Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kosmos ja selles voogav ning pulbitsev mitmepalgeline elu moodustavad suure mõistatuse, mida inimkond muistseist ürg­aegadest alates püüab lahendada. Lakkamatu visadusega on ini­mese juurdlev ja uuriv mõistus taotlenud maailma ja elu varjatud seoste mõistmist, et sel teel omandatud teadmiste kaudu looduse ja elu üle valitseda ning neid juhtida. Ent kosmos ei anna nii ker­gesti oma saladusi välja. Vaevalt jõuab inimmõte ühe probleemi kuidagi oma võimete kohaselt lahendada, kui selle asemele kohe kerkib esile rida teisi probleeme, üha raskemaid ja keerulisemaid. Hoolimata kõigist raskustest pole siiski mingit põhjust pessimis­miks: võrrelduna oma alglähtekohtadega on meie teadmised loo­duslikest nähtustest ja inimestevahelistest suhetest muutunud tun­duvalt täpsemaiks ja täielikumaiks, uurimismeetodid kindlamaiks ja uurimisobjektid teaduspärasemaiks. Nii sisaldab teadus nüü­disajal ulatusliku ja süstemaatilise kogumi tõelisi otsustusi ja tõenäoseid oletusi kas kogu olemise või selle teatavate erivaldkondade kohta. Ta omab meie maailmavaate kujundamisel suurt teoreetilist väärtust ja meie elukorralduses tähelepandavat prak­tilist tähtsust.

Teadused ei seisa nüüdisajal väljaspool elu puhtail ideelistel kõrgustel, vaid nende saavutused on vajalikumaid relvi praegus­aegse inimkonna üha keerulisemaks ja raskemaks muutuvas elu­võitluses. Omal ajal võis pärisorjade tööst elatuv mõisaproua Prostakova (Fonvisin’i näidendis) teatava õigusega väita: ,,Mil­leks on mul vaja geograafiat, kui mul on kutsar, kes peab teadma teed?“ Praeguses põhjalikult muutunud ühiskonnas tuleb igaühel olla iseenda kutsar: igaüks peab oskama oma elu võimalikult otstarbekohaselt korraldada ja teadlikult juhtida. Selleks pakuvadki teadused oma tõhusat abi, sest nad ei seisa elust eemal, vaid abis­tavad inimesi ja teenivad sellega inimkonda. Rakendades üha areneva teaduse saavutused paremaks ja otstarbekohasemaks elu­korralduseks, lahendades teaduspäraste meetoditega ja võtetega päev-päevalt esilekerkivaid praktilise elu ülesandeid, — viime nii­viisi oma elu edasi. Järelikult: kus on rohkem teadust, seal on ka rohkem arenemist ja edu, rohkem kultuuri.

Ühtlasi omab teaduste levitamine teatavat tähtsust rahva­masside sotsiaalse mentaliteedi süvendamise ja nende poliitilise kasvatuse seisukohast. On ju õieti käsitatav teaduste vaim oma põhiolemuselt eetiline ja demokraatlik. Teadus ei tunnusta min­geid kunstlikke vaheseinu inimeste vahel, mingeid pärilikke ees­õigusi, ajalooliselt pühitsetud, ent elu arengus iganud vanu autori­teete. Ta tunnustab vaid üht autoriteeti, mis seisab kõrgemal — objektiivselt põhjendatud tõde; ta hindab kõiki ühesuguse mõõdu­puuga igaühe tõeliste võimete seisukohalt. Seetõttu on teaduste arendamine ja nende levitamine rahva seas demokraatliku men­taliteedi kujundamise mõjukamaid vahendeid.

