Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Araabia (ka maagiline, selle sõna araabia tähendu­ses) kultuuri terviklust ei ole Õhtumaa ajaloolased taibanud, kuigi hilisaraabia ajaloolased selles teadli­kud olid. Isegi head nimetust ei ole sellele antud. Selle põhjustas araabia kultuuri olemasolu ja seisu­kord teiste kultuuride keskel. Siin on tegemist pseudomorfoosiga. Mineraloogias nimetatakse pseudomorfoosiks nähtust, kus mingi kiviliik on võtnud endale võõra ilmumisviisi. Mingi kihi keskel asuvad mineraali kristallid. Vesi nõrgub nende juurde ja uhub aegamööda kristallid ära, nii et järele jääb ainult õõnes vorm. Kui vulkaanilise tegevuse puhul sinna satuvad hõõguvad massid, need ei saa kristalliseeruda vabalt, vaid kujunevad vastavalt antud õõnsale vor­mile. Nii tekivad ebakujud. Ajalooliseks p s e u d o m o r f o o s i k s tuleb nimetada nähtust, kus võõras vana kultuur lasub nii võimsalt üle maa, et tõusev, noor kultuur ei saa hingata ja ei suuda vabalt arendada mitte ainult oma väljendusvorme, vaid ka mitte saavutada täielikku eneseteadvust. Kõik, mis noore hinge sügavusest sünnib, valatakse võõra kul­tuuri õõnsustesse. Oma kuju täieliku väljasirutamise asemel kasvab vaid hiiglaviha võõra vägivalla vastu.

Sarnane lugu on araabia kultuuriga, samuti ka Venemaaga, alates Peeter Suurest. Araabia kultuuri eelajalugu kuulub babüloni tsivilisatsiooni piirkonda, mis oli 2000 aastat käinud ühe võitja käest teise kätte. 300 aastat e. Kr. tekib Siinai ja Zagro vahelistes aramea keelt kõnelevates noortes rahvastes suur ärka­mine. Tekib täiesti uus, omapärane suhtumine juma­lasse, nimetatagu seda Ahuramazdaks, Baaliks või Jahveks (Jehoovaks).

See „maagiline kultuur” on ainuke, mis puutub kokku ruumiliselt ja ajaliselt peaaegu kõigi teiste kultuuridega. Araabia kultuuri probleemiks on selle sisemise vormi äratundmine välises, moonutatud kujus. Õhtumaa ajalugu on laskunud üksikutesse spetsiaalküsimustesse niivõrd, et suured küsimused on nägematuks jäänud. Pseudomorfoos algab Aktioni lahinguga (31. a. e. Kr.) Antoniuse ja Octavianuse vahel. See ei olnud Rooma ja hellenismi vaheline võitlus, vaid võitlus ärkava kultuuri ja elatanud antiikmaailma tsivilisatsiooni vahel. Kaalul olid maa­giline või apollooniline (antiikne) vaim, Jumal või jumalad, kalifaat või printsipaat. Antoniuse võit oleks vabastanud araabia hinge, tema kaotus aga levitas Rooma keiserriigi tardunud vormid üle maa. Väljas­pool pseudomorfoosi, kus antiikse vaimu mõju nõrge­neb, tungivad esile rüütliajastu ehtsad vormid. Sko­lastika ning müstika, vasallitruudus, minnesang (lemmelaul), ristisõja vaimustus, — seda kõike võime leida araabia kultuuri esimestel sajandeil. Terves Lõuna-Araabias ja isegi Abessiinia mägedes tekib feodaalajastu. Aksumis kerkivad varakristlikul ajas­tul vägevad lossid ja kuningate hauad suurimate hauaobeliskidega (monoliitidega) maailmas. Lõpma­tud kristlaste-juutide sõjad Lõuna-Araabia ja Aksumi vahel omavad rüütlisõja ehtsat ilmet. Kristlik Aksumi riik ulatus umbes a. 300 Valgest-Niilusest Somaali rannani ja Pärsia laheni. Veel praegu võime leida sellel maa-alal lugematu arvu vägevate losside varemeid, millest Gomdani kindlus oli 20 elamukorraga. Rooma leegionide vastu võitlevates salka­des võime näha rüütellikult vaimustatud mazdaiste. Rooma sõjavägigi riigi idaosas võtab rüütlivägede ilme ja 4. sajandil on isegi Rooma riigi piirides tek­kinud võimas provintsiaristokraatia. Selle kõige kõr­val tekkis suurejooneline skolastika maagilises stiilis ja müstika, mida õpetati kogu Aramea alal, küll pärs­laste, küll juutide, küll teiste „natsioonide“ ülikoolides. Siin tärkab astronoomia, filosoofia, keemia ja meditsiini õitsev keskpunkt. Juba kirikuisade ajal näeme Põhja-Araabias trubaduuride ehtsat poeesiat, millesse hilisaraabia lüürika, nagu see aastast 800 ala­tes Hispaanias õitses, suhtub nagu romantismi ajastu keskaja minnesangi.

