Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Iga ühiskondliku elu arengujärk tunneb vastuolusid — kord on nad suuremad, kord väiksemad. Kaasaja üheks mõtlemapane­vamaks vastuoluks Eestis on nähe, et kõrgemate õppeasutuste lõpe­tanute arvu kiire suurenemisega ei käi kaasas sama akadeemilise haritlaskonna osatähtsuse tõus rahva kasvatuse mõjutamisel. Olu­kord on isegi täiesti vastupidine: akadeemilise haritlaskonna osa­tähtsus rahva ideoloogilise ja vaimse kasvatuse suunamisel on jäämas üha väiksemaks ja nõrgemaks.

Juba kauemat aega on olnud kuulda kestvaid kurtmisi selle üle, et akadeemiline haritlaskond isoleerub muust rahvast, elab ainult endale, kuid mitte ühiskonnale. Eriti on kurdetud selle üle, et ak. haritlased kuidagi ei ole osanud leida teed mitmesugustesse, laiemate rahvahulkade arengut suunavatesse organisatsioonidesse (noorsooühingud, haridusseltsid j. m.). On tõsi, et akad. haritlaste rohkuse tõttu nähakse küll neid sagedamini rahva seas kui eel­mistel aastakümnetel: meil pole midagi erakordset selles, kui nähakse üliõpilast sadamas tööl, kodus puid lõhkumas, külapoistega jalgpalli mängimas, maal heina niitmas. Aga ainult seesugune rahvaga liitumine ei võimalda ometi üliõpilastelegi rahva üldise arengu suunamisele kaasa aidata.

Üha rohkem on kuulda nurinaid ka selle üle, et kaasaegne kodanik on muutunud liiga pinnapealseks, liiga vastuvõtlikuks välismõjudele, liiga ükskõikseks sügavamate ühiskondlike prob­leemide vastu; tal olevat vähe iseseisvat otsustamisvõimet ja see­pärast olevatki teda kerge mõjutada ühes või teises suunas.

Kahtlemata ei peitu sellise arengu põhjused mitte ainult haritlaskonnas. Inglise ja Skandinaavia kaasaegse kultuuri ja ühis­kondliku arengu analüüsijad peavad oma töödes kaasaja ühiskond­liku elu nähete tehniseerumist ja mehhaniseerumist inimeste ise­seisva otsustamisvõime vähenemise ja mõjutatavuse suurenemise põhjustajaks. Ühelt poolt mõjub kaasa inimeste kriitikavõime vähenemisele kaasaegse elu kirevus, inimesi mõjutavate tegurite rohkus. Ajakirjandus, kino, raadio, teater, sport, avalikud pidus­tused, paraadid, kohvikud, klubid, organisatisoonid, elavnenud liiklemine ja loendamatul hulgal teisi tegureid sisustavad kaas­aegse inimese vaba aja. Tahes kõigest osa võtta, kõike kaasa teha, ei suuda tänapäevlane millessegi süveneda. Ta mõtleb selliselt, nagu kirjutab see ajaleht, mida ta igapäev loeb, või jälle nii, nagu talle ette dikteeritakse aktusel, raadios või massikoosolekul. Küsi­muste iseseisvaks läbimõtlemiseks ja oma isiklike seisukohtade väljakujundamiseks ei jää inimesel üldse aega. (Võrdle C. Delisle Burns: „Modern Civilization on Trial“ ja „Leisure in the Modern World“, Alf Ahlberg: „Tankelivets frigörelse“, Arne Sörensen: „Det moderne Menneske“ ja P. Tarvel: „Rahvahariduse osa nüüdisaegses ühiskonnas”, Kasvatus nr. 7 — 1937).

Meile, Eestisse, ei ole kultuuritegurite ja ühiskondliku elu avalduste tehniseerumine ja mehhaniseerumine tunginud nii suure kiirusega kui Lääne- ja Põhja-Euroopa maadesse. Meil on kodanik siiski vähem häiritud moodsa elu närvilisusest ja kirevusest; kuid ei saa ometi salata, et meilgi paratamatult toimub samasuunaline areng. Ja seda enam oleme õigustatud soovima, et meil juba või­malikult varakult nähtaks esilekerkivaid hädaohte. Seda saab teha ainult sel teel, et meie mõtlevamad pead on võimalikult tihedas kontaktis rahvaga, näitavad neile ühiskondliku arengu suundi ja mõjutavad rahva ühiskondliku kasvatuse kujunemist ega lase sellel vulgariseeruda.

Vaatleme lähemalt küsimust — miks meie ülikooliharidusega kodanikud seni on liiga vähe suutnud mõjutada rahva ühiskond­likku kasvatust.

1. Ülikooli õppeainestik ja kaasaegne ühis­kondlik elu. Meie ülikool on iseseisvusajal teinud tugevaid samme tõusu suunas. Ta on mitmeti täienenud, tugevnenud. On kasvanud ka hulk tunnustatud teadlasi meie oma rahva hulgast.

Milles aga ülikool siiski on jäänud ühekülgseks, see on ta õppe­ainestik. Siin on, paraku küll, ülekaalus ja paremini välja arenda­tud need alad, mille rakendamine ei aita kuigi suurel määral kaasa ühiskondliku elu edasiviimiseks. Teame, et meil ju iseseisvuse esimestest aastatest alates on ülikooli juures domineerinud niisugu­sed alad, nagu filoloogia koos eriti innuka folkloori harrastustega, etnograafia, ajalugu. Nende alade väljaarendamiseks on kutsutud paremaid välismaa asjatundjaid, on rajatud eeskujulikke arhiive ja on suudetud äratada ka üldsuse tähelepanu küllaldasel määral. On väga iseloomustav, et andekamad jõud meil näevad vaeva ja teevad pingutusi selleks, et koguda ja korraldada mineviku jäänu­seid ja vanavara pisiasju. Igal suvel saadetakse maale kümnete kaupa üliõpilasi-stipendiaate — murdeerinevusi uurima, kuna korteri- ja tervishoiuolude ja rahva sotsiaalse taseme uurijad pea­vad töötama tööbörside hädaabi krediitide arvel!

