Esteetika kui teaduse ajalooline areng
Et esteetiline eluavaldus on nii tihedate sidemetega inimese olemisega seotud, siis on loomulik, et mõtlev inimene, niipea kui selle eluavalduse külg iseäranis õitsele lõi, püüdis jõuda ka teaduslikule seisukohale kogu nähtuse alal.
Esimesed seisukohavõtud esteetilise eluavalduse üle ilmuvad Vanas-Kreekas, kus loodi veel tänapäevgi ületamatuid kunstiteoseid. Juba siin tõusevad küsimuse tulipunkti probleemid, millised pole sealt praegugi taganenud
1. Platon (427—347 e. Kr.). Esimesi vana-kreeka filosoofe, kelle juures leiame selgemat esteetiliste mõistete tundmist ja tänapäeva esteetilise uurimise algmeid, on Platon.
Platoni esteetika seisab esteetiliste mõistete, nagu: ilusa, inetu, traagilise, naeruväärse, koomilise loogilises arutamises. Ühtlasi püüdis ta piiritleda ka kunsti mõistet, küsides: „Mis on kunst?“ Ta leidis, et see on asjade meelelise ilmuvuse järeleaimamine.
Kogu Platoni esteetika aluseks on ilusa metafüüsika, sest ta püüdis seletada, mis tähendus on ilusal iseeneses. Ilus on tema arvates iga inimese sisemise olemusega seotud ning kogu inimsoo kõrgeimaks ideaaliks, — eesmärgiks, mida me absoluutsena küll kunagi tõsielus ei leia, ent millele ometi püütakse kogu ajaloolise tööga ligineda, mida püütakse saavutada.
Platoni arvates on ilusate teoste oluliseks omaduseks võrdmõõt, sümmeetria, ja proportsioon. Lihtsaimad ilusatest esemetest on värvid, toonid ja kujud; lõhnad nii ülevat lõbu ei pakkuvat. Värvidest on ilusad puhtad ja heledad, toonidest — selged ja mahedad.
Hoolimata sellest, et Platoni juures leiame kunstiteooria algmeid ja esteetiliste mõistete piiritlemist, ei tundnud ta ometi kunsti õiget olemust, kui ta nõudis kunstiteostelt, et need oma moraalse tendentsiga, teenides kõlbelisi ideid, aitaksid kaasa ideaalriigile.
S. t. ta omistas kunstile välise otstarbe. Vaatamata sellele, et suurem osa kunstist ei täitvat oma ülesannet, hindas Platon teda kõrgelt kui vaimu „last“ kunagi. Võrreldes lihalikku ja vaimset sünnitamist, andis ta nimelt esimese koha viimasele, sest vaimu poolt sünnitatud „lapsi“ — Lykurgoste ja Solon’i „lapsi“ — ei saavat mingil tingimusel pidada looduteks üksikolevuse pärast, vaid ainult ühiskonna pärast. Lihalikult sünnitajad aga taotlevat enam oma isiklikke sihte.
Arutanud esimesena olulisemaid üldise esteetika küsimusi, omab Platon teadusliku esteetika põhjendaja au.
2. Äristoteles (384—322). Teiseks vana-kreeka esteetika põhjendajaks on Aristoteles. Ka tema püüab määrata esteetika põhimõisteid, nagu Platongi, aga tema huvi keskpunktis on suuremal määral kunsti ja üksikute kunstide teooria. Ta uurib kunstiteoste omadusi, tehnikat ja vahendeid, mille läbi nad esteetiliselt mõjuvad. Ligemalt, ta töötas tragöödia, komöödia, muusika, retoorika, grammatika, arhitektuuri ja skulptuuri teooria juures.
Aristoteles näeb õieti, et kunsti tuleb hinnata selle järgi, kui suur on tema poolt pakutav elamusväärtus. Ühtlasi on talle selge, et teataval määral ka „mitteilus“ — tragöödia on elamusväärtusega. Ka mõistab Aristoteles õieti hinnata kunstniku juures fantaasia tähtsust. Ühes Platoniga peab ta õiget kunstilist tegevust idealiseerivaks, järeleaimavaks tegevuseks.
