Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Luksemburi kirjanike Dicks’i ja Lentz’i ausamba sõnad Luksemburgi linnas.

Luksemburi suurhertsogkond, mis oma 2586 ruutkilomeetrilise pindala ja 260 000 elanikuga moodustab ühe Eu­roopa vähematest maadest, on eriti huvitav selle poolest, et tema rahvus jaguneb kahe suurrahva (sakslaste ja prantslaste) kildudeks. Prantsuse keelt kõnelejate arv on küll võrdlemisi väike, kuid siiski on prantsuse keelel siin riigikeele õigu­sed; saksa enamus kõneleb omavahel mingisugust dialekti, pigemini saksa- prantsuse keele segu, kuid ametlikus asjaajamises valitseb prantsuse keele kõrval puhas saksa keel. Siin-seal figureerib ka trükituna luksemburgi murre, ja rahvushümni lauldakse vaid murdes. Näiteks nimetab end ka Antverpenis asuv üliõpilasühing ametlikult „Letzebuerger Stodenten Antverben“.

Sellest sissejuhatusest, kus mainitud on Luksemburgi kaks riigikeelt, on aru­saadav, et ka koolikorralduses maksavad need kaks keelt. Ja luksemburglane, tundes oma kolme naabermaa keelt, tunneb end täiesti kodus olevat Prantsusmaal, Belgias ja Saksamaal, liiati veel põhjusel, et Luksemburg kui väike­riik kogu oma haritud rahvapoegi ame­tisse võtta ei jõua.

Luksemburg on üks koolirohkematest maadest Euroopas, ja kooliaeg on siin võrdlemisi pikk. Kuid kõigi nende suurte kulude peale vaatamata, mis kooliskäi­mine vänematelt nõuab, ei suuda see riik neid kulusid oma maal tasa tee­nida lasta. Selle põhjuseks on, nagu öeldud, maa väiksus.

Luksemburgi riigi pealinn on samanimeline : tõeline Luksemburg (70.000 ela­nikku), suurendatud Luksemburg (eeslinnadega) 46.000 elanikku. Et umbkaudseltki selgitada kooliohtrust Luksemburgis, mainin, et selles linnas on 17 Algkooli (siin primäärkooliks nimetatud); peale selle leidub siin 2 ülemprimaarkooli, mille iseloomu ja ülesandeid ma allpool pikemalt seletan. Teistest täht­samatest linnadest, kus koolide arv relatiivselt sama tihe, olgu mainitud: suurim tööstuslinn Eeh (20.000 elanikku) ja vähemad tööstuslinnad: Düdlingen, Rümlingen Differdingen jne. (mille elanike arv kõigub 10.—14.000 vahel), Ravilana on tähtis ajaloost tuntud Ech­ternach, kus leidub muu seas ka püha Willibrodus’e haud.

Luksemburis maksab kooliskäimise sundus, ja seda palju ägedamal kujul, kui see meil Eestis maksma pandud: ta kestab 6—14 eluaastani, seega ter­veni 8 õppeaastat. Kooliskäimise sun­dusega ühenduses on vist enesestki mõistetav, et algkool on maksuta. Kes oma hariduse primaarkooliga lõpetab, peab siin viibima 8 aastat, kes aga keskkoolis edasi kavatseb õppida, võib astuda 12-aastasena ja pärast 6. õppe­aasta lõppu keskkooli ettevalmistusklassi (septima, priparatoire), et kuni küpsustunnistuseni veel 7 aastat tööd tehn.

Ülemprimaarkool tähendab pärast 8-aastast sunduslikku algkooli kahte lisaaastat. Tema ülesandeks on õnilasi ette valmistada õpetajate seminari astu­miseks („normaalkooli“); sinna püüavad aga ka klassikalise ja reaalgümnaasiumi lõpetajad, need aga otsekohe 4. õppeaastasse. Kuna aga õpetajateseminari kursus on 4-aastane, siis tähendab see primaarkooli lõpetajatele veel 4 aastat tööd, kuna gümnaasiumide abituriendid ühe aastaga sama kutse omandavad olles aga mõlemad 14 a. õppinud).