Antiikses religioonis leiame suure hulga üksikkultuseid, mis vastavad antiikhinge staatilisele maailmatundele. Jumalus on siin seotud ikka teatud kohaga. Sellega on teravas vastuolus araabia maagiline religioon, kirik kui usklike kogum, millel ei ole kodumaad ega piire. Maagilise hinge jumaluse kohta on maksvad Jeesuse sõnad: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“. Igal usklikul on vaid üks õige Jumal, teiste omad on väär­jumalad. Inimese ja Jumala vahekorrad ei ole välised, vaid seisnevad sala­pärases jõus, teatavate sümboolsete tegude maagias. Et need mõjuvad oleksid, sel­leks peab nende vormi ja tähendust täpselt tundma. Nende tähenduse tundmine kuulub aga kirikule kui usklike kogule, mispärast maagilise religiooni raskuspunkt pole mitte kultuses, vaid õpe­tuses, usutunnistuses.

Niikaua kui antiikmaailm end hingeliselt üleval hoidis, ilmnes pseudomorfoos selles, et Hommikumaa kirikud olid üle viidud Õhtumaa kultuste stiili. See on sünkretismi (antiikaegsete erinevate usundite segunemise) üheks olulisemaks tunnuseks. Pärsia religioon tungib esile Mitra-kultusena, kaldea-süüria religioon tähejumalate ning Baali- ja juudi religioon Jahve-kultusena. Kõik nende templid, katakombid, kodukapellid moodustavad kultuskohad, millega on tundepäraselt seotud jumalus. Kuid selles peitub siiski juba maagilist vagadust. Antiikkultusi harras­tas igaüks sellisel hulgal, nagu soovis, uutest kultus­test võetakse osa ainult ühest; need jumalad on üks­teisele sallimatud. Antiikkultuuri lagunemisega ning maagilise hinge õitsenguga teisest sajandist (p. Kr.) vahetuvad osad. Pseudomorfoos jääb, kuid Õhtumaa kultused muutuvad ümber Hommikumaa kirikuteks. Üksikkultuste summa juures areneb nende ühiskond, kes teatavaisse jumalaisse ning teatavaisse rituaali­desse usuvad; pärsluse ning juutluse eeskujul tekib maagilise hingega kreeklus. Üksikute ohverdamise ja müsteeriumide kultustoimingute hoolsasti kindlaks määratud vormidest kujuneb dogma kui nende aktide üldmõte.

Uue maagilise hinge esimesteks eelaimajaiks olid prohvetlikud religioonid juba umbes a. 700 e. Kr. Prohvetliku õpetuse peatuum on juba maagiline. On ole­mas vaid üks õige jumal kui headuse print­siip, olgu ta Jahve (Jehoova), Ahuramazda või Marduk-Baal. Teised jumalad on jõuetud või tigedad. Sellega on ühenduses messianistlik lootus, juba väga selgesti Jesaja juures ning järgneval sajandil kõikjal. Maagilise reli­giooni põhiprintsiibiks on maailmaaja­looline võitlus headuse ja kurjuse vahel ning headuse võit. See on ühine pärslastele, kaldealastele ning juutlusele. Tekib äravalitud rahva mõiste. Vaa­tamata religiooni viimaste tõdede samasusele lõi Babüloni vangipõli, eksiil, (597—538) sügava erinevuse juutluse ja pärsluse vahele. Pärslased olid vallutanud suure osa selle­aegsest Hommikumaast. Juutlus oli jäänud võõra poliitika tähtsusetuks objektiks. Jahveusulised olid need, kes tahtsid tagasi minna kodumaale, selle lubajateks olid Ahuramazdausulised (pärslased). Selle tõttu oli pärsia religioon kuju­nenud isandlikuks, juudi religioon aga rõhutuks. Tuleb vaid võrrelda tugeva Dareiose lootust oma vägevale ja võidurikkale jumalale ning Jeremija kaebeid. Eksiilis kujuneb puhtjuudiline prohvetlus (Aamos, Hoosea, Jeremija) apoka­lüptiliseks (ilmutuslikuks, Hesekiel, Sakarja) ja seda nimelt pärsia Zarathustra õpetuse mõjul. Kõik uued nägemused inimesepojast, saatanast, inglitest, seitsmest taevast, viim­sest kohtupäevast on pärit pärsialikust maailmatundest.

