Sõnavaralisi ebakohti praeguses eesti keeles
raeguse eesti keele suurimaks halbuseks ja puuduseks on eriti see, et temas on viimasel aastakümnel tarvitusele tulnud ja üha edasi järjest tarvitusele tuleb palju halbu sõnu ja sõnade tähendusi. Selliseid sõnu on juba sajuti, kui mitte üle tuhande, ja need rikuvad eesti keelt, vähendades ta väärtust ja ilu ning tehes vastumeelseks temas kirjutatud raamatute ja artiklite lugemise neile, kes neist halbustest on teadlikud ja neid tajuvad.
Osa sääraseid sõnavaralisi ebakohti leidis käsitlemist meie eelmises artiklis „Eesti keele praegune seisund ja väljavaated” („Varamu“ nr. 7, a. 1939), nimelt halvad tuletussõnad (nagu „asutis, kirjutis, täppis, kaheldamatult, olelema, kahvatuma, peoõhtu, vaeslaps” pro paremad „asutus, kirjutus, täpne, kahtlemata, olemas olema, kahvatama, piduõhtu, vaenelaps), halvad tüvisõnad (nagu „rõivas, õevane, nekkama, tüsitama” pro paremad „riie, oivaline, neimama, keerulistama või komplitseerima”) ja lühidustõbi (nagu „veene, vereringe, öelda, makstud, tähelik” pro paremad „veendumus, vereringlemine, ütelda, maksetud, tähelepanelik”), halvad tähendused (nagu „loendama” tähenduses „üles lugema nimepidi”, mille asemel on parem „loetlema”). Käesolevas kirjutuses vaatleme teisi sõnavaralisi pahesid praeguses eesti keeles, nimelt järgmisi: 1) peenutsemine, 2) snooblikud moodsõnad, 3) kaduvad sõnad. Need pahed pole mitte vähem tähelepandavad ja huvitavad — halvas mõttes — ja ärritavad, sest et nad omaltki poolt mõjuvad kaasa eesti keele otse parodoksaalsele halvenemisele viimasel ajal.
1. PEENUTSEMINE.
Tarbetuma peenutsemise all on mõeldud kõiksugu kas üldse või esialgu ülearuseid vahe tegemisi mõistevarjundite väljendamises ja sel puhul erinevate sõnade või sõnakujude tarvitamist. Üldse ülearune ja tarbetu on see sel korral, kui üks ja sama sõna võib väga hästi väljendada läheseid, aga ometi teataval määral erinevaid asju ja mõisteid, seda enam kui enamik vanemaid Euroopa kultuurkeeli või meie omast rohkem arenenud ja rahvuslikult omapäralt puhtam soome keel selles suhtes mingisugust vahet keelelises väljenduses ei tee. Mispärast peaksime vähem olulistes üksiseikades suurtest kultuurkeeltest kohe ette ruttama, kui meie keel paljudes tähtsamais väljendeis ja kogu oma üldarengus neile veel ei ole järele jõudnud? Esialgu tarbetumaks tuleb seda pidada, kui mingit mõttevarjundit või erinevust väljendav uus sõna ei ole iseeneses sugugi mitte kõige parem, vaid pigem halb — halb või ebakohane tuletis, lühidustõbi jne. Mõnel sellasel peenutseval sõnal on pealegi ka oma praktiline halbus: nad teevad publikule keele raskemaks ja rohkendavad veategemise võimalusi, seda enam et harilikus igapäevases keeles neid vahetegemisi ei ole.
Alljärgnevalt esitatakse rida säärase tarbetuma peenutsemise juhtumeid.
teineteist. — Meie praeguses kooliõigekeelsuses tahetakse vahet teha sõnade teineteise ja üksteise vahel: kahe isiku või asja kohta tohib tarvitada ainult teineteise, aga rohkema kui kahe, näit. kolme, nelja, viie jne. kohta ainult üksteise: ,oli kaks sõpra, kes raskes olukorras teineteist aitasid’; aga: ,oli kolm (või neli või viis) venda, kes üksteist kõigis raskustes aitasid’. Samuti: ,inimesed peavad üksteist aitama’; aga: ,mõlemad pooled olid selles asjas teineteisele mööndusi teinud’. — Seesugune vahetegemine aga on meelevaldne, kunstlik ja tarbetu ega põhine mingile rahvakeelele. Pealegi see teeb keele asjata keerulisemaks: igakord tuleb mõtelda, kas peab ütlema, resp. kirjutama üksteist või teineteist.
Vanemas rahvakeeles räägiti: ,oli kaks venda: teine oli rikas ja teine vaene’. Ka rohkem kui kahe venna kohta üteldi siis teineteist. Uuemas keeles ja seega ka kirjakeeles üteldakse: ,oli kaks venda: üks oli rikas ja teine vaene’. Seega loogiliselt ka: ,Mõlemad vennad aitasid üksteist’. Teatavalt poolt algatatud vahetegemine on sündinud nähtavasti ladina keele eeskujul!
Nende ridade kirjutaja ei tee meelega ühtki tähenduslikku vahet „teineteise“ ja „üksteise“ vahel, vaid tarvitab neid läbisegi, harilikult küll „üksteist“ (ka kahe kohta), ainult stiililise vahelduse pärast mõnikord sekka ka teineteist (ka rohkem kui kahe kohta). Mõlemad sõnad on tegeliku keele seisukohalt, mis seda vahet ei tee, igas asendis alati õiged; järelikult võib julgesti kirjutada: ,need kaks naabrit ei sallinud üksteist’, — inimesed peavad teineteist aitama’. Sest mõnikord võiks neid sõnu tarvitada otse vastupidiselt koolireeglile, et mitte edendada seda kahjulikku ja otstarbetumat vahetegemise tendentsi. Üldiselt aga on soovitav tarvitada kõigis juhtumites, niihästi kahe kui suurema arvu kohta, sõna üksteist.
Meil räägitakse viimasel ajal palju kooligrammatika lihtsustamisest. Siin saame keele teha õpilastele ühe reegli võrra kergemaks, kui kõrvale heidetakse see kunstlik ja väljamõeldud üksteise ja teineteise vahetegemise nõue. Eesti keele õpetajad teeksid hästi, kui nad õpilaste kirjandites eksitusi selle õnnetuma reegli vastu vähemalt veaks ei arvestaks ega neid parandaks.
värvus — seda sõna tarvitavad nüüd mitmed, eriti eriteadlased ja ülikoolimehed värvi asemel, tehes niisugust vahet, et värv on ainult värvimisaine või vahend, ja värvus see värvimulje, mida silm näeb. Jälle tarbetu peenutsemine. Seda vahet ei tee tähtsamad Lääne-Euroopa keeled (prantsuse, inglise, saksa, itaalia jne. keel), ka mitte soome keel. Neis keeltes on mõlemate mõistete jaoks ainult üks ja sama sõna, nii saksa keeles „Farbe“, inglise keeles „colour“, soome keeles „väri“, ja saadakse väga hästi läbi. Vahetegemine meil on tekkinud nähtavasti vene keele mõjul, kus mõlemate mõistete jaoks on eri sõnad.
Pealegi on värvus ka tuletuslikult halb ja naiivne; see on ehtne rõivakeelne sõna, rõivism! Sest kui see vahetegemine peaks meil tõepoolest järjekindlasti läbi viidama, siis kaoks värv tegelikust tarvitusest peagu ära, sest igapäevases elus tuleb meil palju sagedamini rääkida värvimuljest kui värvimisainest. Seega samasugune lugu kui riide ja rõivaga. Siis ei võiks enam ütelda mitmevärvilised paberid‘, vaid peaks olema ,mitmevärvuselised või mitmevärvuslikud paberid’. Samuti ei võiks siis enam ütleda: ,need ained on värvita’, vaid peaksime ütlema: ,need ained on värvuseta või värvusetud’. Kuhu see meid viib?
Seepärast tarvitagem julgesti mõlemais tähendusis sõna värvi Kui prantsuse, inglise, saksa ja soome keel saavad siin ühe sõnaga läbi, siis ei peaks see meilegi tegema raskust.
Sel puhul tähendatagu, et värvivarjundi, värvitooni tähenduses sobib sõna värving (saksa „Färbung“), mis siiski ei taha asendada värvi kui üldmõiste kandjat, vaid aitab väljendada ainult värvimulje varjundit, nüanssi; näit.: ,see annab ta stiilile isesuguse värvingu (värvivarjundi, värvitooni); taevasina omandas sügavama värvingu’. Sõnale värving vastab vene keeles „okraska“, kuid vene sõnu „kraska“ ja „tsvet“ tõlgime eesti keele ühe ja sama sõnaga värv.
toime — seda sõna tahetakse tarvitada „mõju“ tähenduses (sk. Wirkung) selleks et seda eraldada sõnast mõju tähenduses sk. „Einfluss“. Kuigi see vahetegemine oleks tarvilik, ei sobi selleks mitte hästi sõna toime, sest 1) toime tuleb sõnast toimima, mis vastab saksa sõnale „wirken“, kuid ainult tähenduses „tegutsema“, mitte aga tähenduses „mõjuma”, 2) eesti sõna mõjuma on laiema tähendusega, vastates niihästi saksa sõnadele „beeinflussen, Einfluss ausüben“ kui sõnale „wirken“ tähenduses „mõjuma“. Juba mitmesajandilise traditsiooniga rahva- ja kirjakeeles tarvitatakse sõna mõjuma just selles saksa sõna „wirken, einwirken“ tähenduses: ,see ei mõjunud‘ (das wirkte nicht). Järelikult tähendab mõju ka „Wirkung“ ja mitte ainult „Einfluss“. Seega võib väga hästi ütelda: ,selle gaasi mõju on surmav’, ega tarvitse ütelda: ,selle gaasi toime on surmav’. Ka soome keeles tarvitatakse sõnu vaikuttaa ja vaikutus neis mõlemates tähendustes.