Ei ole mingit põhjust teha etteheiteid meie andekatele ajaloo­lastele ja keelemeestele. Nad on ju tõesti sooritanud tunnustus­väärse töö: ühelt poolt läbi töötanud ja uurinud tolle ajaloolise tausta, mille tundmiseta pole mõistetavad kaasaegsed elunähted, teiselt poolt aga välja kujundanud meie keele — tähtsaima relva ja vahendi ühiskondlikus tegevuses. Kuid meie kurbloolisus just selles seisabki, et teaduste mitmed teised harud, mis kaasaegse ja tuleviku elu kujundamiseks on hädavajalikumad, ei ole oma aren­gus küllaldaselt edasi jõudnud.

Nii siis on meil küll jälgitud erilise hoolsusega seda, mis oli, suurt tähelepanu pühendatud ka selle vaatlemisele ja uurimisele, mis on kadumas. Kui palju aga on teinud meie teadus selleks, et selgitada, kuidas teaduse saavutusi saaks kasutada ka rahvale parema ühiskonna rajamiseks? Kuigi Aug. Annist oma kõnes Vaba­duspäeva aktusel 1937. a. Tartu Ülikooli aulas on märkinud „… me ju vist kõik pooldame, et teadusliku mõtlemise ülesanne pole mitte ainult uurida seda, mis oli ja mis on, … vaid ka seda, mis antud sihtide saavutamiseks peaks olema ja mis antud olukorras võiks olla“ („Vabaduspüha ja vabaduse kriis“ „Akadeemia“ nr. 1 — 1937. a., lk. 19), siis ometi pole meie ülikool selle moto järgi küll kuigi suurel määäral toiminud. Ühiskondlikule arengule on vaja kõiki eri teadusharusid. Mõnel alal, eriti põllumajanduses, on üli­kool tublisti selleks kaasa aidanud, kuid teame ka, et paljud ühis­kondlikule arengule hädavajalikud teadused on meil veel algstaadiumis.

Majandusteaduskond iseseisva teaduskonnana on alles kuju­nemisel, sotsioloogia alal juletakse meil kõnelda ainult ühe õppe­tooli ellukutsumisest, pedagoogika professuur on kauemat aega täitmata ega ole kasvatusteaduse alal ülikooli juures ka ühtki alalist uurimisasutust. Just viimati mainitud aladel vajame tarmukaid teadlasi, sest nende alade kaudu juhitakse kaasaegsete kodanike kujunemist! Kui teadlasi leidub küll mineviku nähete vaatlemiseks, kaasaegse majandusliku, sotsiaalse ja haridusliku elu juhtimiseks aga väga vähesel arvul, siis pole midagi parata selles, et rahva ühiskondliku kasvatuse suund kujuneb akadeemilisele haritlaskonnale mitte vastuvõetavaks ja üldisele ühiskondlikule arengule ohtlikuks.

Nende ridade eesmärk pole mitte etteheidete tegemine meie ülikooli senisele tööle, küll aga tähelepanu juhtimine teatavale ühekülgsusele, mis kindlasti on välditav.

2. Ülikoolis õppimine muudab eluvõõraks õppijad ja lõpetajad. Etteheited selle üle, et ülikoolis õppimine võõrutab üliõpilasi tegelikust elust, on üha sagenenud. Märgitakse peamiselt, et noor ülikooli lõpetanu ühelt poolt ei oska kuidagi hakata kasutama omandatud teadmisi, teiselt poolt aga ei suuda enam jälgida ega näha isegi tema erialale õige lähedal seis­vaid, kuid ülikooli õppekavades siiski mitte leiduvaid nähteid ja olukordi. Siinkohal paar tegelikust elust võetud näidet.

Viimase kursuse ülõpilane, kelle erialaks ülikoolis on pedagoogika ja kes juba töötab ka väljaspool ülikooli, soovib endale esmakordselt tellida aja­kirja „Kasvatus”. Ta pärib teateid selle kohta, kes ,,Kasvatust” toimetab. Vastatakse: hr. Käis. Üliõpilane ei tunne seda nime. Kui talle seletatakse, et toimetaja on ju toosama hr. Käis, kes tuntud uuenduspedagoogina ka väljaspool Eestitki, siis tähendab noor kasvatusteadlane, et ta arvatavasti on nagu kuulnud seda nime!

Gümnaasiumi noor emakeeleõpetaja saab teada, et kohalikus rahvaüli­koolis kõneldakse teemal: On’s eesti keel maailma keelte algkeel? — ,,Kas võib säärane küsimus üldse tekkida?” — imestab õpetaja. Talle vastatakse: „Ei tohiks küll, aga, nagu te teate, on meil ju isegi raamatuid kirjutatud selle põhjenduseks ja ajakirjanduses suurt poleemikat arendatud samal teemal.” — „Kas tõesti? Millal? Ja mina pole sellest midagi kuulnud!”

Säärased ja teisedki nähted on meile arusaadavad, kui teame, et ülikoolis on küll täpselt õpitud Pestalozzi ja Rousseau elu üksik­asju, kuid mitte meie omi kaasaegseid hariduselu silmapaistvaid kujusid ega ka mitte kuigi suures ulatuses kaasaegset üldist haridus- ja kultuurielu struktuuri. On küll tegeldud arhiivandmete kogumisega, kuid mitte küllaldasel määral samade materjalide kasutamisega. On spetsialiseerutud oma erialal, aga ei osata seda viia sõltuvusse muude nähetega ega osata jälgida kaasaegsest elust oma erialasse puutuvaid küsimusi.

Näited olid toodud küll filosoofiateaduskonda kuuluvate isi­kute kohta, kuid ei ole vähesed ka kurtmised teiste teaduskondade lõpetajate eluvõõrsuse kohta. Usun, et kui korraldada vastav ankeet, siis saadaks mu väidetele rikkalikult tõestusmaterjale.

