Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

rõhutud koopatunne, rõhtloodis edasitung; karm usuind, katakomb ja kohtusaal.

Rooma hiiglariigi sisemine raugemine algas juba peale vallutussõdade lõppu II sajandil p. Kr. Orja­pidamisel põhinev majandus, mis elas sõjasaagina saadud orjade odavast tööjõust, hakkas orjaturu kaha­nemisega aegapidi lagunema. Samal ajal kuhjusid linnadesse suured vabade talupoegade hulgad, kes ei suutnud enam võistelda maal orjajõudu kasutava suurpõllundusega. Need tööjõulised massid proletariseerusid kiiresti. Töötuina langesid nad äärmisse viletsusse, sel ajal kui väike ülakiht elas endises või üha suurenevas rikkuses. Valitsuse katsed neid kehvikuid uuesti maale asundada nurjusid kõrgete mak­sude tõttu. Nii haaras rahva laiu hulki järjest tuge­vamalt sügav meeleheide. Välja surutud ühiskond­likust tööprotsessist, puudusid neil igasugused välja­vaated oma olukorra parandamiseks. Ülema kihi kõi­gutamatu poliitiline ja majanduslik valitsus võttiski selleks iga tahte. Maapealse elu viletsus pidi paistma neile paratamatu saatusena.

Selline hingelaad oli vastuvõtlikuks pinnaks Ida­maade lunastususkudele, mis (muidugi ka mitmel muul põhjusel) hakkasid järjest enam pinda võitma Rooma maa-alal. Vastutasuks maise kannatuse eest tõotasid nad paradiislikku õnne hauataguses elus.

Ristiusk tõusis nende seast lõpuks võidukana esile. Ta oli alguses ühendust otsinud ainult vaeste kihtidega, sel ajal kui teised püüdsid kohaneda ühtlasi ülakihi meelsusega. Ta jutlustas maiste varade tühisust, nõudis vabatahtlikku loobumist neist ja kuulutas kõikide üheväärsust Jumala ees: tulevase õndsuse saamisel ei tähendanud aineliste ega vaim­sete varade omamine midagi. Selline õpetus kindlustas talle laialiste kihtide poolehoiu juba siis, kui ta kogudused käisid veel salaja koos maa-aluseis matusekoopais (katakombides),

Ristiusu riigiusuks saamine (a. 313) mõjutas ka tema jumalateenistuse üldlaadi. Ühises palves Jumala poole pöördumise asemele astus kindlaksmääratud teenistusekord, kus preestrid täitsid pühi toiminguid, seistes vahetalitajaina koguduse ja Jumala vahel.

Pearõhk oli asetatud jumalateenistusel armulauatalitusele. Igal jumalateenistusel kordasid Jumala asemikud — preestrid — seda imet, et leib, millest iga koguduseliige sai osa, muutus Jumala lihaks ja viin tema vereks. See imeline osasaamine Jumalast kinni­tas usku ja ajas ikka uuesti otsima seda sügavat ela­must. Nii juhtis kogu usutalituste kord kogudust ühe igatsetava sihtpunkti poole, sinna, kus preester täitis püha sakramenti.

Selline ühte punkti juhitud tegevus määras ka algkristliku kiriku, nn. basiilika, ehituselaadi, mille põhivorm esines küll juba rooma avalikes (kohtu-) hooneis. Tegevuse kokkusurutus ühe isiku, preestri ümber ja ka kogu usule omane väliselu põlgus nõud­sid kõigepealt siseruumi (joon. 5). Nii jätsid ka alg­kristliku basiilika ehitajad välisehitise lagedaks kes­taks, mis mõjub karmilt oma lihtsate ja raskete müüripindadega. Seda hoolsamalt püüdsid nad kuju anda siseruumile. See on pikk, lameda laega ja mitte väga kõrge ruum, mis juba oma pikkusega juhib sisseastujat

Joon. 5. San Paolo fuori le mura — basiilika Roomas, sisevaade.

Seda põhitunnet toetavad kõik siseehitise üksikvormid. Tihedas reas kannavad sambad külgseinu, kuid nende kandeülesanne pole enam välja tõstetud lamedalt pealerõhuva arhitraavi kaudu nagu antiikstiilis, vaid on teiste liikmete poolt pigem varjatud. Nad on nimelt ühendatud lühi­keste kaartega, mis juhivad pilgu kiiresti ühelt sambalt tei­sele, sealt järgmistele, kuni lõpuni. Neis elab sama tung sihi (altari) poole, mis täitis kogudustki kirikusse astudes. Sammasterea taga asetsesid kummalgi pool pealöövi kõrvallöövid, mis olid poolhämaruses, kuna valgus langes kirikusse pealöövi ülemise osa akende kaudu, mis ulatusid üle kõrvallöövide katuste. Ka selles jaotuses juhivad kõrvalosad tungivalt kokku peaosa poole. Kogu ruumi tipuks ja tähele­panu tulipunktiks oli aga pealöövi tagaseinas asuv koori­osa, kus seisis baldahhiiniga (aukatusega) kaetud altar. Suur kaar sissekäigu kohal eraldab koori valjult pealöövist, kuid ka koori enda kuju rõhutab tema omaette olekut. Ta on madalam pealöövist, ulatub välja tagaseinast ja niiviisi kogu ehitisest, moodustades nagu tumeda koopa kiriku lõpus. Võlvitud lagi, vastandina pealöövi lamedale laele, süvendab veelgi seda sünget endassesuletuse tunnet. Kristlastele tähendas ju kiriku kooriosa pühapaika, kus valitses Jumal oma kõikvõimsuses ja salapärasuses. Tema pilt kroonibki suurena ja hiilgavana koori, vahel kaarväljal koori sisse­käigu kohal, teinekord koori võlvil.