Kui tahetakse väljendada tõhusat mõjumist, siis võib tarvitada verbi tõhuma: ,see arstim ei tõhu (= ei mõju tõhusalt) selle haiguse vastu; see arstim peaks nüüd tõhuma’. Samuti nimisõna tõhu: ,selle süstingu tõhu oli suur; — need abinõud osutusid tohutuks’. Seega sõnad tõhuma ja tõhu sobivad selles tähenduses paremini vasteina saksa sõnadele „wirken” ja „Wirkung”, tähendades veelgi intensiivsemat ja tagajärjekamat mõjumist. Sõnad toimima ja toime aga selles tähenduses küll ei sobi.
seni ja senini — neist on senini tarbetu; küllalt on sõnast seni. Vahetegemine, et seni tähendab enam „vaheajal, esialgu”, ja senini „selle ajani”, tundub tarbetumalt keerulisena. Selge on, et sõna seni (vanemas keeles senni) esialgne tähendus ei võinud muud olla kui „selleni”, s. o. „selle ajani” (saksa „bisher“), ja see tähendus on tal püsinud ka nüüdses keeles, näit.: ,seni on see tal hästi korda läinud’, s. o. selle ajani, siiamaani. Alles sellest põhitähendusest on hiljem tuletunud ka teisi tähendusvarjundeid, nagu tähendus „niikaua kui“: ,seni heinamaa on ilus, kuni hein niitmata’. Põhitähenduse kõvendamiseks on hiljem hakatud lisama veel teist ni-lõppu, nii et kujunes senini; kuid see on tarbetu, sest ka ilma selleta, kujul seni, on see tähendus niisama selge.
Seepärast käsikirju korrigeerides kriipsutatagu see teine -ni kui ülearune julgesti läbi. Vormi seni kasuks selles tähenduses kõneleb lõppeks ka sellest tuletatud omadussõna senine (sk. „bisherig“), mille tähendus eeldab ka sõnal seni sama tähendust (sk. „bisher”).
alaline, alatine, alane. — Tahetakse tähenduslikku vahet teha sõnade vahel alaline — pidevalt alatine (näit. „üürnik“), ja alatine — vaheaegadega alatine (näit. külaline, öökülmad). Seesugune vahetegemine tundub liialdusena ja tarbetuma peenutsemisena. Igatahes sõnad alatine ja alaline ei ole oma lähikõlalisve tõttu selleks kohased. Neid võiakse kergesti ära vahetada. Pealegi on mõnikord raske otsustada, kumb tähendusvarjund peaks esinema. Seepärast oleks küllalt sõnast alatine mõlemais tähendusis. Ka saksa ja vene keeles on vastavalt sõnad „beständig“ ja „postojannõi” mõlemate tähendustega.
Kestvuse ja korduvuse tähenduses ongi sõnakuju alatine loomulik, sest et see tuletub sõnast alati. Vorm alaline, mis tuletub sõnast ala, peaks loogiliselt tähendama „mingi ala kohta käiv”, näit.: ,kutsealaline haridus, ametialaline tegevus’. Aga kuna peenutsejad tahavad sõnale alaline anda „alatise” tähenduse, siis ei sobi sellele samal ajal tähendus „mingi ala kohta käiv”, ja seepärast on nad sunnitud olnud viimase tähenduse jaoks moodustama sõna alane: ,kutsealane, ametialane’, kuigi siin line-tuletis oleks loomulikum ja sobivam kui -ne. Tahetakse tarbe korral tõesti väljendada pidevat olemist kusagil, siis sobib mõnes juhtumis tarvitada sõnu pidev või püsiv: ,pidev vool’ või ,püsiv vool’ (pro ,alalisvool‘). — Igatahes käsikirju keeleliselt korrigeerides parandan iga alalise alatiseks ja iga alase alaliseks.
kohtama, kohtuma. — Tähenduses „kokku saama” on kohtuma tarbetu, sest selle aset võib niisama hästi täita kohtama: ,nad kohtasid uulitsal; — ma kohtasin temaga aias’. Objektadverbiaalita tarvitada verbi kohtama (,nad kohtasid uulitsal’) lubab ka Muugi sõnaraamat. Ka soome keeles, kust sõna kohtama on võetud, võib see sõna esineda ka intransitiivses tähenduses: ,he kohtasivat siellä’ (nad kohtasid seal, s. o. nad said seal kokku). Seal oleks koguni veider ütelda: ,he kohtautuivat kadulla’, nagu mulle üks soome keeleteadlane kord väitis. Seepärast tuleks iga niisugune kohtuma, kui see tähendab isikute ja üldse elavolendite kokkusaamist, parandada vormiks kohtama.
lisandama. — See uus tuletusverb on õigupoolest tarbetu, sest ka lihtne lisama väljendab sedasama. Mõned vist arvavad, et lisandama on „juure lisama“. Ei, lisama ise, ilma nda-ta on „juure lisama“, sest selle „juure“ võib peagu igakord ära jätta ilma tähenduse selgust kaotamata. Soome keel tarvitab ainult „lisama“ ja saab väga hästi läbi. Sõna „juure“ selle juures on õigupoolest väike germanism (vrd. saksa „hinzufügen“, seega „zu“ = „juure“). Seepärast kirjutagem julgesti: ,sellele lisati (mitte „lisandati“!) natuke seda ainet; — oma palvele ta lisas (mitte „lisandas“!) järgmised dokumendid’.
Mitte täiduma, vaid täituma! — Mõned tahavad vahet teha: ,anumad täituvad veega‘, aga ,soovid täiduvad‘ (= lähevad täide). Tarbetu ja kunstlik peenutsemine. Alati ainult täituma! Järelikult ka: ,ta soovid täituvad’.
Mitte kokkukõlastama, vaid kooskõlastama! — Mõned tahavad teha niisugust vahet, et kooskõla oleks „akord“ ja kokkukõla „harmoonia“. See on raskesti meelespeetav peenutsemine. Ja mõtelda, et säärase peenutsemise kätteõpetamisega mõned õpetajad koolis viidavad aega ja koormavad õpilasi! Parem on üldse mitte tarvitada kokkukõla, vaid kooskõla (tähenduses „harmoonia“, sk. Einklang); „akordi” tähenduses on eelistatav võõrsõna ak(k)ord, mida tegelikult tarvitataksegi; sest keegi ei ütle: ,ta lõi klaveril mõned kooskõlad’, vaid ,ak(k)ordid‘, kooskõla „akordi“ tähenduses on liigne purism, millisest pahest tuleb meil juttu edaspidi.
Järelikult ka kokkukõlastama on tarbetu.
üüritama. — Mõnelt poolt tahetakse vahet teha sõnade üürima (enesele üürima, sk. mie- ten) ja üüritama (teisele välja üürima, sk. vermieten) vahel. Kuigi see vahetegemine oleks mõnes juhtumis tarviline, ei sobi selleks ometi kasutada -ta-liidet („üüritama“). Parema puudusel tuleb ütelda välja üürima. Enamasti ilmneb lauseühendusest, kummas tähenduses üürima on mõteldud: ,ta üüris (sk. mietete) enesele korteri; — üürisin (sk. vermietete) need toad temale’. Igatahes parem on tarbe korral välja üürima kui üüritama. Järelikult sama laadi halb vahetegemine keeleliselt on rentima (enesele) ja renditama (teisele); — parem on viimase asemel välja rentima, nagu üteldakse harilikus keeles. Ka laenutama (tähenduses „välja laenama”) on küsitav. Kõige parem muidugi oleks, kui välja laenama asemel oleks omaette tüvisõna. Vahest õnnestub ükskord soetada sellane sõna.
järgi ja järele. — Küsitavana tundub ka vahetegemise nõue järgi ja järele vahel. Keeletarvitajail on raske seda vahet teha. Lõunaeestlaste keele mõjul, kellede mõju iseseisvuse ajal on läinud eriti suureks, kaldutakse tarvitama igas tähenduses järgi. Isiklikult tarvitan järgi asemel alati järele ja soovitan seda ka teistele, näit.: ,reegli järele (mitte järgi!) talitama’.
Ja lõppeks väga küsitav on ortograafiline vahetegemine Eesti ja eesti, Soome ja soome. Ameerika ja ameerika, Pariisi ja pariisi, Tallinna ja tallinna jne. Parem oleks niisuguseid pärisnimesid kirjutada alati suure algustähega, kui need lahku kirjutatakse. Praeguse reegli järele on vahel raske otsustada, kus näit. Euroopa tuleb kirjutada suure ja kus väikse algustähega. Seepärast ongi kahtluse puhul soovitatav tarvitada pigem suurt tähte.
