Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

26 Jun

Esteetiline tegevus eluavaldusena

 

 
 

Inimese võitlus olemise eest seisab majanduslikult tulutoovas töös. Selles majanduslikult tulutoovas töös eneses ja selle kõrval näeme aga veel teist, ligikaudu sama laialdast tegevust, millel pole märgata otsest praktilist kasu, näiteks: ilustatakse tarbeasju, lauldakse, mängitakse, „tehakse kunsti ja nauditakse kunsti“, nagu öeldakse. Kõige laiemas mõttes see kõik on inimese esteetiline ehk ilutundeline tegevus.

Hoolimata sellest, et igal sammul puutume kokku selle nn. esteetilise tegevusega, kuuleme ometi hääli, et esteetiline tegevus ühes tema kõrgema vormi — kunstiga olevat küll väga õilis, ent ometi keh­val ajal ülearune luksus, „särav vaht tõsielu lainetel“. Järelikult on siis ka selliste isikute arvates täiesti ülearune tegutseda teadusega, mis on võtnud oma ülesandeks selle „särava vahu“ uurimise.

See arvamus on põhjalikult ekslik. Kui esteetiline tegevus ning kunst poleks muud midagi kui aegaraisikav luksus, siis poleks nad saanud tekkidagi, sest inimese võitlus olemise eest on ka kaugemas minevikus olnud kibe ja on olnud praegusest kitsamaid aegu, mil nad oleksid võinud inimtegevusest kaduda. Aga nii, nagu pole praegu ühtegi suguharu, ka metsikuimat, kel puuduks täiesti esteetiline elu­avaldus, nii pole selliseid olnud ka minevikus, sest isegi kõige vane­mates inimasulates, mis avastatud, on leitud märke inimese esteetili­sest, ilutundelisest tegevusest, nagu: ilustatud tarbeasjad, joonised kaljudel ja koobaste seintel.

Inimene on esteetilisega koguni nii seotud, et ka siis, kui ta sel alal ise midagi ei loo, ta ometi leiab ainet, mille juures ta ilutseb; isegi siis, kui ta on pime ja kurt. (Kurt-pime E. Keller tundvat suurt naudingut „ilusate“ esemete kompimisest.)

Peale omaloomingu kunsti leiab inimene ka looduses tema otstarbekohaste vormide ja ülesannete kõrval teist, ilulist, esteetilist külge, mille juures ta tunneb puhast ilutsemisrõõmu. Nii kõnelevad seal temale looma- ja taimeriik, isegi mineraalide kristallid, et terve olemine on olemine ilusas — püüd ilusa, esteetilise poole.

Esteetilisel eluavaldusel on koguni bioloogiline tähtsus ja selle väljalülitamine inimelust tähendaks inimarengu vägivaldset pidur­damist.

See bioloogiline tähtsus seisab esteetilises tegevuses eneses, sest tema läbi luuakse tasakaal inimese vaimsete võimete arenemises. Näiteks, peaaegu iga kutseline tegevus on ühekülgne seepoolest, et seal funktsioneerib ainult osa vaimsetest võimetest. Kogu organismi tervise mõttes peavad aga kõik organid saama ühtlaselt tegutseda. Seda funktsioonide tasakaalu hoiabki inimene alal esteetilise tege­vusega, mille alla kuuluvad kõige laiemas mõttes mäng ja kunst. Keegliheitmine ja tennis on vaimutöölisele sama, mis vabrikutööli­sele vereromaanide lugemine ja kõrtsimuusika. Kunst võimaldab samuti kui mängki organismile erutusi, mida temale argipäev ei paku, ent mis on siiski vajalikud vaimse erksuse alalhoiuks

Arvestades esteetilise eluavalduse ulatust ja tähtsust peame ütlema, et esteetiline tegevus üldiselt ja kunst eriti pole ülearused oksad laialdase kultuuri tüve küljes, vaid nad on kogu olemise olulisemad õied, milledes kontsentreerub suur osa eluenergiast ja mis mõjuvad viljakalt ka praktilises töömaailmas.

Inimese olemine jääks poolikuks, kui ta selle kõik endast heidaks. Ka tema teadmised on poolikud, kui ta ei püüa tutvuda teadusega, mis haarab tähtsamat ja ilusaimat osa inimelu avaldusest.

Andres Pärl

“Esteetika. Sissejuhatus kunstiküsimustesse”, 1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share