri on närinud . . .
Eriti Eesti kunsti ja seltskonna vahekorra juure üle minnes, tahaksin algada vana A. Weizenbergiga, kes eluaeg kunstiga mässanud on ja lõpuks ainult niikaugele jõudnud, et praegune põlv tema töövilja mitte kõrgelt ei suuda hinnata. Vaikselt mööda minnes tema talendi omadusest, tahaksin neid tema arvamisi kunstist ja seltskonnast tarvitada, mida talle pikk eluvõitlus kätte õpetanud (selles peitub tingimata üks tema tegevuse kiduruse põhjustest).
„Postimehe” juubelialbumis on avaldatud järgmised A. Weizenbergi mõtted sellest, kuhu meil kunstiga tuleks püüda. Me loeme: „noortel inimestel ei maksaks mitte nii väga kunsti tegevuse kallale kippuda, sest sellel ei näi enam otstarvet olevat. Kui keegi piltpostkaardi joonistamisega veel leiba loodab teenida, siis tehku ta seda. Päris kunstis — saavad edasi ainult üksikud, need, kes tõesti suured ja keda õnn kui sülelast hellitama juhtub. Teised, suur hulk ei leia õnne, kunstniku tee on enam kui iga teine — ohaklik!“
Nii käib vanamehe hoiatus noorematele, mitte asuda sellele elutööle, mille eest temale alles hiljutisel juubelil mitmelt poolt loorberid anti.
Ärgu püütagu arvata, nagu oleks see Weizenbergi poolt tema oma elu paleuste eitamine. See pole mitte elu valurikastelt teedelt kaasatoodud hauakaevamise mõte kunstipüüetele, vaid rohkem meeleheitmise lõppresultaat ülepääsmatult kuristikult, mis kunstipüüdeid ja seltskonda lahutab.
Piinliku uudishimuga loeme ja kuuleme, kuidas Eesti esimesed kunstnikud kodumaalt pimeda ja rumala teorahva ridadest haritud ilma tõttasid — üksinda ja mahajäetult nagu kotkapojad õnne otsima. (Olgu tähendatud, et mõned Saksa paremad mehed neid tol korral toetasid).
Kodumaa ei teadnud neist midagi, ei võinudki mõista nende hulljulgeid kavatsusi, sest kodumaa „teomeestele ja Mulgimaa taludeostjatele“ polnud kunsti tarvis.
Imeveidrana eluga naljaheitmisena on see tundunud meie laialdastele ringkondadele, kui mõned kunsti nimel valmis on olnud kandma igasuguseid ainelisi ohtusid, — selle asemel, et korraliku inimese moodi korralikku kodanlikku teenistust pidada.
August Weizenberg läks üksinda ilma — 50 a. tagasi.
Kuidas on lugu praegu meie kunstnikega?
Kas on seltskonna ja kunstniku vahekorra probleem lähenenud paremuse, üksteise mõistmise ja hindamise poole?
Meile on kõigile väga selge ja käegakatsutav Eesti igakülgne kiire edenemine. 50 aasta kestes on meile kasvanud suurearvuline linnaseisus, meil on jõukad maaomanikud, kuni rüütlimõisate peremeesteni, meil on suuräripidajad ja laevade omanikud ja õige tugev haritlaste pere, meil on kirjaoskus, rahvuslik iseteadvus ja rahvuskultuurilised paleused jne. jne.
Ja kunst ja kunstnikud ?
Neid ei ole enam üks, ehk kaks, vaid hea salgake. Vähemalt esimese kunstinäituse aeg julgeti meil mõtteid avaldada, nagu võiks meie varsti Soomega võistlema hakata.
Varem elas üks, ehk kaks kunstnikku iseenese teada, nüüd elab see salgake jällegi oma ette, — ilma mingisugusest seltskondlikust toetusest.