Vastuoksused. — Ka sel peenutseval ja tarbetumal vahetegemisel peavad muidugi olema oma vastuoksused, mis seisnevad selles, et seal, kus seda vahet oleks just soovitav teha, seda ei tehta. Säärastest vastuoksustest märgitagu järgmised.
teene ja teenus — nende sõnadega saab ja tuleb vahet teha järgmise kahe eri mõiste vahel: teene — väärtuslik, hinnatav tegu, mis väärib lugupidamist ja austust (sk. Verdienst, vene zasluga, sm. ansio), näit. teadusliku töö, seltskondliku või ametialalise tegevuse alal; teenus — kellelegi tehtud heategu, abistus (näit. kellegi kirja või paki viimine vaksalisse). Näit.: ,tal on ühistegelise liikumise alal suured teened; talle anti aumärk teenete eest tuletõrjeolude korrastamise alal‘; aga: ,tee mulle see teenus ja vii see kiri posti’. Ometi tarvitatakse sõna teene ka teenuse tähenduses, näit. tuntud ütluses: ,sellega tegid talle karuteene’; peab olema karuteenuse.
viimane ja viimne. — Tuleks vahet teha: viimane — eelmine, kõige hiljutisem: ,Varamu viimane number, viimasel ajal, viimasel korral’; viimne — lõpus olev, kõige viimne mingis seerias: ,laupäev on nädala viimne päev (sest pärast laupäeva samas nädalas enam päevi ei tule, vaid algab uus nädal); see oli selle ajalehe viimne number enne ta kinnipanekut’. Kahjuks seda vahet ei tehta (kuigi seda oleks üsna kerge teha, sest vahe on selge), vaid tarvitatakse sõna viimane mõlemais tähendusis: ,ta jõudis juba kooli viimasesse klassi; — ütlen seda sulle viimast korda‘. Peaks olema: ,ta jõudis kooli viimsesse klassi; — ütlen seda sulle viimset korda’.
hoolimata ja vaatamata — siin sobib teatavat vahet teha; hoolimata — enam tähenduses „millegagi vastolus, millegi kiuste”, näit.: ,ta tegi seda mu keelust hoolimata; hoolimata kangest näljatundest hoidus ta söömast’. Seevastu vaatamata tähendab ühtselt: „ilma midagi arvestamata”: ,teiskordseIt kokku kutsutud koosolek on otsusevõimeline vaatamata kokkutulnute arvusele’.
Vahe on selge ja seda vahet tehakse ka soome keeles. Ometi tarvitatakse meil harilikult ikka vaatamata, ka seal, kus kindlasti hoolimata oleks õigem ja parem. Sõna hoolimata tarvitamine jääb üldse väheseks ja hakkab kaduma, kuna vaatamata maad võtab. Sajast 75-s juhtumis esineb vaatamata, rohkeimalt 25-s ainult hoolimata. Vahekord peaks olema vastupidine.
Muide see vaatamata ülirohke tarvitamine johtub omaaegsest vene keele mõjust (vene „nesmotrja“). Seepärast keelelist korrektuuri tehes tuleb käsikirjas, kus autor tarvitab ainult vaatamata, vähimalt 75% vaatamata’id ümber parandada hoolimata’ iks. Sest selle järjest rohkem maadvõtva vaatamata-tõve tõttu hakkab olema üha rohkem inimesi, kes üldse enam ei oska tarvitada sõna hoolimata.
seisma ja seisnema. — Tähenduses „milleski seisma”(sk. in etwas bestehen) oleks otstarbekohasem tarvitada sõna seisnema: asi seisneb selles; — kogu see kunst seisneb vastavate liigutuste tegemises”. Ometi tarvitatakse sõna seisnema väga vähe, kuigi see Muugi sõnaraamatu järele on ametlikult lubatud. Siin millegi pärast seda tarvilist vahet ei taheta teha.
jaam ja vaksal — seda vahet „tänapäeval” palju enam ei tehta, tarvitades ainult sõna jaam. Ometi tuleks vahettegevalt tarvitada vaksalit (sk. Bahnhof, prants. gare, vene vaksal) linnas oleva hoone kohta, mille juurest rongid väljuvad ja kuhu saabuvad. Rongide peatuskohad linnade vahel on muidugi jaamad (Stationen, stations, stantsii) ja samuti üldises mõttes ka linnade vaksalid rongide sõiduplaanis. Jaam on seega üldmõiste, vaksal eriline jaam.
Ka enesetapmise või enesetapu asemel oleks parem tarvitada pigem enesemõrva, kui kord on olemas sõna mõrv (vrd. ka ingl. selfmurder, sk. Selbstmord, soome itsemurha); ei öelda ju näit. saksa keeles „Selbsttötung“.
2. SNOOBLIKUD MOODSÕNAD.
Need sõnad, mida on hakatud tarvitama liialdatult sageli ja enamasti ebakohaselt sünonüümiliste harilike sõnade asemel isikute poolt, kes nähtavasti arvavad, et sellaste sõnadega kirjutatakse või kõneldakse peenemat ja moodsemat keelt. Järelikult teatav edevus on tõukejõuks nende sõnade tarvitamisel. Tõeliselt aga tehakse sellega keelele suuremat või väiksemat kahju, sest sellega surutakse kõrvale harilikke sõnu, mis enamasti on paremad
— loomulikumad, kohasemad ja mitmes juhtumis koguni õigemad.
Säärased moodsõnad on peamiselt järgnevad:
tulvil — sest paljud näikse arvavat, et tulvil tähendab täpselt sama mis täis, ja seepärast nad tarvitavad sõna tulvil peagu järjekindlalt sõna täis asemel, mõteldes, et nii on peenem ja moodsem. Nii loeme ühtelugu: ,see film on tulvil (= täis) põnevaid sündmusi; — kauplus oli tulvil (= täis) ostjaid; — kapp oli tulvil riideid‘. Puudub veel, et öeldakse: ,ta kõht oli tulvil‘; viimane oleks ainult oksendamise puhul kuidagi õige.
Nagu juba oma eelmises artiklis tähendasime („Varamu“ 1939 nr. 7, lk. 756), ei vasta tulvil mitte täpselt sõnale täis ega seepärast või seda igakord asendada; tulvil tähendab „ülevoolavuses, ülevoolavalt täis” (näit.: jõgi on tulvil), aga mitte lihtselt „täis“.
Et sõna tulvil tõepoolest peetakse, kuigi ekslikult, sõna täis täpseks sünonüümiks, seda tõendab ka see, et paljude meelest on ütlus „tulvil täis“ viga, sest see olevat nagu kahekordselt „täis täis“. See vaade on ekslik: väga hästi võib ütelda „tulvil täis“, sest see tähendab „ülevoolavalt täis“.
Kõige sellega ei ole tahetud ütelda, et sõna tulvil tarvitamisest tuleks hoopis loobuda. Ei, tulvil on hea sõna, aga teda tuleb tarvitada tema õiges tähenduses.
tohutu — seda sõna on hakatud üleliia palju tarvitama sõna määratu asemel. Kuid tohutu ei sobi siiski asendama igat määratut: määratu on neutraalsem, üldisem, tohutul aga on teatav lisavärving või -varjund, mida määratu ei evi; nimelt tähendab tohutu enam ebaproportsionaalselt, hämmastavalt suur”. Seega on sel teatav koomilisuse kõrvalmaik: ,tohutu kübar, tohutud kastide virnad, tohutud kivimürakad‘. Üldse sobib tohutu enam esemete kohta. Pealegi oleks veel parem ütelda „tohutu suur“ kui lihtselt „tohutu“: ,tohutu suured kübarad‘. Igatahes aga ei sobiks ütelda: ,tohutu ookean, tohutu aurik, tohutu maailmaruum, tohutud kirikud, tohutud puud, tohutud elevandid‘, vaid selle asemel on parem: ,määratu ookean, hiigla aurik, määratu või otsatu maailmaruum, määratu suured kirikud, määratumad või hiigla (või hiiglaslikud) puud, hiiglasuured elevandid‘. Samuti mitte: ,see on tohutult rikastanud meie sõnavara‘, vaid ,see on määratumalt (või väga suuresti) rikastanud meie sõnavara”.
võrratu — see on moodsõna, mida tarvitatakse ebakohaselt sõnade äärmiselt, väga või üli- asemel: ,võrratult odavad hinnad‘. Tuleks ütelda: ,äärmiselt odavad’ või ,väga odavad‘ või ,üliodavad‘ või ,haruldaselt odavad‘. Veel ebakohasem on ,võrratu suur‘ pro ,äärmiselt suur‘ või ,ülisuur‘; samuti ,võrratu väike, võrratu paks inimene‘ pro ,väga väike, väga, haruldaselt, ülipaks inimene‘. Küll aga sobib ütelda: ,ta oli võrratu ilus (sk. unvergleichlich schön); selle instrumendi toon oli võrratu puhas‘.
