Maagiline hing
Õhtumaa inimesel on raske enesele ette kujutada maagilise hinge suhtumist maailma vastavate mõistete ja sõnade puudumisel. Maagilisele teadvusele paistab maailm ulatusena, mida L. Frobeniuse järgi võib nimetada koopalikuks. Ärkvelolemine, mikrokosmose ja makrokosmose vaheline pinge, tingib igas kultuuris erinevad sümboolse tähendusega vastandmõisted. Antiikses maailmas olid sellisteks mateeria ja vorm, Õhtumaal mass ja jõud. Maagiline teadvus tajus seda ürgdualismi tuhandekordselt. Valgus ja pimedus on need maagilised substantsid. Taevas ja maa, headus ja kurjus, jumal ja saadan võitlevad üksteisega. Surm ei ole mitte lihtsalt elu lõpp, vaid mingi jõud, mis võitleb elu vastu inimhinge pärast. Tähtsam sellest kõigest on aga vastuolu vaimu (pneuma) ja hinge (psüühi) vahel kõikides maagilistes uskudes. Philoni järgi jagunevad inimesed juba sündimisest psüühikuiks ja ,,väljavalitud” pneumaatikuiks. Pauluse ülestõusmise käsituses näeme psüühilise ja pneumaatilise keha vastuolu, mis vastab Philoni juures ja Baruchi apokalüpsis ka maa ja taeva, pimeduse ja valguse vastuolule. Hinged on midagi üksikut, pneuma, vaim, on aga üks ja sama igal pool. Inimesel on hing, kuid valguse ja headuse vaimust ta võtab vaid osa. Jumalik laskub alla hinge, ühendades nii kõik maa peal elavad üksikud ühega, kes on taevas. See ürgtunne on omane kõikidele maagilistele uskudele. Kõik maagilised usud Jesajast ja Zarathustrast kuni islamini moodustavad maailmtundelt sisemise terviku. Babüloni ja egiptuse religioonidelt on maagiline religioossus saanud vaevalt vaid mõned nimed, hellenism ja budism on võltsinud ta avaldusi kuni pseudomorfoosini, kuid jätnud tema olemuse puudutamata. Kuna faustilik inimene tajub oma mina kui midagi enesest sõltuvat, kes viimases instantsis isegi lõpmatuse üle otsustab, kui apollooniline inimene on omaette ihu teiste keskel, siis maagiline inimene on ainult pneumaatilise meie osa. Mõelda oma tahtele on mõttetus, sest inimese tahe ja mõte on jumaluse tegutsemine — seega sõltub nende jõud vaid jumala armust. Sellest tekib paratamatu vajadus jumaliku vahemehe järele, kes muudaks maapealse piina õndsuseks. Vahendaja vajaduse rõhutamisega erinevad kõik maagilised usundid teistest.
Maagilise usundi inimesed on haaratud muinasloo meeleoludest. Kurat ja pahad vaimud võitlevad inimese hinge võitmiseks, inglid kaitsevad teda. On olemas amuletid, salapärased maad, linnad, ehitised ning olevused, Salomoni pitsat ja tarkuskivi. Kõige üle valgub kiirgavalt koopalik valgus, mida alatiselt ähvardab ära neelata ööpimedus. Maailmalõpu kujutlustes, apokalüptikas on muinasmaailma visioon kõrgema traagilise jõuni tõusnud. Jeesuse siseelu on meile, Õhtumaa inimestele, niivõrd kaugel ja võõras, et faustilik kristlus väga vähe on üle võtnud pseudomorfoosi rikkusest, nimelt mitte midagi maailmatundest, vähe sisemisest vormist, kuid palju mõistetest ja kujudest.
Maagiliste usundite ajalugu on lõpul Justinianusega samuti nagu faustiliste usundite oma Karl V ja Trento konsiiliga. Kristlus on oma kujunemises üle elanud kaks suurt mõtte sündimise ajajärku: Hommikumaal aastatel 0—500 ja Õhumaal aastatel 1000—1500. Need mõlemad on kahe kultuuri varaajad, kuna hilisemad ajad oma vaimuarenguga ning linnadega tähistavad loominguliste jõudude kadu.
L. Vahter
O. Spengleri „Õhtumaa allakäigust”, 1940