Meie kunstnikud on teatud ja teadmatud „kunsti kuldvillaku järele rändavad avantüristid”, kes oma püüdmiste katsetega nagu Jumala sõnu on pildunud vastu tumme kiviseinu.
Kui mitmed neist on murdunud poolel teel, poolikut tööd tehes!
Huvitav on siinkohal küsimus, kas meie kultuur tõesti enese programmi kunsti kui tarvilikku nähtust pole vastu võtnud? Kas avalik arvamus ja seltskondlik töö kaasa pole mõjunud seks, et kunst meil õitsele võiks pääseda? Või on meie hinge deemonid liig võimetud loovaks tööks?
Peab otsekohe tunnistama, et avalik arvamus meil kunsti vajadust pealtnäha väga tõsiselt hindab. Vanemuise ja Estonia teatrimajade ehitamine kõneleb ise juba kaaluvaid sõnu. Ja iga mõõduandvama ajakirja reklaamis seisab lipukirjaks — poliitika, kirjandus, kunst!
Iseäraldi on kunstipüüetest ka palju ilusaid sõnu ilma saadetud.
Meie loeme näiteks „Postimehe“ 1906. a. numbrist:
„Kunsti püüetel on iseäranis väikerahvaste juures suur hariduslik tähendus. Kui tahetakse kultuuriliselt edeneda ja eluvõitluses seisukohta pärida, siis võetagu Eesti kunstikoja kindlustamise asjast kahe käega kinni. Sest kunst on üks suurematest teenäitajatest edenemise sihi poole. . . Kunst ja haridus on suurtükid, mis meie oma kindluse harjale üles seame. . . Rahvas peaks nende vastu, kellel kunstipõllul andeid ja loomevõimu on, kui oma võitud meeste peale vaatama, kelle püüetest ja töödest tulise armastusega osa võetakse.”
Sarnaseid seletusi ja teoreetilisi targutamisi on meil palju igas programmis, teatri õhutustes, juubeli sõnades, kirjanike matustel jne. Neis seletustes on kunst kõrges hinnas ja kunstnikud on haruldased ilu ja pühapäevaliku toojad rahvale.
Aga tegelikus elus ununevad ilusad sõnad ja hall argipäeva vammus katab kõike meie tegevust.
Kunstnik, see sõnademängus kiidetud ilu preester, jääb üksi meie keskele — kui „haige ollus”, kui „väärelement rahva terves organismis”.
Pilku heites kunstnike ainelistesse oludesse, võime kinnitada, et need olud nüüd mitte palju paremad pole kui varem, olgugi, et meie, nagu tähendasin, igas muus asjas palju edenenud oleme. Et meil kunsti tarvitajad puuduvad, siis on loomulik, et kunstnik ainult enesele töötada võib.
Ostjate puudusel sünnivad elutingimised, vaevased suurte tööde inspireerimiseks. Kunstnikest võib meil vaevalt keegi kiidelda aineliselt mureta olekuga, mis loomistööle väga tarvilik.
Ei, meie kunstnikud võivad kõnelda ainult külmadest pööningu tubadest, kus puudub tarvilik valgus ja ruum lõuendi ülesseadmiseks. Lihtne leivanälg on mõnegi neist, uputanud tõmbavate postkaartide joonistamisse, lae maalimisse, ehk on sundinud joonistuse kooliõpetajana elupäevi „maha elama”.
Meil imestatakse väga Tartu üliõpilaste elu, ja seda julgust ja püsivust, millega need noored karjeristid viletsatele ülikooli aastatele vastu lähevad. Ei ole ju ime kodumaal, oma meeste hoole all, vanemate kõditatud enesetunde toetuses neli-viis aastat virelda, seks et varsti saada „eeskujulikuks“ tohtriks, advokaadiks ehk õpetajaks: küll elu hoolitseb selle eest, et väikesed võlad varsti tasutud ja mehed varsti lugupeetud „ontliku“ seisukoha pärivad.
