Narva sündmused 1599. a. sügisel
Orduriigi langusele järgnenud sõdadekeerisest killustatult pääsenud Eesti saatuse otsustamiseks sirgus XVI sajandi lõpuks kaks suurvõimu — Rootsi ja Poola. Neist oli agressiivne Rootsi alles lähenemas oma hiilgeaegadele, olles leidnud omale vaimse aluse reformatsioonist, mis Gustav Vasale ning ta järglastele andis võimaluse riigi sisekorda kindlustada ja organiseerida vastuminekuks suurvõimule.
Teisal elas Poola oma „kuldset sajandit”, mida agressiivsuselt hästi iseloomustab Stephan Bathory hiilgav sõjakäikude seeria Ivan Julma vastu ning sellele järgnenud fantaasiast ja reaalsetest sammudest läbipõimitud plaan Ida-Euroopa maailmariigi loomiseks, mis pidi teostuma Moskoovia vallutamise ning türklaste lõpliku tagasitõrjumise kaudu.
Vastukaaluks Rootsi reformatsioonivaimustusele oli Poola sobivamaks vastureformatsiooni taimelavaks; siinsed jesuiitide propagandakolleegiumid pidid olema baasiks ka Põhjamaadele. On mõistetav, et sääraste „võimu ja vaimu” vastuolude juures ei suutnud riike siduda personaalunioon, mis kujunes Sigismund III valimisega Poola troonile.
Selle personaaluniooni kokkuvarisemist ei tarvitse siinkohal lähemalt käsitleda, sest siin esinevad küsimused on üksikasjaliselt selgitatud terves reas uusimates Rootsi uurimustes.
Rohkem huvitavad meid Sigismundi poolt tehtud katsed Eestimaa sõjaliste ja majanduslike jõudude kaasatõmbamiseks võitluses hertsog Karli vastu Rootsis ja Soomes.
Eestimaa rüütel- ja maiskonna suhtumine abistamisküsimusse ei olnud otseselt äraütlev, kuid tekitas siinse aadli ridades siiski lahkuminevaid arvamusi. Nii tegi Sigismund 1597. a. kevadel ettepaneku abivägede saatmiseks Soome, mille teostamist pooldades üks maanõunikest, Otto Uexküll, pidas soovitavaks kogu maiskonna kokkukutsumist, kuna teine, Johan Berendes sen., pidas oma kirjades Harju ja Viru maanõunikele ning asehaldur Jöran Boyele maiskonna kokkukutsumist raskendatuks teoksil oleva kevadkülvi tõttu ja arvas võimaliku olevat pooldada selle edasilükkamist jaanipäevani, mil nii kui nii pidi teostuma üldine kokkutulek.
Järgmisel, 1598., aastal teostus küll Eestimaa rüütel- ja maiskonna osavõtt Sigismundi sõjakäigust Rootsi, kuid ilma reaalsete tulemusteta. Sigismundi võim Rootsis ja Soomes varises selle sõjakäiguga kokku ning 1599. a. kestel järgnes Soome vallutamine hertsog Karli poolt, suundudes piki rannikut läänest itta kuni Viiburini.
Soome langemine hertsog Karli võimu alla seadis Eestimaa otsese ja küllalise kaitse korraldamise vajaduse ette. Veel 1593. a. augusti alul võidi mõelda agressiivsusele hertsog Karli vastu, mis avaldus Jürgen Farensbach’i poolt Boyele esitatud kavas. Eestimaalt pidi saadetama Soome nii palju vägesid kui iganes võimalik. Sigismundi poolt värbatud ratsaväelased Preisimaalt ning Kuramaalt polnud veel kohal, mille tõttu Farensbach soovis, et Löve ühes rittmeister Caspar von Tiesenhausen’iga võtaks esialgsete abivägede saatmise oma hooleks ning Paul Stigeichen’iga Soome läkitaks vähemalt 100 ratsaväelast ja jalaväelasi niipalju kui võimalik. Veel soovis Farensbach, et Löve Eestimaa maiskonnale meelde tuletaks seda suurt osa, mis Soomel on olnud Eestimaa vabastamisel Vene pealetungide alt, ning rõhutaks, kuidas see nüüd kohustab siitpoolt abi andma.