Ilusa omadustest rõhutab Aristoteles hästikorraldatavust, sümmeetriat ja arukat piiramist. Tibatilluke olend ei saa kunagi olla ilus, sest ta on vaatluseks segane. Niisamuti ka tohutu suur, sest siin lähevad kaduma ühtlus ja terviklus. Mõlemal juhtumil aga puudub ülevaatlikkus ja kokkuvõtlikkus. Ilusa teose üksikutelt osadelt tuleb nõuda, et nad sõltuksid üksteisest nii, et ühtegi osa ei saaks kõrvaldada, ilma et sellest tervik ei kannataks.
Aristotelese järgi erinevad kunstid: 1) kujutusesemetelt, 2)kujutus – (väljendus-) vahenditelt ja 3) k u j u t u s – (väljendus -) viisilt. Tragöödia erineb komöödiast kujutusesemelt, sest ta loob õilsaid kujusid, milliste karakter ületab keskpärasuse. Komöödias aga tegutsevad keskpärased inimesed. Kujutus- (väljendus-) vahenditelt eraldab Aristoteles vormi- ja värvikunstid heli- ja rütmikunstidest. Tants on rütmikunst, luuletus rütmilise kõne kunst. Kunstid, mis erinevad kujutus- (väljendus-) viisilt, on näit. eepiline ja dramaatiline poeesia.
Platoniga võrreldes tunneb Aristoteles kunsti olemust paremini. Ta ei nõua, et kunst abistaks mõne kõrvalsihi saavutamist. Aristoteles koguni hoiatab eetiliste, väärtusotsustuste segamist esteetiliste väärtusotsustustega. Viimased evivad kõrgeimat väärtust.
Aristotelese arvates on teoreetiliste ja praktiliste teaduste kõrval sama väärikas koht ka kunstiõpetusel.
3. Plotinos (204—269 p. Kr.). Peale seda, kui Platoni ja Aristotelese poolt on pandud esteetikale paljutõotav alus, ei edene uus teadus pikal ajavahemikul nimetamisväärselt. Kaua peale Aristotelest valitseb edasi tema poolt alustatud spetsiaalne kunstiteadus. Anti praktilisi juhiseid üksikute kunstide alal ja otsiti vahendeid optiliste illusioonide vastu.
Viimased edusammud teeb antiikesteetika uusplatooniku Plotinose mõjul, kes jälle peale pikemat ajavahemikku arutab üldise esteetika küsimusi.
Plotinose arvates seisab kunst loodusest kõrgemal, sest ta kujutab ideid, millede ebatäiuslikud koopiad on loodusesemed. Ilusaks peab ta jumaliku headuse läbikiirgamist meelelisest objektist, mida võib märgata peamiselt nägemis- ja kuulmistajudes. Ilusad on kujundid sõnadest, muusikalised meloodiad ja rütmid; aga kes on kaunima hingega, see näeb ilusat ka tegudes, karakteri joontes, tarkuses ja vooruses. Ilusat tajub inimene seega, et tema hinges peituv ilu leiab oma sugulase teatavas esemes. Hing rõõmustub, kui ta tajub selle jälgigi. Kui inimese enda hinges ei peituks ilu, siis ei suudaks ta seda leida ka endast väljaspool olevas.
Keskaeg meie teadusele olulist juurde ei anna, — jääb uusplatoonilise esteetika piiridesse.
4. XVII ja XVIII sajand. Nimetamisväärt sammu edasi astub
esteetika alles XVII s. prantsuse luuletajate mõjul. Neist annab Boileau üldise kunstiteooria alal uue luulekunsti teooria. Varsti peale seda (XVII ja XVIII s.) teeb esteetika uue pöörde inglaste Hartley, Hutcheson’i, Home’!, Burke’i jt. juhtimisel, kes empiirilise psühholoogia alusel püüavad esteetilist maitsmist ja meeldimust psühholoogiliselt jaotada.