Universum ühes oma eri külgedega moodustab õigupoolest ühe terviku, millesse kuuluvad nähtused on kõik omavahel kas tihedamini või lõdvemini seotud. Seetõttu on teaduse jaotamine eri teadusealadeks ainult õieti tingliku iseloomuga toiming, mis tingitud eeskätt tööjaotuse vajadusest eri uurijate vahel. Alates Platon’ist kuni Rickertini on aegade jooksul esitatud väga mitmeid teaduste klassifikatsioone, mis oma olemuselt üksteisest suurel määral erinevad. Siiski näeme nende jaotuskatsete vaatlemisel, et juba vanast Kreekast saadik, millal Platon eristas meelelise taju abil käsiteldavat füüsikat inimeste kõlbelisele tahtmisele toetuvast eetikast, on ühel või teisel kujul esinenud vahetegemine kahe teadusterühma vahel, mida nüüdisajal on hakatud kutsuma loodusteadusteks ja vaimuteadusteks. Vaimuteaduste objektiks on ini­mene kui vaimne olend, kui mõistusega varustatud ja teadlikult teatavaid eesmärke taotlev isiksus, kuna loodusteadused tegele­vad puhtlooduslike nähtustega, mille puhul ei esine mainitud tun­nused.

Et vaimuteadused käsitlevad inimese vaimu mitmesuguseid avaldumisviise, inimese kui psüühilise ja sotsiaalse olendi tegutsemisi, siis nimetatakse neid teadusi sageli humanitaarteadusteks. Viimaste olemus ja teistest teadustest põhjalikult erinev iseloom on kindlamal kujul selgitatud alles XIX sajandil Hegel’i, J. St. Mill’i, eriti aga V. Dilthey’ poolt. Nende ja teiste uuemate uurijate poolt on vastuvaieldamatult tõestatud, et humanitaarteadused erinevad oma objektilt ja meetodeilt sügavasti loodusteaduslikest distsipliinidest ja moodustavad viimaste kõrval iseseisva valdkonna. Nad tegelevad inimesega kui tervikuga, kui hingestatud indiviidiga. Inimese kui teadlikult ja tahtlikult toimiva olendi käitumise põhjusi ei saa vaadelda ainult mehaanilisest seisukohast, vaid neid tuleb pidada psühholoogilisteks motiivideks. Oma käitumisel püs­titavad inimesed teadlikult või alateadlikult teatavaid eesmärke, mille saavutamiseks nad teevad tahtlikke jõupingutusi teatavas kindlas suunas. Loodusteadustes võib mingi mehaanilise põhjuse ja selle tagajärje suhet sageli kvantitatiivselt mõõta. Inimeste ja nende kollektiivide tegutsemise motiive tuleb humanitaarteadustes psühholoogiliselt seletada ja teleoloogiliselt, s. t. teatavate kindlate otstarvete seisukohalt, interpreteerida.

Psühholoogiast teame, et võõras psüühika ei ole otseselt taju­tav, vaid et selle kohta saame teha järeldusi ainult mitmesuguste väliste märkide (sõnade, žestide, kirjatähtede, piltide jne.) põhjal, millesse tuleb sisse interpreteerida nende õige mõte, ulatus ja sisu. Selline tõlgendamine vajab külma analüüsiva mõistuse kõr­val ühtlasi teatavat sümpatiseerivat kaasaelamist käsiteldava objektiga, teatavat intuitsiooni. Seetõttu omab humanitaartea­dustes olulist tähtsust mõistmise ehk arusaamise (das Verstehen) toiming. Mõistmise kaudu toimib uurija (subjekti) lähenemine oma uurimisobjektile, mille omapärast ja isendlikkusest uurija peab püüdma saada võimalikult tõelise kujutluse. Sellise protsessi abil tungib uurija oma objekti sisimasse olemusse ja püüab teda mõista võimalikult igakülgselt — loogiliselt, tehniliselt, esteetiliselt, usundiliselt, individualiseerivalt ja tüpiseerivalt vaate­kohalt. Seejuures on ideaaliks mõista uuritavat objekti, olgu selleks üksikud minevikus ja olevikus esinenud isiksused või nende kollektiivid (rahvad, klassid, parteid), või mingisugused objek­tiivsed kultuurikujundid (tavad, uskumused, kirjandusliku või kunstilise loomingu saadused jne.), mitte ainult teatavate väliste vormiliste tunnuste, vaid ta sügavama vaimse omapära ja individuaalse sisu seisukohast. Et uuritavad üksikindiviidid, etnili­sed, usulised, sotsiaalsed või poliitilised rühmad või nende tege­vuse objektiveerunud avaldised on tavalisesti eraldatud uurijast nii ajaliselt kui ka ruumiliselt, siis ei ole võimalik saavutada nende täielikku ja tühjendavat mõistmist. Seetõttu saab võõra hinge­elu selgitamine olla ainult ligikaudne.