Mõni nädal hiljemini, veel samal kuul, pidi Löve tegema esimesi tõsisemaid kaitsekorraldusi Eestimaa jaoks, ning seda nii hertsog Karli kui ka Sigismundi vägede vastu! Ringkirjaga 20. augustist 1599 käsutas ta Paidesse kokku kogu rüütel- ja maiskonna ratsateenistusväe, et olla igaks juhuks valvel Põltsamaale kogunevate Färensbaeh’i vägede vastu. 26. augustil järgnes korraldus Harjumaa ratsateenistusväe ilmumiseks Tallinna; Järva ja Lääne oma pidi jääma Paide, kuna Viru ja Alutaguse ratsaleenistus väele tehti ülesandeks koonduda Narva.
Ligikaudu samal ajal oli Boye saanud Sigismundilt lähemaid korraldusi Narva kaitseks. Neis nõudis kuningas Narva abistamist teiste kindluste tagavaradest ja pidas tarvilikuks Narva Jõesuhu ehitada suhiskindlustist Boye tegi kuninga soovid vastavaile garnisoniülemaile teatavaks, kuid suhtus omas vastuses kuningale neisse kavatsustesse õige pessimistlikult. Sest ka teised kindlused polnud moonaga küllaliselt varustatud. Lossiläänide aastased sissetulekud kulusid suurelt jaolt kõrgemate ohvitseride palkadeks, ülejääk — garnisonide ülalpidamiseks ja külviseemneks. Kõige selle tõttu tegi Boye ettepaneku kõrgemaile väe juhtidele viljas makstava palga kinnipidamiseks laenuna, kuni lõpevad rahutud ajad. Ise oleks ta sellega meeleldi nõus.
Suluskindlustise ehitamise Jõesuhu laitis Boye täiesti ära, sest koht olevat selleks Narvast liiga kaugel, ehituseks vajalikke palke polevat nii kiiresti kustki saada, ning pealegi nõuaks ehitus palju kulu, milleks kohal polevat olemas mingeid summasid. Samuti puudus kindlustuse meeskond ja relvastus, pealetungi puhul oleks vastupanu kõige selle tõttu nõrk, kindlustus võiks põlema minna ja kogu kallis töö oleks tühine.
Veel oli kuningas soovitanud vahetada garnisoni sõdureid, kuid Boye leidis, et meeskond on praegu küll tõrges, aga muudaks loodetavasti meelt, kui saaks aastapalga ja riietuse. Seni olevat neil toidumoonastki puudus. Uute meeste värbamiseks puudusid Boyel summad, ning sõdureile palga maksmiseks oli ta pidanud kulutama isegi oma isikliku vilja, mille saanud Soomest.
Üldiselt olid Narva kaitseolud 1599. a. suvel tõsiselt kurvad. Kohalik asehaldur Otto Uexküll võis juba 6. juulil kuningale teatada, et linnuses on ainult 5 tündrit rukist ja jahu, muud mitte midagi. Sama aasta kevade oli pealegi olnud kuiv ja vihmata, nii et ees ootas viljaikaldus. Sõdurid olid linnuses relvadeta, sest oma relvad olid nad müünud venelastele. Šoti ratsanikke majutati talupoegade juurde, kuid sageli läksid nad üle venelaste teenistusse. Ning sõdurid ja ratsanikud olid nad enamasti vaid nime pooleist, sest neil polnud „ei hobust ega mõõka”.
Veel põhjustas tõsist muret Narva kodanike seisukohavõtt, millel kibestuseks oli küllalt põhjust. Kogu merekaubandus koondus Tallinnasse, Narva ei tulnud enam laevu. Kes narvalastest tahtis endises ulatuses kaubelda, pidi astuma mõne teise linna kodanikuks. Teatavasti määras Täusina rahu kaupadele laokohtadeks Tallinna ja Viiburi, ja Tallinna kodanikud pidasid oma õiguste täpsaks läbiviimiseks halastamata võitlust. Tallinn oli huvitatud sellest, et Narvas võimalikult üldse ei kaubeldaks venelastega. Lisaks tuli veel see asjaolu, et venelaste poolt avaldus tendents kaubanduse juhtimiseks Pihkva, mitte Ivangorodi kaudu.
Kõige selle tõttu ähvardas Narvat asehaldur Uexküll’i arvates täielik ruineerumine, kui aegsasti ei leita muid sissetulekuallikaid.