Arutlustest ilusa mõiste ja üksikute kunstide teooria üle kujuneb XVIII s. keskel uue aja filosoofia võidulepääsuga kindlapiirilisem teadus, ja nüüd juba praeguses mõttes esteetika nime all. Esteetika kui iseseisva teaduse põhjendajaks saab saksa filosoof A. G. Baumgarten (1714—1762) oma teose „Aesthetical acroamatica’ga“ (2 k., 1850—1858), kus ta esimesena tarvitab mõistet „esteetika“, et eraldada meelelist tunnetust Leibniz,i mõistuse tunnetuse teooriast. Nimelt tahtis Baumgarten Leibnizi kõrgema mõistuse tunnetuse õpetuse kõrvale rajada meelelise tunnetuse õpetuse. Ilus polnud Baumgarteni arvates muud midagi, kui meelelise tunnetuse täiuslikkus.
5. Immanuel Kant (1724—1804). Baumgarteni meelelise tunnetuse õpetuse arendas Kant esteetilise otsustuse (maitseotsustuse) loogikaks, — teatavaks esteetiliste otsustuste süsteemiks.
Esteetilised otsustused baseeruvad Kanti arvates „otsustusjõul“, mis esteetilisel alal asjade üle otsustab selle järgi, kas viimased neid vaatlevas subjektis äratavad lõbu või norgu. Kui teatava eseme vaatlemine äratab vaatleva tunnetusjõud — fantaasia ja aru — otstarbekohasele mängule, siis näiteks tekib esteetiline lõbu ja asja nimetatakse ilusaks. — Seega on „ilu“ Kanti järgi midagi puhtsubjektiivset ja ei tähenda objekti omadusi, nagu kõvadust, vormi ja värvust, vaid ainult viisi, kuidas see objekt mõjub tunnetusjõududesse — fantaasiasse ja arusse. Maitseotsustuses eneses avaldame Kanti arvates nn. „huvitut meeldimust“. Seda Kanti „huvitut meeldimust“ tuleb mõista järgmiselt (E. Meumann’i järgi):
Huvitul meeldimusel pole mingit sidet meie himudega; me ei himusta ilusat asja niikaua, kui seda puhtesteetiliselt maitseme; kui teda aga hakkame himustama, lõpeb puhtesteetiline meeldimus.
Teiseks ei mõtle meie esteetilise meeldimuse juures ilusa objekti reaalsusele; süüvime lihtsalt objekti esteetilisse meeldivusse ega küsi, kas on see paljas fantaasiatoode või tõeline protsess.
Seda seisukorda, milles me andume ainuüksi objekti mõjule — fantaasiale ja tundele —, nimetab Kant kontemplatsiooniks ehk puhtaks vaatluseks ja esemesse süüvimiseks.
6. Arthur Schopenhauer (1788—1860). Kanti kontemplatsiooni mõiste võttis omaks A. Schopenhauer, kelle maailmavaatega see sobis. Tema arvates on esteetilisel maitsmisell see tähtsus, et sel puhul, kontemplatsiooni ehk esemesse süüvimise seisukorral, saab inimene üürikeseks lahti olemasolu piinast, — vabaneb tahte valitsuse alt ja on „puhtaks tahtetuks tunnetussubjektiks“. Kunstiteost hindab Schopenhauer kui ideede esitamist, milledes kunstnik tahab väljendada meelelist materjali helide, värvide või vormide abil. Kunstiteosest astub meile Schopenhaueri arvates idee kergemini vastu, sest ta on siin vabastatud häirivatest, juhuslikest kõrvalnähtustest, mis harilikult looduses temaga seotud. Schopenhauer kunstiteosesse süüvimise seisukorda või kontemplatsiooni psühholoogiliselt ligemalt ei analüüsi, ühtlasi ei püüa ta seletada seda ka kunstiteose iseloomu põhjal. Muidugi on Schopenhaueri kontemplatsiooni käsitamine vastuvõetav ainult sellele, kes seisab tema maailmavaate — pessimistliku tahtemetafüüsdka — alusel. Et Schopenhauer mõistis kunstilist tegevust kui ideede esitamist ja vormile esteetilise juures tähtsust ei omistanud, siis nimetatakse tema esteetikat idealistlikuks. Sellesse voolu kuuluvad veel S c h e 11 i n g ja H e g e 1.