Sellel religioonidest rikkal varaajal kerkib Jeesuse kuju ja ühes sellega ka noor kristlus. Midagi ei ole selle aja loomingus, mida võiks kõrvutada uue religiooni tekkimisega. Kes kuulis ja luges tema kannatuslugusid, vii­masest sõidust Jeruusalemma, kurvast õhtusöömaajast, meeleheitetundidest Ketsemani aias ning surmast ristil, sellele tundusid kõik Mitra, Attise ning Osirise pühad legen­did labastena. Siin ei ole mingit filosoofiat. Jeesuse kõned ja ütlused, millest mõnda mäletasid tema sõbrad ja jüngrid veel kõrges vanaduses, on otsekui lapse sõnad võõras haiges maailmas. Nagu väike õnnis saareke puhkab nende kalurite ja käsitööliste elu Suure Tiberiuse ajal Genetsareti järve ääres, kaugel kogu maailma ajaloost ja selle tegelikkusest, eemal hiilgavaist hellenistlikest linnadest nende templite ja teatritega, peene seltskonna ning pööbli lärmirikka aja­viitega, eemal Rooma kohortidest ning kreeka filosoofiast. Kui Jeesuse sõbrad said vanaks, kogunes Jeesuse kõnedest ning juttudest, mis liikusid kõikjal väikestes kogudustes, sügav ja haarav pilt — evangeelium, millel pole eeskuju ei araabia ega antiikseski maailmas. Kristlus on maailma aja­loo ainus religioon, milles üks oleviku inimsaatus (Kristus) muutus kogu loodu keskpunktiks ning sümboliks. Ärkas maagiline hing, mis prohvetlikus religioonis oli vaid aimeks ja see täitumine tekitas nüüd tohutu suure hirmu ürgtunde.