Humanitaarteaduste üheks iseloomulikuks jooneks on see, et nad käsitavad oma uurimistes inimest kui teatavat väärtuslikku individuaalsust. Inimene kui uurijale omataoline olend on uurimis­objektina talle lähedam kui teised objektid, näit. ütleme hobune, prussakas või võilill. Normaalse eetilise teadvuse seisukohalt tuleb inimesse suhtuda kui isikusse, kes omab teatavat absoluutset endaväärtust, kes on iseenda eesmärk, mitte aga lihtne vahend teiste käes mitmesuguste võõraste eesmärkide saavutamisel. Seetõttu hindavad humanitaarteadused uuritavaid nähtusi teatava eetilise ideaali, mingi väärtuste süsteemi seisukohalt. Nende teaduste suh­tumine oma uurimises meisse pole ainult teoreetiline ja utilitaarne, vaid ühtlasi eetiline.

Näiteks viiakse majandusteaduses hobuse ja teiste tööloo­made jõud mehaaniliste jõudude kategooria alla, kuna töölise jõu­kulutus hüviste tootmise protsessis moodustab mingi omaette kate­gooria, mille käsitlemisel rakendatakse ka väärtuse ja hindamise momente. On ju inimese kui majandusobjekti seisukohalt tema töö ta enda organismi jõukulutus: oma tööd tunneb inimene kui oma isiku teatavat pingutust või kui otsest kannatust, hobuse tööd tajub aga inimene otseselt sama vähe kui vesiratast käivitava vee kukkumist. Seetõttu vaadeldakse majandusteaduses inimtööd hüviste tootmise tegurina hoopis teissugustelt seisukohtadelt kui teisi tööks vajalikke jõude, mille käsitlemisel ei tule rakendami­sele eetilised hindamiskategooriad.

Ajalooteaduses etendab juba uurimisele võetavate nähtuste valikul suurt osa nähtuste sidumine teatavate väärtustega. Et kogu ajalooline minevik oma ääretus ekstensiivses mitmeke­sisuses ei saa alluda teaduslikule uurimisele, siis tuleb mineviku kirjust kangast teatavate kriteeriumide põhjal lähemaks vaatle­miseks välja valida vaid need nähtused, millele meie omistame küllalist ajaloolist tähtsust. Loodusteadustes on selliseks valiku kriteeriumiks esijoones vastavate esemete korduvad, ühised omadused. Seda kriteeriumi ei saa kuigi suures ulatuses raken­dada ajalooteaduses, mis tegeleb peamiselt konkreetsete ja indi­viduaalsete, s. t. mitte ühel alal ja samal kujul korduvate, näh­tustega. Seetõttu tuleb ajalooteaduses juba uuritava ainese vali­kul rakendada teatavaid kvalitatiivseid kriteeriume, võttes lähe­maks uurimisesemeks vaid sellised faktid, millele meie omistame teatavat jaatavat või eitavat tähendust.

Aksioloogilise analüüsi abil püüavad ajalooteadlased selgi­tada, millises suhtes on üks või teine ajalooline nähtus olnud inimkonna üldise väärtuste süsteemi seisukohalt väärtuslik ja kui kõrge on igal antud juhul selle väärtuslikkuse aste. Ajalugu uurib inimest kui teatavat sotsiaalset olendit, kes kas edeneb või takistab teatavate kultuuriväärtuste realiseerumist. Kui me näit. tunnustame teatavaks väärtuseks riiki kui üht organiseeritud ühiskonna vormi, mis omalt poolt mõjutab mingite absoluutsete väärtuste (tõe, üldise hüveolu jt.) arendamist, siis omistame riikliku eluga seotud ajaloolistele nähtustele mingi jaatava (või mõnikord ka eitava, väärtuste loomist takistava) tähenduse ja pühendame neile ajalooteaduses vajalikku tähelepanu. Sellelt seisukohalt vaatleme näit. Kreeka ajaloos erilise tähelepanuga Periklese nimega seotud ajastut, mis viis väga mitmel alal inimkul­tuuri rohkem edasi, kui seda on suutnud teha ükski teine, pikku­selt temale võrdne ajavahemik inimkonna ajaloos. Kui tunnustada mõttevabadus teatavaks positiivseks väärtuseks, siis tuleb erilise tähelepanuga jälgida selle kehtimapaneku eest peetavaid võitlusi eri aegadel ja selle kaitseks ning selle vastu aatlejate poolt esi­tatud teoreetilisi väiteid.