Tähelepanemata jäädakse aga selle hulljulguse vastu, millega meil üksikud kunstijüngrid väljamaa kunstilinnadesse tõttavad — teades, et elumõnusused kunagi garanteeritud pole. Ei tule neile kodust ühtki sooja sõna ega rubla järele, ei aita neid ka võõras linn. Ja seal nad siis virelevad vahumäärijatena habemeajajate juures, bonnedena herraste laste taga ja kerjusmängijatena rikaste akende all.
Teame väga hästi, kuidas parem orelikunstnik päälinnas nende viiekopikalistega elas, mis sõprade käest saadi; teame, kuidas seltskondlikud ettevõtjad praegugi temale kontserdi eest vähem maksa söandavad, kui oreli lõõtsatallajale.
Teame ka seda, kuidas Juhan Liiv „valla vaesena” suri ja kuidas ajalehed kirjastaja Pihlaka pilte trükkisid tema juubeliaastal — rõõmujoovastuses teatades, et Pihlakas „visa“ tööga Eesti jõukamaks ärimeheks saanud
Sisemine piin ja häbipuna tõuseb palgesse nende pärast, kes selles midagi õiglusevastast ei näe, kui röövmajapidamise abil ärimehed rikkaks lähevad nälgivate kirjanike arvel.
Karikatuuride joonistaja Erik Obermanni traagiline surm Vahemere kallastel kohustab nii mõndagi meist, kes me julguse võtame endid kultuuriinimesteks pidada, silmi maha lööma.
Meeles on paljudel ka see, kui madalaid honorare (kui ma ei eksi — 75 rbl.) oli sunnitud E. Kirjanduse Selts kunstnikele pakkuma „Kalevipoja” ilustuste võistlustööde eest.
Ja siis imestame veel, miks meil ei sünni Rubensid ja Rembrandtid?! Kas on sajad üliõpilased palju suuri teadusmehi andnud? Kas võib ette kujutada peenemaitselist kingseppagi, kui kingade tarvitajaid ei ole?
Töötades niisugustes oludes, alalises aineliste murede pingutuses, on nii mõnedki meie kunstnikest kunstile annud kõik oma jõu ja hoole ja armastuse. Peab olema palju julgust enese ohverdamiseks, et neis tingimustes algupäraseid mõtteid ja tundeid püüda algupärastesse ilu vormidesse voolida. Vaesus, — ja sisemine kohusetunne oma kunsti ja südametunnistuse vastu ja saatuslik annete kidunemine purustavad meie kunstnikes ka füüsilise jõu ning täidavad hinge kibedustundega nende vastu, kes neid on maha jätnud.
Seda hingepiina jäävad nemad üksinda kannatama, sest hinge valude vaigistamiseks pole mitte ämmaemandaid.
Kõike seda oludest tingitud annete väljapõlemist silmas pidades, mõistame, miks meil nii mõnigi inimene enne vaatepiirilt kaob, kui ta sinna ilmudagi sai. . .
Ainelist kriisi tõstab ja täiendab vaimne kriis, mis omamoodi kurva pitsati on vajutanud kõigi meie viimaste aastate vaimupüüete peale. Mingisugune inert seisak, mingisugune passiivsus, mingisugune mõtlemisviis, et „olen rikas mees ja ei karda arvustust,” on 90 aastate vaimukandjatele nähtava õiguse annud juhtnööre tahta anda selle kohta, kuidas vaim end õiges kunstis avaldama peaks.
Kui meil, nagu eespool nägime, kunsti tähtsusest pühapäevalikus mõttemõlgutuses suuri sõnu on kirjutatud, siis on seal ometigi teistmoodi kunsti mõeldud, kui meile kunsti loomulik arenemine ette dikteerib. Vana Weizenbergi nooruspäivil ei võinud juttugi olla Eesti vaimsest õhkkonnast, mis kunstnikku oleks kanda aitanud arenenud rahvusliku välise ilme mõttes ja mis oleks tema Eesti muinassisulistele kujudele annud mingisugusegi kestvama väärtuse.
