Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Piirdun sellega, jättes kõrvale algkooli, vabahariduse jm. problee­mid, kuna pean praeguses olukorras just meie keskhariduse küsimust eriti tähtsaks. Ka on mu isiklikud kogemused peamiselt sellelt alalt, millede vaatlusele enam kui kümne aasta jooksul ma peamiselt rajangi oma all­järgnevad mõtteavaldused.

Püüan neis haarata meie keskkooli hariduse küsimust terves ulatuses praeguse kultuuri ja ühiskondliku elu taustal, kuna pean seda vajalikuks kõigi üksikküsimuste mõistmiseks ja lähemaks selgitamiseks. Piirdun selle juures siiski vaid kõige üldisemate põhimõtteliste küsimuste püstitami­sega ning nende selgitamise ja lahendamiskatsega, süvenemata üksik­asjadesse.

Kuigi me formaalselt võime püstitada üldiselt kehtiva hariduse mõiste, on see sisult alatasa muutuv vastavalt vaimsete voolude muutu­misele kultuurielus. Võib ütelda, et iga ajajärgu kultuur loob oma haridusideaali, omakohase hariduse mõiste: nii erineb keskaja haridusmõiste sisuliselt humanistlikust, viimane valgustusaja omast jne. Seepärast, et kriitiliselt süveneda meie haridusprobleemi ja seda põhjalikumalt mõista, peame lähtuma oma aja kultuuri üldisest vaatlusest.

On üldtuntud väide, et Euroopa kultuur praegu üle elab suurt pöörde- või kriisiajastut ning vaevalt saab selles keegi, kes küsimusse küllalt on süvenenud, tõsiselt kahelda. Mida aga tähendab see kriis — kas lõplikku allakäiku ja barbariseerumist, nagu ühelt poolt ennustatakse (O. Spengler), või pöördumist uuele suunale, suurt metamorfoosi, mille järele meie kultuur uue, vaimsema ja sügavama sisu omandab kui kunagi enne (näit. H. Keyserling), või jälle siirdumist tagasi, endistele eluideaali­dele — uuele „keskajale” (N. Berdjajev), selle üle mingit kindlat otsust langetada on veel varajane ning lähemalt seda küsimust käsitella ei kuulu mu ülesandesse. Siinkohal huvitab meid eeskätt, milles avaldub praegune kultuuri kriis, mida tähendab see meile ja meie haridusküsimusele, missuguse olukorra ja ülesannete ette see meid seab.

Eeskätt paistab meile silma Euroopa praeguse kultuurilise olukorra kaootiline iseloom, juhtivate ideede ning enam-vähem üldiselt haaravate vaimsete suundade puudumine. Sellele nähtusele juhib muu seas tähele­panu tuntud ajaloofilosoof G. Simmel. Mis eraldab viimase aja kultuuri­elu kõigi eelnevale ajaslute omast olevat nähtus, et siis „ikka igatsus uue vormi järele kukutas vana; kuna meie praegu selle ala arengu viimse motiivina — ka seal, kus teadvus näilikult või tõeliselt uusi eluvorme taot­leb — siiski võime tunda tema viimse ajendina opositsiooni igasuguse vormi vastu üldse”. Kui igal ajaloolisel kultuuriperioodil võime näha mingit talle omast keskset ideed: keskajal jumalariigi, renessansi ajal looduse, täpsemalt jumaliku looduse mõistel, kuna valgustusaeg elas „mõistuse valitsema pääsemise abil saavutatava inimkonna üldise õnne idee” tähe all — siis viimastel aastakümnetel ei näe me seda. Meil puudub mitte ainult üldine, vaid väga sagedasti igasugune elu juhtiv idee. „Kui tänapäeval küsida haritud kihtidest inimestelt, millise idee tähe all nad õieti elavad, annaksid nad enamikus mingi erialalise vastuse, lähtudes oma elukutsest; kuid mingist kultuuriideest, mis valit­seks kõiki inimesi ja nende eritoiminguid, kuuleksime harva”. Tea­tava õigusega, Simmeli arvates, võiks selleks olla e I u mõiste, vähemalt tunnistavad teatavad maailmavaatelised suunad üldise elu edendamise oma ülimaks ideaaliks, samuti põhjendavad ja õigustavad end selle ideega mõned ajale iseloomulikud liikumised, nagu sport jne. Peab aga tunnistama, et elu mõiste selleks on liig lai ja kõikehaarav, et olla kul­tuurilist liikumist keskendavaks ja juhtivaks ideaaliks. Muidugi on elu see, mille sisustamist ja edendamist taotleb alati i g a kultuur, kuid just see on küsimus — mis mõttes ja millises suunas. Sest elu mõiste haa­rab ju lõppeks endasse kõik — hea ja halva, ilusa ja inetu, jumaliku, saa­tanliku ja loomaliku. Kui me „eluedendamise all mõtleme mingil elu­kvaliteedi arendamise püüet, tõuseb paralamatult küsimus ees­märgist ja väärtusest, s. t. mingist ideest, mis on väljaspool elu kui vitaalse protsessi mõistest ja selles! kõrgemal. Kui me taoteldava „elumaksimumi” all aga mõtleme paljast vitaalsust, toorest elujõudu, inimese loomulike tungide ja instinktide ohjeldamatut ning jõulist väljaelamist, umbes nii kui kujutab seda kõige väljapaistvam „elufilosoof” Nietzsche ühes oma „üliinimese” versioonis, siis tähendabki see ju tahtlikku loobu­misi elu vaimsetest ideaalidest, püüetest tõele, headusele, ilule, m i s igasuguse kõrgema kultuuri sisuks on olnud, ühe­sõnaga, laskumist barbaarsusse. Võtaksime sellega omaks Spengleri ennustuse ja tunnistaksime endid, erili aga tulevast põlve, intellektuaal­seteks nomaadideks”.