Väärtuste süsteemiga seotud hindemomendid esinevad kõigis teisteski humanitaarteadustes. Neid tuleb rakendada riigiõigu­ses, näit. juhtudel, kui selgitatakse ühe või teise riigivormi vas­tavust rahvaste huvidele, valimissüsteemide otstarbekohasust, kodanikuvabaduste vajalikkust jne. Pedagoogikas esineb nõue, et kasvatussüsteemides tõsiselt arvestataks teiste momentide kõrval ka kasvatusaluste laste ja noorte isiksust ja nende kõlbelist endaväärtust jne. Selliseid näiteid võiks rohkesti esitada kõigi vaimu­teaduste eriharude alalt. Seetõttu on kultuuri mõiste nende tea­duste tähtsamaid põhimõisteid; sellega mõeldakse inimesvaimu kujundamist, arendamist ja õilistamist, inimese vaimsete jõudude juhtimist ühe või teise väärtuste süsteemi suunas. Kultuuri eri aladele (majandus, õiguslik kord, teadus, kunst, religioon jt.) on igaühele omased teatavad erilised kultuuriväärtused. Nende loo­mine ongi inimkonna tähtsaimaid vaimseid toiminguid, mida kan­nab eri rahvaste loov vaim.

Paljude isikute loova ja edasiarendava tegevuse tulemusena tekib aja jooksul üha enam eri kultuurikujundeid, mis kaotavad pikapeale tihedama sideme oma otseste loojatega, hakates mingi „objektiivse vaimuna“ elama iseseisvat, omaette elu ja kujunedes eri kultuuriväärtuseks. Need alguses eri subjektide poolt loodud kultuuriproduktid moodustavad mingi subjektidest sõltumatu maa­ilma, mis näib arenevat ja vahetpidamatult kasvavat oma sisemise, immanentse paratamatuse sunnil. Näiteks omandavad Karl Marx’i järgi inimese töö läbi toodetud hüvised kaubandusmajanduslikus ühiskonnakorras kaupadena otsekui mingite fetišide iseloomu: sidu­vaks lüliks eri majandusühikute vahel ei ole siin töö, vaid töö saa­dus — kaup, mis eraldub oma tootjast ja hakkab elama iseseisvat elu. Kaupades objektiveeruvad sellise majanduskorra puhul ini­meste ühiskondlikud suhted, kuna valitsev ja domineeriv kaup — raha — omandab mingi iseseisva olendina inimeste kohta otse era­kordse võimu. Samasugune on lugu teistegi kultuurisisaldistega kõigil inimliku kultuuri aladel.

Mida kõrgema arenemisastme saavutab teatav kultuur, seda suuremaks kasvab ta objektiveerunud kujundite hulk, seda suure­maid nõudeid asetab ta igale juurdetulevale indiviidile. Iga kultuur moodustab isiksuste subjektiivse arengu ja objektiivsete vaimsete väärtuste sünteesi, kusjuures kultuuri subjektide ja objektide vahel loomulikult peaks valitsema teatav harmooniline kooskõla ja tasa­kaal. Kuid kultuurielementide erakordse kasvamise tagajärjel on üksikule indiviidile muutunud üha raskemaks sisemiselt assimilee­rida neist kõiki olulisemaidki: nüüdisaja inimene on ümbritsetud loendamatuist kultuurikujundeist, mis esitavad talle oma nõudlusi ja mida ta ei saa lihtsalt a limine kõiki tagasi lükata. Selles seisabki Georg Simmel’i arvates nüüdisaegse kultuuri tragöödia.