Nähtavasti ei teata, millise tähendusvarjundiga sobib tarvitada sõna võrratu. Sõnal võrratu on nimelt teatav ülistamise varjund ja seepärast sobib seda tarvitada kõige paremini millegi ilusa, suurepärase, väärtusliku kohta. Sel puhul tähendatagu, et ütluses ,tal olid võrratult inetud käed‘ esineb kaks viga: esiteks mitte ,võrratult inetud‘, vaid võrratu inetud‘ — nn. adverbiaalne nominatiiv! (v. „Varamu“ 1939, nr. 7 lk. 750) — ja teiseks ka mitte ,võrratu inetud,’, vaid ,äärmiselt inetud‘ või ,haruldaselt inetud‘ või ,üliinetud’. Ühend ,võrratu inetud‘ on mõeldav ainult erilises iroonilises või otsitud stiilis.
pagema — eriti lõunaeestlased ja nende eeskuju ning prestiiži mõjul ka mitmed põhjaeestlased kalduvad seda Lõuna-Eesti murdesõna liig sageli tarvitama kirjakeelse põgenema asemel. Näib, et pagema on hakanud saama ka mingisuguseks moodsõnaks. Kui sõna pagema tarvitada, siis ainult teatavas familiaarses või humoristlikus stiilis; kuid tõsises normaalstiilis tarvitatagu ainult põgenema. Käsikirjade korrektuuri lugedes tuleb mul seepärast peagu iga pagema parandada sõnaks põgenema. Sõna pagema, nii laialt kui seda praegu tarvitatakse, on tarbetu iseäratsemine ja snoobitsemine.
tänapäeva — seda sõna tarvitatakse viimasel aastakümnel liig sageli sõnade praegune ja nüüdisaegne asemel, nii et seegi on saanud mingisuguseks moodsõnaks: ,tänapäeva elu —, tänapäeva kirjandus —, tänapäeva teadus —, tänapäeva riigid‘. Miks ei ütelda enam ,praegune elu —, nüüdisaegne kirjandus —, praeguse aja või kaasaegne teadus —, nüüdsed või nüüdisaegsed riigid’? Selle tänapäeva mõjul kirjutatakse juba ka „igapäeva“ pro igapäevane: ,kooli igapäeva ülesanded‘ (pro ,igapäevased ülesanded‘).
Samuti tarvitatakse sõna tänapäev sageli sõnade praegu ja nüüdsel ajal või praegusel ajal asemel: ,seda juhtub tänapäev (— nüüdsel ajal) sageli; tänapäev (— praegu) on olukord suuresti muutunud‘.
eales — murdeline ja ühtlasi arhailine sõna, mis sobib vaid teatavas stiilis, eriti luuletustes, kuid mida mitmed on hakanud mingisuguse moodsusena tarvitama harilike sõnade kunagi ja iialgi, ka sõna iganes asemel.
ent — ka selle sõnaga liialdatakse, tarvitades seda seal, kus paremini sobiks kuid või enamasti veel paremini aga. Nähtavasti põlatakse sõna aga liig igapäevaseks ja labaseks ning tarvitatakse selle asemel sõna ent, mis tundub uudsena, vastates seega paremini teatava seltskonnaosa snooblikele kalduvustele. Sõna ent sobib ainult erilises kitsamas tähenduses, nimelt kui tahetakse uut väidet põhjendada mingi kõigile vastuvõetavaks oletatava mõttega. Näiteks: ,See kirjanik kirjutab riimitud proosat, ent riimitud proosa on halb (nagu see teada ja nagu kõik muidugi nõustuvad selle arvamisega); — ta on liig pika ja sihvaka kasvuga, ent sellane kasv toob sageli kaasa kalduvuse kopsuhaigusele; järelikult võib oletada, et tal on kalduvus ja eeldus kopsuhaiguseks‘.
Ka sõna kuid tarvitatakse liig palju. Selle asemel sobib sageli aga paremini. Sõna kuid väljendab harilikult vasturääkivust ja vastolulisust eelmisega ja on teravam kui aga. Seepärast kui ei ole erilist põhjust tarvitada sõnu ent või kuid, tarvitagem julgesti aga ja ärgem pidagem seda labaseks. Käsikirju korrigeerides tuleb mul ühtelugu nii mõnedki kuid id ja ent’id ümber teha aga’deks.
taas — arhailine sõna tähenduses „jälle“. Et taas ei esine igapäevases, harilikus kõnekeeles ja seetõttu tundub erakordsena, siis mitmed tarvitavad seda meeleldi jälle asemel, arvates, et nii on moodsam ja peenem. Kuid normaalne on just jälle; ainult erakordselt, muu seas kordumise vältimiseks võib tarvitada sõna taas. Ka seilased liitsõnad nagu taassünd, taaselustamine, kus taas esineb romaani keelte „re-“ ja saksa sõna „wieder“ tähenduses, tunduvad küsitavaina. Isiklikult eelistan vanamoodsalt moodustatud sõnu uuestisünd, uuestielustamine, niikaua kui prantsuse ja inglise „re-“ vasteks ei ole meil soetatud mõnd paremat eesliidet.
muutuma — Eesti iseseisvuse ajal üleliia sagedaseks kujunenud sõna. Enne räägiti ja kirjutati: ,ilm läheb ilusaks; — ta läks kahvatuks; — kui ta vanemaks saab, küll ta siis läheb mõistlikumaks; — nad said (või läksid) tigedaks; — helid jäid vaiksemaks’. Nüüd aga kirjutatakse ja isegi räägitakse üldiselt: ,ilm muutub ilusaks; — ta muutus kahvatuks;
— kui ta vanemaks muutub, küll ta siis muutub mõistlikumaks; — nad muutusid tigedaks;
— helid muutusid vaiksemaks’. Jah, nüüd — snooblikus keeles „tänapäeval“ — kõik muudkui „muutub”! Varsti vist ei ütelda enam, ,ta läheb rikkaks, — sa jäid haigeks, — nad jäid hiljaks’, vaid: ,ta muutub rikkaks, — sa muutusid haigeks, — nad muutusid hiljaks’. See oleks siis täielik muutub-tõbi. Eriti noorem põlvkond, noorsugu näib sellest tõvest haaratud olevat. Et sellest vabaneda, ärgu üteldagu alati, et miski muutub millekski, vaid vähimalt mõnikord ka, et miski läheb, saab või jääb millekski.
pisut — ka moodi tulnud sõna, mida tarvitatakse liig palju; ta sünonüüm natuke ei esine kirjakeeles peagu sugugi enam. Tarvitagem vähimalt vahelduseks mõnikord ka sõna natuke, näit.: ,oota natuke; — seda on natuke vähe; — ilm on natuke külm’.
kiirustama — seda sõna tarvitatakse nüüd meie kirjanike ja haritlaste enamiku poolt ruttama asemel; ruttama kipub jääma kõrvale samuti kui sõna ruttu, mille asemel ikka esineb kiiresti või veel halvem vorm kiirelt. Keelelise korrektuuri tööd tehes parandan seepärast iga kiirustama sõnaks ruttama.
tervitama — see sõna hakkab välja tõrjuma põlist rahvakeelset sõna teretama, — ka üks moodnähtus, samuti kui ürgse eesti tere asemel on nüüd moodi tulnud tervist või tervis. Tuleks vahet teha: teretama — tere ütlema kellelegi, kellele seda tuleb ütelda (sk. grüssen, vene zdorovatsja): ,ta teretas seda möödaminejat härrat’; aga tervitama — austuse- või rõõmuavaldusega kellegi või millegi ilmumist või tulekut vastu võtma (sk. begrüssen, vn. privetstvovat): ,kõrgeid külalisi tervitati kahuripaukudega; — tervitasin rõõmutundest seda ammu oodatud päeva; — linnud tervitasid hommiku saabumist rõõmsa lauluga’. Seepärast oleks liig suur nõudlikkus kellegi poolt, kui ta oleks pahane, et keegi tuttav teda uulitsal ei tervitanud. Millele ta võib pretendeerida, on vaid see, et teda teretataks.
nimetatud — kantseleikeele mõjul tarvitatakse viimasel ajal seda sõna liig sageli seal, kus peaks loomulikult olema see. Näit.: ,Sain sõbralt kirja. Nimetatud kiri sisaldas mulle väga tähtsa uudise‘. Tuleks ütelda lihtselt: ,See kiri sisaldas mulle väga tähtsa uudise‘. Seda „nimetatud“-tõbe on hakanud ka õpilased põdema: nende kirjandeis võib sageli leida sõna „nimetatud** kantseleilikku tarvitamist. Sest õpilaste kirjandeis peegelduvad kohe need keelelised pahed, mis igakord täiskasvanute kõnes ja kirjutustes esinevad. Üks näide õpilase kirjandist: ,Iga inimese soov on edu saavutada. Nimetatud soovita teaks ajalugu vähe edust kõnelda‘. Oleks tulnud kirjutada lihtselt: ,Ilma selle soovita teaks ajalugu vähe edust kõnelda‘. Õpetajail ja korrektoreil tuleks sääraseid stiililiselt ebakohaseid nimetatuid välja rookida, asendades need sõnadega see, need. Sest säärane nimetatud annab stiilile ebakohaselt kantseleiliku värvingu.
sarnane — see on juba üsna vana moodsõna, mida tarvitatakse sõnade „niisugune, seesugune, säärane” asemel. Kauplustes muud enam ei kuulegi müüjalt kui: ,Kas teile sarnane meeldib?‘ (pro ,Kas teile niisugune, seesugune või säärane meeldib?‘). Seesugune sarnase vääras tähenduses tarvitamine on jõudnud tungida väga sügavale rahvakeele, nii et seda võib sageli kuulda ka päris lihtinimeste kõnes nii maal kui linnas. Meie algkool ei ole 20 aasta jooksul selle sarnase väära tarvitamise vastu suutnud peagu mitte midagi ära teha.