Oleks täiesti ekslik hakata nende nähtuste puhul süüdistama ülikoolides õppijaid ja lõpetajad. Nad on, võib-olla, ise olnud suu­rima huvi ja andumusega oma töö juures, tahaksid olla kõigiti head oma eriala tundjad, kuid — nende teadmiste omandamisviis on olnud säärane, mis on neid viinud eemale kaasaegse elu arengust. Kui akadeemiline haritlane oma erialalgi ei suuda leida kontakti elunähtustega, siis on täiesti arusaadav, et ta muist avaliku elu nähtustest veelgi suuremal määral võõrdub ja ühiskondliku arengu suhtes jääb passiivseks kõrvaltvaatajaks.

Kuigi elu areneb kiiresti ja ülikool oma töö stabiilsuse tõttu ei suuda oma õppekavu ja tööviise täies ulatuses kohandada kiiretempolisele ühiskondliku elu arengule, peaks siiski mõningal mää­ral olema võimalik ka juba ülikooli õpingute korraldamise kaudu ligindada tulevasi akadeemilisi haritlasi kaasaja elule. Vähemalt elust võõrdumine peaks olema välditav. Ameerika kõrgemaid õppeasutusi ei saa ju küll täiel määral meile eeskujuks võtta, kuid nii mõndagi võiks neilt õppeviiside suhtes ometi omandada. Tähele­pandav on ka seal üldiselt tunnustatud arusaamine haritud inimese mõistest. Seal tunnustatakse haritud inimese esmajärgulisteks voorusteks järgmisi omadusi:

„E l u s esinevate probleemide lahendamiseks on tal rohkesti teadmisi, võtteid ja oskusi; nende puudumisel tal on harjumus ja oskus neid enesele soetada; ka on tal oskus ja harju­mus isiklikul vabal algatusel probleeme üles seada ja neid lahendada” (Jüri Annusson: ,,Kes on haritud inimene?” — „Meie Tee“ nr. 8 — 1935).

Just säärast elus esinevate probleemide mõistmis- ja lahendamisoskust peaks meiegi akadeemilisele haritlaskonnale õpe­tama. Kui me muudes küsimustes ei taha ameeriklasi matkida, siis sel alal neilt õppimine ei tohiks meilegi kahjuks tulla. Kui ei suudeta elu jälgida ega oma teadmisi kasutada elus esinevate probleemide lahendamiseks, siis on ka raske tegutseda kaasa rahva ühiskondliku kasvatuse ja arengu mõjutajana.

3. Ei ole pööratud küllaldast tähelepanu teaduste populariseerimisele, mistõttu rahva hari­dusliku taseme ja teaduste saavutuste tõus ei toimu võrdse kiirusega.

Meie ülikool ja seal viljeldavad teadused on teinud suuri edu­samme. Teadlaste hulgas on küllaltki neid, kes on omandanud rahvusvahelise kuulsuse ja meil viljeldavate teaduste saavutuste tase ei jäävat taha rahvusvahelisest tasemest.

Kui aga soovime vaadelda mingi maa või rahva üldist kultuuri­taset, siis ei saa mõõta mitte üksi sellega, kui suured on seal tea­duste ja kunstide üldised saavutused ja kui kõrgele on seal arene­nud üksikud tipud. Kui teaduste tippude ja rahvahariduse taseme vahel on kuristik, siis pole õigust kõnelda küllaldasest kultuuri edust vastaval maal.

Eesti ei kuulu maade hulka, kus säärane kuristik oleks suur. Kirjaoskamatutest oleme vabanenud juba eelmisel sajandil ja 6-klassine algkool, tänu meie endi uuenduspedagoogide pingutava­tele püüdlustele, on peale kasvatamas üha suuremal arvul avara silmaringiga, teovõimsaid noori. Kuid tänapäeva elus ei piisa kodanikule ainult sellest, et ta oskab lugeda-kirjutada ja et tal pääle selle on olemas elementaarsed teadmised algkooli õppekava piires. Ta peab ju oskama orienteeruda kaasaegse elu mitmekesi­suses, peab mõistma ühiskondliku elu nähteid, peab ise suutma otsustada ja seisukohta võtta esilekerkivates probleemides. Selleks peab tal olema peale vajaliku kohanemisvõime ka teadmisi palju­delt eriteaduste aladelt. Kodanikul peab olema võimalus jälgida ka teda huvitavate või talle vajalike teaduste saavutusi. Inglis­maal, Tšehhoslovakkias, Hollandis ja Skandinaavias ongi võetud kultuurpoliitika juhimõtteks — koos teaduste uurimisega hoolit­seda ka uurimustulemuste rahva hulka viimise eest. Seevastu näib, et meil on kultuurpoliitikas võetud rohkem eeskuju Romaani maa­dest, kus sageli võidakse uhkustada tähtsate teadlaste ja maailma­kuulsate õpetlaste suure arvuga, kuid kus rahvahariduse kujune­mine pole olnud sugugi mõjutatud teaduste tippsaavutustest.

Võib-olla pesitseb meie üldises kultuurpoliitikas veel liigselt Noor-Eesti mentaliteeti, mis olles prantslaste mõjutatud pidas ju esmajärguliselt tähtsaks tippsaavutuste kultiveerimist, kuid ei hoo­linud üldse sellest, kuidas noid tippudes kasvatatavaid vilju ka rah­vale vahendada või kuidas rahvast tippudele ligemale tuua. Võib-­olla johtub see ka sellest, et meil liiga vähe tuntakse Inglise, Madal­maade, Tšehhoslovakkia ja Skandinaavia kultuurpoliitikat ja sealse rahvakultuuri kujunemist. Ei tahaks ka kuidagi uskuda, et meil teadlikult on soodustatud teaduste ja kunstide arenda­mist lahus rahva laiemate hulkade kultuurilise arengu suunami­sest. Pigemini on see küll toiminud meie kultuurpoliitika sihikind­luse puudumise tõttu.