Ometi võis W. üksinda elada ja töötada, sest kodumaal ei olnud ei toetajaid ei ka igasuguseid nõuandjaid.
Meie noore sugupõlve kunstnikel on peale raskete elutingimuste palju tegemist veel nende vaimsete oludega, mis hällis istuvat Eesti intelligentsi kostümeerivad ja väga mõõduandvalt ja õpetustjagavalt iga nähtust hindama tikuvad — küsides, kas see ja see tegevus, nii ja niisugusel kujul ka Eestile sünnis on?
Kõik oleks ju kena, kui meie võiksime pidada endid vanematelt päritud selgejoonelise kultuuri peremeesteks. Siis oleks ka asja hinnata ja põhjust juhatada.
Mõtelgem aga selle peale, missugused me oleme?
Missugused suuremad paleused representeerivad meie hingelaadi algupära, meie sügavamate deemonite füsiognoomiat, mis kunsti võimaldaks ja kunstile hinna määraks?
Vaene rahvas vaeste huvidega. Ideaaliks „teopoisist“ taluomanikuks saada, harjukesest vürtsipoodnikuks ja puumajaomanikuks tõusta; linadega hangeldamine, haritlasedki heeringaid müümas vahekasu saamise mõttes, väikemehelik laveerimine kõigega ja kõige keskel, mis „nupukale“ midagi, „sisse tuua“ võiks. Hariduslikud nõuded kõige praktilisemad — piima instruktsioon, pakuvad tohtritele ja advokaatidelegi rohkem kodust jutuainet kui ükski vaimne teos.
Missugune inerts on sellest algpinnast välja töötanud rahvaliku põllumehe kultuuri — kidura ja vaese ühegi suurema idee sünnitamiseks, mis oleks võimaldanud kunstielu tuiksoonte korralikku tuksumist. Ilutsev kodumaa romantika, oma kalalkäigu rõõmude ja viljaikalduse õnnetusega, ei suuda kujutavat kunsti kanda.
Kunstist õpetatakse, see peab olema rahvalik, — et tema tulekuma tungiks kuni „popsi onni”; ta peab olema oludekujutavalt õpetlik, ta peab olema rahvaharimine, seltskondliku kõlbelisuse kinnitamine jne. Tuletage ainult meele „Kalevipoja” ilustamise küsimuse koosolekut Vanemuise saalis.
Seal arutati küsimust, missuguse kunstiga „Kalevipoja” ilustatud väljaannet täita? Kuulge: seal avaldati soovi kooliõpetajatelt järgi küsida, missugused pildid (kas värvilised või joonistused) maalaste arusaamise kohasemad. Missugune põhimõte kõrgekskiidetud eepose ilustamisel!
Meil on kirjutatud, kuidas „suur” kunst Eestis võimalik pole, sest meie ei suutvat midagi suurt luua. Meil on kirjutatud, mis on meil Tobiasest ja Kappist kasu? Nemad kirjutavad orkestrile, mis meile kättesaamatu. Meil on Läte, kes rahva hingest kõneleb. Meil on üteldud M. Saare rahvaviiside põhjal komponeeritud klaveritööde kohta: — kirin ja kärin, muud midagi !
Meie noort sugupõlve on kõige alaväärtuslikumaks tembeldatud igal juhtumil — rahvuse salgajaks, elu pajatsiteks, degenerantideks, vaimse saasta toojateks Pariisi tänavatelt jne. Meile on „loomulikku näljasurma” ette kuulutatud, ja meil on kunstinäitusi olnud, millest mõõduandvamates lehtedes vaigitud on jne. Tean otsekohest ütlust tuntud tegelase poolt, et tema mitte meie kunstipüüdeid toetada ei taha, — seni, kui midagi „olude kohast” ei maalita.