Nii on minevikus loodud kultuurivarade hulk muutunud teata­val määral rõhuvaks vabale isiksusele. Seetõttu eitavad mitmed moodsad voolud vajalikkust neid suuremal määral omandada ja assimileerida. Friedrich Nietzsche kutsub inimesi üles vaatama tulevikku ja „unustama ebausu olla epigoonid“ (den Aberglauben, Epigonen zu sein). Pööranud selja minevikule, saab inimene tagasi oma õnne, oma õige mina, oma vabaduse. Vaimuteadustest hangita­vad teadmused kõigi minevikunähtuste ja endiste eluvormide kohta halvavat tahet ja rikkuvat õiget elurõõmu. Nietzsche eitab seetõttu kultuurilisi ja sotsiaalseid seoseid isiku ja keskkonna vahel ja ülis­tab täielikult autonoomset, ei kellestki sõltuvat vaba isiksust. Lõi­kava pilkega kõneleb ta teaduste viljelejaist, kes püüdvat sulgeda vaba vaimu oma süsteemide kunstlike raamide vahele. „Nagu veskid töötavad nad jahvatades: pane aga oma terad alla! — küll nad siis mõistavad vilja peeneks teha ja valgeks tolmuks muuta. Kenad kellavärgid on nad: keera aga õigel ajal üles! Siis nad juba näitavad eksimata aega, tiksudes vaid tasakesi”. Sellisele kasutule ja viljatule teadusele peab vaba isiksus põlgusega selja pöörama. Nii teebki Zarathustra, kes ütleb: „Lahkunud olen ma õpetlaste kojast ja uksegi enda järel kinni löönud; liiga kaua istus mu hing näljasena nende laua ääres; ei ole ma harjunud nende kombel tunnetama nagu pähkleid plõksutama; armastan vabadust ja õhku üle värske maa”. Nietzsche poolt propageeritav üliinimene ei lase end siduda mingeist ajaloolistest traditsioonidest ega tunnusta oma ligi­meste suhtes kohustusi, mis võiksid tõkestada tema vaba tahet.

Samasuguseid mõttesuundi on arendanud ka mitmed teised kultuurikoormast tüdinenud moodsad voolud. Futurism on kuulu­tanud sõja iganenud traditsioonidele kunstis, kirjanduses, teaduses ja elus ning püstitanud hüüdsõna „maha muuseumid!” Pragmatism hindab kultuuri eesmärke ja väärtusi, isegi teadust ja objektiivset tõde, ainuüksi nende praktilise kasu ja elulise väärtuse seisukohast.

Selle järgi on tõde vaid see, mille tunnustamist nõuavad meilt prak­tilise elu tarbed, kuna kõik teised teaduse saavutused tuleb ülearu ballastina üle parda heita. Ka moodne tehniline mentaliteet kaldub teiste, eriti humanitaarteaduste hindamises, sageli sarnastele seisu­kohtadele. Tehnika saavutusi imetlev nüüdisaegne inimene suhtub sageli kaastundliku naeratusega või põlgliku õlgadekehitusega neisse, kes püüavad mineviku kultuuriväärtusi visalt aus hoida ja neid praegusele inimkonnale külge pookida: kas ei aseta olevik kül­lalt palju ja küllalt olulisi ülesandeid, mille lahendamisele praegune sugupõlv peaks pühendama kogu oma jõu?.

Nii on kerkinud väga mitmelt poolt esile energilisi proteste kultuuritraditsioonide masendava surve vastu. Sellelt seisukohalt muu­tuks enamik humanitaarteadusi, eriti need, mis tegelevad ajalooliste seostega, nüüdisaegsele inimkonnale lausa ülearuseks, isegi kahju­likuks koormaks, millest võimalikult ruttu ja võimalikult suurel määral tuleks vabaneda. Tõeliselt osutub inimkonnale siiski võima­tuks kõik kultuuritraditsioonid niivõrra radikaalsel kujul endast maha raputada.