Narva kaitse korraldamist raskendas lisaks veel see, et Viru ja Alutaguse rüütel- ning maiskond mitme ettekäände all ei soovinud kohe asuda Narva linnusesse. Uexküll pidi Ewert von Delwigk’ile kaebama, et leitnant Helmolt Hastfer olevat oma meestega jäänud peatuma maale, linnast eemale. Uexküll juhtis tähelepanu rüütel- ja maiskonna äsjatehtud otsusele, mille kohaselt ratsa teenis tusvägi pidi jääma kokku ning teda kasus ta tarna seal, kus hädaoht kõige suurem. Ja just Narva oli esimeses järjekorras hädaohus.
Helmolt Hastfer motiveeris oma teguviisi samale otsusele viidates sest Boye oli vahepeal ratsateenistusväe maakondade kaupa paigutanud erikindlustesse. Hastfer oli nõus Narva minema, kui Boye määrab nad sinna küllalt vastupanuvõimelisina, seega kas kogu aadlilippkonna või küllalise osa sellest, kuid seni protesteeris praeguse korralduse vastu.
Delwigk püüdis tekkinud olukorda leplikult lahendada ja teatas Hastfer’ile, et Boye on saanud kuningalt erilised korraldused Tallinna kaitsmiseks, mille tõttu pole võimalik kogu aadlilippkonda koondada Narva alla. Asehaldur olevat otsustanud kõigi jõududega Narvale appi minna juhul, kui selgub, et Tallinn jääb hädaohu piirkonnast välja ja kogu oht koondub Narva. Kuna Boyele Hastfer’i teguviis ei meeldivat, soovitas Delwigk talle järele anda ja oma meestega Narva minna. Ka Uexküllale teatas Delwigk, et ta ei saavat minna appi kogu aadlilippkonnaga, sest asehaldur olevat nad jaganud kindlustesse maakondlikult. Pealegi ei olevat veel kindel, kas just Narvat ähvardab suurim hädaoht, ja nii olevatki parem, et iga maakonna rüütel- ja maiskond võtab oma kaitse alla ühe kindluse.
Narva garnisoni täiendamise püüde kõrval astus Boye nüüd energilisemaid samme ka tarviliku moona muretsemiseks. 20. septembril tegi ta korralduse Gerhardt Dönhoffile, et kõik maksud, mis talupoegade poolt maksti Rakvere ja Lihula läänidele, kohe toimetataks Narva. On võimalik, et Narva garnisonile vajaliku vilja koondamist on toimetatud veel laiemailt aladelt. Kuid need korraldused olid jäänud, nagu varsti osutus, liiga hiljaks. Dönhoff oli muuseas Haapsalu talupoegadelt kogunud 219 tündrit rukist, kaeru ja otri ning need saatnud Tallinnasse, sealse kaupmehe Ewert Möller’i kätte, kes pidi vilja edasi toimetama Narva. Kuid vahepeal oli Narvas sündinud otsustav pööre.
Narva garnisoni täiendamine oli vahepeal siiski teisiti läinud, kui korraldused olid seda nõudnud. Uexküll võis Delwigk’ile 26. septembril teatada, et pooled Viru ja Alutaguse aadlikest olevat jäänud ilmumata, motiveerides seda kuulujutuga, nagu oleks asehaldur Boye öelnud, et ega neist seal ikkagi suurt kasu ei olevat.
Samal ajal olt Boye Narva määranud 40 meest, kuid juba järgmisel päeval tegi ta korralduse, et need jõud kasustataks Viru ranniku valveks, sest karta oli hertsog Karli vägede rüüstedessanti.
Uusi jõude sai Boye oma käsutusse ka Farensbach’ilt. Teatavasti pidi 24. augustil Põltsamaa ja Tallinna vahele kogunema Soome abistamiseks määratud vägi. Farensbaeh’i teatel jäi oma väeosa munserdusega hiljaks Ernst Landemir, samuti ka Evald v. Medem, kes ei jõudnud oma meestega kohale 28. augustiks, mil muud väed saadeti ära Tallinna. Hiljem kohale jõudnud Bandemir’i mehed käskis Farensbaeh anda Boye korraldusse, kes nad võimaluse korral saadaks Soome või muidu kasustaks kuninga teenistuses. Värbamine on sündinud küll Soome, mitte Eestimaa jaoks, kui aga milgi tingimusel Soome ei pääse, allutagu Boye kõigile korraldusile, seega ka siis, kui neid vajatakse Eestimaa kaitseks.
