Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

XVII sajand oli ainuvalitsuslik, kiriklik, korda loov, see oli reeglipärase, isikut siduva kultuuri sajand. Järgnev, XVIII sajand oli aga isikut vabastav. Ta oli kirikuvastane, isegi usuvastane, ta oli kõigil aladel kriitiline, äratav, väljakutsuv. Ta kutsus esile vastuvoolu liiga rõhuvaks muutunud sundusele, ta oli rohkem lõhkuv kui ülesehitav, kuigi lõhkuv uue, õiglasema korra heaks, ta oli vaimselt revolutsiooniline, aimamata, et see vaimne elevus viis juba enne sajandi lõppu tegeliku revolutsioonini. Nii jätkus klassika aja mõistusekultus, kuid mitte enam endises liidus korra­tahtega. XVIII sajandit ongi nimetatud puhta mõistuse sajandiks, valgustusajaks. Kuid selle kriitilise vaimusuuna kõrval, mille esindajad tousid kodanlusest, arenes hoovkonnas teine vool, mida eel­mise ajajärguga võrreldes võib samuti nimetada vabastuseks.

Pariis linnulennult keskaja lõpul.

Kohe pärast Louis XIV surma vallandus vana kuninga ajal allasurutud elurõõm. Algas kõigi meelte rõõmupidu, mis on ajaloos ainu­laadne. See oli aristokraatliku kultuuri viimne õitseng, mis oli ühtlasi nii võluv, et veel praegu mõeldakse talle igatsusega tagasi. Kogu XVIII sajandit kujutletakse sageli veetluse ja vaba elunaudingu sajandina, kus külma autoriteetlikkuse ja silmakirjaliku väärikuse asemel elati rõõmsas muretuses. Seejuures aga unustatakse, millisest mädanikust tõusis see ilus õis, kui suurele alamkihtide viletsusele ja loomastumisele tugis see hiilgav seltskond, ja samuti unusta­takse, et „galantsete pidudega” pole XVIII sajand kaugeltki veel lõplikult iseloomustatud. Kuid ta esin­das siiski olulist osa sellest ajajärgust ning tema hin­damisel on õiglasem lähtuda mitte eetikast, vaid estee­tikast, sest see oli ja tahtis olla ainult esteetiline kul­tuur. Nii nähtuna osutub ta kindlasti mitte ainult prantsuse, vaid kogu euroopa kultuuri üheks kõrgpunktiks. XVIII sajandi rokokoo, nagu seda voolu nimetatakse, oli seltskonnakultuuri kõrgsaavutus ja sellisena üks Prantsusmaa suuri kinke Euroopale.

Nagu Versailles oli Louis XIV aja sümbol, nii esindab uut voolu salong. See oli lõplikult linnastunud aristokraatia kultuurisaavutus. Versailles’s olid määratusuured esindusruumid, XVIII sajand aga lõi salongid ja buduaarid, intiimse seltskonnaruumi. Vormid vallandusid, mitmekesistusid, muutusid ker­geks ja tujukaks, graatsilised väätmotiivid ilmusid seintele eelmise ajajärgu raskepärasemate dekoratsioo­nide asemele. Vaimukas sädelus valitses eluruumides nagu nende elanike koosviibimisil, kus seltskonna­daamid etendasid peaosa. See oli rohkem Madame Bompadour’i kui ta kuningliku armukese (Louis XV) valitsuseaeg. See arukas naine, kellele olid teed rajanud Louis XIV-nda armukesed, põhjendas lõpuks naise ülemvalitsuse seltskonnaelus, mis on jäänud prantsuse seltskonnakultuuri püsivaks omaduseks. Tema kehastas täiuslikemalt oma galantset ajajärku. „Elul pole muud mõtet kui nauding !“ see oli ta õpetus. Usk oli vormiasi, mida ei pruukinud võtta tõsiselt. Abbé’d, vaimulikud, olid sageli galantsemad seltskonnainimesed kui ilmalikud kavalerid. Poliitika tundus tülikana ja tühisena, sotsiaalsed küsi­mused polnud olemas heas seltskonnas. Oldi koos ainult selleks, et võimalikult hästi meelt lahutada, vai­mukalt jutelda ja vallatleda, muretsemata tuleviku ja tulevase elu pärast, millesse enam ei ustud. Oldi vaba­nenud eelarvusist, sest need võisid aina rikkuda head tuju; lubati isegi kodanlasi enda seltskonda, kui neil oli küllaldaselt raha ja kombeid: aadliõigused ise olid muutunud ostetavaiks; salongidesse tõmmati kunst­nikke, filosoofe, peeni vaime; moraali küsimusis suruti mõlemad silmad kinni. Abielu oli naeruväärt, kui ta tahtis nõuda truudust, kõik lodevused olid lubatud senikaua, kui nad ei muutunud maitsetuks.