Ei tohi unustada, et moodsate voluntaristlike voolude poolt propageeritavad tahe, instinkt, eluhoog või kuidas vastavaid mõis­teid ka kutsutaks, jäävad ilma intellekti valgustava toimeta pime­daks ja tõelisuses saamatult ning huupi rabelevaks ürgjõuks. Iga­üks, kes teatavas kultuurilises keskkonnas tahab otstarbekohaselt ja tagajärjekalt tegutseda, peab oskama vaadelda ja hinnata ümb­ritseva elu nähtusi nende vastastikuse sõltumuse ja osatähtsuse sei­sukohalt, peab küllalisel määral tundma olusid ja tegutsemistingimusi, oskama leida õige, reaalse käitumissuuna ja olema elavais, tihedais sidemeis teda ümbritseva ühiskonnaga. Ibsen eksis, kui ta oma „Rahva vaenlases“ väitis, et tugev on ainult see, kes üksinda seisab. Suur ja loov isiksus peab õieti tabama oma aja ülesandeid ja õieti tõlgendama oma ühiskondliku keskkonna elulisi vajadusi. Kuid on võimatu saada õiget käsitust olevikust, ilma et jälgitaks nüüdisaja olusuhete järkjärgulist ajaloolist arengut ja igal antud momendil uuesti kokku sõlmitaks kultuuride ühendavad niidid. W. Windelband’i järgi pole kultuurielu midagi muud, kui ühest generatsioonist teise üha tihenev ajalooline sõltumus ja seostumus. Inimkonna edenemise tähtsamaid eeldusi on asjaolu, et iga uustul­nuk ei tarvitse Aadamast peale hakata, vaid et ta võib kasutada eel­miste põlvede poolt kuhjatud kogemusi ja kujundada oma isiksust nende poolt loodud kultuurivarade najal.

Iga teistsugune toimimine, millal tahtlikult ignoreeritakse seni loodud kultuuriväärtusi, oleks mõttetu ega vastaks üldisele käitumis- ja tegutsemispõhimõttele: „le minimum d’effort, le maximum d’effet“. Moodsat tehnikat suudame näit. kõige otstarbekohasemalt rakendada ratsionaalseks elukorralduseks sel juhul, kui ta saavutusi takistatakse kasutamast esijoones mitmesuguste destruktiivsete tendentside (sõdade jne.) teenistuseks, vaid rakendatakse need inimkonna parima korrastuse ülesandeiks. Sellise korrastuse enda kohta ei saa me aga vastust tehnikast, vaid humanitaarteaduste, eriti filosoofia ja sotsiaalteaduste tulemuste kooskukõlastamise teel.

Nii säilitavad humanitaarteadused, kõigist vastuväiteist hooli­mata, ka nüüdisaegses haridussüsteemis väga väljapaistva koha. Ainult, neist omandatud hariduselementide kaudu kasvavad uued juurdetulevad generatsioonid olevasse kultuurisüsteemi sisse, õpi­vad sümpatiseerivalt suhtuma eelmiste sugupõlvede töösse ja jõua­vad seniloodud kultuurivarade õigele mõistmisele ja kasutamisele. „The proper study of mankind is man“, väidab õigusega inglise luu­letaja Pope. Humanitaarteadused näitavadki, mis toimunud inime­ses ja inimesega (im Menschen und am Menschen, nagu seda väl­jendab Windelband) sajandite ja aastatuhandete jooksul, kuidas inimesed on võidelnud oma ideaalide eest, uusi elulisi tõdesid otsi­nud, uusi kultuuriväärtusi loonud. Sellega viivad nad kasvavaid põlvi lähemale inimisiksusele üldse ja õpetavad neid hindama tema lakkamatuid jõupingutusi eluvõitluses, tema juurdleva vaimu otsin­guid, tema teaduslikku, kirjanduslikku ja kunstilist loomingut.

Selle tagajärjel kasvab ja kujuneb õpilastes teatav idealistlik, elujaatav ja vaimustusega oma kõlbelistesse eesmärkidesse suhtuv mentaliteet, ilma milleta ei sünni midagi tõsiselt suurt ja püsivat. Hinnates tõelisust teaduspäraste meetoditega, andes vajalikke teadmisi elukorralduseks ja -mõistmiseks, õpetades kainelt orien­teeruma üha keerulisemaks muutuva ühiskondliku elu vahekordades ja püstitama uusi, mitte utoopilisi ja pilvedes hõljuvaid, vaid teosta­tavaid ja saavutatavaid eluideaale, — on humanitaarteadused nüüdisaegseski haridussüsteemis kandvaimaid ja tähtsamaid ele­mente.