Eestimaa kaitseolude üldisest kindlusetusest informeeris Boye kuningas Sigismundi lähemalt oktoobri algul. Tema arvates tuli tõsiselt mures olla siinsetes garnisonides asuvate sõdurite meelsuse pärast sel puhul, kui hertsog Karl pärast Viiburi vallutamist kohe siirduks Eestimaale. Boye oletas küll, et hertsog sel aastal ei võta aja hilisuse tõttu enam midagi tõsisemat ette, kuid tõendas enda valmis olevat kõigiks üllatusteks. Abivägede hankimiseks palus Boye kuningalt summasid, mitte aga Poola poolt värbatud sõdureid, sest nende suhtes valitses kohalikkudes vägedes suur umbusaldus. Parajasti oli Boye käsutuses 100 meest, kes määratud Soome, kuid sinna hilinenud (seega eelmainitud Bandemir’i mehed). Ta oli soovinud paigutada nad Narva, kuid Uexküll ei julgenud neid vastu võtta, kartes suure rahulolematuse puhkemist venelastes.
Poola konspiratsioonide kartus ei olnud tühine, sest just neil päevil sündis Narvas garnisoni mäss ning vägivaldne üleminek hertsog Karli poole, kuigi viimase vägesid veel polnud Eestimaale jõudnud. Asehaldurile vastuhakkamise ja ta kõrvaldamise motiiviks oli enne kõike just see, et kardeti tema poolt kindluse loovutamist Poolale.
Samal ajal oli Narvas kaheldud ka Boye riigitruuduses ja arvatud, et ta koos Uexküll’iga soovib Narva kindlust üle anda Poolale. Narva rae poolt tõendati, küll hiljemini, et neil polevat sääraseid kahtlusi olnud, vaid kõik olevat sündinud sõdurite survel.
11. oktoobri hommikul tulnud kolm sõdurit bürgermeister Heinrich Sommer’i juurde ja teatanud, et Uexküll eelmisel ööl kirjutanud mitu kirja Farensbach’i sõdureile, mille tõttu neil olevat karta, et Farensbach’i meeste päralejõudmisel nad kõik hukatakse ja nimelt juba järgmisel ööl. Kui sõdurid küsinud nõu ja selle mittesaamise juhul lubanud linnast lahkuda, rahustanud neid bürgermeister, et Farensbach’i mehed ka sel juhul, kui nad peaks olema kutsutud, mida ta ei tea, ei jõuaks kohale enne nelja-viit päeva. Sõdurite ärevusest teatas bürgermeister kohe asehaldurile ja soovis, et viimane vabastaks enda sõdurite ees kahtlusest. Asehaldur oli sellega küll nõus, kuid ei teinud seda aegaviitmata. Alles lõuna ajal kutsus ta oma poole maiskonna ja teatas, et soovib sõdurite ja kodanikkudega rääkida kaitse korraldamisest, vahikorrast jne. Vahepeal aga kogunesid sõdurid omavoliliselt ja relvastatult turule, ja kui bürgermeister, raad ja kodanikud tulid kokku raekotta, esitasid nad neile ohvitseride kaudu rea kaebusi Otto Uexküll’i vastu. Olevat teada, et ta kindlasti kutsunud kohale Farensbach’i mehi, kellest mõningaid juba nähtudki linna lähedal. Seetõttu olevat eriti tarvis valvata väravaid, et neid öösel ei hukataks unelt. Sõdurite poolt pakutud võtmeid rae hooleks, kui viimane soovinud läbirääkimistesse astuda linnuses asuva asehalduriga. Rae esindajaile järgnesid sinna ka sõdurid. Uexküll nägi selles vägivaldset tungimist kindlusse ja laskis selle väravad sulgeda. Kuid nüüd võtsid sõdurid relvad appi ja kuna kindluse kaitsjaid oli liiga vähe, peeti paremaks sõdureid lasta sisse. Kohe esitati viimaste poolt süüdistus, et Uexküll olevat kutsunud kohale Poola sõdureid; seda Uexküll viimati ei salanudki, vaid seletas, et ta küll kutsunud Farensbach’i mehi, kuid mitte kindlusse, vaid ranniku kaitseks, mitu miili linnast eemale. Kui ka see garnisonile ei meeldivat, võivat ta oma kutse võtta tagasi. See järeleandmine ei rahuldanud enam sõdureid; asehaldurit nimetati avalikult äraandjaks ja talt võeti ära võtmed.
Narva „revolutsiooni” on kohe märgatud ka Ivangorodis, kust hakatud kahureist „saluteerima” ja asutud lootsikuis oma sõdurite ning lippudega üle jõe tulema, kuid hädaohtu märgates tõttas kogu garnison müüridele ja venelased pöördusid kohe tagasi.