milline — see sõna on Eesti iseseisvuse ajal saanud pööraselt moodsõnaks: muud kui milline ja milline ja ikka milline. Ei näi teatavat, et selle millise (snobistlik stiil ütleks „nimetatud millise“) asemel on parem tarvitada lihtselt mis: ,tagajärjed, milledest (mitte „millistest”) selgub, et…; paragrahvid, mis (mitte „millised”) seda käsitlevad: väited, milledes (mitte „millistes“) on palju tõtt; nõuded, mida (mitte „milliseid”) ta kavatseb esitada*.
selliselt — see näib olevat „millisega” nagu sugulane moodsõna. Seda tarvitatakse nüüd tähenduses „nõnda, niivõrd, sel määral, sedaviisi”: ,ta tegi seda selliselt hästi, et kõik aina imestasid; — ta kukkus selliselt õnnetult, et murdis sääreluu‘. Kuna selline tähendab täpselt sama mis niisugune, siis peaks sõna selliselt asemel võima ütelda ka niisuguselt: ,ta kukkus niisuguselt õnnetult, et murdis sääreluu‘. Kuidas see kõlab? Kui veidrana see kuuldub! Ainult harvus juhtumeis tundub selliselt kuidagi vastuvõetavana; muidu aga on sel snoobitsemise kõrvalmaik. Enamasti on parem tarvitada selle asemel ülalmainitud „nõnda, niivõrd, sedaviisi”: ,ta kukkus nõnda õnnetult (või niivõrd õnnetult), et murdis sääreluu‘. Kuid keegi ei pane nüüdsel ajal seda nõuannet tähele. Tahetakse kirjutada „moodsetu keelt, kuigi see mõne keelendi poolest on halb.
I osa Varamust nr. 3/1940
3. KADUVAD SÕNAD
aduvate sõnade all ei mõtle me mitte ainult tõeliselt kaduvaid sõnu, vaid üldiselt kõiki selliseid, millede tarvitamine on kahjuks vähenemas, igatahes vähemaks jäämas võrreldes sellega, mis oli enne. See on keelepsühholoogiliselt väga huvitav ja tähelepandav liik sõnu. Need ei ole mitte mingid iseenesest haruldased sõnad, vaid vastupidi kõige igapäevasemad ja harilikumad. Ka on need kõik head sõnad, mil on kauaaegne minevik ja traditsioon meie kirja- ja kõnekeeles ja mis niisugustena olid enamvähem valitsevas seisukohas oma sünonüümide suhtes. Kuid Eesti iseseisvuse ajal on nende sünonüümid hakanud neile tegema tugevat konkurentsi, vähendades nende tarvitamisala ja tungides nende asemele. Nähtavasti on meil iseseisvuse ajal käimas mingisugune sõnavaliku ümberhindamise ja nende tarvitusalade ümberplaneerimise ja kohastnihkumise protsess. Põhiliseks näib olevat lõunaeestlaste keele järjest kasvav mõju, mis üha enam tungib kirjakeele ja eriti hoogsasti üldisesse kõnekeele. Ühes sellega tungivad ka lõunaeestlaste keelele omased sünonüümid endiste kirjakeelsete asemele ja kõrvale, tendeerides seal saama valitsevaiks, kuna endised sõnad kipuvad haruldasemaks jääma. Snobism, mis neid lõunaeestilisi sünonüüme peab moodsemaks ja neid seetõttu eelistab, mõjub siin omalt poolt lisategurina edendavalt kaasa. Igatahes huik vanu häid kirjakeele sõnu on hädaohus. See on seda pahem meie kirjakeelele, et need sõnad on, nagu tähendasin, ühtlasi paremad kui nende sünonüümid, mis neid nüüd ähvardavad. Kui praegune olukord keeles püsima jääb nende sõnade suhtes või praegune tendents veelgi suureneb, siis on see kahjuks meie keelele, mis seeläbi läheb halvemaks. Seepärast tuleb sellele tendentsile kõigiti vastu astuda ja teatavate sõnade pealetükkivust tagasi suruda.
Alljärgnevas esitame siiakuuluvaist juhtumeist rea kõige silmatorkavamaid.
ja — see on selletähenduselise sidesõnana põhisõna; temale abiks on ning, mida võib tarvitada ja kordumise vältimiseks. Sõna ja kui põhisõna võib siiski ka korduvalt esineda samas lauses või lausestikus, sõna ning kordumine (kaks-kolm korda samas lauses või lausestikus) aga ei ole soovitav. Ometi kalduvad mitmed tarvitama sääl mng-sõna, kus ja oleks eelistatav. Mõnedel on väga tugev kalduvus ning-sõna tarvitada. Olen kohanud lauseid, kus ning esineb koguni kolm korda, ja aga üldse mitte. Üldiselt on praeguses kirjakeeles, nagu see esineb raamatuis ja ajakirjanduses, ja küll alles ülekaalus. Kuid õpilaste kirjandeis on märgata väga sagedat ning-sõna esinemist, mis näitab, kuhu läheb selles suhtes noorema põlve tendents. Sellest on karta, et ning võib tulevikus saada ülekaalu, kui seda tendentsi teadlikult ei pidurdata.
Mõned näited ebasoovitavast ning-sõna esinemisest: ,ning kui laev koiduajal olnud juba täitumas veega ning põhja vajumas, hüpanud ta kapten koos mehaanikuga jääkülma vette‘ (lause ühest käsikirjast, mis hiljem trükis ilmus); ,istudes rannal ning silmadega ikka veel süsta otsides, naljatasin oma pererahvaga ning jutustasin neile mu matka kogemustest‘ (lause sealtsamast).
ning-sõna puhul märgitagu teatava kurioosumina veel seda, et ta ette pannakse sageli tarbetumalt koma, näit.: ,nõutakse, et Euroopa olude ümberkorraldamine peab sündima ühevõrdsuse alusel, ning et seda vägivallaga ei sunnita peale ühelegi riigile‘ („Päevaleht“ 1939, nr. 214); ,… kuidas ilus algatus võimaldab kodukäsitöö loomulikku arendamist, ning kunstipäraseks kujundamist‘ (ühest käsikirjast). Seda teevad niihästi ajakirjanikud kui õpilased. Seevastu tarbetuma koma panemine ja ette on palju haruldasem. Ülalmainitud käsikirjas oli paljude ning-sõnade ees koma. Üldse tuli mul selles käsikirjas (trükitult üle 200 lk.) 313 ning’i’deks parandada! (Ma lasin need parandused ära lugeda.) Ja neist oli vähemalt pooltel ning’idel tarbetumalt komma ees!
varsti — see sõna on silmatorkavalt vähenemas; selle asemele on tunginud peagi. On palju inimesi, eriti nooremate hulgas, kes sõna varsti peagu sugugi enam ei tarvita, vaid ainult peagi. Ajalehtedes ja kirjanduses võib leida lauseid, kus peagi esineb kaks korda. Tsiteeritagu siin üks niisugune lause: ,peagi jõudsid politseivõimud kohale, kes korra peagi jalule seadsid‘ (lause ühest ajalehest). Üks peagi tuleks tingimata asendada sõnaga varsti.
Samuti domineerib peagi õpilaste kirjandeis; sõna varsti esineb veel vaid väga harva. Ometi peaks vastupidi varsti esinema sagedamini ja peagi kui selle sünonüüm harvemini, sest varsti on teatav põhisõna selles tähenduses, aga mitte peagi.
Käsikirju keeleliselt korrigeerides tuleb mul ühtelugu sõnu ning ja peagi asendada vastavalt sõnadega ja ja varsti.
natuke, mida kõnekeeles õnneks veel küllalt kuulda, on kirjakeelest kahjuks kadumas; seda tõrjub välja sõna pisut, millest oli juttu päätükis „Snooblikud moodsõnad”. Näit.:
,oodake pisut; — kas teil on pisut aega?‘ Sõna natuke tuleks siiski kadumisest päästa. Isiklikult püüan käsikirju korrigeerides vähemalt 50% juhtumeis moodsõna pisut asemele restitueerida malbe sõna natuke, milt tahetakse eluõigus võtta.
üsna — see hea sõna kipub haruldaseks jääma, sest selle asemel tarvitatakse liig palju sõna kaunis. Aga nagu eelmises kirjutises tähendasime („Varamu“ 1939, nr. 7, lk. 759), tuleks kõigiti vältida sõna kaunis tarvitamist „üsna“ sünonüümina, sest see võib segavalt mõjuda tema tarvitamisel omadussõnalises tähenduses („ilusa“ sünonüümina). Seepärast tarvitagem rohkem sõna „üsna“: ,üsna hea, üsna suur, üsna palju‘.
Käsikirju korrigeerides parandan peagu iga adverbilise kaunis’e üsna’ks. enne — nii imelikuna kui see tundubki, ka see sõna hakkab olema hädaohus haruldasemaks jääma, igatahes üldises kõnekeeles. Adverbilises tähenduses tarvitatakse selle asemel, ka kirjakeeles, üsna üldiselt ennemalt: ,olin seal juba ennemalt käinud‘, kuigi võiks väga hästi ütelda ka; ,olin seal juba enne käinud‘. Paljud aga ei oska üldse enam tarvitada sõna enne tähenduses „ennemalt“. Kõnekeeles on üha enam maad võtmas pruuk eessõnalise enne asemel ütelda ennem, mis on jäme viga: ,ennem seda‘ (peab olema: ,enne seda‘); samuti jäme viga on: ,ennem kutseeksamite sooritamist‘; peab olema: ,enne kutseeksamite sooritamist‘.
