Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Elule lähemale tuli teine suur romantik, keda humaansusetunne ja kaastundmus inimsoo õnnetuma osaga aitas tõusta suureks sotsiaalseks luuletajaks, rakendada oma võimsat romantilist fantaasiat sajandi tähtsamate ülesannete

teenistusse. Ta omas suurt luuletaja-annet, ta oskas vapustada südameid inim­like kannatuste piltidega ja kütkestada üldsuse tähelepanu tähtsate sotsiaalsete probleemide külge. Kuigi ta programm piirdus usuga haridusse ja humaansuse jutlustusse, kuigi see usk oli ebamäärane, aina leegitsev, — siiski ta äratas võib-olla enam kui sotsioloogid ja rahvajuhid ühiskonna tegevaid jõude võitluseks ümbritseva kurja, kurnamise ja poliitilise rõhumise vastu.

Victor Hugo (viktoor ügoo) sündis 1802. a. ja suri 1885. Peaaegu kogu sajandi ajaloolised sündmused, materiaalne ja vaimne elu möödusid tema silme ees. Ta algas oma kirjan­duslikku karjääri romantismi juhina, kuid jäi prantsuse kirjanduses valitsema ka siis, kui klassikute ja romantikute võitlus oli saanud ajalooliseks mälestuseks, kui kirjutasid Balzac, ja hiljem Zola, realismi ja naturalismi loojad; ta kandis sajandi lõpuni romantilise pärandi, sajandi alguse kangelaslikud ja fantastilised legendid — ja ometi ei unus­tatud teda nagu Lamartine’i, sest et igas tema uues teoses lõi kaasaja pulss, põles püha armastus alandatute ja rõhutute vastu.

Tema isa oli ohvitser vabariiklikust parteist ja sidus oma saatuse Bonaparte’iga. Isa rahutu elu kajastus lapse saatuses. Tema esimesed aastad möödusid Hispaanias, kus isa teenis Joseph Bonaparte’i all, kus ta vaatles mälestus­märke, millest sisendus romantilisi nägemusi kristliku ja araabia maailma kokkupõrkest. 1812. aasta, mis sai saatus­likuks Napoleonile, toob Hugo isa tagasi Pariisi, kus poiss näeb võidukaid Vene ja Preisi vägesid, suure vallutaja lan­gust ja Bourbonide restauratsiooni. Tema sümpaatiad kõikusid; ta kummardas Napoleoni ja samas kaudsel kujul ülistas noorea poeemis Louis XVIII-t. 1830. a., kui Polignac’i (polinjakk) dekreedid kutsusid välja uue revolutsiooni, ta ütles end lahti kuningast, kes rikkus rahva õigusi. See Hugo kõike embav humaanne häälestus lubas tal leppida mitme­suguste riigikordadega, mis vahetusid tema pika elu kestes. Kuid see leplikkus ja muutlikkus ei laskunud kunagi häbiväärse

Hernani esietendus. Kaasaegne karikatuur.

põhimõttetuse piirideni. Ta ei muutnud kunagi oma vaateid giljotiinile ja surmanuhtlusele, ekspluateerimisele ja harimatusele. Kõikide valitsuste ajal ta kõneles inimelu väärtusest, osatute huvides, kuigi oli tihti vaenujalal ühe või teise valitsusega ka isiklike põhjuste pärast. 1845. a. ta sai Louis Philippe’ilt Prantsusmaa peeri aunime; kolme aasta pärast, kui veebruarirevolutsioon ajas selle kuninga maalt välja, asub Hugo vabariiklaste poolele ja satub Asutavasse Kogusse. Ta kaitseb Louis Bonaparte’i kandidatuuri, aga kui see korraldas riigipöörde ja sai keisriks, hakkas Hugo tema leppimatuks vaenlaseks. Selle türanni vihkamise tulemuseks on Hugo satiirilised ja paatoslikud luuletused pealkirja all Karistused, ning samuti Napoleon Väike, mis on sihitud keisri pihta.

Pagedes oma keiserliku vaenlase eest, asus Hugo elama saartele, mis asuvad Prantsusmaa ranna lähedal ja kuuluvad Inglismaale. Siit kostis enam kui üks kord suure luuletaja-humanisti hääl üle kogu maailma, et kaitsta kuskil vägistatud õiglust, samuti kui hiljem kostis Tolstoi hääl Jasnaja Poljanast, ja kunagi Voltaire’i oma Ferney’st.