Rooma vallutanud kristluse kunstnikud ei kujutanud Kristust mitte ristil kannatava inimesena, vaid võimsa ja ähvardava Jumalana. Iseloomulik on neile piltidele seegi, et nad pole mitte maalitud, vaid kokku pandud väikestest värvilistest kivikillukestest, mis särasid ebamaises hiilguses kõrvalt langeva valguse käes. Oma kiviliku paindumatusega see mosaiiktehnika võõrutas kunstnikke tõelisest elust ja juhtis karmide ja liikumatute vormide poole, eba­maise, müstilise suuruse poole, mis vastas nii hästi alg­kristlikule tundele.

Oma karmi ja lihtsa väliskuue, Jumala poole rut­tava siseruumi ja sünge jumalapildiga kehastas basii­lika algkristlaste elutunde põhiomadusi: karmi elu­mõnude eitust, lunastuseigatsust ja jumalakartust. Antiikstiili vertikaal- ja horisontaaltungi tasakaal muutus siin horisontaaljoone sihikindlaks edasitööta­miseks, helieenide ja roomlaste elujaatav rahu ja enesekindlus hauataguse paradiisi igatsuseks ja oma väiksuse tundeks Jumala suuruse ees.

See oli järsk murrang kunstiarengus. Ühes Rooma riigi hukkumisega hävinesid ka antiikkultuuri

Joon. 6. Hagia Sophia kirik Konstantinoopolis.

vormid, sõjasegadustes ununes isegi vormistamisoskus, hääbusid puhttehnilised võimed, mis antiikajal olid jõudnud õige kõrgele järjele. Kogu ühiskond oli tagasi paisatud barbaarsusse, millest ta end alles aega­mööda suutis välja töötada.

Basiilikastiil valitses Lääne-Rooma piirkonnas üldiselt III sajandist kuni XI sajandi alguseni, üm­marguselt 1000. aastani. Juba IV sajandil kaheks jagu­nenud endise Rooma maailmariigi idaosas tekkis aga tol ajal teistsugune kirikustiil. Pikliku, lamedalaelise basiilika asemele hakati Ida-Roomas, Bütsantsi (Konstantinoopoli) mõjualustes maades ehitama kuppelehitisi, mis ületasid suuruselt isegi Rooma Pantheoni. IV sajandil ehitatud H a g i a S o p h i a kirik (joon. 6) Konstantinoopolis kõneleb oma 72 meetrit pika, 30 m laia pearuumiga, mida katab 54 m kõrge kuppel, veel praegugi selle kultuuripiir­konna suurusetundest. Bütsantsi kirikud olid ehita­tud harilikult ühepikkuste harudega ristikujulise põhiplaani järgi. Ehitise keskust kroonis suurem kuppel, neli vähemat oli risti haaradel. Kõrged ja mahukad siseruumid olid rikkalikult ehitud värvi­rikaste geomeetriliste ornamentide, marmorplaatide ja mosaiikpiltidega. Lääne-Rooma algkristluse karmuse kõrval valitseb siin suurem uhkusepüüd ja Rooma keisriteajale omane tsentraliseeritud (keskendatud) suuruse eelistus, mis tohiks ühenduses olla Ida-Rooma keisririigi kindlama korraldusega sel ajal, kui Lääne-Rooma keskvõim oli jõuetult kokku langenud.

Vana-Rooma kuppelehitisest erineb bütsantsi ehituse tüüp ometi tunduvalt. Rooma kuppelehitises oli ehitise eri­osade ülesanne esile tõstetud, kande- ja katteosad selgesti eraldatud. Võime nimetada seda konstruktiivseks ehitus­viisiks. Bütsantsi kuppelehitises kohtame sellevastu hoopis teistsugust hoonetüüpi. Massehitiseks on nimeta­tud Bütsantsi hooneid, sest neile on iseloomulik tüsedate müürimasside valitsus. Seinad ja kuppel oma laiade, liigendamata pindadega sulevad kinnise müürimassina ruumi endasse. Näib, nagu oleks ruum õõnestatud tollesse määratusse müürimassi. Ehitise tegevad jõud (allarõhk, külgrõhk, tugi- ja kandejõud) on alles vabastamata müürimassist. Selle sünge suletuse ja liikumatuse tulemuseks on salapärane ja pooleldi ebatõeline tunne, mida on ühendatud idamaise inimese tege­vust põlgava alistumisega oma saatusele. Massistiil tõepoolest ongi sündinud Idamail. Selles ehituselaadis on nähtud aga ühtlasi algeliste koopaelamute mälestust (Spengler). Kui kreeka templi talastiku- ja tugistiili võis selgesti tuletada vanast puuehitiste stiilist, siis peetakse massehitise põhitüübiks koobast. Koopalikult sünge suletus on selle ehituselaadi põhiomadus.