Selle ennem-iga vastu peaksid koolid energiliselt võitlema. Õpilastele tuleks järjest terutada, et mitte ennem, vaid enne: ,enne seda, enne pühi, enne kojuminekut‘ jne. (mitte ,ennem seda‘ jne.). Sest see ennem-viga nakkab ja levib ja võtab maad.
Järelikult sõnal enne on kaks tähendust: 1) eessõnaline (,enne seda‘), mille asemel ei tohi tarvitada ennem: 2) adverbiline, mille asemel võib olla ennemalt, aga ei tarvitse olla: ,kes on seda enne näinud, et..Siin võib ütelda ka: ,kes on seda ennemalt näinud‘, kuid parem on siingi lihtne enne. Nende ridade kirjutaja ei tarvita viimasel ajal üldse enam sõna ennemalt ja ennem, vaid ainult enne ja ennemini, viimast ainult võrdluslause puhul: ,jõudsin ennemini sinna kui tema; kas sa ei või natuke ennemini (varemini) tulla?‘. Muis juhtumeis tarvitan ainult sõna enne.
aga — ka see sõna on kirjakeeles vähenemas, kuigi seda kõnekeeles veel küllalt tarvitatakse. Nähtavasti ei peata aga’t kirjakeeles küllalt peeneks ja moodseks (täiesti ekslik vaade!) ja seepärast kirjutades eelistatakse ikka sõnu kuid või ent. Sõnale ent aga tuleks anda kitsam tähendus, nagu ülalpool seletati, ja kuid on mitmes juhtumis liig tugev. Seepärast käsikirju keeleliselt parandades jälgin alati, kas ei esine mõni liig tugev kuid või ebakohane ent, mis tuleks asendada aga’ga.
ainult — see sõna näib viimasel ajal keeletarvitajate juures sattunud teatavasse ebasoosingusse, sest sageli teda välditakse ja ta asemel tarvitatakse sõna üksi või üksnes või vaid. Ometi ei ole sõnad ainult ja üksi mitte täiesti sama tähendusega: ainult tähendab seda, et pääle temaga tähendatu mingi muu ei tule küsimusse (saksa „nur“, vene „tol’ko“); ,ainult tema‘ (s. o. mitte keegi teine); üksi tähendab, et keegi või miski on ilma teiste seltsita või juuresolekuta (saksa „a!lein“): ,ta seisis üksi (— üksinda) puu juures‘. Järelikult on loomulikum ja õigem ütelda: ,… mitte ainult…, vaid ka… ‘ (vrd. sk. ,nicht nur…, sondern auch..vn. ,ne tol’ko… no i…‘). Ometi räägitakse ja kirjutatakse viimasel ajal väga üldiselt: ,… mitte üksi…, vaid ka …’. Niisuguses ühendis on ainult kindlasti parem, mispärast tuleks üksi selles juhtumis võimalikult asendada sõnaga ainult. Ainult kordumise vältimiseks võib sõna ainult asemel tarvitada sõna üksnes, mis on saanud ta täielikuks sünonüümiks.
Mõned jälle tarvitavad sõna ainult asemel mõnikord sõna vaid, nähtavasti arvates, et nõnda on moodsam ja et iga ainult’i võib asendada vaid’iga. Säärane vaade aga on ekslik: vaid on märksa nõrgem kui ainult; seepärast tugevama rõhutamise puhul sobib tarvitada ainult ainult’it. Seda peab tajuma. Üks näide: ,seda vaid tean, et.. .‘ Siin rõhutame sõna „seda“. Aga: ,ainult seda tohid sa teha‘. Siin on tugevasti rõhutatud, et see ainus tohitav asi on tõesti ja kategooriliselt ainus.
ometi — seda sõna nüüdse põlve eestlased on hakanud vähem tarvitama. Selle asemel nad ütlevad pigem siiski, sageli lisades selle ette veel sõna „kuid“: kuid siiski. Ometi tundub sõnadel ometi ja siiski olevat teatav erinevus nende tähenduslikus varjundis, nii et neid ei saaks mitte täiesti samaväärselt üksteisega asendada. Sõna ometi sobib eeskätt juhtumeis, kus nagu tagasihaaravalt eelmisele enesestmõistetavana vastu seatakse mingi teine õigemaks peetav väide, mis eelmist korrigeerib. Sõna siiski ei seo niivõrd eelmisega, vaid edasi minnes toonitab uut erinevat või mingit lisaseisukohta. Sõna ometi tundub heatahtlikum, siiski kangekaelsem, kiuslikum. See vahe esineb ka hääldamise intonatsioonis. Sõnale ometi sobib lisada „õigupoolest“: ,sa tahad selle aparaadi kolikambrisse heita, ometi (õigupoolest) kõlbaks seda veel tarvitada‘. Sõnale siiski sobib lisada „sellest hoolimata”: ,sa võid rääkida mis tahes, aga siiski (sellest hoolimata) ma jään selles suhtes oma arvamise juurde‘.
Siin esitasime sõnade ometi ja siiski tähendusalade vastaspoolused; vahepealsetes piirkondades lähenevad nende tähendused üksteisele, nii et võib küllalt esineda juhtumeid, kus mõlemaid adverbe võib üksteisega indiferentselt asendada.
Kõiki neid varjundeid on raske ja vahest tarbetu analüüsida ja formuleerida. Võetagu lihtselt ette tarvitada senisest rohkem sõna ometi, ja siis varsti nagu iseenesest kujuneb keeletunne, mis ütleb, kus sõna siiski asemel ometi sobib paremini.
Alljärgnevas antagu siiski veel mõned laused eespool öeldu näitlikustamiseks.
Laused, kus siiski asemel ometi on kohasem: ,Paljud peavad seda suvituskohta halvaks, ometi on sel ka oma hääd küljed. — Praegu on see vahend üldiselt tarvitusel. Ometi on ette näha, et see varsti moest läheb. — Otsin seda juba pool tundi. Kuhu ta ometi on selle pannud!‘
Seevastu järgmisis lauseis jälle siiski on sobivam: ,Nõnda on siiski (s. o. kõigest hoolimata) parem. — Nüüd võid selle ära viia. Siiski (teiselt poolt, asja ümber mõteldes) — jäägu see esialgu veel siia.‘
Võrreldagu ka: ,Katsu ometi (= noh katsu, ära kõhele)! — Katsu siiski (= katsu sellest hoolimata, et see on riskantne või vastumeelt).
Lause, kus mõlemad kõnealused sõnad esinevad oma õiges kohas: .Katsu siiski veel, vahest läheb see sul ometi korda‘.
Tarbetuma kuid siiski tarvitamine (kuid-siiski-tõbi), mille asemel küllaldane on lihtne siiski või mõnes juhtumis ometi: ,Teises teoses „Must kuub“ ta näitab eestlaste lapsi koos mõisnike lastega ühel haridusastmel. Kuid siiski (peab olema: Ometi) seisab nende vahel vaheseinana n.n. ..must kuub‘ (ühe gümnaasiumi I klassi õpilase kirjandist, mis on kirjutatud oktoobris 1939, sest eriti õpilased armastavad tarvitada „kuid siiski”; pelgast sõnast „siiski“ või „ometi“ on neile vähe).
Veel üks näide: ,Nimetatud kirjaniku stiili peetakse väga heaks, kuid siiski on tal teatud puudused‘. Parandus: ,Selle kirjaniku stiili peetakse väga heaks; ometi on sel teatavaid puudusi‘. — ,Tahtsin talle midagi teravat vastata, kuid siiski (lihtselt siiski) hoidsin end veel tagasi‘.
-gi (resp. -ki) — seda nii ürgeestipärast liitekest kaldutakse nii mitmeski juhtumis kõrvale jätma, tarvitades selle asemel saksapäraselt adverbi ka: ,kui see ka nii oleks; — seda ta tegi ka; — ja nõnda see ka oli; — ja ta ei tulnud ka’. Kõigis neis lauseis on eestipäraseni tarvitada ka asemel liidet -gi (v. -ki): ,kuigi see nõnda oleks —; seda ta tegigi; ja ta ei tulnudki“. Samuti ,… mis ka arusaadav riigis, kellele… ‘ Parandus: ,… mis ongi arusaadav liigis, millele …‘.
Veel mõned lisanäited ka ebakohasest tarvitamisest, mis lugupeetud lugejad võivad ise parandada, asendades ka -gi-ga: ,sellist moodust on mõnel puhul ka kasutatud, — sellepärast ka peegelduvad kõik koduse kasvatuse puudused otseselt laste käitumises‘.
pärast — selle sõna tarvitamine on meie iseseisvuse ajal tugevasti tagasi läinud, sest selle asemele astub eessõnana pääle ja tagasõnana järele, või nagu nüüd ebarahvakeelselt tarvitatakse, järel. Endises keeles (veel 20—30 aastat tagasi) kirjutati: ,pärast pühi sõideti linna tagasi; — alles pärast seda kui võõrad olid ära läinud, tuli ta jälle nähtavale‘. Nüüd kirjutatakse harilikult: ,pääle pühi sõideti linna tagasi; — alles pääle seda kui võõrad olid ära läinud, tuli ta jne.‘ Harva kui näed kedagi veel tarvitavat sõna pärast. Koguni piibli uues tõlkes on endise pärast-sõna asemel pääle; ,… ja läksid peale tema ülestõusmist pühha linna‘ (Matt. 27, 53); parandus: ,… ja läksid pärast tema ülestõusmist pühasse linna‘. Kindlasti oleks olnud parem jääda endises tõlkes esineva sõna pärast juurde.