7. Gustav Theodor Fechner ja eksperimentaalpsühholoogiline esteetika. Idealistliku esteetika, tema spekulatiivse ja metafüüsilise karakteri pärast, ristis Fechner (1801—1887) esteetikaks, millele vaadatud „ülevalt“ („von oben“). Tema ise lubas rajada esteetika, lähtudes „alt“ („von unten“). Esteetikat peab tema arvates käsitlema kui empiirilist kogemuslikku üksikteadust. Uurides esteetilist meeldimust psühholoogiliselt seisukohalt pani Fechner aluse uuemale psühholoogilisele esteetikale.
Ligemalt vaadates oli Fechneri esteetika realistlik, eksperimentaalne, sest ta püüdis katsete teel kunstiteoste elementidega leida üldiselt kehtivaid esteetilise meeldimuse ja mittemeeldimuse põhiseadusi. Neiks kunstiteoste elementideks, milliste varal Fechner tahtis sihile jõuda, olid lihtsad värvid, toonide kombinatsioonid, rütm ja geomeetrilised figuurid: nelinurgad, ristid, ellipsid, lihtsad jooned mitmesuguses jaotuses jne. Nimetatud esemete „ilu“ üle pidid võtma katseisikud seisukoha (muljemeetod). — See kõik oli midagi iludusotsustuste statistika taolist. Oma eksperimentaalsetest uurimistest tuletas Fechner terve rea esteetilise meeldimuse seadusi või printsiipe, millistest on kõige originaalsem ja tähtsam nn. assotsiatsiooni printsiip. Fechneri enda arvates sõltub sellest printsiibist tervelt pool esteetikat. Assotsiatsiooni printsiibis teeb Fechner tähtsa jaotuse, mis on viljakalt mõjutanud kogu psühholoogilist esteetikat, — s. o. vahetegemine kõigi esteetiliste muljete otsese ja assotsiatiivse faktori vahel. Otseseks faktoriks meeldiva asja juures on tema värvus, vorm ja muud välised tunnused. Esteetilise meeldimuse assotsiatiivne faktor annab aga asjale „tema vaimse värvingu“. Otsese ja assotsiatiivse faktori koostööd seletab Fechner järgmise näitega:
Oletame, et meie ees on täitsa ühte nägu apelsin. ja puust kera. Kui mul on teada, et teine asi on ainult puust kera, siis meeldib mulle ainult apelsin; puust kera seevastu äratab minus järeletehtud puuvilja ebameeldiva mulje. Et aga mõlemad objektid on välimuselt täiesti sarnased, siis peab esteetiline meeldimus apelsini puhul olema tekitatud ainult nende kujutluste läbi, mis tema vaatlustega assotsieeruvad (näit. kujutlused puuvilja lõhnast ja maitsest, mälestused ilusast Itaaliast, apelsinipuude tumedast lehisest jne.). Mõlema apelsini värvus ja vorm oleksid siin esteetilise mulje otseseks faktoriks; assotsieeruvad kujutlused, apelsini vaadates iseseisvalt juurde astuvad kujutlused, muljeassotsiatiivseks faktoriks.
Fechneri peateene esteetika alal seisab ühelt poolt selles, et ta selgesti tõstis üles esteetilise meeldimuse kokkupandud iseloomu, ja teiselt poolt selles, et ta tõi senise puhta mõtlemisega („ülevalt“) esteetika viljelemise kõrvale eksaktse, asjast („alt“) lähtuva uurimisviisi.