Ülikool, olles eriteadlaste ettevalmistajaks ja teaduste uurimis­asutuseks, on kahtlemata kaudselt mõjutanud ka üldist arengut. Ta on saatnud rahva hulka suure arvu eriteadlasi. Mõnede teadus­kondade saavutused, näit. meil põllumajandus- ja arstiteaduskonna omad, on pääsnud laiemate rahvahulkadenigi. Eriti tuleb meil rõhutada põllumajandusteaduskonna töösaavutuste rohkust ja ka seda, et selle teaduskonna töö on kõige kiiremini kandunud rahva­hulkadesse, olgu siis jaoskonnaagronoomide, nende poolt korraldatavate rohkearvuliste loengute ja kursuste kui ka hea, populaarse ja suure leviku omandanud põllumajandusliku kirjanduse ja aja­kirjanduse kaudu.

Ka arstiteaduskonna töö viljad on rahvani jõudnud. Peale selle on meil ka haigekassade korraldus, mis haarab tervelt tööstustööliskonda, võimaldanud rahvale hõlpsamini kätte saada arstiabi, samuti peab tunnustavalt mainima ka Punase Risti, Tervishoiu Muuseumi jt. kaudu tehtavat tervishoidlikku selgitustööd, kuid selgi alal on veel palju teha, eriti üldiste tervishoiuolude paran­damise ja rahvale arstiabi kättesaadavamaks muutmise alal.

Kasvatusküsimuste populariseerimiseks on teinud tõhusat tööd Koduse Kasvatuse Instituut, kuid selle tegevus on alles alg­staadiumis.

Teiste teaduste alad on jäänud rahvast kaunis kaugele.

Teaduste populariseerimist on Tartu ülikooliski vajalikuks peetud. Vanas ülikooliseaduses leidub paragrahv, mis peab ülikooli ülesandeks ka teaduste rahva hulka viimist; selle paragrahvi olemas­olust kuulis aga avalikkus alles ülikooli seaduse muutmisel, kui too paragrahv uuest seadusest välja jäeti.

Ülikooli ringkondadest on täiesti õigustatult väidetud, et teaduste populariseerimine pole ülikooli primaarne ülesanne. Kuid kui sellele üldse tähelepanu ei pöörata, siis on see ühekülgsus. Tea­duste edendamine, uurimuslik töö peab ülikoolis loomulikult olema esiplaanil, kuid mis kasu üldsusel on arhiividesse kogutud ja kor­raldatud teaduste saavutustest! Neid tuleb ka tutvustada rahvale, mitte ainult kitsamale eriteadlaste hulgale. Arhiivide materjalid on kahtlemata hädavajalikud uurijaile, nad on teadlaste töö vahendeiks; kui aga „teaduste edendamine“ peamiselt piirdubki arhiivi­desse materjalide kogumisega ja nende korraldamisega, siis on sellest üldsusele vähe kasu. Alles siis, kui teaduste saavutusi on võimalikult suuremal määral kasutatud rahvahariduse tõstmiseks, võime olukorraga jääda rahule.

Ülikooli ümber koondunud teadlaskond, peamiselt õppejõud, kuuluvad esmajoones sellise eriteadlaste kaadri hulka, kellelt kõigepealt tuleb nõuda täie energia pühendamist oma erialale. Seepärast ülikool ise ja ka ülikooli õppejõud saavad otseselt asuda teaduste populariseerimisele ja ka muul teel rahva kasvatuse mõjutamisele ainult väga väheses ulatuses. Professori koht on ikkagi esmajoones ülikooli auditooriumi kateedril, raamatukogudes ja arhiivides; üks osa professoreist on ju küll suuteline ka väljas­pool akadeemilisi ringkondi esinema, kuid teisel osal pole selleks aega, võimalust ega ka vajalikke võimeid. Kuid üksikuid rahva­haridustööst huvitatuid peaks ometi leiduma ülikooli õppejõudude seastki. Eriti aga tuleks meil sisendada üliõpilastesse tarvet — oma teadmisi viia ka rahva hulka, sest ülikooli lõpetanu, kes rahva hulgast on tulnud ja ka sinna tagasi läheb, peab oskama ülikoolis omandatud teadmisi ja oskusi kasutada rahva üldise hüvangu ja edu huvides ja peab ka suutma mõjutada rahva ühiskondlikku kas­vatust. Ülikooli lõpetanute hulgast peaksid võrsuma teaduste populariseerijad ja muul teel teaduste saavutuste rahva hulka viijad. Nad ei tohiks jääda ainult headeks eriteadlasteks oma eri­alal, kes rahvale oma teadmisi edasi annavad ainult omal kitsal kutsealal ja sedagi ainult siis, kui neid kliendid või patsiendid külastavad. Ei, nad peaksid leidma kontakti ühiskondliku elu mitmekesiste avaldustega, suutma näha oma eriala küsimusi üldarengu taustal. Isikutena nad peaksid pääsema juhtima eri organi­satsioonide tegevust ja, mis kõige olulisem — akadeemilise haritlaskonna demokraatlik mõtlemisviis, teadlik elukäsitus peab pääsema mõjutama avalikku arvamist ja selle kaudu rahva üldist ühiskondlikku kasvatust. Säärasteks ülesanneteks peaks valmis­tama ette akadeemilisi haritlasi ühelt poolt ülikool ise oma õppe­kava ja ka oma kasvatusliku suuna kaudu, teiselt poolt aga üli­õpilasorganisatsioonid.

I osa Kasvatusest nr. 1/1939

      

2.