Ainsad jumalad olid hea maitse, taktitunne, pee­ned kombed. Miski polnud sellele ajale võõram kui toores, ohjendumatu iharus või — sügav kiindumus. See polnud enam renessansi eluahnus, mille taustal (tagaplaanil) mängisid otsustavat osa mürk ja pist­odad: armastusega mängiti samuti nagu muuga. Vai­mukat vestlust armastati ta enda, mitte probleemide pärast, mis ei huvitanud kedagi. Kanti kõige rafinee­ritumaid rõivaid, mis olid kalleimast siidist, pitside ja kalliskividega, kuid see kõik jäi kergeks ja graatsiliseks. Leiutati negližee, daamide hommikukleit, mille pisut hooletu ilme jättis vabaduse intiimsele koketee­rimisele. Puuderdati ja mingiti end, kleebiti väikesi iludusmärke sinna, kuhu taheti juhtida imetleja pilku, leiutati kogu naiseliku võrgutuse arsenal, kust täna­päevani naismaailm saab oma relvad. Seltskonnadaam sai täiuslikuks kunstiteoseks.

Kujunes prantsuslik naise iluideaal, tänapäevse pariisitari algkuju. See ideaal oli täiesti ebaklassiline, sest klassika kainus tundus igav, see polnud üldse „ilus“ tavalises mõttes, kuid võluv ja pikantne. Siiski ka mitte „dekadentne“, üliõrn, — selleks oli prants­lanna liiga lõbus. Ümarad näokesed, väikesed ninad, rõõmsad silmad, sihvakad, graatsilised, pehmelt üm- mardatud kehad. XVIII sajandi prantsuse kunst on jäädvustanud neid tüüpe lugematuis variatsioonides.

Ja vaimukus, esprit, kuulus naise veetluste juurde sama sunduslikult nagu kogu seltskonda.

Kogu selle ajastu olu oli peenendatud erootikas ja kerges vaimukuses. Kunstidest oli tollal esikohal maal. Selle aja olemus ei saanud avalduda arhi­tektuuri raskepärasemas kunstis ega ka skulptuuris, millele monumentaalsus on omasem kui peen sädelus.

Selle aja õhulis-kerged, virvendav-õrnad ja sädelevad meeleolud võisid aga parimalt kajastuda värvide lugematuis varjundeis. On tunnusmärgiline, et maalis leiutati uus värvitehnika, pastell, mida eelistati õlivärvile, sest seegi tundus liiga raske, tõsine ja maalähedane. Taheti tabada valguse viimseid, pee­nimaid varinguid.

Fragonard lõi oma kerged, sädelevad teosed, mis tunduvad äärmiselt lihtsaina ja on ometi seninägematult rafi­neeritud oma detailides. Latour mahutas kogu ajavaimu oma visandlikesse pastellmaalinguisse, mis kõige sulavuse juures on ühtlasi jõulised. Ekslik oleks pidada seda ajajärku magusaks. Ta oli õrn, kuid teadlik ja terav mõistus­likkus andis talle selgroo. Liiati leiutas Chardin tava­lise argipäeva maalilised võlud. Selle ajastu suurim kunstnik oli aga W a t t e a u. Tema peateos „Teeleminek Cythera saarele” on rokokoo jaoks sama mis Versailles loss oli Louis XIV-nda sajandile: oma aja sümbol. Watteau pol­nud mitte paljas rokokooseltskonna kujutaja, vaid selgelt­nägija, kes nägi läbi oma aja. Seltskond oli rõõmus, tema aga kurb. Ta oli luuletaja, kes välise paiste all aimas pei­detud mõjusid, kes päikesesäras tundis ette päikese loojan­gut. Ta tundis, et see naeratav maailm polnud muud kui sureva seltskonna viimne leegitsus, et selle galantse seltskonna peoperemeheks oli surm. Ta oli ise haige ja oma varase lõpu eelaimus lubas tal kogu seltskonna rõõmsa maski all näha surmakolpa. Nii sai ta oma aja seletajaks.

Sellal kui kitsad ülimusringid elasid oma ilu-unelmais, tihenes nende ümber öö ja korjusid äikesepilved. Õnnetud sõjad neelasid maa viimsed varad, rahvas oli hukatuse äärel, maainimesed peaaegu loomastunud. Terav kriitika, skepsis, vaen levisid kõigis kihtides. Protestantide väljasaatmisega arvas katoliku kirik võitnud olevat kogu vastupanu, kuid usklike protestantide asemele ilmusid vabamõtlejad, kaugelt hädaohtlikum vastane, ja kiriku koda hakkas kõikuma. Kuningas muutus rahva silmis vaid pilkeesemeks, tema armukesed lõbunaisteks. Sõjavägi oli kõlbmatu, rahandus vapustatud. Kogu riigi ja ühiskonna vana ehitis lõi vankuma.

Vähehaaval aga tungisid uued mõtted ka valitsevatesse ringkondadesse, aja ilme hakkas muutuma, sa­jandi esimese poole pidumuusika kahvatus sajandi tei­sel poolel. Galantse aja unelm oli üle elatud. Jäi ainult mälestus kaotatud paradiisist, ilusast eluõnnest, mille kohta järeltulijad võisid kord öelda, et ainult see aeg on teda, õnne, täiel määral tundnud ja et sealtpeale on ta pääsematult hukkunud.

Muretu, sotsiaalse tõeluse eest kõrvale pugenud meeltenaudingu ajajärk, mis teenis ilu ilu pärast, oli möödunud. Ent temagi mõju oli ulatunud üle Euroopa. F. Arveliuse jt. karjaseluuletised ja 1770 Põltsamaa lossi sisedekoratsioonid tõendavad selle kiirgust koguni Eestini.

XVIII sajandi teisel poolel aga oli määrav sõna öelda valgustatud mõttel.

Aleksander Aspel

Teosest „Prantsusmaa ja Euroopa”, 1935