See pärast-sõna väljatõrjumine sõnaga pääle on jälle üks neid meie kirja- ja ühiskeele ebasoovitavaid ning halbu lõuna- ja idaeestipärasusi, mida viimase poolsajandi kestel, eriti aga just iseseisvuse ajal nii rohkesti on sellesse valgunud ja üha enam sellesse tungib.
Pealegi sõnaga pääle (tähenduses „pärast”) tehakse veel seda viga, et seda tarvitatakse genitiiviga, misläbi võib tekkida veidraid kahemõttelisvi: ,pääle koosoleku lahkusid kõik saalist‘, mis tähendab õigupoolest, et kõik lahkusid saalist, välja arvatud koosolek, kes jäi saali. Tuleks ütelda: ,pääle koosoleku‘. .või veel parem: ,pärast koosolekut‘ .
Aga mitte ainult pääle, vaid ka järele (ametlikult järel) anastab pärast-sõna seisukohti, sest paljud ei ütle ega kirjuta enam: ,mõne aja pärast tuli ta kodumaale tagasi‘, vaid: ,mõne aja järele (ameti, järel) tuli ta kodumaale tagasi‘.
Seepärast tarvitagem jälle rohkem sõna pärast, muidu kaob ta selles ajalises tähenduses keeletarvitusest varsti täiesti. Sellega ei ole tahetud ütelda, et sõnu pääle ja järele (ameti, järel) tuleks hakata hoopis boikoteerima. Mõteldud on vaid seda, et eessõnana olgu peamiselt põhisõna pärast, mille asemel ainult mõnikord tarvitame kord pääle teatavaks vahelduseks või pärast-sõna läheda kordumise ärahoidmiseks.
sest ja sest et — need põhjendamist väljendavad sidesõnad, samuti kui et põhjusside- sõnana, mis kõik aasta 30 eest veel rohkesti esinesid, on haruldaseks jäämas seetõttu, et nende asemel on hakatud tarvitama sõna kuna. Omal ajal kui kuna tarvitusele tuli — umbes 70-ndail aastail ja sealt kuni ligi Maailmasõja lõpuni — esines kuna peamiselt ajalises ja vastuseadvas tähenduses, nimelt tähendustes „sellal kui“ ja „selle vastu kui“ (sk. während, pr. pendant que, ingl. while, whilst): ,kuna ühed töötasid, puhkasid teised; ta oli väga äge ja tuline, kuna ta kaaslane oli rahulik ja aeglane.
Nüüd aga esineb kuna võrdlemisi harva neis tähendustes; peamine tähendus, milles teda viimaseil aastakümneil on hakatud tarvitama, on põhjuslik (saksa „da“, vene „tak kak“): ,kuna ta haige oli, ei saanud ta koosolekule ilmuda; — ta ei jaksanud seda üles tõsta, kuna ta jõud oli liig nõrk‘. Enne — 20—30 aasta eest — üteldi selle asemel: ,et ta haige oli, siis ei võinud ta koosolekule ilmuda; — ta ei jaksanud seda üles tõsta, sest (või sest et) ta jõud oli liig nõrk‘.
Praegusel ajal on koguni neid, kes ei näi enam tundvatki kuna endist ajalist ja adversatiivset tähendust, vaid ainult kausaalset.
Kõige parem oleks, kui me sõna kuna tarvitaksime ainult ta endistes tähendustes („sellal kui“ ja „selle vastu kui“); kuid mõnes juhtumis oleme ometi sunnitud teda tarvitama ka kausaalses (põhjuslikus) tähenduses, sest et meil teist vastavat sidesõna ei o l e. Näit. lauses: ,koolijuhataja tähendas, et kuna aeg on hiline, tuleb koosolek lõpetada‘. Juhtumeis aga, kus see võimalik, tuleks kausaalse kuna asemel nii mõnigi kord eelistada sidesõnu sest või sest et. Sest esineb tõepoolest juhtumeid, kus kuna kausaalses tähenduses tundub liialdusena.
Näiteid niisuguseist juhtumeist: ,Koolide majapidamised on aga niivõrd väikesed, et nad nimetatud (= seda) laudasõnniku hulka anda ei suuda ja pole ka alust seda nõuda, kuna (— sest) kooli põllumaa on antud algkooli seadusega õpetajate isiklikuks kasutamiseks. Seetõttu ei ole mõeldav hakata õpilaste toitlustamise küsimust lahendama kooliaedade abil, kuna (parem: sest) see tuleb palgalise tööjõuga ja ostetud väetisega liiga kallis’ (ühe õpetaja käsikirjast). Siin vähemalt üks kuna tuleks asendada sõnaga sest.
Ja niisuguseid kuna’sid tuleb mul käsikirju parandades sageli ümber teha sidesõnuks sest või sest et. Ühes üle 200-leheküljelises oli niisuguseid juhtumeid 53.
Kõige parem oleks küll, kui meil õnnestuks kausaalse kuna asemel võtta tarvitusele uus omaette, kas või kunstlikult moodustatud sidesõna, siis kaoks see kuna-segadus.
enese — seda sõna on välja tõrjumas sõnakuju enda. Enne kirjutati: ,ta võttis selle enesele’, nüüd ei näe kirjanduses muud kui: ,ta võttis selle endale’ (vigases kõnekeeles muidugi: ,ta võttis selle omale’). Liitsõnades on eraese-traditsioon kõige kauemini püsinud: enesetapmine, enesetunne, eneseväärtus, enesevalitsus jne., sest niisugustes sõnades on enese sügavasti inimeste keeleharjumustesse juurdunud. Aga juba hakkavad siingi esinema endatunne, endaväärtus, endavalitsus. Veel paarkümmend aastat, ja enese on vaibunud arhailiste vormide hulka. Lõunaeestiline enda on põlise põhjaeestilise enese elavast keelest välja tõrjunud!
Et seda siiski ei sünniks, tarvitagem ka enese, vähemalt vahelduseks, järjekindlamini aga liitsõnades, kus keelepruugi traditsioon seda õigustab: enesetapmine (veel parem enese mõrv), enesetunne, enesevalitsus jne.
millal — põhine ja põline põhjaeestikeelne sõna mitmesaja-aastase traditsiooniga kirjakeeles, kuid viimaseil aastakümneil on ta kõrvale ähvardava konkurendina kerkinud Lõuna-Eesti sõna kunas: ,kunas ta tagasi tuleb?‘. Käsikirjade parandajaile ja õpetajaile soovitan vähemalt 75 prots. niisuguseid väljendeid parandada sõnaks millal: ,millal te tagasi tulete?‘ Sel puhul tähendatagu, et kõnekeeles lõunaeestlased tarvitavad oma kunas’e asemel koguni kuna, mis on lausa viga: ,kuna ta tagasi tuleb?‘
Otse vastukaaluks sellele kunas-nakkusele (sest see nakkab ja levib) tuleb tarvitada sõna millal.
õigupoolest — see sõna hakkab kaduma, sest selle asemele on iseseisvuse ajal väga üldiselt tulnud „õieti“. Kahju! Kahju sellepärast, et õieti on sõna õigesti sünonüüm, milleks ta paremini sobibki; näit.: ,teed õieti (= õigesti), kui sa talle raha ei laena‘. Seepärast parandan iga õieti, mis on tarvitatud tähenduses „õigupoolest“, sõnaks õigupoolest. Näit.:
,õieti oleks aeg juba koju minna‘. Parandan: ,õigupoolest oleks aeg juba koju minna‘.
suuremalt osalt — seda on välja tõrjumas enamjaolt (sk. meistenteils), nagu üldse jagu tendeerib tungima osa asemele, sest esineb vastavate saksa sõnade proportsiooni analoogia mõju: sk. teilen — Teil: jagama — jagu. Igatahes nende ridade kirjutaja eelistab sõna enamjaolt asemel suuremalt osalt või lihtselt enamasti. Mõnede juures see mõju on läinud koguni nii kaugele, et nad enam ei ütle osalt. .. osalt, vaid jaolt… jaolt, mis viimane on halvem.
paiguti — ka see põhjaeestilises keeles põhilise traditsiooniga sõna hakkab taganema kohati ees, mis on maad võtmas, samuti kui haruldaseks jäämas on paigutama, mille asemel kaldutakse tarvitama sõna asetama, kuigi paigutama ja asetama oma tähenduslikult varjundilt pole täiesti identsed: paigutama tähendab enam panemist teatavasse kohta, asetama enam teatavasse asendisse.