Hugo oli 70 aastat vana, kui „Napoleon Väikese“ valit­semine viis Prantsusmaa hukatuse äärele. 1870. aastal kan­natas riik sõjas Saksamaaga rea häbistavaid kaotusi ja kol­mandat korda kuulutati välja vabariik. Ülivana Hugo naasis kodumaale, kus uuesti võttis osa poliitilisest elust. Tema surmapäev, 23. aprill 1885, oli kurvastuspäevaks kõigile õig­luse ja inimsuse sõpradele. Sajad tuhanded rahvast saatsid teda tema viimsele rahupaigale Panteon’is. Ta liitus nende äravalitud vaimudega, kes ei lase uinuda rahvaste vendluse mõttel, unistusel tulevasest kuldsest ajast; ta astus inimsoo surematute õpetajate ringi.

Hugo teened prantsuse kirjanduses on suured. Lüürikuna on ta romantismi suurimaid luuletajaid. Ta on avaldanud rea luuletuskogusid, millest roman­tismile tähtsamad on Oodid ja ballaadid, Idamaised motiivid, Sügisesed lehed, Hämariku laulud, Sees­mised hääled, Kiired ja varjud.

Igatsemine ja nukrus vallutasid 19. sajandi esi­mesel poolel euroopa seltskonna pärast liialdatud loo­tusi, mida oli äratanud revolutsioon. Rahuldamatuse tunne, igatsus kooskukõla järele, tung pageda tege­likkuse eest minevikku, keskaega, fantaasia maailma või kaugetele maadele, idasse — kõik need meeleolud olid ühised Saksamaale, Prantsusmaale ja teistele rahvas­tele, vaatamata romantismi kuju kui ka sisu erivustele eri maades. Hugo lüürika on mälestis tervest ajajärgust euroopa seltskonna vaimsete elamuste ajaloos. Bal­laadides püüab luuletaja elustada müstilise ja rüütliliku keskaja motiive, Idamaistes motiivides ta mõte

pürib tõotatud maale, kuhu kandus tundmatut ning ebaharilikku otsivate romantikute igatsus. Schlegelid

õppisid tundma Indiat, Byron, inglise romantismi ajajärgu suur luu­letaja, kirjutas „idamaisi“ poeeme. Aga Hugo pole ainult romantiline poeet nagu saksa kirjanikud. Ta on ka romantiline poliitik. Ta taotles oma lauludega kaunist Kreekamaast äratada euroopa seltskonna tähelepanu ja kaastunnet kreeklaste vastu, kes võitlesid Türgimaaga oma vabaduse eest. Ka siin on ta lähemal kaas­ajale ja ühiskondlikum kui sakslased. Ka tei­sed tema luuletuskogud, kus on edasi antud hinge salajast elu, — neiski kõlab kaasaja hääli, kurbust inimkannatuste pärast, üleskutseid õiglusele ja kaastundele. Hilisemast ajajärgust on pärit tema poeem Sajandite legend, milles ta taotleb grandioosset ülesannet — valgustada kogu inimsoo käidud teed. Seda poeemi elustab rõõmus usk, et inimsugu sammub pimedusest vastu vabadusele ja valgusele.

Sama suur on Hugo tähtsus dramaatilise luule alal. Enne teda õitsis Prantsusmaal niinime­tatud pseudoklassikaline teater. Lavastati näidendeid, milles esinesid muistsed kangelased Kreekast ja Roo­mast. Kangelaslikkus, auahnus, ülev armastus, au­
tunne olid tolleaegse tragöödia peateemad. Tragöö­diais tegelasteks olid ainult kuningad ja hoovkondlased; lihtrahvast või kaupmehi ei lastud sinna. Isegi näidendite keeles polnud lubatud harilikud või jäme­dad sõnad, mida ei tarvitatud hoovkonnas. Tragöödia kohta olid üles seatud ranged reeglid. Nii pidi iga intriig sõlmuma, arenema ja jõudma lahendusele ühe päevaga; kogu tegevus pidi toimuma ühes ja samas kohas. Peeti kinni kolmest kuulsast ühtsusest: koha, aja ja tegevuse ühtsusest. Hugo murdis järsult need kitsendavad reeglid ja andis vabama voli autorile.