Muidugi on igal kultuuriperioodil olnud vaimset dünaamikal — just seda peetakse eriti Euroopa kultuurile iseloomustavaks — s. t. alati on olnud domineeriva ja ajale ilmet andva vaimse suuna kõrval ja sellega vastuolus teisi, mis püüavad mõjule pääseda — kord suurema, kord vähema eduga. Ikka on olnud teatav ideede polaarsus ja võitlus — sel­lest järgnevate ajajärkude uue vaimse sisu kujunemine; ikka on olnud isikuid ja vaimusuundi, kelle pilk on juhitud tahapoole, ja teisi, kes oma ajast ette ruttavad. Selle juures võime aga alati kõigepealt neid märkida, kes oma aega valitsevad, on sellele, nii ütelda, representatiiv­sed. Nüüdisaja kohta, kui me mõtleme selle all eriti ajastut peale Maa­ilmasõda, ei või aga seda väita — me ei suuda siin näidata ajastut valitsevat vaimset ideaali, kuigi võiksime märkida mitmesuguseid liiku­misi, eriti määrata aega kõige paremini esindavat inimtüüpi.

Näib pigemini, nagu tunneksime me kõiki seniseid vaimse kultuuri ideaale olevat tühja joosnud ning iseendid neist kõrgemal. Näib nagu tunneksime endid lõplikult katkise küna juures, mis aga peaasi ja ajale sümptomaatiline — üsna rahulikena. Väga paljudele meist, mitte ainult „laiadele” massidele, vaid ka haritlasmassidele, tundub, et inimene väga hästi ka ilma nendeta võib elada ja õnnelik olla, ja muud ta ei vajagi. Endise aja vaimsed probleemid ja püüded tunduvad neile meie kaasaegsetest ületatuina, kui omased inimese madalama bio­loogilise ja ühiskondliku arenemise astmele.