4. Teaduste saavutuste rahva hulka viimine ja ka muul teel rahva ühiskondliku kasvatuse mõjutamine oleneb ju väga suurel määral akad. haritlaskonna isiklikust koosseisust ja tema suhtu­misest ülalpool märgitud küsimustesse. Peab aga kahetsusega konstateerima, et kaunis suur osa meie ak. haritlaskonnast ei peagi tarvilikuks rahva ühiskondlikule arengule kaasa töötamist.

Paljudesse haritlastesseon juurdunud vaade, et neil polegi tarvis, peale oma kutsetöö, huvi tunda muude küsimuste vastu.

Arvatakse, et rahva seas liikumine, rahva rõõmudele ja mure­dele kaasaelamine sobis ainult ärkamisaja ja maailmasõja eelaegsele haritlaskonnale. Siis tundis üliõpilane ja ülikooli lõpetanugi seesmist tarvet kõnelda rahvale, võtta osa ühiskondlikest mullistustest, olla asja eesotsas seal, kus see vähegi võimalik oli. Nüüd on enamus meie haritlaskonnast ühel arvamisel prantslase Flaubert’iga, kes tõendas kunstnike kohta: „Õige kunstnik on mees, kellele ei lähe korda midagi, ei poliitika ega sotsialism, ei fourierism, jesuiidid ega ülikool”.

On rohkesti neid, kes peavad endale mitte sobivaks osa­võtmist nende organisatsioonide tööst, kus liikmete enamus koos­neb nn. „lihtrahvast“.

Näib, et väga palju leidub meie akadeemilise haritlaskonna seas ka veel neid, kellel „kõik keerleb selle ümber, kuidas kokku­hoiuga või mõne kerge juhuse läbi teenitud krosse võimalikult kasutoovasse üritusse või aktsiasse paigutada, millega võimalduks peatselt rikastumine ja ilmaelust loobumine kõikvõimsa kapitali varju all” (J. Mägiste „Mõtteid valmivast intelligentsist”, lk. 81).

Teine osa ak. haritlastest ei eita rahva seas kaasatöötamise vajadust, kuid ta on nii ükskõikne, kiindunud kas oma pere­kondlikku või siis klubide mugavustesse, et ei taha kuidagi raisata ühtki vaba õhtukest selleks, et minna mõnele rahvakoosolekule või seal esineda kõnega, loenguga. On olnud juhtumeid, kus terves Tal­linnas vastava ala akad. haridusega isikute seast ei leidunud ühtki, kes 8-kroonise tasu eestki oleks nõustunud laupäevaõhtut linnast väljasõiduks ja maal loenguga esinemiseks ohverdama!

On ju neidki, kes kunagi on kaasa töötanud seltskondlikes organisatsioonides ja poliitilistes parteideski, kuid on sellest loobu­nud, kuna säärane tegevus ei pakkuvat akad. haritlasele küllaldast vaimset rahuldust. Tõsi, meie seltskondlike organisatsioonide seesmine tegevus ei ole veel kuigi välja kujunenud; pealegi esineb neis tublisti nähteid, mis ühelegi haritlasele ei saa meeldida. Kuid just see tõttu peaks haritlaskond leidma tee seltskondlikkudesse organisatsioonidesse ja sääl looma kultuurse õhkkonna.

Teame, et meie poliitiliste erakondade juhtkond valdavas enamuses siiski koosneb akadeemilise haridusega isikuist. Kuid teame ka, kuidas mitmed paremad ja andekamad jõud omal ajal lõid poliitilisele tegevusele käega — jätsid rahva poliitilise kasva­tuse teiste hooleks. Edasi aga teame ka, kuidas enamik meie ak. haritlaskonna eliidist varem üldse ei tundnud huvi poliitilise tegevuse vastu, rääkimata soovist — ise aktiivselt kaasa töötada rahva poliitilise elu suunamisel. Mis ime siis, kui selle elu areng kujunes vastupidiselt haritlaskonna parematele tõekspidamistele, kui kõige ärevamatel aegadel, „rahvaliikumise“ kõrgperioodil, vastuolud rahva suurte hulkade ja haritlaskonna mõtteviisi vahel olid äärmiselt suured, kui rahvas enam ei mõistnud ega usaldanud ka haritlaskonna parimaid ja õilsamaid seisukohti. Eraldumine oli liiga kaugele läinud, lõhe suureks paisunud, vastastikune usaldus kadunud.

Kuid just säärastel rasketel, ühiskondlikule arengule otse saatuslikel ajajärkudel peaks haritlaskond suutma näidata rahulikumaid ja õigemaid olukorrast väljapääsu võimalusi.

5. Viimase paari aasta kestel on ka akadeemilistes ring­kondades hakatud tunnustama vajadust — töötada kaasa rahva ühiskondliku arengu suunamisele. Pääle eelkirjeldatud raskuste, mis selle mõtte teostamist takistavad, on raskuseks ka meie akadeemilise haritlaskonna seesmised nõr­kused ja vastuolud, tema noorus ja tõeliselt demokraatliku seesmise kasvatuse puudu­mine, mis ei võimalda meie haritlaskonnal olla rahva kasvatajaks.

Meie akadeemilise haritlaskonna isiklik koosseis ei ole veel kujunenud sääraseks, et ta ka juhul, kui ta olekski veendunud tarbes — töötada kaasa rahva ühiskondliku kasvatuse suunamisele, suudaks seda teha kuigi hästi. Akadeemiline haritlaskond Eestis on selleks veel liiga noor (Vrd. J. Kangur: „Meie haritlaskonna probleeme”, ajakiri „Tänapäev“ nr. 11 — 1937, lk. 341—342), sees­miselt kujunemata ja tulvil vastuolusid. Näib, et meie haritlaskond on ärkamisajal ja enne maailmasõda hoogsa, elurõõmsa lapsepõlve arengjärgu juba üle elanud. Siis tunti, et kuulutakse samasse rah­vasse, millest oldi võrsutud, siis peeti enda seesmiseks kohuseks elada kaasa rahva muredele ja rõõmudele, siis käidi isegi külades ja tööliskonnas kõnelemas, võeti osa suurematest massiüritustest jne.