Inimkonna ja vaba olemise viimaseks saladuseks on, et „mina“ sünd ja maailmahirm on üks ja sama. Et väikese mikrokosmose ees avaneb ülivõimas makrokosmos, see sunnib väikest elusolendit enesesse taanduma. See surma­kartus lasus ka maagilisel hingel kõrgkultuuri tekkimisel. Maagilise maailmateadvuse varahommikul, kus kõik oli veel ebakindel ja ähmane, langes uus pilk lähedasele maailma­lõpule. See on esimene mõte, millega iga kultuur enese­teadvusele jõuab. Mõeldi ning elati apokalüptilises (maa­ilmalõpu-) pildis. Tõelisus muutub vaid nägemuseks. Imelikud ning hirmuäratavad lookesed ning luulekesed ring­lesid pärslaste, kaldealaste ja juutide seas käest kätte, suust suhu, külast külla. Need sarnanesid Prantsuse katedraalide hirmuäratavatele portaalkujudele romaaniajastust, mis olid kiviks saanud hirm. Viimnepäev oli ligi tulnud, seda oodati, oodati kohtumõistjat. Nüüd aga ei sündinud mitte natsio­naalne Messias juutidele, vaid kogu maailmale. Eelkäijaks oli Ristija Johannes. Kuid oma missioonis ei olnud Jeesus algul veel kindel ega teadlik. Momendiks tekib temas aime: sina see oled. See teadvus kasvab temas ja siis ka tema lähemates. Seal läheb ta kodumaale ja kodukülla. Küla jookseb kokku, temas tuntakse endist puuseppa, kes on jät­nud oma töö, ollakse pahased. Perekond, ema, rohkearvulised vennad ja õed tunnevad häbi ja tahavad teda pidada kinni. Momendil, mil ta näeb enesel neid imelikke pilke, lahkub temast maagiline jõud (Markuse ev. 6). Ja uuesti tunneb ta seda ristil suures hirmus tuleva ees ja veel ristil on kuulda tema piinarikast hüüdu, nagu oleks Jumal teda maha jätnud. Ka sellel viimasel tunnil elas ta apokalüptilises maa­ilmas, kuna tõeline maailm oli vaid pettepildiks. Samal ajal aga seisis risti all tegelikkuse masendava sümbolina Rooma sõdur. See tõdede ja tegelikkuse, kahe teine­teist mittemõistva maailma vastuseis on haaravaim nähtus nende päevade sündmus­tes. Kui Jeesus viidi Pilaatuse juurde, siis seisid leppima­tult vastamisi tõdede ja tegelikkuse maailmad niisuguses masendavas selguses ja sümboolses jõus, millist teistsugust ei leidu maailma ajaloos. Olemine ja ärkvelolemine on võt­nud siin kõrgema inimliku traagika vormi. Pilaatuse küsi­muses, mis on tõde, peitub terve ajaloo mõte, teo ainumaksvus, riigi, sõja, vere, kõige edu ning suure saatuse esmatähendus. Tegelikkus oli Pilaatusele kõik, Jeesusele eimiski. Oma vaikimisega vastab talle Jeesus teise küsimu­sega: „Mis on tegelikkus?” Teisiti ei võigi ehtne usklikkus suhtuda tegelikkusse ega hinnata elu, muidu on ta lakanud olemast religioon. „Minu riik ei ole sellest maailmast,“ sel­lest’ ei saa midagi ära jätta, siin ei ole kompromissi. Ole­mine, mis kasutab ärkvelolemist, või ärkvelolemine, mis alistab olemise, siin on vaid üks kahest. Riigimees võib olla sügavalt usklik, vaga- võib langeda kodumaa eest, kuid mõle­mad nad peavad teadma, kus poolel nad tõelikult asuvad. Poliitikamees vihkab eluvõõrast ideoloogi ja eetikut oma tõsiasjade maailmas, temal on õigus. Usklikule on kõik auahnus ja ajaloolise maailma elu patune, ka temal on õigus.

Ainult hilised linnaajastud on usu vahetanud humaansuse tundega, metafüüsika kõlblusejutlustega ning sotsiaaleetikaga. Teisiti oli see Jee­suse juures. „Andke keisrile, mis keisri kohus“ tähendab alistuge tõsiasjade maailmale, kannatage ning ärge küsige, kas ta on õiglane. „Vaadake lilli aasal… peab teenima Jumalat või mammonat” tähendab — ärgu olgu kel­lelgi muret rikkuse või vaesuse pärast, nad seovad olemist selle maailmaga. Dostojevski, kes oli vaene, aga mõnel tunnil peaaegu pühak, ei mõtelnud iial sotsiaalseile parandustele, — mis oleks hingel sellest kasu, kui kaotada omand?

Juba alguses tekkis küsimus, kellele on määratud see Jeesuse õpetus, mis muutus varsti õpetuseks Jeesuse üle. Jeesus ja tema jüngrid olid sünnilt juudid, kuid nende sünnikohaks ei olnud Juudamaa. Jeruusalemmas (Juudamaal) oodati vanade pühade raamatute põhjal juudi natsionaalset Messiat, päästjat. Ülejäänud Aramea maailm aga ootas apoka- lüptiliste kirjade, olgu need siis juudi, pärsia või kaldea päritoluga, maailma lunastajat, inimesepoega, Õnnistegijat. Vanajuudi tekstid olid hoolsasti hoitud kallisvara, mille õige tõlgitsemine kuulus rabidele. Täieliku vastandi sellele moodustasid apokalüptilised kirjad, mis olid vabad kõiki­dele. Jeesuse sõbrad, tema ema, kes olid hakanud vahepeal uskuma Jeesuse missiooni, katsusid juute veenda, kuid tagajärjeta. Küsimuse otsustas Pau­luse ilmumine, kes sai uue liikumise suureks isikuks ja kes tundis ka tegelikkuse maailma. Temast sai uue liikumise kandja. Paulus oli vaimult rabi, kuid tundelt apokalüptik. Ta tunnistas judaismi, kuid ainult eelajana. Selletõttu kujunes nüüd kaks maagilist religiooni ühe ja sama Pühakirjaga, Vana Testamendiga, mida aga tõlgitseti kaht viisi, — ühelt poolt talmudi, teiselt poolt Pauluse ning kirikuisade vaimus.