Tema draama Hernani esietendus 1830. aastal oli tõe­line suursündmus. See oli otsustav lahing vana ja uue, klas­sikute ja romantikute vahel. Terved jõugud noorsugu, ime­likes ülikondades ja sassis juustega, kogunesid juba varakult teatrisse, pahandades auväärseid kodanikke. Näiteseltskonna primadonna oli rahutu ning halvas tujus, kui teda, kes oli harjunud publiku kiiduavaldustega ja kes mängis Hugo draa­mas peaosa, seekord võeti vastu hauavaikusega. Järgmisel päeval irvitasid ajalehed näidendi üle, neid, kes tundsid kaasa Hugole, nimetati taltsutamatuiks metslasteks. Järg­mistel etendustel kärati ja vilistati. Kui kuninga küsimu­sele „mis on kell?“ üks hoovkondlasist laval vastas „kaksteist“, siis puhkes teatris tohutu naer. Oli võimatu, et sel­liste lihtsate sõnadega rääkisid kuningas ja tema hoovkondlased.

Salongides sai moeks „käia naermas Hernani etendustel“. Üldse ei kutsunud uus suund üheski kirjanduseharus välja nii tormilisi proteste kui näitekirjanduses. Hernani tähendab kõigi klassikaliste reeglite järsku rikkumist. Antiikse maailma pidulikud kuningad ja kangelased on asendatud his­paania tragöödia tormakate ja hoogsate kangelastega. Laval on uued tegelased — röövlid; tegevus kandub kord lossi­desse, kord metsa, kord maa-alustesse ruumidesse, kus asub Karl Suure haud, — ühe sõnaga, on rikutud kõik kolm pseudoklassikalise tragöödia ühtsust. Hugo oli end varusta­nud romantika kogu kireva relvastusega; mürk, pistoda, kahe rüütli duell ehmunud kaunitari toas, armukade vanadus ja leidlik noorus, kuningad, röövlid, äraandjad, salauksed, maa-alused käigud ja rüütlilosside kõrged tornid — selline on autori arsenal. Kuid ei või öelda, et see kirevus ja „põnevus“ pakuksid palju nüüdisaja lugejale.

Veel fantastilisem on Hugo teine draama Ruy Blas, kus kujutatakse teenri imelist saatust. Ta on armunud kuningannasse, nooresse naisesse, kes üksikuna igatseb kesk kullatud saale ja elutut parki, mis on ümbritsetud kõrge kivimüüriga. Kuningannat valvab tema käskija armukade­dus. Hoovkonna intriigid viivad teenri Ruy Blasi elu tip­pudele. Ta saab kõikvõimsaks ministriks. Teener on lähe­nenud troonile, ta jumaldab kuningannat, kui sündmused kukutavad ta uuesti sügavikku ja ta peaaegu kisub endaga ühes ka armastatud naise. Ta leiab pääsetee surmas ja oma hukatusega päästab kuninganna. Kolmandas draamas nimega Marion de Lorme (dö lorm) kujutab Hugo langenud naist, kurtisaani, kes on jalge alla tallanud pühimad tunded ja järsku sünnib ümber; teda haaranud armastuse mõjul ta hing saab puhtaks ja süütuks.

Romantilise draama põhimõtted võttis Hugo kokku eessõnas oma näidendile Cromwell, mis ilmus 1827. aastal. See eessõna sai romantilise kooli mani­festiks. Pseudoklassikaliste reeglite asemele nõudis Hugo kunstniku piiramatut vabadust. Ta nõudis, et luuletaja „jälgiks loodust”, et, nagu looduses nii ka tragöödias võiksid ülev ja madal, traagiline ja naeru­väärne käia käsikäes, kuna klassikute juures ei lastud jämedat ja lihtrahvalikku tragöödiasse, jne. Kuid ei tarvitse arvata, et Hugo lõi realistliku draama. Jäl­gida loodust — seda ülesannet taotlesid nimeliselt ka klassitsism, ja nagu me hiljem näeme, realism. Hugo aga ei mõistnud looduse jäljendamise all mitte tege­likkuse tõetruud kujutamist. „Draama“, ütles ta, „on peegel, mis näitab loodust; kuid harilik, sileda ja lameda pinnaga peegel annab ainult tuhmi ja värvitu, kuigi õige peegeldise. Draama peab olema kontsentreeriv peegel: ta peab koondama ja tihendama värvi­lisi kiiri. Draama peab kõiges alla kriipsutama ise­loomulikku. Luuletaja peab vältima kõike igapäevast, harilikku, ja valima ainult eredat ning erand­likku. Ühe sõnaga, oluliselt teeb Hugo draama sisuks kõige ebahariliku ning fantastilise, kuigi ta algas sellega, et tahtis teatrit viia lähemale loodusele ja tegelikkusele. Ta ei vabastanud lava pseudoklassikalisest kunstlikkusest mitte selleks, et kindlus­tada seal looduselähedust, vaid selleks, et kodundada seal tujukat, erandlikku, fantastilist. Fantaasia, unistus ja luule on temale nagu kõigile roman­tikuile vahetalitajaiks maa ja taeva vahel