Rõhutaksin lõpuks veel üht momenti, nimelt humanitaarhari­duse kaasabil süvendatava kultuuriteadvuse suurt ühendavat ja sot­siaalselt siduvat jõudu. Küllaltki leidub eri rahvail neid jõude, mis neid lõhestavad erihuvidega ja sageli risti üksteisele vastu käivate püüdlustega rühmitisteks, kelle vahelised võitlused tekitavad paha­tihti liigset pinevust ja loovad vastastikuse umbusaldusega immu­tatud mürgise õhkkonna. Et sellised tsentrifugaalsed jõud ei muu­tuks lõpuks ohtlikeks rahvaile ja riikidele, tuleb neile vastukaaluks soodustada ja viljelda ka teisi, tsentripetaalseid, inimesi ühtehoidvaid jõude. Viimastest omab esmajärgulist tähtsust vaba vaim­ne kultuur, mille palge ees pole (kui piibli sõnu tarvitada) ei juuda meest ega kreeka meest ja mille koldel leiavad võrdselt koha kõik rahvast moodustavad eri kihid ning rühmitused.

Edasi osutub võõrkultuuridega lähem tutvumine otstarbekoha­selt korraldatud ja juhitud humanitaarhariduse kaudu tähtsaks üldise rahu ja rahvaste positiivse koostöö teguriks. Paljude jaata­vate ja väärtuslike tulemuste kõrval on viimaseil aastakümneil hoo­gustunud natsionalism põhjustanud, peamiselt suurrahvail, rahvus­tunde haiglase hüpertroofia, mille tagajärjel on arenenud erilised irratsionaalsed hingelised jõud — mõttetu viha kõige võõra vastu, ülepingutatud rahvuslik kõrkus ja upsakus. See on asetanud rah­vaste lähenemispüüded suure küsimärgi alla ja tekitanud raske ning umbse välispoliitilise õhkkonna, mis võib kergesti viia uue hävitava sõjani. Seepärast on hädatarvilik vastukaaluks neile destruktiivseile tendentsidele uue hooga innukalt õhutada rahvaste solidaarsuse ja kultuurilise ühistöö ideed. Seni ei ole küllalisel määral hoolitsetud selliseks koostööks vajaliku mentaliteedi teadliku ja süstemaatilise kultiveerimise eest. On jäädud lootma, et moodsa tehnika arengu tagajärjel mitmekordistunud liiklemise ja vaimse kokkupuute võimalused juba iseenesest viivad rahvad üksteisele vajalikul määral lähemale. Kuid tehniline areng soodustab rahvaste lähendamist ainult sel juhul, kui vastavad vahendid teadlikult ja püsivalt raken­datakse selle eesmärgi teenistusse. La Ligue des esprits doit preceder la Ligue des nations, väidab prantsuse kirjanik Paul Valery. Järelikult peaksid rahvad humanitaarhariduse kaasabil üha innuka­malt tutvuma üksteise vaimse palgega, üksteise rahvusliku oma­päraga, üksteise loodud üldiste kultuuriväärtustega. Sellega kind­lustavad nad parimini üldise rahu aluseid, kui seda suudaks teha agaraimgi patsifistlik propaganda.

Eestis on seni meie kultuuri nooruse tõttu tõsisel humanitaar­haridusel veel õieti nõrgad juured. Ent eesti rahval on õnnestunud luua endale demokraatlik riik, mida ei hoia koos mingi väline me­haaniline jõud, vaid vabade ja oma õigustelt võrdsete kodanike vaba tahe. Varemail aegadel, millal asetsesime veel alamate seisundis, oli meile humanitaarharidus iga üksiku isiku individuaalseks väärtu­seks, mida vastav isik kasutas n. ö. oma koduseks tarvituseks. Nüüd, millal me oleme saanud oma riigi saatuse eest vastutust kandvaiks kodanikeks, on meie rahva poliitilise ja kultuurilise taseme tõstmine peamiselt vastava humanitaarteadusliku hariduse süvendamise teel Eesti demokraatliku riigivormi säilitamise ja eesti rahva poliitilise iseseisvuse kindlustamise olulisimaid eeltingimusi. Sellest asjaolust tuleb ka meie rahvusteadlikul ja kultuuritahtelisel õpetajaskonnal teadlik olla oma tegelikus kasvatustöös.

Prof. P. Tarvel

Kasvatusest nr. 7-8/1936