Missugune peaks olema uue gümnaasiumi ilme?
1922. aastal maksmapandud Avalike keskkoolide seaduse järgi loodi meil väga mitmesugust laadi gümnaasiume. Lääne- Euroopas üldtunnustatud humanitaar- ja reaalgümnaasiumi kõrval tekkisid meil erilaadilised gümnaasiumid, nagu kommerts-, majapidamis-, tehnika, põllumajandus-, sotsiaal- jne. gümnaasiumid. Viimaste hulgast olid kommertsgümnaasiumid (kommertskoolid) tuntud juba veneaegses koolisüsteemis, teised erilaadilised keskkooliharud olid uudiseks. Kuigi need erilaadilised harud kandsid väga mitmesuguseid nimetusi, mis viitasid nende kutselisele ilmele, tuli neid siiski pidada üldhariduslikeks koolideks, sest valdav osa nende õppekavadest oli pühendatud üldhariduslikele aineile, nagu keeled, matemaatika, loodusteadus, ajalugu jt., rakendusaineile oli antud võrdlemisi väike osa.
Tolleaegsed keskkooli loojad olid seisukohal, et igas elukutses on eeskätt tähtis kodaniku üldharidus, kuid rakendusainete sissetoomisega lähendame kooli elule, arvestame õpilaste kalduvusi, rakendusained annavad samuti formaalset haridust, arendavad vaatlemisvõimet, loogilist mõtlemisviisi, õpetavad analüüsima komplitseeritud nähtusi jne. Need gümnaasiumi eriharud kuulusid õieti kõik reaalõppeasutuste mõiste alla.
Juba nende mitmesuguste eriharude loomise algpäevilt algas võitlus nende pooldajate ja vastaste vahel. Arvustati kibedalt uusi tüüpe, oletati, et nende lõpetajad on nõrgad ülikoolide tarvis, millist kaebust siiski ülikooli ringkondade poolt pole väljendatud. Kohtadel aga hinnati erilaadilisi gümnaasiume, mille tõenduseks oli uute erilaadiliste keskkoolide asutamine; neid kiideti, sest need koolid andsid oskusi ka igapäevase elu jaoks. Tütarlastekoolides pooldati majapidamisharusid, sest siin leidsid käsitlust naise elus tähtsad alad, nagu majapidamine, kasvatusteadus, lapsehoid jne.
Peab tähendama, et kõik need vaidlused kandsid täiesti teoreetilist laadi, sest kuskilt poolt ei võetud nende koolide tulemusi põhjalikumale kaalumisele ega kontrollimisele. Harilikule kodanikule jäi selgusetuks, kuipalju on põhjendatud üks või teine väide; pole nende ridade kirjutaja teada ka Haridus-Sotsiaalministeerium seda küsimust põhjalikult kaalunud, kuigi Avalike keskkoolide seaduse maksmahakkamisest on möödunud üle kümne aasta.
Möödunud suvel pandi maksma dekreedi teel uus koolisüsteem. Gümnaasiumiharudest jäeti ainult kaks: humanitaar- ja reaalharu. Kõik teisetüübilised gümnaasiumid määrati sulgemisele. Isegi sellist üldtunnustatud tüüpi, nagu on seda kommertsgümnaasium, ei tunne uus kooliseadus, kuigi see tüüp kommertskoolina leidis suurt poolehoidu vene ajal ning praegugi „Höhere Handelsschule’na“ nt. Šveitsis, „kaubandusakadeemiana“ nt. Tšehhoslovakkias ja muude vastavate nimetuste all teisis riiges. Mainitud mais pääsevad selle kooli lõpetajad takistuseta ülikooli teaduskondadesse.
On karta, et tulevikus jääb meil püsima suures enamuses humanitaargümnaasium. Kui reaalgümnaasiumile jääb niisugune sisu, nagu talle praegu antakse, siis pole arvata, et neid tüüpe kuigi palju avatakse, võib-olla 2—3 haru kogu riigis. Meie gümnaasiumiharidus kipub jääma sel puhul ühekülgseks. Ma ei taha eitada siin humanitaarharidust, mis paneb pearõhku keeltele, ajaloole ja kirjandusele, kuid nende ainete kõrval seisavad sama väärtusega reaalõppeained, mõnede teadlaste arvates isegi väärtuslikumad. Inglise mõttetark Spencer peab just matemaatikat ja loodusteadusi tähtsaimaiks teadusteiks, mis juhivad nende igaveste tõdede tunnetusele, mis maksavad mitte ainult siin ja praegu, vaid kõikjal ja alati. Ajalugu on Spenceri järgi ainult üksikute tõsiasjade lugu; ka keeleliste teadmuste tähtsus, olgu need grammatilised või sõnalised, on väga piiratud. Loodusteadused ja matemaatika annavad eluks kasulikke ja viljastatud teadmusi; keeled, kirjandus ja ajalugu ei loo aluseid loodusejõudude ja -varade vallutamiseks inimese teenistusse, seda teevad loodusteadused. Loodusteadused võimaldavad täielikumat elu, näidates teid, kuidas kaitsta elu ja tervist, andes inimestele vahendeid saada tõelisteks loodusevalitsejateks. Meie tehnilise elu määratud saavutused, viimaste kasutamine ja areng on tingitud loodusteaduste levitamisest laiemates hulkades.
Meie idanaaber, Nõukogude Vene, on kogu oma keskhariduse rajanud eranditult reaalaineile, ainult loodusteadusele ja matemaatikale on määratud ligi 40% kõigist tundidest 10-klassilises täiskeskkoolis, mis näitab, kui kõrgelt seal hinnatakse nende ainete tähtsust.
Kui meie ei taha jääda alla rahvaste majanduslikus võitluses, tuleb ka meil koolisüsteemi luues neile aineile anda vääriline koht.
Nagu senised kogemused näitavad, pooldavad koolide ülalpidajad rakendusainete toomist gümnaasiumidesse. Arvan, et gümnaasiumide seadus selleks ei tee takistusi. Reaalharu mõiste alla võiksid takistamatult kuuluda kindlailmeliseks kujunenud kommertskool kui ka teised senised keskkooliharud, mis on osutunud elujõulisteks.
Üldse ei saaks pooldada ühtlast tunni- ja õppekavade maksmapanekut ka humanitaarharus. Tuleks tingimata arvestada ka õpilaste sugu, poeglaste koolide kavad peaksid erinema tütarlaste omadest. Viimastes peaksid tingimata ruumi leidma õppeained, mis on tähtsad naisele pärastises elus, nagu kasvatusteadus, majapidamine, lastehoid jne.
Haridus-Sotsiaalministeerium pole veel jõudnud anda tulevastele gümnaasiumidele tarvilist ilmet. Tahaksime loota, et gümnaasiumide tunni- ja õppekavade koostajad arvestaksid tingimata ka neid terveid põhimõtteid, mis andsid ilme 1922. a. seadusega loodud keskkoolidele. Ei saaks kuidagi pooldada meie gümnaasiumihariduse šabloniseerimist.
A. Veiderma
Kasvatusest nr. 1/1935