Keskkoole on Luksemburis järgmiselt: klassikalised ja reaalgümnaasiumid Luksemburgis, Diekirch’is ja Echternach’is; Luksemburis ja Ech’is n. n. ülemreaalkoolid, mille prantsusekeelne nimetus aga paremini iseloomustab nende jagunemist ja ülesandeid: École industrielle et commerciale; Luksemburi linnas on kaks n. n. normaalkooli, s. o. õpetajatesemi­nari (üks meestele, teine naistele) ning üks katoliku vaimulik seminar; peale selle leidub selles linnas käsitöökool (école des artisans), mille rasked tingi­mused ehk huvi tohiksid äratada: nimelt viibib õpilane (pärast 8-aast. sundusliku algkooli lõpetamist) 3 aastat alamosakonnas, mille järele ta tööjuhataja astme pärib ja teatud praktilise vilumuse peab omandama, et siis ülemosakonnas veel kolm aastat õppida, et diplomeeritud tehniku tiitli vääriliseks tõusta; Ech’is leidub mäe tööstuskool, mille ülesandeks on tööjuhatajate ettevalmistamine, ja eriti suure tähtsuse on omandanud n. n. instituut Metz, mille asutajaks on täht­saim Luksemburi tööstusühing „Arbed“; viimases asutuses omandavad oma ha­riduse elektrotehnikud ja valukodade meistrid; põllutöö eriteadlaste etteval­mistamine on usaldatud Eltelbrück’is asuva põllutöökooli kätte. Tütarlaste jaoks on keskkoole palju vähem, ainult 2—3; lütseum Luksemburis ja n. n. St. Sophie samas linnas; viimane on Luksemburis ainuke kool, mille üleva­pidajaks pole riik, vaid vaimulik seisus. Kuid siiagi ulatab loomulikult riiklik järelvalve. Kunstikoole on vaid üks: konservatoorium, mille ülesandeks aga on Brüsseli konservatooriumi vastu ette valmistada. Huvitav on ehk sel puhul ära märkida, et kõik konserva­tooriumi professorid on belglased, ja et nad kõrvalametis osa võtavad Luksemburgi sõjaväe orkestrist. Sellega ollagi Luksemburi sõjaväe orkester üks pare­matest maailmas (dirigent praegu: belg­lane Mertens).

Kuna nii väikeses riigis, nagu Luksemburg esialgul võimatuon üli­kooli avada, võõrsil õppimine aga suuri kulusid sünnitab, on Luksemburg riik kuue fakulteedi 1. kursuse avanud (õigus-, mõtte-, keele-, loodus-, arvu- ja arstiteadus) ja ka oma töö resultaatide kohta kolme naabermaa ülikoolidega kokkuleppele jõudnud. See aasta vas­tab täielikult 1. aastale naabermaade ülikoolides ja töö võetaksegi seal täielikult arvesse. Kaubandus- ja tehnika­üliõpilane peab aga juba 1. kooliaastal välismaale minema.

Välismaal ülikooli lõpetanud tuleb noor haritlane kodumaale (kui ta siin leiba mõtleb teenima hakata) ja peab siin valitsuse poolt iga aasta jaoks eriti nimetatud komisjoni ees vastava katse sooritama (kaubandus- ja tehnikateadlased on sellest vabad). See katse ei tarvitse vaid ülikoolis õpitud aineid sisaldada, pigemini eksamineeritakse ainetes, mis kohaliku tähtsusega. Ja kuna nõuded siin palju avaramad, anne­tab valitsus eksami teinutele litsent­siaadi tiitli asemel, millega nad ülikoo­list lahkunud, doktoriastme. Kui nüüd noorel doktoril püsivust jätkub, väikselt peale hakates ja iga paari aasta järele uusi kutselisi eksame sooritades, ära oodata, kuni kord avaneb võimalus kind­lasse ametisse pääseda, siis on ta elu lõ­puni hästi kindlustatud, sest kuigi harit­laste üleproduktsioon selles väikeses rii­gis ülisuur, on ikkagi ka iga kindlapalgalise ametniku seisukord kaunikesti hea ja avar. Kuid selleks on vaja püsivust, ja teiseks, mis veelgi tähtsam: vaba kohta. Kuid kõigest sellest, eriti õpe­tajate kohta, hiljem pikemalt. Halvem on lugu siin praktiseeriva vaba haritluse kohta, või ka eraametitesse astunud haritlastega, näit. kaubandusteadlased. Palk, millega noor kaubandusteaduse litsentsiaat oma kodumaal esialgu võib _ arvestada, on 300 belgia franki, s. o. umbes 5000 eesti marka.