Järgmisel päeval tehtud sobituskatsed, mis oma üksikasjades on juba vähemolulised ja ei kuulu siia, ei andnud tulemusi. Asehaldur Uexküll vangistati sõdurite poolt ja konspiratsioonis kaasa kahtlustatud Alutaguse rüütel- ja maiskond pidi linnast lahkuma.
Narva linn püüdis end Boye ees vabandada siiski pisut paindliku teguviisi eest neis sündmustes, sest, nagu argumenteeritakse, oleks juhul, kui Farensbaeh’i mehed oleks ilmunud linna, puhkenud sõda venelastega; olevat ju venelaste poolt juba varem teatatud, et juhul, kui ükski poolakas ilmuks Narva, arvestatagu kohe nendega. Etteheide, nagu oleks pidanud kodanikud aadlikega ja asehalduriga ühinema sõdurite vastu, ei pidavat paika: oleks tekkinud verine kodusõda, milles küll sõdureist oleks saadud jagu, kuid mässajail oleks tarvitsenud ainult viidata Ivangorodi ja kohe oleks venelased olnud kohal. Ka pole saadud Boyele nii kiiresti abipalvet saata; pealegi teatud, et Tallinna alla olevat tulnud hertsogi laevastik, nii et Tallinn ise vajas vägesid. Kõige selle tõttu pidanud nad toimetama nii, nagu antud silmapilgul kindluse Rootsile säilitamiseks olnud kõige kohasem.
Kõik need väitlused ei väära meie teadmisi, et Narvas oli liiga tugevaks võrsunud hertsog Karli pooldajate pere, nii et see salaja juba varemini oli ühendusse astunud hertsogiga. See asjaolu muidugi vähendab märksa Narva vabanduste mõju.
Teame, et mõni päev pärast seda, kui hertsog Karl oli saanud oma võimusse Viiburi linna ja lossi, pöördus ta kirjaga Narva asehalduri Uexküll’i poole ja nõudis kindluse üleandmist, vastasel korral ähvardades talle „külla tulla”. Kuid kohe pärast selle kirja ärasaatmist kujunes hertsogi plaan resoluutsemaks. Viiburisse oli jõudnud Narva sõdurite esindaja, lipnik Thomas Ebbernet, kes hertsogi tutvustas tegelikkude oludega. 2. oktoobril 1599 läkitatud kirjas kutsus Karl Narva garnisoni ja kodanikke ühinema kindluse ülevõtmiseks ja Uexküll’i vangistamiseks.
Mõni päev hiljem, 8. oktoobril, anti hertsog Karu poolt Peeter Stolpele käsk ja instruktsioon Narva vallutamiseks. Selles nõuti, et Stolpe sõidaks oma meeste ja laevadega Narvani, laseks Thomas Ebbernet’i maale ja ootaks, kuni see tagasi pöördub informatsiooniga. Kui Ebbernet toob teabe, et sõdurid ja kodanikud on nõus Stolpega. ühinema, sõitku ta edasi ja võtku linnus oma võimusesse, kuid hoolitsegu, et sõdurid vähemalgi määral ei rüüstaks Unnas. Kui Ebbernet tagasi ei tule või tuleb teatega poolehoiu puudumisest, toimigu Stolpe ükskõik kuidas, et vaid Narvat vallutada. Saanud kindluse oma võimu alla, tehku Stolpe korraldusi selle säilitamiseks ja astugu kirjalikult ühendusse teiste kindlustega, et ka need alistuks hertsogile. Lõpuks andis hertsog veel juhiseid vägede moonastamiseks ja lubas raha saata kohe, kui jõuab Rootsi. Kui Stolpe enne peaks vajama toidumoona ja raha, laenaku Vene kaupmehelt Timofeilt või mõnelt Narva või võõralt kaupmehelt. Kevadel, meretee avanemisel, tasutakse laen kas rahas, vases, rauas või mõnes muus soovitavas aines. Kui häda sunnib, võib Stolpe rekvireerida maalt:
Stolpe sõitis Viiburist välja üheksa laevaga. Tal oli kaasas neli lippkonda sõdureid, nimelt kolm lippkonda rootslasi ja neljas saksa ning ungari sõdureid, kes pärast Kalmari vallutamist olid üle läinud hertsogi teenistusse. Stolpe päralejõudmise daatum ei ole päris kindel, ise teatab ta sellena 24. oktoobri, Boye aga 22. oktoobri. Kuid ükskõik milline daatum oleks õigem, igatahes jõudis ta Narva ligi paar nädalat pärast garnisoni mässu ja üleminekut hertsogi poole.