Kuidas oleme selleni jõudnud? Teatavasti annab religioon igale kõrgemale kultuurile tema esialgsed ideelised alused. Religioonist lähtub kultuuriliselt loova inimese elutunne, suhtumine maailmasse ja ise­endasse, usulised ideaalid inspireerivad tema vaimset loomingut kunsti ja teaduse alal. Euroopa kultuur on võrsunud ristiusu elutunde ja ideo­loogia alusel, mille kõrval kord enam, kord vähem on mõjule pääsenud antiikaja kultuuri traditsioonid. Kõige uuemal ajal on ta aga (Euroopa kultuur) sellest oma esialgsest ideoloogilisest alusest enam-vähem täieli­kult võõrdunud. Usulise ühtluse kaotas Euroopa juba reformatsiooniga, mis ühtlasi võimaldas üksikisiku mõtte järk-järgulise emantsipeerumise üldistest usudogmadest. Oma kulminatsiooni jõuab see liikumine valgus­tusajastul, kus haritud seltskonnas usulise maailmavaate asemele astuvad filosoofilised õpetused. Prantsuse revolutsioon tähendas suurejoonelist katset tervet ühiskondlikku elu uutele, nende õpetuste poolt näidatud alustele rajada, ning selle fiasko tõi mõneks ajaks pettumuse ja reaktsi­ooni. Ometi ei suutnud see reaktsiooni episood Euroopa vaimses arene­mises mingit põhjalikku pööret luua: filosoofiliste õpetuste asemel said maailmavaate määrajaks ja elu juhtivaks teguriks empiirilised teadused. Juba August Comte (1840 a. ümber) arvas võivat väita, et inimene on ületanud oma vaimses arenemises religioosse ajastu ja on samuti ületamas ka metafüüsilist, s. t. aega, kus ta usulist maailmavaadet püüab asen­dada ratsionaalsete filosoofiliste süsteemidega, ning on astumas nn. posi­tiivsete teaduste valitsemise ajastusse. Need ei suuda küll avastada „absoluutset tõde”, küll aga on võimelised läbi uurima inimesele tege­likult antud maailma ja õpetama teda kõike siin avanevaid jõude ja võimalusi kasutama, eriti inimese isikliku ja ühiskondliku elu paremaks ja täiuslikumaks korraldamiseks. Inimene loobub tegelikult püüetest välja tungida empiirilisest maailmast, samuti usust jumalasse; viimase asemele astub inimene ise, jumala teenimise asemele — inimkonna tee­nimine. Usk positiivsetesse teadustesse ongi õieti 19. sajandi religioon; kuigi kaugeltki mitte ainuke, on ta ometi domineeriv, ajastule ilmet ja suunda andev. Peavõistlejaks talle on loomulikult traditsiooniline usund, kuid selle mõju väheneb järjekindlalt. Kui 18. sajandi teisel poolel ainult haritlaskond on enam-vähem üldiselt irreligioosne, muutuvad selleks nüüd ikka enam laialdased rahvamassid, üldine rahvaharidus ja kirjaoskus aitavad omalt poolt selleks kaasa. Usuliste tõekspidamiste eitamine muutub ilkka enam iseseisva mõtlemise ja aja kõrgusel seismise tunnuseks. Eriti järjekindlalt astub nende vastu marksistlik sotsialism, et proletariaadi mõtet ja huvisid neist täielikult vabastada ja rakendada sotsialistliku tulevikuühiskonna teenistusse. Tavaline kodanlane hoiab küll veel väliselt usukommetest kinni, — olgu vahest ainult vastuolust sotsialismile — kuid nende tähendus tema elus on umbes sama, mis „puhtal toal” tema korteris; sinna astutakse ainult pühapäeviti ja pidulikel juhtumeil. Tegelikus igapäevaelus ei ole neil peaaegu mingisugust tähtsust: edasipüüdmine ja võistlus ärielus lähevad oma rada ega võimalda mingit sentimentaalsust. Ometi on sellel ajastul enam-vähem ühtlane ideeline alus — optimistlik evolutsiooni idee. Läh­tunud Hegeli vaimuevolutsiooni mõttest, mille kaudu see jõuab ikka selgemale ja täiuslikumale enesetunnetusele ning vabadusele, omandab evolutsiooni mõiste darvinismi mõjul mehaanilise loodusseaduse tähen­duse, kui organismide ja kõigi eluvormide paratamatu diferentseeru­mine — keerulisemaks ja täiuslikumaks muutumine. Samale seadusele allub igakülgselt ka inimese elu, alates tema füüsilisest organismist kuni ühiskondliku ja vaimse elu kõige peenemate avaldusteni. Sellest usk üldisse ja järjekindlasse progressi, mille kõige selgema ja veenvama tõestusena tundus sajandi suurima saavutuse, empiirilise teaduse, ennenägematud edusammud ja tema tulevikuvõimalused. Selle absoluutne üleolek kõigist endistest vaimuavaldustest, ühtlasi kogu ajastu üleolek kõigist endistest, näis olevat ilmne.