Kodumaa maastike, talude, talumeeste ja rahvariiete maalimine pole ju veel rahvuslik kunst. Ja mis „suurtükk“ meie väikerahva hariduse „kindluse” harjal see õige oleks, vaadata piltidel mõnd Eesti näoilmega põllukündjat, või rahvariietes karjatalitajat? Kas ei oleks see meie „kindluse harjal “ pahem veel kui vilets Rootsi aja lukuga püss?
Eesti tõuline varjund kujutavas kunstis on veel leidmata. Raske on võhikutel seda varjundit selle elukutselistele otsijatele kätte näitama tulla. Ainult „suurmeistritel läheb korda tõu iseloomulikku algjõu igavest seadust aimata”, — siis‘kui meil pika vaimse otsimise teel Eesti tüüp välja kujuneb.
Suur kunst, milles rahva „hingejõulised deemonid” kõnelevad, sünnib suurtel aegadel „suurte sisemiste jõupingutuste järgi”.
Ei ole ime ühtegi, kui meie endist viisi viriseme — vaimne mulgi käsi takistab kunstiavantüriste nende töös, mis praegu otsimise ajajärgus liigub.
K. A. Hindrey tähendas kord ühes arvustuses, kuidas meie seltskond veel võimetu on tõsiste talentide ülevalpidamiseks; seltskond võib selle küll sünnitada, surmab selle aga ka kohe.
*
Kõik meie vanapõlve õpetlik siht ja kasvatusmotiiv kunstinõuetes on olnud paratamatult tarvilik o m a l a j a l, kus orjapäevadelt päritud rumalus võimalikuks ei teinud vaimuelu mitmesuguseid teesid, mis kõik Rooma oleksid kokku viinud.
Kuid praegustel pöörangu päevil olge kord julged tunnistama, e t mõnedki vanad vaimuvoorused vaimuelu pahedeks on saanud.
Aeg on käes, kus on sündimas uus intelligentlik linnakultuur „oma elukäsitusega ja kunsti vaba põhjusmõttega“.
Meie kodumaa kunsti elu „oluline“ pind on alles sündimas — see pind, mille puudusel vana Weizenberg noorematele hoiatavaid sõnu on ütelnud kunsti ohaklisele teele astudes.
Arusaamatuse lõhe vanade ja noorte vahel on paratamatu, kaoks see, kaoks edu ainuk tõukejõud. Noorte vaated ja rahulolematus vanade nõuete vastu, nende lahtiütlemine vanadest harjumustest kuulutavad meie kunstielu suurt uuestisündimist ette. Seda on tarvis, et meie suudaks endid leida — vabastudes sellest võõrast, mis ülearune, ja ühtlasi ka meie eneste ebateadlikust vaimukurnamisest, mis meie kunsti kammitsates hoiab.
Tuletan Tobiase sõnu meele, kui ta kõneleb meie kultuuri vaesusest kunstipaleuste ülesseadmisel: „rahvas, meie Eesti rahvas peab otsustama, kas me kunstihooneid tema tarvis ehitame, ehk aga hakkidele ja ämblikele? Meie kunstis raputab vangis oma trelle meie rahva igavene deemon: hoidke alt, kui ta lahti pääseb !“
Suur revolutsioon tõi meile vabaduse, mis tühi on, kui mitte meie vaimus samasugune revolutsioon ei sünni. Ärgu püütagu vanadesse astjatesse uut viina valada. Veel lähemal ajal peame suutma näidata, et seltskond uutes oludes kunstnikele mitte sihte ei tule kätte näitama, vaid sihikindlalt kunstile paremat pinda tahab valmistada. Küll siis kasvavas noorsoos kõik hingelised jõud tööle ärkavad meie vaimuelu sammaste loomiseks.
Rasmus Kangro-Pool
Koguteosest „Sõna”, 1918