Ka tema romaanid teenivad seda sihti. Siingi on kõik ebaharilik. Värdjad ja hiiglased, lord, kes on saanud hulkuriks, ja hulkur, kes on moondunud lor­diks, lahingud merepõhjas, vandenõud, sunnitöö, ime­lised moondumised ja muud selletaolised romantilised seigad täidavad tema romaane. Ta muudab inim­kujud värdjalikeks hiiglavarjudeks. Näib, nagu neid heidaksid need kujud ebapüsiva tontliku valguse tõttu, mis on süüdatud keset ööd. Ajaloolisi riide ja kaasaegseid konflikte ta kujutab kui peegeldust hirm­sate mittesiinsete jõudude võitlusest.

Tema varastest romaanidest on parim Pariisi Jumala­ema kirik. Romaani keskkujusid on Esmeralda, naiivne poolmetslane, mustlastüdruk täis armsust, üks neid vahen­dituid ja terviklikke olendeid, kes sünnivad täielikus vaba­duses — metsades või mustlastelaagris. Edasi, peakirik ise, määratusuur kunstteos, mis on kasvanud sajandite kestes, mis on kogunud oma võlvide alla terve rea inimpõlvede mõtted, tundmused ja meeleolud. Kaks inimest, kes elavad nende võlvide all, on oma saatuse sidunud hurmava must­lannaga; need on kaks erisugust hinge. Üks on kellalööja Quasimodo, värdjas neljakandilise ninaga, hobuserauakujulise suuga, pisitillukese vasema silmaga, mis on peaaegu kaetud tiheda punase kulmuga, ja parema silmaga, mis on peaaegu kadunud hiiglakäsna alla, kõverate hammastega, rangjalgadega ja koletislike kätega. Ta on jäänud kurdiks alalisest kelladehelinast, kuid ta armastab oma kelli, paitab neid ja kõneleb nendega. Ta oli kuri ja metsik ja vihkas inimesi, kuna vaistlikult tundis, et nad hülgavad teda. Kiriku teine elanik on Claude (klood) Frollo, arhidiakon, õpetatud ja sünge vaimulik; ta on samuti armunud sellesse saladuslikku ehitisse kui kellalööjagi. Ja mõlemad armasta­vad Esmeraldat, kumbki isekombel. Preestris ta on ärata­nud looma, kellalööjas — inimese. Kui kord Quasimodo, seotuna häbiposti, anus rahvahulka, kes tema üle irvitas, et talle antaks vett, ja kui vastuseks piinatud värdja palvetele puhkes uus naeruhoog, siis mööduv Esmeralda tõstis pudeli õnnetu kuivanud huultele. Siis veeres tema näotule palgele esimene pisar. Claude armus Esmeraldasse, nähes teda oma kambri aknast, kuidas ta tantsis kiriku trepi ees, ja temas ärkasid tunded, mida askeetlik preester oli pikki aastaid suretanud endas. Esmeralda armastas kergemeelset ohvit­seri, kellele Claude lõi armukadedusest hoobi pistodaga. Selles kuriteos süüdistati Esmeraldat, hirmsate piinade all pidi ta tunnistama seda, milles polnud süüdi; ta mõisteti surma. Quasimodo kiskus tütarlapse timukate käte vahelt ja peitis ta oma kiriku võlvide alla. Teadmine, et Esmeralda viibib tema läheduses, muutis Claude’i vaevad väljakannata­matuks piinadeks. Ta tõmbles oma asemel ja pigistas käsi kramplikult rusikasse. Mitte nii ei armastanud Quasimodo. Ta sai tütarlapse heaks geeniuseks. Ta laulis Esmeraldale oma inetu häälega, kandis talle lilli ja magas põigiti ta ukse ees kui truu peni. Ja kui timukad saavutasid oma ohvri ning Esmeralda hukati, kadus Quasimodo samal päeval, ja alles kahe aasta pärast, kui juhuslikult tuli avada hukatu haud, leiti tema luukere teise luukere kaisus. See teine oli Quasimodo. Ta oli ise tulnud haudkambrisse ja surnud.