Usk positiivsetesse teadustesse ja nende poolt kantavasse progressi lööb aga ikka enam kõikuma juba paaril viimasel aastakümnel enne Maailmasõda, peab küll tähendama — ainult mõtlevate inimeste juures, mitte suurtes hulkades. Kõigepealt teaduste enesekriitika ning ühtlasi filosoofiline tunnetus tõid ikka enam esile empiirilise teaduse relatiiv­suse. Ikka selgemini hakati nägema iga teaduse, isegi nn. eksaktsete teaduste mitteabsoluutset, piiratut kehtivust (Henry Poincare jt.), muu­tusid mõisted ruumist ja ajast (Einstein), mateeriast (Ostwald jt.), isegi looduseseadusest, kui millestki paratamatust, alati ja igal pool kehtivast, ühtlasi ilmnes ileks enam, et empiirilise teaduse hiilgavad edusammud enam-vähem piirduvad välismaailma tunnetamisega, selle jõudude vallutamisega ja ärakasutamisega, kuna inimesesse endasse puutuvate teaduste alal, näit. psühholoogias, samad meetodid ei ole suutnud anda kuigi tõhusaid resultaate. Selgus, et inimene on jäänud iseendale „tundmatuks”; veel enam, et saavutused välismaailma vallu­tamises ja tehnikas on sooritatud nagu iseenda pärast, mitte lähtudes inimese tõelistest vajadustest, mõnikord isegi nendega ilmses vastu­olus. Eriti olulise tähtsusega on, et teadus kõigile katsetele vaatamata ei osutunud suuteliseks moraali põhjendamisel asendama religiooni. Ta võis küll läbi uurida ja analüüsida mitmesuguseid moraalivorme, põhjen­dada ja tõestada moraali vajadust nii ühiskonna kui üksikisiku elus, mitte aga veenda inimest moraalse käitumise väärtuses ning tarvilikkuses. Samuti, ikka enam spetsialiseeruv teadus ei suutnud rajada mingit üld­tunnustatud maailmavaadet, mis oleks võinud aluseks olla nii üksiku elu kui ühiskondlikele püüetele. Seda ei suutnud ka puhtpositivistlik filosoofia, mille ülesanne oli ainult üksikteaduste tulemuste kokkuvõt­mine ja üldistamine. Kui ta aga neist piiridest üle läks ja püüdis ise­seisvalt järeldusi tegema hakata, lahkus ta sellega paratamatult kogemuste pinnalt ja kaldus „metafüüsikasse”, mida positivism ei tunnus­tanud. Teadlased aga muutusid ikka enam õpetlasteks oma kitsal eri­alal, kes üldise tõetunnetuse, s. t. õige inimese ja maailma mõistmise eesmärgi silmist olid kaotanud, kel sellepärast midagi ühist ei olnud endiste aegade targaga või tarkuse ideaali taotlejaga. Sellist piirdumist teatava kitsa empiirilise tegelikkuse osaga ja selle nagu omaette maa­ilma uurimist ei peetud aga sugugi paheks, vaid vooruseks — igasugu­seid püüdeid haarata teiste aladele ja eriteaduste vaheseintest üle vaa­data hakati nimetama üleolevalt diletant ismiks; „metafüüsika” ja teata­val määral igasugune „filosoofia” olid eriteadlaste ringkonnas põlu all, milledega tegelemine oli tunnistatud tühiseks ajaviitevahendiks. Tõe­poolest võis selline eksklusiivne süvenemine oma kitsasse erialasse anda sageli praktiliselt tõhusaid tulemusi, kuid peab tunnistama ka, et nii mõnelgi alal ühenduses spetsialiseerumisega ikka suuremaiks muutus hädaoht, et uurimine siin mitte ainult üldtunnefusliku, vaid ka igasuguse praktilise eesmärgi kaotab. Kogu tegevust teaduste alal näis kandvat üldise progressi idee, kuigi see lähemal vaatlusel pidi ise osutuma „metafüüsiIiseks”, kogemustega üsna nõrgalt põhjendatuks, mis aga peaasi — mittesuuteliseks moodustama tõelist ülimat eesmärki inimese vaimsetele ideaalidele. Aja jooksul ilmnes progressiusu nõrkus ikka selgemini.