8. Esteetika pärast Fechnerit. Pärast Fechnerit viljeleti esteetikat paljude teadlaste poolt eksperimentaalpsühholoogilisel alusel edasi. Siin pole nii oluline see, et sel teel on jõutud enam-vähem kindlamatele tulemustele ainult esteetiliste elementaartundmuste alal, näit., et kahe värvi kombinatsioonidest meeldivad komplementaarvärvide ehk nn. kontrastvärvide (sinine ja kollane, punane ja sinikasroheline, heleroheline ja violetne) või neile lähedal seisvate värvide kombinatsioonid, et vähemküllastunud värvide kombinatsioonid meeldivad enam kui küllastunud, et mittemeeldiv kombinatsioon ühesuurustest värvilapikestest võib hakata siis meeldima, kui värvilapikesed valmistatakse erinevas suuruses jne., vaid tähtis on see kaudne mõju, mida see realistlik uurimisviis avaldas esteetikasse. Nimelt ilmusid siitpeale esteetilisse uurimisse hoopis eluligidasemad ainealad, milliste ülesanne objektiivselt kirjeldada ja seletada kogu esteetilist eluala nii, nagu ta tegelikult on, mitte nii, nagu ta meie tõekspidamiste järgi peaks olema. Ses. mõttes leiamegi tänapäeva esteetikas küsimusi, nagu kunsti sotsioloogia ja saamislugu, kunsti loomise ja maitsmise individuaalsete erinevuste tüpoloogia jne. jne.
Esteetika ajaloolises ülevaates ei saa puudutamata jätta kahte saksa esteetikut, Th. Lipps’i tema kaheköitelise (1250 lk.) teosega ja Joh. Volkelfit tema kolmeköitelise (ligi 1750 lk.) teosega, kes püüavad esteetilist meeldimust ja maitsmist seletada terviku-psühholoogiliselt seisukohalt sissetundmise – (Einfühlung) ehk empaatia- (ingl. empathy) teooriaga. See teooria tahab vastata juba varem (Kanti ajal) esteetikas vaieldud küsimust: millega on seletatav ilusate vormide meeldimine?
Th. Lipps tõendab oma teoses hulga üksikute faktidega, et ilusad vormid meeldivat ainult neis peituva sisemise elu läbi. Et seda „sisemist elu“ kunstivormides objektiivselt pole, sest sambad ja vaasid on ju surnud mateeria, siis peame neile selle „elu“ ise sisendama ehk vahenditult sisse tundma, mis olevatki esteetilise maitsmise ja meeldimuse olulisemaks osaks. Sissetundmisteooria olemuse mõistmiseks toome paar näidet üldisest psühholoogiast. Vaadeldes kõrget gooti stiilis torni, paistab meile, nagu peituks tornis tung ülespoole; meie omistame tornile midagi enda elamustest. Kuulates teatavat muusikapala paistab meile, nagu mängleksid selle üksikud helid ja ajaksid üksteist mängeldes taga. Seda kõike tunneme meist väljaspool olevasse sisse.
Peale sissetundmisteooria on esteetikas uuemal ajal üles tõstetud terve rida teisi esteetilise eluala külgi. Peale ülalmainitud kunsti sotsioloogia ja saamisloo (W. Wundt, Y. Hirn jt.) vaatas itaallane B. Croce kunstile puhtalt väljenduse seisukohalt.
Kõige sügavamale kunstiloomingusse on tunginud psühhoanalüütikud, Sigmund Freud’iga eesotsas, kes püüdsid näidata, et kunstiloomingu ja naudingu viimased põhjused ja tõukejõud seisavad alateadvuses.
Kokkuvõtteks peame ütlema, et esteetika kui teadus on oma arengu jooksul paisunud väga laialdaseks ja tungib üha edasi uute esteetilise eluala külgede juurde, püstitades ikka ja ikka jälle uusi vaatekohti ja probleeme. Selle kõige juures võib märgata, huvitavat asjaolu, et esteetikas, olgugi et tal on pikk arengutee seljataga, pole arenguga käinud kaasas järkjärguline tõekspidamistest loobumine. (Seda võib märgata ainult pisiasjades.)
Hinnates objektiivselt kogu esteetika ajaloolisi uurimusi, üksikuid teooriaid, mitte pimestada lastes end mõnest üksikust teooriast, peame väitma, et need kõik on tõstnud esile selles väga komplitseeritud nähtuses tõesti esinevaid elulisi jooni ja külgi, milliste tundmiseta või eitamisega ei saa keegi põhjalikumat ülevaadet esteetilisest elualast.
Andres Pärl
“Esteetika. Sissejuhatus kunstiküsimustesse”, 1935