Peakirik on Hugo silmis inimeste teos, mis oma vägevuselt ja viljakuselt võrdub Jumala teostega, kellelt ta on otsekui laenanud tema kaksikliku ise­loomu — mitmekesisuse ja kadumatuse; ühe sõnaga, see on Igavene ehk Absoluutne, mis peegeldub aja­loos. See on kosmos, maailmakord, mida võib vaadelda ajalooliste nähete vahelduses; säärase idee suu­rimaks konkreetseks väljenduseks on sajandite kestes loodud kirik.

Romaanis Üheksakümne kolmas aasta peegel­dub Igavene moraalis. Siin näeb Hugo maailmalist kokkukõla, kõrgema jõu lähedalolekut selles kõlbelises tõukejõus, mis alati on muutumatu ja ustav endale, kuigi esineb mitmesugusel kujul. Hugo usub igavese kõlbluse ühtsusse, vaatamata üksikute inimtegude suurele välisele ebasarnasusele. Meie ees on pilt veri­sest Vendee mässust, mis tõsteti kuninga kaitseks gemine nälja tagajärjel ja laste kidunemine, lühidalt, niikaua kui on võimalik kerjuslik vaesus ja harimatus — senikaua pole selletaolised raamatud kasutud.

Prantsuse hilisemad romantikud tundsid, et sot­siaalne probleem, ühiskondlike suhete reformimise küsimus saab sajandi põhiküsimuseks. Nad nägid tihedat sõltuvust isiku kannatuste ja ühiskondliku korra vahel. Kuid nad ei näinud veel, millisele teele suundub tegelikult võitlus ühiskondliku pahega. Optimistidena ja humanistidena nad kaldusid arvama, et üldine pääs tuleb ainult üksikisiku kõlbelisest pin­gutusest, tema seesmisest tööst enda kallal, tema kõlbelisest mõjust teistesse isikutesse. Just ses mõttes lahendab Hugo kõik sotsiaalsed küsimused. Sotsiaal­seist probleemidest ta muudab nad lõppeks moraalseiks. Kuidas parandada suurt pahet, mis valitseb maailmas? Fantine’i ja Valjean’i loos on paljastatud selle pahe põhjused ning päritolu. Samas kujutab Hugo piiskop Bienvenu (bjäänvenüü) isikus inimkonna päästja tüüpi. Selle piiskopi maja uksed pole kunagi lukus­tatud, kerjajad ja puudustkannatajad tulevad tema juurde ja võtavad kõik, mida vajavad. Oma suure palga ta jagab peaaegu terveni ära, jättes endale raha vaid kõige tarvilikuma jaoks. Tema üksi andis varju­paika tagakiusatud sunnitöölisele Valjean’ile, ja kui roimar tasus sellega, et varastas ära tema hõbedast küünlajalad, ning, sattunud sandarmite kätte, toodi piiskopi juurde, siis piiskop käskis ta vabaks lasta, öeldes, et ise on talle need küünlajalad kinkinud. „Jean Valjean“, ütles talle Bienvenu, „mu vend, sel­lest tunnist peale teie ei kuulu enam kurjale, vaid heale. Ma ostsin teilt teie hinge; ma kisun ta ära hukatuse vaimu käest ja annan ta Jumalale.“ Piiskopi kuju ei tundu meile tõenäolisena. See pole elav ini­mene, vaid headuse kehastus, millist ei kohta elus. Ebaloomulikuna näib ka Valjeani ümberpöörmise lugu; ta oli vapustatud piiskopi teost. Ühiskond oli kunagi ausast inimesest teinud roimari. Kõlbeline ees­kuju muutis roimari ühe hetkega ausaks inimeseks. Seni pole tõenäolisust veel üleliia rikutud. Kuid ennäe, sunnitööline saab silmapaistvaks tegelaseks, ühe käeliigutusega ta rikastab terve maa, annab jõu­kuse tuhandeile inimestele, pühib vaeslaste pisaraid. Selline on romantiline sotsioloogia. Ühiskondlik pahe hävitatakse piiskop Bienvenu taoliste isikute kõlbelise eeskujuga, muud pole nähtavasti vajagi.

H. Paukson

„Romantika ja realism”, 1935