Neist palgaoludest järgnebki, et luksemburglane võimalikult väljamaale katsub pääseda, resp. jääda. Kuna Saksamaal ta on samade õiguste osaline, mis maksavad sakslaste kohta, katsub Prant­susmaa end neist kutsumatutest võist­lejatest sellega vabastada, et ta neile vaatamata oma ülikooli diploomi peale praktiseerimisluba ei anna. Nüüd olla küll Prantsusmaaga konventsioon sõlmitud, et luksemburglane pärast teatud ekstraeksami advokaadina Prantsusmaal leiba tohib teenida. Belgia, kellega Luksemburgi suurhertsogkond 1922 aas­tast saadik majandusunioonis (isegi ühine raha) — seda muidugi ei keela, nõuab aga erilist autorisatsiooni.

Õpetajate olukorda Luksemburis tohiksid küllaldaselt valgustada järgmised andmed:

On õpilane Õpetajateseminari (14 kooliaastaga) lõpetanud, siis tunnusta­takse ta 4 järgu õpetajaks ja saab ajutise diplomi; 2 aastat hiljem võib ta ilmuda kutseeksamile, mille soorita­mine võimaldab 3 järgu õpetaja astme; veel kaks aastat praksist ja stuudiumi, ja ta tunnustatakse teise järgu õpeta­jaks, ning jällegi 2 aastat hiljem on ta 1. järgu õpetaja algkoolis. Primaarkooli inspektoriks võib olla vaid 1. järgu õpetaja või ka mõni professor (s. o. keskkooli õpetaja); esimene peab aga veel sellekohase eksami tegema. Palga järele on inspektor umbes professori vää­riline: 17.000 — 20.000 belgia franki aastas. Veel maksab nõue, et õpetajaks linnadesse pääseb vaid õpetaja, kes on vähemalt 2. järgust. Ülemprimaarkoolis õpetavad vaid 1. järgu õpetajad.

Kuigi koole ja sellega õpetajakohti on palju, on ka õpetajate alal üleproduktsiooni märgata. Kuulutab kas lin­napea või inspektor ametlikus lehes, et seal ja seal külas on õpetajakoht va­kantne, siis ilmub tavaliselt oma 20—30 kandidaati. Neist valib inspektor 3 pa­rimat (s. o. kes suurima eduga on soo­ritanud oma senised eksamid) ja esitab need linna- või vallavolikogule, kes siis oma definitiivse otsuse teeb. Muidugi etendab ka siin poliitika oma teatud osa. On inspektor kodanlane, siis valib ta loomulikult oma vaate kohased kan­didaadid, ja võimalikult sotsialistlik vo­likogu püüab siis kõige „punasema“ neist kolmest peatama jääda.

Sama, mis üleval öeldud algkooli õpetajate kohta, maksab umbkaudu ka keskkooli õpetajate (professorite)suhtes: On noormees omandanud valitsus­komisjoni ees oma doktoriastme ja kavatseb nüüd asuda koolipõllule, siis määratakse ta stažöörina (stagiaire) kuhugi keskkooli (palk 400—600 franki kuus); stažööri ülesandeks on kooli­lapsi kella 1/2 6—7.20-ni õhtul ühises ruu­mis õpetada ja järgmiseks päevaks ette valmistada. Peale selle peab ta hom­mikupoolikuti kooliõues ja koridorides korra järele valvama. Et end aga oma tulevasele kutsele ette valmistada, võib ta üksikuid professoreid pealtkuulamas käia ja nende loal isegi nende eest tunde anda, et tegelikult oma tulevikutööga harjuda.“ Olnud kaks aastat stažöör, võib ta ilmuda eksamile, et oma tegelikust tööosavusest pilli anda. Siis nimetatakse ta repetiitoriks, ja ta on sellega ajutisest õpetajast tõusnud alaliseks. Ning ka ta palgaolud on tun­tavalt paranenud: ta saab oma 15.000.— b. franki aastas. Mõni aeg hiljem nime­tatakse ta siis professoriks (3. järgu). Aastatega paisub ta palk (3. järgu pro­fessor 17.000.—; 1. järgu professor 22.000. — (maksimum). Ning teenistu­sest lahkudes (40 aastase teenistus jä­rele) võib ta nagu iga teine riigiametnik Luksemburgis arvestada 2/3 pensioni. Tõuseb ta aga direktoriks, siis on ta palk 27.000 franki aastas. Ka 011 pro­fessor ja (lldse alaline õpetaja kaunis vaba oma koha valikul, kuna aga stažöör ja 4. järgu primaarkooli õpetaja valitsuse või koolide inspektori poolt lihtsalt oma kohale komandeeritakse.

