Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Lõpmatus. Ei miski. — Meie hing on heidetud kehasse, kus ta leiab arvu, aja, mõõted. Ta arutleb selle üle ja nimetab seda loodu­seks, paratamatuseks, ega saa uskuda muud.

Lõpmatusele liidetud ühik ei suurenda teda millegagi, sama vähe kui ühele lõpmatule mõõ­dule lisatud jalg. Lõplik tühistub lõpmatuse ees ja muutub puhtaks olematuseks. Nii meie vaim Jumala ees; nii meie õiglus jumaliku õig­luse ees. Meie õigluse ja Jumala õigluse vahel pole nii suurt ebavõrdsust kui ühe ühiku ja lõp­matuse vahel. Jumala õiglus peab olema mää­ratu nagu ta halastus. Kuid õiglus hukkamõistetute vastu on vähem määratu ja peab hämmas­tama meid vähem kui halastus väljavalitute vastu.

Me teame, et on olemas lõpmatus, kuid me ei tunne ta loomust. Kuna me teame, et on ekslik oletada, nagu oleksid arvud lõplikud, nii on tõsi, et on olemas arvude lõpmatus. Kuid meie ei tea, mis ta on: on vale, et ta oleks paarisarv; on vale, et ta oleks paaritu; sest kui lisada üks ühik, siis ta iseloom ei muutu; ometi on see arv ja iga arv on paaris või paaritu (tõsi küll, et see maksab iga lõpliku arvu kohta). Nii võib kül­lalt hästi tunnetada, et on olemas Jumal, ilma et teaksime, mis ta on.

Kas pole olemas põhilist (substantsiaalset) tõde, kui on nii palju asju, mis pole tõde ise?

Me tunneme tähendab lõplikkuse olemasolu ja loomust, sest et oleme ise lõplikud ja ulatusli­kud nagu tema. Me tunneme lõpmatuse olemas­olu, kuid meie ei tunne ta loomust, sest et tal on küll ulatus nagu meilgi, kuid pole piire, nagu on meil. Ent meie ei tunne ei Jumala olemasolu ega loomust, sest et tal pole ei ulatust ega piire. Usu kaudu aga tunnetame ta olemasolu: taeva­liku õndsuse kaudu saame tunda ta loomust. Aga ma näitasin juba, et võib väga hästi tunda ühe asja olemasolu, tundmata ta loomust.

Kõnelgem nüüd loomuliku tarkuse kohaselt.

Kui on olemas Jumal, siis ta on ääretult mõistetamatu, sest kuna tal pole ei osi ega piire, siis pole tal mingit sugulust meiega. Oleme järelikult võimetud tunnetama niihästi seda, mis ta on, kui seda, kas ta on. See antud, kes julgeks asuda selle küsimuse lahendamisele? Mitte meie, kel pole mingit sugulust temaga.

Kes laidaks veel kristlasi seepärast, et nad ei saa põhjendada oma usku, nemad, kes tunnista­vad usundit, mida nad ei saa põhjendada? Tuues oma usku maailma ette, nad kuulutavad, et see on rumalus, stultitia; ja seejärel teie veel kaebate, et nad seda ei põhjenda! Kui nad seda põhjendaksid, siis nad ei peaks sõna: just tõendite puudusel ei puudu neil aru. — „Jah, kuid seegi vabandab ainult neid, kes esitavad teda niisugusena, ja kui see vabastabki laitusest tema esiletoomist ilma põhjenduseta, siis ei va­banda see neid, kes teda vastu võtavad.“ — Vaa­delgem seda punkti ja öelgem: „Jumal on, või teda pole.“ Kuid kummale poole me kaldume? Aru ei saa siin midagi määratleda: meid eraldab lõpmatu kaos. Sealpool seda lõpmatut kaugust mängitakse mängu, kus võib välja tulla kull või kiri. Mille peale teie mängiksite? Aru abil teie ei saa otsustada ei üht ega teist; aru abil teie ei saa kaitseda kumbagi seisukohta. Ärge siis süü­distage võltsimises neid, kes on teinud valiku; sest teie ei tea sellest midagi. — „Ei, kuid ma laidan neid mitte seepärast, et nad on teinud selle valiku, vaid et nad üldse on teinud valiku; sest see, kes valib kulli, ja too teine on ühteviisi eksinud, nad mõlemad on talitanud vääriti: õige on üldse mitte kihla vedada.“ — Jah, kuid peab kihla vedama. See pole vabatahtlik: olete teele asunud. Kumma te siis võtaksite? Vaada­kem. Et peab valima, siis vaadakem, mis huvi­tab teid kõige vähem. Teil on kaotada kaks asja: tõde ja hüve, ja kaks asja on mängus: teie aru ja teie tahe, teie teadmine ja teie õndsus; ja teie loomusel on pääseda kahest asjast: eksitusest ja viletsusest. Teie aru ei haavu rohkem ühe kui teise valikust, sest et paratamatult peab valima. Ennäe, üks punkt ongi tühjendatud. Kuid teie õndsus? Kaalugem võitu ja kaotust, võttes kulliks, et Jumal on. Arvestagem neid kaht juhtu: võidu korral võidate kõik; kaotuse korral te ei kaota midagi. Vedage siis ometi kõhklemata kihla selle peale, et ta on. — „See on oivaline. Jah, kihla tuleb vedada; kuid võib-olla riskin liiga paljuga.“ — Vaatame järele. Et on antud ühesugune võidu ja kaotuse võimalus, siis te võiksite juba kihla vedada, kui oleks võita ainult kaks elu ühe vastu; kui aga oleks võita kolm, siis peaksite juba kind­lasti mängima (kuna te kord olete sunnitud män­gima), ja te oleksite ettevaatamatu, kui olete kohustatud mängima ega riski oma eluga, et võita kolme elu mängus, kus on ühesugune kaotuse ja võidu võimalus. Kuid väljavaateks on ju elu ja õnne igavik. Ja et on nii, siis oleks teil juba põhjust üht välja mängida kahe vastu isegi sel juhul, kui võimalusi oleks lõpmatus ja üks­ainus neist teie kasuks, ja te toimiksite vääriti, kui te mängima kohustatuna keelduksite välja mängimast üht elu kolme vastu mängus, kus või­maluste lõpmatusest on üks teie kasuks, kui on võita lõpmata õnneliku elu lõpmatus. Kuid siin on tegelikult võita lõpmata õnneliku elu lõpma­tus ühe võiduvõimalusega lõpliku arvu kaotusvõimaluste vastu, ja see, mida panete mängu, on lõplik. See kõrvaldab igasuguse valiku: kõikjal, kus on lõpmatus ja kus pole kaotusvõimaluste lõpmatust võiduvõimaluste lõpmatuse vastu, seal ei saa kõhelda, tuleb anda kõik. Ja niiviisi, kui ollakse sunnitud mängima, tuleb loobuda elusäilitamise arvestusest ja riskida teda pigem lõpmatu võidu heaks, mis on sama saabumisvalmis kui olematuse häving.

Sest ei tasu öelda, et võit on ebakindel, riski­mine aga kindel, ja et see lõpmatu vahemaa, mis on kindla teadmise vahel panuse kohta ja teadmatuse vahel võidetava suhtes, võrdub selle lõpliku hüvega, mis kindlasti asetatakse hädaohtu ebakindla lõpmatuse vastu. Seda