Ak. haritlaskonnas on küllaltki neid, kes ülikooli õpingutele ei ole mitte asunud oma seesmisest hariduse omandamise tarbest, vaid peamiselt aetuna soovist — kasutada formaalset haridust isikliku karjääri otstarbel. Kuigi meil tung kesk- ja kõrgematesse õppeasutustesse on õige suur, ei õigusta see meid ometi veel kõne­lema suurest „näljast hariduse järele”. Pigem on see küll „nälg diplomite kaudu paremate kohtade järele” selleks, et hiljem rah­vast eralduda ja tema muresid ja rõõme hiljem enam mitte tunda. Säärastel eesmärkidel kõrgema õppeasutuse lõpetanut ei saa nime­tada tõeliseks, seesmiselt arenenud haritlaseks, „rahva paremaks pojaks”, vaid ainult — karjääriharitlaseks.

Kuidas tung karjäärihariduse suunas on levinud, sellest võib näiteid tuua ka meie algkooli õpetajaskonnast. Kuigi õpetajad, suuremal määral kui ükski teine ühiskondlik rühmitus on aida­nud kaasa rahva laiemate hulkade kasvatustöö suunamiselgi, ei saa ometi silmi kinni pigistada õpetajaskonnas peituvate ebatervete nähtuste ees. Leidub kaunis koguke neid algkooliõpetajaid, kes pedagoogilistest täienduskursustest osavõttu peavad endale üle­aruseks koormaks, kelle raamaturiiulil on vähe leida kasvatus­teaduslikku kirjandust, väljaarvatud võib olla ainult ministeeriumi poolt kohuslikult saadetava „Eesti Kooli” viimane lahtilõikamata number. Kuid sama õpetaja tuubib hoolega õigusteadust tuhmunud kirjaga konspektidest! On’s see tõesti haridusejanu, kui enda täiendamisest oma erialal ei hoolita, kuid ometi püü­takse saavutada ülikooli diplomit? Harva saab neist, kes ülikoolihariduse on omandanud kas ainult vanemate soovil või igatsusest parema koha järele, rahva arengut suunaja ja edasiviiv haritlane. Pigem saab tast küll oma eriala enam-vähem rahuldavalt tundev haritlane-käsitööline, kes teeb ainult seda, mida tema kutse talt hädapärast nõuab.

Karjääriharitlaste kõrval võime leida meie akadeemilises peres ka isikuid, kes on andunud õpinguile täie tõsidusega, kes esmajoones on huvitatud õpitavast ainest, kuid selle kõrval on veendunud tarbest — rakendada meie ühiskonda edasiviivale tege­vusele. Meil on tekkinud nooremate teadlaste kaader, kellest võime kõik olla uhked.

Suur osa neist, kes on küll sisuliselt huvitatud oma akadee­milisest erialast ja ülikooli lõpetamise järele asuvad teenistuskohtadele, moodustades hea eriteadlaste kaadri, on aga kas niivõrd huvitatud ainult oma erialast, et neil mahtigi ei jää enda ümber jälgida ühiskondliku elu arengut, või ei soovi nad tahtlikult tegelda nn. „lihtrahvaga“ ja tema muredega.

Järgmiseks suuremaks takistuseks, mis ei lase akadeemilisel haritlaskonnal tõusta rahva ühiskondliku arengu suunaja ossa, on — seesmise vaimse, eetilise kasvatuse puudumine akadeemilises haritlaskonnas endas. Ei põigata tagasi vastastikuse paljastamise, sõimu, kuulujutu levitamise ja intrigeerimise eest. Iseloomustav on seegi, et akad. haritlaskonnal, eriti ülikooli ümber koondunuil, on endi hulgas autoriteetselt kõigi poolt lugupeetavaid isikuid vähe.

Seesugune käsitlus, lähtumine ad hominem, pole omane tõe­liselt demokraatlikult mõtlevaile ja tegutsevaile inimestele! Kui meiegi ühiskonnas ohtralt tarvitati sääraseid demagoogilisi, isikut alandada püüdvaid võtteid, siis oli ju see üheks meie demokraatia suuremaks nõrkuseks. Seni, kuni ka akadeemiliste haritlaste kõr­gemates tippudes ei ole tekkinud häid, mõjuvaid eeskujusid anda suutvaid autoriteete, on ta veel liiga nõrk selleks, et etendada juh­tivat osa rahva ühiskondliku kasvatuse suunamisel paremusele.

Sama vähe, nagu on häid eeskujusid akad. haritlaste tippude hulgas, on neid ka üliõpilaskonnas. Samasugune intrigeerimine, tühjade juttude levitamine ja üksteise mahategemine valitseb ka siin ja osalt veelgi suurem üliõpilasorganisatsioonide vahelise vastastikuse vaenu tõttu. Need pahed kantakse laiali ülikooli lõpe­tanute poolt ka üle riigi teistesse linnadesse, alevitesse ja alevikesse.

6.  Eeldused rahva ja akad. haritlaskonna vahelise koostöö tekkimiseks peaksid kuju­nema juba üliõpilaskonnas. Üliõpilasorganisatsioonid peaksid valmistama ette oma liikmeid ka ühiskondlikule tegevu­sele, kujundama neist kindla ideoloogiaga, demokraatlikult mõtle­vaid ja toimivaid ühiskonna liikmeid, kes hiljem oskaksid leida teed, kuidas pääseda rahvale ligemale ja kuidas rahva hüvangule kaasa mõjuda.

Et meil noorem akadeemiline haritlaskond üldse ei tunne rahva hulgas töötamise traditsioone ja vanem põlvgi need unus­tanud on, vähemalt neist kuigi sageli ei kõnele, siis ongi paljud tulnud arvamusele, et ega ikka akad. haritlaskond, ei üliõpilased ega vilistlased saagi sel alal midagi ära teha. Öeldakse, et see pida­vatki nii olema, et haritlaskond ei saavatki juhtida kaasaegse ühis­kondliku elu kujunemist. Tuuakse näiteid Itaaliast ja Saksamaalt, kus ju rahva kõrgematki juhid ei tulnud mitte haritlaskonna elii­dist, vaid vähese kooliharidusega isikute seast.