Kuna meilgi kord usuõpetuse küsi­mus suuri laineid on löönud, mainin ma ka Luksenburgi vastavaid olusid: Kool on siin „konfessionaalne“, meie ütleksime: usuõpetusega, kuid fakul­tatiivselt. Kuna Luksemburgis inimene täisealiseks tunnustatakse vaid alates 21. eluaastast, on loomulik, et siin vane­mad peavad esinema teadaandega, kas nad soovivad, et nende lapsele ka usu­õpetust jagatakse või mitte. Usuõpe­tuse andjaks on tavaliselt kohalik preester või seda toimetab mõni õpetaja, kui preestril selleks mingisugusel põhjusel aeg puudub. Sel puhul makstakse õpetajale usuõpetuse tundide eest riigi poolt eritasu.

See kord maksab aga alles 1919 aastast saadik, sest siis kukutati libe­raalide ja sotsialistide blokk ning mõ­jule pääsesid katoliiklased. Tolle ajani 1921 a. saadik ei tohtinud ükski õpe­taja usuõpetust anda ja preester ei tohtinud oma jalga üle kooli läve tõsta. Oli siis lapsi või vanemaid, kes usu­õpetust nõudsid, siis oli see võimalik vaid kirikus või mõnes teises kirikule kuuluvas ruumis ja väljaspool kooliaega. Praeguse korra lõi katoliiklaste abso­luutne enamus 1919 a. parlamendis (kammer). Tänavused valimised, mis sündisid 1922 a. katoliiklaste poolt loo­dud Belgia-Luksemburgi majandusuniooni halbade tagajärgede tähe all ning mis eriti mäetööliste ja raudteelaste seas suurt pahameelt oli äratanud, tõstsid jällegi võimule vabameelsed erakonnad, kuigi katoliiklik erakond parlamendis on iseenesest kõige suurem (22 kohta 47-st). Ja tõenäolik on, et need pahem­poolsed erakonnad nüüd jällegi kato­liiklaste poolt loodud 1919 aasta usu- õpetusvabaduse seaduse üle parda hei­davad.

Lõpuks tahaksin ma veel mainida Luksemburgis valitsevat õpilaste töö tulemuste hindamise süsteemi, mis on õige keeruline meie hea-rahuloldav-nõrga kõrval. Algkoolis on punktide arv 60, keskkoolis 54. Õpetaja otsustab töö üldist muljet, sisu, vigu jne. silmas pida­des, millise arvu punkte ta selle töö eest võiks anda, siis arvab ta iga suu­rema vea eest 3 punkti maha ja vähema vea puhul ainult ühe. Keskkoolis ole­nevad siis järgmistest lõpp-punktidest järgmised numbrid: 50—54(1 väga hea); 40—49 (2. hea); 27—39 (3. rahuloldav); 18-26 (4. nõrk); 9—17 (5. halb); 0—8 (6. äärmiselt halb). Ja isegi see jaotus pole lõplik, sest iga selle kuue numbri juure võib kuuluda veel ütlus, kas on väga hea „nõrgem“ või äärmiselt halb „halvem”. Ja rahuloldav 27-29 punk­tini tähendab üleminekueksamitel (4. ja 3. keskkooli õppeaasta vahel) isegi seda, et õpilane teise klassi edasi ei pääse, s.o. tal on nõrga maik.

H. Haljaspõld

Kasvatusest nr. 1/1926