Narvast edasitungimine osutus Stolpele õige raskeks. Oli takistusi raha ja moona hankimisel. Vene kaupmees Timofei oli küll lubanud raha laenata, kuid see jäi ainult lubaduseks. Narva kodanike hulgas leidus ainult 5—6 jõukamat, teised olid vaesunud, kuid laenasid siiski 100 taalrit. Sissetulekutega lossiläänist oli samuti raskusi. Korratu majandamise tõttu puudusid sellelt juba 3—6 aasta kestel kroonurendi arved.
Stolpe ilmumine Narva mõjustas siiski õige tunduvalt teisi Eestimaa kindlusi. Rakverest teatati hirmunult, et Narva garnison on nüüd 3000 meheline ja ühenduses venelastega võiks olla tõsiseks ähvarduseks. Rakvere kaitsmisele sooviti üldse mitte mõelda (millega asehaldur küll nõus ei olnud), sest Rakvere ei olevatki tõsine kindlus, vaid paljas kõdunenud müür, mille ühelt poolt varsti „päike maha paistab”. Kuna kogu garnison olevat kokku vaid 70—80 meheline ega ei suudaks tõsiselt kellelegi vastu panna, palutakse Boyelt abivägesid, siiski mitte sääraseid, kes „Narva sündmustest kunstid selgeks on saanud”
Miniatuurselt kippusid Narva sündmused korduma Paides. Sealne asehaldur Claus Schlatte lahkus linnusest oma pooldajatega, ilma et oleks olnud vähimatki hädaohtu, ja läks Karksi Farensbaeh’i juurde, et sellelt nõutada Poola poolt abiandmist. Vahepeal juhita jäänud garnisonis tekkis rahutus, mille mahasurumisega Boyel oli tõsiseid raskusi. Kiiresti pidi ta määrama Paidesse uue lossikomandandi, garnisonile tasuma palga ja saatma riided, mis olid laenatud Tallinna kodanikelt. Garnisoni täiendamise kavatsuse Soome saatmiseks määratud vägedega lükkasid sõdurid kõige energilisemalt tagasi.
Terve rida huvitavaid sündmusi,, mille kaudu arenes Eestimaa „vaikne vallutamine” hertsog Karlile, ei kuulu käesoleva kirjutise raamidesse. Lõpuks juhitagu veel tähelepanu Jürgen Farensbaeh’i poolt sepitsetud kavale Narva tagasivallutamiseks kuningas Sigismundile.
Enne Poola riigipäevadele sõitmist kirjutas Farensbach Lovele Tarvastust ja soovis, et Love talle saadaks kaasavõtuks andmeid olukorra kohta Soomes jne. Eriti oli ta huvitatud küsimustest, kui suur on Narva garnison, kui palju leidub seal sõjamoona ja muud varustust ja kuidas suhtuvad venelased Stolpe vägedesse. Ise oli Farensbach Narva garnisoni suuruse kohta hankinud andmeid Tartust. Nii pidi tema teades Narvas viibima ainult 400 sõdurit. Kindluse sulustamine oleks seega Farensbaeh’i arvates kõigiti mõeldav, kui maiskond annaks mõnisada ratsameest ja neile lisanduks jalaväelasi, kes koos võiksid edukalt takistada Narva moonastamist ja kindlust näljaga sundida allaandmisele. Peaks juhtuma nii, et venelased Narvat toetavad viljaga, oleks see Sigismundil heaks etteheiteks riigipäevadele ilmuvale Vene saatkonnale, kes ilmuvat sinna rahulepingu läbirääkimisiks.
Esitatud tagasivallutamise kava jäi nähtavasti paberile ilma edaspidiste sammudeta; vähemalt pole meil praegu selle kohta andmeid.
Üldiselt on Narva sündmused 1599. a. sügisel ilmekamaks näiteks selle kohta, kuidas Rootsi-Poola uniooni tülides Eestimaa kõrgemad võimukandjad end kõhklevalt hoidsid Sigismundi poole. Kuid laiemas „alamkihis”, linnades ja sõdurite hulgas, oli hertsog Karli pooldajail suur enamus.
1600. a. varakevadel läksid ka rüütelkond ja kindralasehaldur Boye vormiliselt hertsog Karli poole üle.
N. Treumuth
Ajaloolisest Ajakirjast nr. 4/1931