Säärane eneseväärtuse alahindamise meeleolu ei tohiks küll olla põhjendatav. Geneetilisel teel altpoolt tekkinud fašistlikele rahvajuhtidele võib küllaltki rohkearvuliselt kõrvutada rahva paremikku kuuluvaid, demokraatlikke ühiskondlikke ideaale taot­levaid juhte näit. Inglismaalt, Skandinaaviast, Tšehhoslovakkiast ja mujalt. Maades, kus haritlaskond on pidanud tihedat sidet rah­vaga, sammudes kaasa rahva ühiskondlikes eluavaldustes, on ta suutnud aidata kaasa ühiskondlike katastroofide vältimiseks ja on võitnud kõigi kihtide usalduse.

Kui rahva ühiskondlik kasvatus iseenesest toimuks elu edasi­viivas ja üldist ühiskondlikku arengut paremusele juhtivas suunas, siis ei oleks tarvet soovida rahva paremate peade — akadeemiliste haritlaste — osavõttu rahva ühiskondliku kasvatuse mõjutamisest. Kuid siin olemegi küsimuse raskuspunkti ees: mida tugevam on akadeemilise haritlaskonna eraldumine rahvast, mida kaugemale jäävad mõtlevad pead ühiskondliku arengu suunamisest, seda kiiremini pääsevad mõjule ühiskondliku elu juhtimisel vulgaarsed tendentsid, massidest endist arenenud voolud ja altpoolt tõusnud juhid, kes haaravad endi kätte kogu ühiskondliku elu juhtimise ja hiljem dikteerivad haritlastelegi nende tegutsemissuunad, ulatuse ja sisu. Nii mitmeski riigis on haritlaskonna eraldumine rahvast juba põhjustanud sääraseid nähteid.

Seevastu aga neid maid, kus teadlikult on otsitud ja ka leitud teid, kuidas ühelt poolt teaduste saavutusi rahvahulkadesse viia ja teiselt poolt — kuidas haritlaskonda rahvale lähendada sel mää­ral, et haritlaskonna ja rahva vahel valitseks usalduslik vahekord ja selleks, et haritlaskonna kaudu suunata rahva ühiskondlikku kasvatust, tuntakse praegu demokraatia tugevaimate kindlustena. Need on Inglismaa, Holland, Skandinaavia riigid, koos Soomega ja Tšehhoslovakkia.

Demokraatia tuleviku huvides oleme küll õigustatud nõudma, et meie haritlaskond leiaks tee rahvale lähenemiseks ja töötaks kaasa niihästi otseselt rahvahariduse tõstmiseks kui ka selle kaudu kogu meie ühiskonna arengu eduks.

Missuguseid eeskujusid saame sel alal teistelt maadelt? Kuidas toimub mujal koostöö akad. haritlaste ja rahva vahel? Sellest mõningaid näiteid.

Tšehhoslovakkias toimib Masaryk’i Rahvahariduse Sihtasutus (Masarykav Lydovychonu Ustav), mis osalt vastab meie Haridusliidule, kuid ühendab endas ka raamatukogunduse-, ränd­teatri-, nukuteatri-, kultuurfilmi-, rändkunstinäituste-, populaar­teaduslike loengute korraldamise jm. keskused, peamiselt akadeemiliste ringkondade poolt ellu kutsutud haridusettevõtted, kus teadusliku hoolsusega uuritakse vabaharidustöö olukordi, võimalusi ja meetodeid ning kasutatakse kõiki moodsa sotsiaal­pedagoogika jt. teaduste kogemusi selleks, et kultuurivarasid — peamiselt akadeemilise haritlaskonna abil — rahva hulka viia ja muuta tšehhoslovakke kõrgekultuurseiks inimesiks (vt. brošüür „Das Masaryk Volksbildungs Institut“). Et sel tööl on häid tulemusi olnud, tõendab Tšehhoslovakkia üldine kõrge kultuuritase, sealse rahva elav huvi vaimsete küsimuste vastu ja ühtlane kiindumus demokraatia ideaalidesse.

Šveitsi kohta jutustab prof. W. Wiget albumis „Mõtteid valmivast intelligentsist” (lk. 169), kuidas sealseis üliõpilasühin­gutes alati korraldatakse vaidlusi aktuaalpoliitiliste küsimuste üle, tutvustatakse riigikodaniku kasvatusküsimustega ja kuidas ühingu tegevus väljaspoolegi on suunatud — raamatukoguseltsides ja klubides ettekannetega esinemise teel.

Inglise ülikoolide juures töötavad erilised osakonnad, „university extension“, mille ülesandeks on ette valmistada üht osa üliõpilasi teaduste populariseerijaiks, rahva kasvatustöö organiseerijaiks. Ülikoolid ise saadavad omi õppejõude, kes ametisse palgatud just sääraseks ülesandeks, linnadesse ja alevitese, kus nad siis organiseerivad rahva haridustööd õpiringide, kursuste, loengute, raamatukogude jm. kaudu (vt. „Areng“ nr. 1/2 — 1935, J. Rummo: „Vabaharidustöö meie üldises haridussüsteemis”).

Rootsis juba mitu aastat tegutseb selts „Studenter oeh Arbetare“ (Üliõpilased ja töölised), mis asutati noorte idealistide algatusel sillaks haritud klassi ja suurearvulise kehaliselt töötava rahvakihi vahele (vt. prof. T. H. Kjellin: ,,Mõtteid valmivast intel­ligentsist”, lk. 143).

