Kirjandusmajanduslikke päevaküsimusi
Poliitiliste suhete ning riigielu ümberorienteerumise kõrval pulbitsevad juba aastaid majanduslikud küsimused nagu põrgukatlas. Tööstus, kaubanduseksport, import, tööpuudus… — need on tänapäeva tulipunktid, mille lahendamisele näikse koondatud olevat kogu inimenergia. Eraalgatuslik põhimõte üksi pole enam võimeline pehmendama neid ristteravusi. Kõikjal nõutakse keskvõimude reguleerivat abi. Riik annab juurdemakse muna-, või- ja peekoniekspordile, preemiaid metsaväljaveole, annab ergutusrahasid ja autasusid, kaitseb omatööstust tollidega, peab ostma talupojalt ta rukki- ja nisusaagi, leidma vahendeid tööpuuduse kaotamiseks. Ilma reguleeriva keskabita järgneks meie majanduselu kängumine, kui mõnel alal mitte täielik kokkuvarisemine. Kes usub selle olevat ainult lühiealise kriisinähte — eksib mitmeti. Põhjused ulatuvad päevakriisist siiski sügavamale. Nad ulatuvad uude ühiskondlikku eluvormi.
Nõnda on see majanduses. Aga ka vaimse elu tingimused käivad sellega rööbiti. Sotsiaalsete ja tulunduslike päevaküsimuste keerises on need jäänud ainult tagaplaanile. Kuid võetagu kultuurloomingult ära riigiabi ja jalamaid oleks läbi lõigatud meie vaimse elu pulss. Teatrid, kunsti- ja muusikakoolid, kultuurasutused sulgeksid uksed, meie kirjanduslik looming lakkaks olemast, vähemalt praegusel kujul. Järgneks paratamatu kidunemine. Ja kui väliskonjunktuuri paranedes hästiorganiseeritud eraalgatusliku energiaga on mõeldav majanduslik vabanemine riigiabist, siis ei saa seda mõõtu tarvitada kultuurielu kohta . On vaid vähekesi tarvis kaugemale mõelda pigistavaist päevaprobleemidest, kui selgub, et hariduse omandamine, teadus, kirjandus ja teised loovkunstid ei saa praeguses olukorras ning arengujärgus eluõigust ilma kesktoetuseta. Mida vähem on iseseisev rahvaüksus, seda suurem on keskvõimu kohustus hoolitseda vaimuloomingu arenemise eest. Sest see on rahvusterviku alati püsimajääv tuum, mille küpsemiseks on vaja tarvilisel määral päikest ja õhku. Välisolude lahenemine võib vaid osaliselt rammutada kasvumulda.
Kogu rahva osavõtt vaimse loomingu kaudsest toetamisest riigi kaudu pole mingi ühekülgne ega viljatu uri. Ohver on paratamatult mõlemapoolne. Looja annab vastutasuks oma vaimujõu, mis suurrahvuste olutingimustes leiaks hoopis teistsuguse tasuvuse. Sakslane Remarque kirjutas kordaläinud romaani Läänerindel muutuseta. Selle levik oli niivõrd suur, et andis autorile varanduse, mis kindlustas ta majanduse eluks ajaks. Tolstoi sai oma romaanide trükipoognalt kuni 500 (loe viissada) rubla honorari! Praegu oleks see meil ümarguselt sadatuhat krooni! Dostojevski töö tasuvus ulatas samuti mitmesaja rublani trükipoognalt. Äsja meid külastanud Nõukogude kirjanik Pilnjak müüs oma esimese novellikogu käsikirja ära 80.000 kuldrubla eest. Need on ainult juhuslikult meelde tulnud näited. Kõnelemata Ameerika ja Inglise populaarsemate autorite erakordsetest honoraridest. Oleks meie Tammsaarel, Raudsepal või Lutsul oma menukusega õnn olla mõne suurrahva kirjanik — neil poleks ammu enam tarvis olnud töötada äraelamiseks. Aga väikerahva liikmena ei või iialgi meie vaimuinimesed leida oma töö täielist tasuvust.
Osaline riiklik abi kultuurkapitalilt võimaldab meie tunnustatumatel kirjanikel peost-suhu äraelamise. Tööhonorarid kirjastustelt on kokku kuivanud juhuslikuks taskurahaks. Ja kui ikka ja ikka on tehtud mõtlematuid atakke kultuurikapitalile, siis on see antud olukorras näidanud enne kõike kultuurivaenulist arusaamatust ning mõtlematust. Just see majanduslik alus meie iseseisvuse ajal on võimaldanud kirjandusel areneda praegusele tasemele, kus meil enam ei pruugi häbeneda Euroopat. Ning kui poleks tõkestavat keelepiiri ja vaimuloomingut saaks mõõta krono- või sentimeetriga, poleks kahtlust, et mõnigi meie kirjandusteostest mõnes vaimses Torinos tuleiks kindlalt kohale.