Paulusega oli sellesse usuringi astunud linnainimene, „intelligents“. Mis senini oli apokalüp­tiliseks elamuseks, muutus nüüd probleemiks, vaim­seks suuruseks ning vaimsete printsiipide võitluseks. See muutus toimus seda enam, et Paulus pidi kaitsma oma õpetust judaismi vastu. Jeesuse elav pilt, keda Paulus ei olnud kunagi näinud, kahvatas mõistete ees ning puhtast mälestusest tekkis koolisüsteem. Paulus pöördus õpetusega Õhtumaa linnadesse, millega uus õpetus sai antiikse ja linliku ilme. Just viimaseid mittekristlasi nimetati hiljem maaelanikeks, pagani! Ja ometi oli kristlus sündinud maal! Antiikmaailma linlik tsivilisatsioon ähvardas noort religiooni koguni sisuliseltki lämmatada ja vaid noore, tekkiva elu vastupanu suutis päästa ristiusu ajaloole.

Pauluse ringkonnas seati kokku pühad kirjad evangeeliumi vormis. See moodustas kaugelt nähtud apokalüptilise pildi Jeesuse elust. Elamus oli asendatud lihtsalt jutustustega Jeesuse elust ja õpetusest Pauluse arusaamise kohaselt. Tema tege­vuse tagajärjel tekkisid Õhtumaa antiikmaailmas kristlikud kultuskirikud. Pseudomorfoosi maal anti suur tähendus Jeesuse emale. Maailma lunastaja sünnitamisega on õieti tema lunastajaks muutunud, ja see tekitas kristlusele väljaspool antiikmaailma piire suurt meelepaha. Tekkisid nestoriaanlaste ja monofüsiitide usulahud, kes asutasid puhta Jeesuse kultuse. Kuid nad jäid alla.

Pauluse tegevuse tõttu muutus kreeka keel pühade kirjade, evangeeliumi keeleks. Laialipillatud, maal liikuvad algupärasemad aramea kirjad tõrjuti kristlikust usuliikumisest kõrvale ja jäid unustusse. Ühes sellega kadus üha rohkem apoka­lüptiline element ning suurenes kreeka filosoofia mõju.

Veel kaugemale läks suurte võimetega Marcion. Marcion nägi ühe ja sama kaanoni tarvitamises kristluse rüvetamist juutide ja kristlaste poolt. Ta hülgas Vana Tes­tamendi kui juutide Jumala ja kuratliku raamatu. Vanale Testamendile seati vastu lunastava Jumala Piibel, evangee­lium, mille kaudu õigupoolest Marcion sai Uue Testamendi kultuse loojaks. Marcion samuti kui Johannese evangee­liumi autor ei oota enam lähedat maailmalõppu, kadunud on apokalüptika, algab müstika. Õpetuse sisuks ei saanud Johannese evangeeliumis mitte Jeesuse kuju, vaid sündmuse keskuseks kujunes kreeka filosoofia kohaselt logos (jumalik sõna). Kõrvaldati lapsukese lood, sest Jumal ei sünni, vaid ta rändab maa peal inimese kujul. Jumal ilmutab end kolmes kujus: Jumalana, jumalasõnana ja jumalavaimuna. Jeesus ei ole viimne Jumala läkitatu, pärast teda tuleb veel keegi teine — Parakleet. Marcioni õpetuse vastu tõusid õhtupoolsed maad ning pika võitluse järel tõrjuti Marcioni õpetus sekti seisukohale. Vanem pauluslik tõlgen­dus pääses valitsevaks. Kuid võitluses tekkis tugev vara­kristlik kirik (pseudomorfoosi kirik) ja seda ajal, kui lagu­nemine ähvardas kristlikku kirikut. Selle kaudu sai Marcion kaudselt kiriku päästjaks. Varakatoliiklik kirik võttis üle Marcioni kiriku organisatsiooni ning ühendas uuesti juutide Vana Testamendi (käsk ja prohvetid), evangeeliumi ning apostlikud kirjad üheks tervikuks.

L. Vahter

O. Spengleri „Õhtumaa allakäigust”, 1940