rohkem — seda sõna tarvitatakse vähem kui seda peaks tarvitama; liig ühekülgselt palju esineb sõna enam; rohkem on jäämas kõrvale. Ometi oleks rohkem eelistatav seal, kus väljendatakse hulgalist, arvulist suurust. Nii oleks võimalik vahet teha: ,temale ei antud enam (— temale andmine lõpetati)‘, aga: ,temale ei antud rohkem (= temale ei antud veel suuremat hulka)‘. Käsikirjade parandajad peaksid seda jälgima, ja siis nad leiaksid põhjust nii mõnegi enam-sõna asendada sõnaga rohkem.
ons — paljud kirjanikud ja ajakirjanikud, peamiselt need, kes on pärit ida ja lõuna poolt, ei näi tundvat seda head sõna („ons“) ja seetõttu ei tarvita seda. Selle tagajärjel väheneb ons-sõna esinemine kirjakeeles järjest. Sõna ons tähendab „kas on?“: ,ons ta seal?* Halb eesti keel on ütelda küsilauses: ,on ta rikas?* Tuleb ütelda : ,kas ta on rikas‘ või: ,ons ta rikas?‘ Ärgem laskem head sõna ons kaduda! Korrektorid võiksid vähemalt 25 protsenti „kas on“-keelendeid asendada ons-sõnaga. Samuti teeksid eesti keele õpetajad hästi, kui nad ons-sõna tähendust seletaksid ja sõna enese tarvitamist soovitaksid.
ruttu — kõnekeeles kuuleb seda sõna veel, aga kirjandusest on ta kadumas; seal on ikka kiiresti. Ometi on juhtumeid, kus ruttu oleks eelistatav: ,tule ruttu tagasi; — seda tuleb nüüd ruttu teha, muidu asi hilistub; — kui ruttu lähed, siis jõuad veel‘. Sõna kiiresti väljendab enam liikumise või töötamise nobedust, ruttu enam ruttamist, ajaviitmattust. Sel puhul tähendatagu, et ka nobe kipub nüüdses keeles haruldaseks jääma. Minu arvates nobe sobiks väljendama liikumise ja liigutuste kiiruse muljet, nagu see kiirus meile subjektiivselt esineb: ,ta jooksis nobedasti (jalgade kiire liikumise mulje); — ta käed liikusid nobedasti‘.
ruttama — nagu eespool juba seletati, kaldutakse viimasel ajal selle sõna asemel tarvitama sõna kiirustama. Sõna ruttama on välja suremas. Ühtelugu kuuleme-näeme sellaseid lauseid kui: ,ta kiirustas minema; — see töö kannab kiirustamise jälgi‘. Loomulikum sõna siin oleks ruttama: ,ta ruttas minema; — see töö kannab ruttamise jälgi‘. Seepärast käsikirjades parandan iga intransitiivse kiirustama verbiks ruttama.
Miks? — Miks taganevad ruttu ja ruttama ja miks võtavad kiiresti ja kiirustama maad? Põhjuseks on tõenäoliselt see, et mõnes Lõuna-Eesti murdes ruttu ja ruttama puuduvad või on vähe tarvitusel ja et teiselt poolt Lõuna-Eestist pärit on enamik meie juhtivaid haritlasi. Neilt nakkavad nende sõnad ka põhjaeestlasile, kes neid sõnu siis peavad peenemaks ja kirjakeelsemaks just selle pärast, et need nende oma koduse keele sõnadest erinevad.
Haruldasemaks jäämas on ka sõnad rutt, rutuline ja rutulisus, sest ka nende asemel on hakatud tarvitama kiir, kiire: ,mul on suur kiire; — läksin suure kiiruga sinna; — asi on väga kiire; — asja kiire iseloomu pärast‘. Aga miks mitte ütelda ka?: ,mul on suur rutt;
— läksin suure rutuga sinna; — asi on väga rutuline; — asja rutulisuse pärast‘.
näib — selle asemel asjata tarvitatakse liig sageli sõna paistab, mis näib üha enam moodi tulevat: ,paistab olevat; — minule paistab, et…; — „Olukord on siis päris kriitiline‘“ — „Jah, paistab küll“.‘ Kõigis neis lauseis on näib parem: ,minule näib, et…; — „Jah, näib küll“. Seepärast kui niisugune paistab esineb mingis korrigeeritavas tekstis, siis tuleks see enamasti asendada sõnaga näib. Muide seesugune paistab (tähenduses „näib“) on õigupoolest germanism, tõlkelaen saksa keelest, nimelt seega, et sõnale paistma anti saksa sõna „scheinen“ sellekohane tähendus. Eesti paistma tähendab rahvakeelselt 1. „valgust levitama”, 2. „nähtav olema”: ,päike paistab; laev paistab eemalt.‘ Tähendus „teatavat muljet tegema, nii välja nägema või tunduma” (vene „kazatsja“), mida nüüdses keeles on hakatud andma sõnale paistma, on õigupoolest ebarahvakeelne ja seetõttu üldiselt vähemsoovitav. Selles tähenduses sobib pigem tarvitada sõna näima, mis täpselt vastab vene sõnale „kazatsja“. Seega oleksid eespool toodud laused parandatult järgmised: ,näib (ehk näikse) olevat; — minule näib, et…; — «… Jah, näib küll“. Seepärast tuleks enamasti iga selletähenduseline paistma asendada näima-verbiga. Ainult harvadel juhtumitel, sellistel, kus tahetakse vältida kahe näima-verbi lähedast järgnemist, võiks ühe asemel tarvitada sõna paistma.
toime saama — see hea ja rahvakeelne fraseologism on kadumas, selle asemel tarvitatakse nüüd halba soomepärast toime tulema, sest iga eestlane on rutanud seda kui moodsust omandama: ,ta tuli selle tööga või selle ülesandega toime‘. Säärase tulema parandan, kus mul iganes on käsikirju parandada, verbiks saama: ,ta sai oma tööga, oma ülesandega toime‘.
silma torkama — ka see fraseologism, mis enne iseseisvusaega nii üldiselt esines, on vähenemas, sest paljudele meeldib nüüd tarvitada silma hakkama. Kuigi silma torkama (tähenduses ,teravalt silma paistma, kanget tähelepanu äratama‘) on õige drastiline ütlus, on see siiski parem kui silma hakkama, mis on halb uueaegne murdelisv. Kus silma torkama tundub liig tugevana, võib ju tarvitada silma paistma.
otsatu — ka see veel paarikümne aasta eest küllalt esinev sõna on peagu niihästi kui keelest kadunud; selle asemele on astunud lõputu või piiritu: ,lõputu ruum, piiritu lagendik, lõputult kaugel‘ jne. Tuleks tarvitada ka: ,otsatu ruum, otsatu lagendik, otsatu kaugel‘. Nende ridade kirjutaja eelistab siin sõna otsatu. Ka sõna ots ütlustes nagu ,maailma ots, oma elu otsani‘ jne. on peaaegu kadunud. Selle asemel üteldakse: ,maailma lõpp, oma elu lõpuni‘. Siin tuleks lõpu kõrval tarvitada ka sõna ots ja mitte lasta seda välja surra selles tähenduses.
Järgnevalt juhitagu tähelepanu sellele, et sõna palitu hakkab viimasel ajal harvemaks jääma; selle asemel tarvitatakse, eriti daamide poolt, üha enam sõna mantel; ja kui palitut tarvitatakse, siis harilikult vääras vormis palit (peab olema palitu!). Ometi ei ole mantel ja palitu tähenduselt mitte täiesti samased: mantel on õhem, kergem ja ka laiem, seega võib ütelda suvimantel; talv(e)mantel tundub koomilisena.
Ka sõna kübar on mõnede inimeste keeletarvituses (muu seas Tartus) haruldaseks jäämas; selle asemel tarvitatakse sõna kaabu või lihtselt müts. Ent müts ja kübar pole mitte üks: kübar — see on see, mis saksa keeles on „Hut“, vene keeles „šljapa“, müts — saksa „Mütze“, vene „šapka“.
taga ajama — ka selle nii igapäevase ja põlise rahvakeelse sõna tarvitamine kaldub kirjakeeles vähenema sellest ajast peale, mil halb keeleline maitse peab peenemaks selle asemel tarvitada ebakohaselt sõna jälitama: ,koer jälitas jänest; — nende väed jälitasid vaenlase vägesid‘. Ent, nagu teame, sobib jälitama ainult politseiliku või kohtuliku tagaajamise ja kätte saada püüdmise tähenduses. Seepärast tuleb eespool antud näidelaused parandada järgmisekujuliseks: ,koer ajas jänest taga; — nende väed ajasid vaenlase vägesid taga‘.
*
Kõigi nende eespool vaadeldud keeleliste seikade puhul nägime jälle, kuidas praegu tegelikult tarvitatud eesti keel sammub halvenemise poole. Seda „arenemiskäiku“ tuleks pidurdada. Kuid karta on, et kõik need peenutsemise, snoobitsemise ja teatavate sõnade haruldaseks jäämise juhtumid, mida siin kui väärkalduvusi taunisime, leitakse paljude keeletarvitajate, nende seas kirjanike ja õpetlaste, koguni mõnede keelemeeste poolt üsna vastuvõetavad ja isegi eelistatavad olevat. Näib, et nüüdsel ajal nii publik kui keelemeeste enamik tahab, et eesti keel areneks rõivakeele suunas ja muutuks viimaks täielikult ja lõplikult rõivakeeleks. Oleme hüüdja hääl kõrbes.
Johannes Aavik
II osa Varamust nr. 4/1940