Ka Rootsi mõjuv õpiringide liikumine ja populaarteaduslike loengute korraldamise keskus on akadeemiliste ringkondade algatatud. Viimane võimaldab igal pisemalgi külal ja alevil, Lõuna-Skåne rannikust kuni Lapimaa sügavusteni, kuulda kui mitte rohkem, siis vähemalt ühe loengu igal talvekuul oma ala parimalt eriteadlaselt. Ja populaarteaduslike loengute kaudu puutuvad akadeemilised ringkonnad Rootsis aasta kestel kokku umbes 1 milj. isikuga, kellele oma teadmisi jagatakse ja kes ka hiljem ise jälgivad sümpaatiaga akad. ringkondade püüdlusi.

Soomes on kaasajalgi üliõpilaste tööpõlluks endiselt jää­nud rahva haridusseltsid, kuigi nad seal mitte enam pole juhti­vaiks, siis ometi kaastöötajaiks rahva vaimsete harrastuste tõstmisel (A. Anni, õp. leht., lk. 91).

Miks peaksime meie olema pimedad teiste demokraatlike maade kaunite kogemuste ees? Me ei saa täpselt matkida ühtki võõrast eeskuju, aga arendagem siis välja omad teed akadeemiliste haritlaste ja rahvahulkade vahel silla leidmiseks!

٭

Kuigi oleme pidanud konstateerima akadeemilise haritlas­konna valdava enamiku kõrvalejäämist üldisest rahvakultuuritööst, ei tarvitse me veel olla sugugi pessimistlikul arvamisel meie üldise rahvakultuuri arengu suhtes edu suunas. Meie 6-klassise algkooli tööviljad, meie püüdlike uuenduspedagoogide pingu­tuste saavutused hakkavad nüüd juba vilja kandma. Need noored algkoolilõpetajad, kes hiljem veel omandavad vajalikku enesearen­damise indu õpiringides, noorsooühingutes, maanoorteringides ja teistes enesearenduslikes koondisis, hakkavad juba moodustama uut haritlaskonda. Juba kaebavad, teisal ka rõõmustavad mõnikord ajalehedki, et „külas juhib algkooliharidusega maapoiss” ja surub kõrvale gümnaasiumi- ja ülikooli-lõpetanudki.

Meie seltskondlik vabaharidustöö ei ole ju ka veel kuigi välja­kujunenud, siingi tuntakse puudust akadeemilisest teadlikkusest, kuid meie 200 õpiringi on ometi viinud küpseva noorsooni hulga teadmisi, vaimseid väärtusi; teine 200 maanoorteringi on jaganud põllumeeste noortele vajalisi praktilisi oskusi ja vilumusi — teos­tada sihikindlust ka kutsetöös ja kolmas 200 ÜENÜ osakonda on jaganud noortele vilumust seltskondlikuks tööks ja avalikuks esi­nemiseks. Kõik need kolm noorte enesearendamise moodust täien­davad üksteist ja igaüks neist eraldi sisaldab nii intellektuaalseid, praktilisi kui ka seltskondlikke teadmisi ja oskusi. Liidame eel­mainitud ringides tegutsejaile need noorte hulgad, kes töötavad vaiksete enesearendajatena raamatukogu kasutajatena, rahvaüli­kooli loengute kuulajatena jne., siis tõuseb meie uue haritlaskonna arv kaunis suureks.

Ja see kõik on toonud murrangu meie noorsoo mentaliteeti. Olgugi, et ühelt poolt end küll peale surub kaasaja moodne tsivili­satsioon oma pahedega ja kultuuritegurite tehniseerumisega, pinnapealistades nii vanade kui noorte ellusuhtumist, võime ometi märkida, et nurgeline kartlik, hallides maarõivastes esinev külapoisitüüp, kes võõraste ees nurka tõmbus ega julenud suudki avada, on nüüd asendunud elurõõmsa julgepilgulise painduva, korralikult rõivastatud noormehega, kes ei häbene linlast ega kohmetu ülikooli lõpetanud haritlasegi ees.

Hoopis selle vastu! Ta on õppinud oma enesearendamisringis õiget hariduse mõistet ja teab, et diplom ei tee veel kedagi haritla­seks, vaid ainult eriteadlaseks. Ta teab, et avara silmaringiga, elu­nähteid mõista suutev kõlbeliselt eeskujulik algharidusega isik võib olla palju parem haritlane kui mõni kitsarinnaline, ainult oma eriala tundev, avalikkuse ees üleolevalt käituv akadeemik.

Väljastpoolt koole võrsuva uue haritlaskonna tekkimine on üldise rahvakultuuri tõusu seisukohalt kõigiti tervitatav ja soovi­tav. Aga — kui selle areng toimub lahus akad. haritlaskonna arengust, kui need kaks haritlaskonda kaotavad kontakti, ei mõista ega tunne üksteist, siis peame selles küll nägema kurba arengufaasi, mida peame püüdma tõkestada.

Peame ometi tunnustama, et akadeemilises haritlaskonnas peitub meie suur jõudude reserv. See tuleb äratada latentsusest! Demokraatia tugevdamisenigi, mida ju kaasajal otse tungivalt vajame, jõuame kõige kiiremini ja mõjuvamalt ainult sel teel, kui tõstame laiade hulkade üldist kultuuritaset ja loome usaldatava koostöö kõigi mõtlevate ringkondade vahele. Prof. J. Mägiste hüüdis a. 1923: „Seesmine kultuuriline ehitustöö . .. nõuab, . .. kõigepealt… inertsiliselt nüüd edasikestva seesmisest kultuuri­tööst loobumise traditsioonide murdmist, ajakohase rahvaharitlase tüübi avastamist” („Eesti seesmine ülesehitamine ja meie vilist­laskond” koguteoses ,,Mõtteid valmivast intelligentsist”, lk. 76).

Tolle hüüu vastukaja ei ole olnud kuigi tugev. Peaksime seda aga veelgi tugevamini kordama nüüd, 15 aastat hiljem.

Neeme Ruus

II osa Kasvatusest nr. 2/1939