Kuid kirjanduslik väärtlooming oma põhiolemuselt pole alati mingi pidev päevatöö. Eluülalpidamisega maadlev loomevõime killuneb ning pudeneb sageli tuulde. Suurväärtuste loomine allub oma enese psühholoogilistele saadustele ja olutingimustele. Peost-suhu-elamine ei tohi olla mitte sihiks, vaid paratamatuks vahendiks. Kui kesktoetuse suurendamist kirjandusele ei võimalda praegune olukord, siis peab siin kaasa liikuma eraalgatus, mis üldise majandusliku ühekülgsuse all ongi liiga kaugele nihkunud vaimuloomingust. Praegusel vastastoimetega terviklusele püüdval ajastul on seda kõigiti sobiv virgutada.
Eraalgatuslik kirjandusliku väärtloomingu ergutamine on mujal mail kujunenud juba sügavalt juurdunud traditsiooniks. Kõigepealt vastavate auhindade määramise kaudu. Teatavasti on prantslastel selliseid kirjanduslikke eripreemiaid mitukümmend. Nad kõik pole suuresummalised. Otsekohesest rahalisest tasust on seal tähtsam kaudne tulu, kultuurimõte ja kirjanduslik elevus, mis sünnib auhindamisega. Iga premeeritud autor on sääl otsekohe „tehtud mees”. Ta teoste menu on kindlustatud, ta on sündmusemees ja kirjastajad maksavad talle kõrgemat tasu kui harilikult. Enne Hitlerit teotsesid Saksamaal linnade ja erikapitalide igaaastased preemiad. Näiteks: Goethe-, Schilleri-, Kleisti-, Fontane- ja Georg Büchneri-nimelised auhinnad. Neid oli terve rida teisigi. Kuidas Saksas praegu on, pole teada. Poolas on pea iga suurem linn määranud kirjanduse igaaastasi rahalisi auhindu. Varssavis üksi küünib see päevakursi järgi 750.000 sendini, mõnes teises 500.000-ni. Peale selle veel riigipreemiad ja stipendiumid. Soomes toetab kunstkirjandust Kordelini tohutusuure kapitali protsentide üks osa ja kaudselt samuti Soome Kirjanduse Seltsi valdusel olev riiklik tõlkekapital. Siis veel üksikud vähemad auhinnad eriorganisatsioonidelt. Skandinaavias on see veelgi ulatuslikumaks arendatud. Rootsi, Norra ja Taani on rakendunud koguni kolme maa kirjandusloomingu suurejoonelisele ühisauhindamisele („De nio” — need üheksa). Peale nende on veel premeerimised, mis haaravad Skandinaavia võrku ka Soome.
Need on vaid üksikud vihjed välisriikide kirjanduse arendamise eraabist. Kui siia veel juurde lisada mitmes maas riigitoetised, suhteliselt kõrged honorarid ning teoste leviku ulatus, siis võime ette kujutada, kuipalju kehviklikumate võimalustega peab arvestama meie kirjanik ja kuivõrd vajali-sena tundub eraalgatuse kaasalöömine ka meil. Senised katsetused korraldada mõne kirjandusliigi salajasi võistlusi („Looduse” romaanide- ja Haridusliidu näidenditevõistlused) pole viimasel ajal enam annud nimetamisväärseid tulemusi. Juba olutingimuste tõttu on pidanud meie avalik kirjandusetuum eemale jääma nendest salajastest käsikirjade võistlustest. Liiatigi kui reklaamitiirud otsivad juba käsikirjadest eesti parimat romaani!
Avalikukspääsenud kirjanduse premeerimise esimese rakenduseni jõudsime alles neil päevil riigivanema-nimelise auhindamise komisjoni kokkukutsumisega. Selle kavatsuse loomisest on möödunud juba kaks aastat. Riigivanema nimele rajatud tõhus algatus peaks ulatuma eeskujuks teistele keskusorganisatsioonidele.
Kõigepealt on meil oma erisihilised keskuslinnad. Tallinn — riigisüda,Tartu — vaimse kultuuri tuiksoon, Pärnu ja Narva — jõuduvõtvad kuurortlinnad. Seni on neil kõigil jätkunud head tahet ja võimalusi toetada teatreid, kunstikoole, muusikat. Kirjandus on aga millegi pärast jäänud unustusse. Kuid meie keskuslinnade eelarvetele ei peaks sünnitama raskusi iga aasta mõnisada krooni määrata kirjanduse auhindamiseks nagu on kujunenud see näiteks Poolas. Traditsiooniliseks premeerimise väljakuulutamiseks sobüks Tartule sügis, mil algab siin intensiivsem vaimne tööaeg, Tallinnale vabariigi aastapäev, Pärnule ja Narvale aga suvitushooaja haripunkt. Kõik see aitaks tihendada erisihiliste linnade vaimseid huve, looks pidevat elevust ning annaks avaramaid võimalusi oma vaimukultuuri arendamiseks.
Keskuslinnad kui suuremad ühikud andku virgutust teistele kultuurasutustele, seltsidele ja ettevõtetele kirjandusttoetavate erikapitalide määramiseks. Näiteks on meil omamõõduliselt alaarenev suur majandus: tekstiiltööstused, Kreenholm, Sindi, suurveskid, paberivabrikud, tubakatööstused jne. Eriharrastusena mõned neist peavad üleval jalgpalli meeskondi. Riigiarengu seisukohalt oleks täiesti loomulik, kui nende ettevõtete puhaskasust paarsada krooni määrataks meie vaimukultuurile. See võiks koonduda mõne tunnustatud kultuuriorganisatsiooni valdusele kirjanduse hindamise erikapitaliks. Aga võidakse mõnel puhul leida ka summade iseseisvat rakendamist. Kui meie tubakatööstused kulutavad iga aasta miljoneid reklaamiks, miks siis ei võiks väikest osa sellest anda kirjanduslikuks auhindamiseks? Kui meil eksisteeriks kas „Eva”, „Manoni”, „Regatta” või mõne teise püsiva artikli kirjanduslik preemia, ettevõttele avaneks selle kaudu terve rida uusi ning mõjuvaid reklaami-misvõimalusi. Ja premeerimisel oleks ühel hoobil kahesihiline mõte. Puht-eesti ettevõtete algatus sellel alal esimesena oleks loomulik.
Edasi. Täie õigusega on meil lehed kurtnud algupärase ajaleheromaani puudumise üle. See peaks ühel hoobil olema kirjandusliku väärtusega, põnev, omaoluline ja avarale lugejaskonnale mõistetav. Kuid miks pole meie suuremad ajalehed üksikult või ka mitmekesi koos katsunud korraldada algupäraste ajaleheromaanide võistlusi? Sel juhul sobiks muidugi ainult salajaste käsikirjade hindamine. Vaba Maa katsetas mõne aasta eest novellide võistlusega. Kuid lühijutt pole siiski õige päevalehe žanr. Ajalehed peaksid küsimuse omavahel käsile võtma. Pole kahtlust, et kultuurtahteliselt korraldatud võistlused annavad siin küllalt tulemusi. Samuti oleks sellega loodava propaganda tõttu tasuvus kindlustatud niihästi ettevõtjale kui ka autoritele.
Käesolevaga on puudutatud mõningaid kirjandusmajanduslikke päevaküsimusi, mis üldises elukeerises seni tahaplaanile tõrjutud. Eraalgatusliku toetamise rakendusega premeerimise süsteemi kaudu avaneks uusi perspektiive meie kirjanduse arengule. Saavad teoks kolm-neli eriauhindamist aastas, siis oleme saavutanud juba aluse majanduselu ja vaimse kultuuri suhete ümberorganiseerimises. Loomulikult kõik need premiad ei tarvitse olla suured, vaid jõukohased. Nende määramisstatuutides võidakse üles sääda eritingimusi, kuid need olgu kirjandusloomingu kunstilisele olemusele omased ning kasutatavad. Enne kõike võiks siin arvesse tulla üksikud kirjandusliigid, sisusuunad, autorite kuuluvus jne.
Premeerimise protseduur looks huvielevust ning vastastoimelist propagandat. Teiselt poolt aga virgutuksid kirjanikud tutvuma tingimuste piirides ettenähtud erialadega, neid uurima ning kirjanduses käsitlema. Kirjanduslik aineala tungiks lähemale meie tööstusele, kaubandusele ja üksikutele eluavaldustele, millistest muidu endine harjumus ning olutingimused juhiksid mööda. Kõik see kokku looks tihedama kontakti vaimukultuuri ja tõsielu vahel.
Allakirjutanu arvates on need kõik rakendatavad küsimused. Neist peaks mõlemalt poolt ainult kinni haaratama. Meie kirjanduse viimaste aastakäikude saavutused ja omakultuurile tähelepanu omistamisenõue põhjustavad seda täiel määral. Ja kui praegu on meie sotsiaalses ja poliitilises elus „järelmõtlemise ning ürnbermuhenemise” ajajärk, siis sündigu see ka meie kultuuriorganismis.
J. Schütz
Loomingust nr. 7/1934