Teadlased ise pidid seda tunnistama, eriti kui ikka enam hakkasid esile kerkima kodanliku ühiskonna ja üksikisiku mandumise tunnused, nagu haiguste (eirti vaimuhaiguste) ja kuritegevuse suurenemine, sündimuse kahanemine, ühiskondlikult ebaterve individualism jne. Need, kes ees­kätt huvitatud olid elu vaimsest palest ja seda tähele panna oskasid, pidid konstateerima elu pidevat mehhaniseerimist ühes tehnika aren­guga, nn. elutempo kiirenemist, ühes sellega endassesüvenemise ja sügavama mõtlemise võimaluste vähenemist, inimvaimu muutumist pinnapealsemaks, usuliste tunnete mandumist laialdastes massides, estee­tilise meele labastumist ning nürinemist jne. Sellest tunnetusest lähtudes nõuabki Nietzsche välise progressi asemel, mis tema arvates inimest ainult viletsamaks ja alaväärtuslikumaks muudab, progressi inimeses endas — üliinimese, s. t. täiuslikuma inimtüübi esiletoomist. Lõpliku hoobi, võib ütelda, annab progressiusule Maailmasõda ja selle järelnähtused, nagu Vene revolutsioon, mille ennenägematu hävitustöö ning julmus vastuvaidlematult tõestasid, et inimene oluliselt ei olnud muu­tunud ja et see, millele ta kui oma suursaavutusele kõige enam uhke oli

—     kõrge tehnika — talle koguni hukatusetoojaks võib osutuda. Ei ole juhus, et otsekohe Maailmasõja järel suurt tähelepanu leidis Spengleri õpetus kulfuuriringidest, mis väitis Euroopa kultuuri pidevat ja parata­matut allakäiku, kuid mis viimaste ajalooliste kogemuste põhjal tundus hoopis veenvamana ja faktiliselt enam põhjendatuna kui progressi idee.

Pänastmaailmasõja-aegses Euroopas pääseb sellega maksvusele mingi vaimne interregnum: puuduvad üldhaaravad kultuuri ideaalid, ei suudeta midagi uskuda, milleski kindlasti veendunud olla. Ühes sellega puuduvad ka loomulikult vaimselt juhtivad ring­konnad: kui selleks kunagi oli vaimulikkond, positivistlike teaduste domineerimise ajastul nn. intelligents, saabub nüüd nn. „masside emant­sipatsiooni” ajastu, mille algus õieti ulatub juba üsna kaugele enne Maailmasõda, nüüd aga saavutab oma haripunkti. Vaimselt juhita rahvamassid haaratakse kõige pealiskaudsemast ratsionalismist, tunnevad endid vaimselt enesemäärajatena, tõeliselt lasevad endid juhtida nende lihtsameelsele mõttele kohandatud ajakirjandusest, poliitiliste erakon­dade ja demagoogide loosungitest (massieliidist). Sellega paralleelselt ilmneb nn. „noorsoo emantsipatsioon”, mille juured samuti ulatuvad kaugele enne Maailmasõda. Kui vanem põlv, kelle vaated kujunenud 19. sajandi ideoloogia alusel, selle järelkaja säilitab ka nüüd, ei suuda ta seda enam sisendada sõja ja selle järelaastail kasvavale põlvele ega ole tal selleks õiget tahetki. Oma ajastu vaimses miljöös kujuneb selle ellu­suhtumine sõna tõsises mõttes nihilistlikuks, nagu omal ajal ennustas Nietzsche, kuigi kaugeltki mitte sellise „üliinimese” taoliseks, nagu oli tema ideaaliks. Selle noorsoo suhtumine ürgsetesse inimsoo kultuuri ideaalidesse on üldiselt puht-profaanne: tõesse — skeptiline ja utilita­ristlik, kõlbelist ideaali, võib ütelda, ei tunnustata üldse, traditsioonilise moraali suhtes tuntakse end „väljaspool head ja kurja”; kunstisse suhtu­takse kui meelelahutusse, või nähakse selle ülesannet pinnalises realist­likus „tõsielu kujutamises”, mis õieti ei ole enam mingi kunst. Haritud noorsugu „massistub”, s. t. sulab oma elutundega ja huvidega ühte laiade massidega; vaimsed väärtused on kõrvale tõrjutud, määravateks on saanud vitaalsed ja utilitaristlikud väärtused. Kõige õilsamaks huviks saab sport igasugusel kujul, kui keha ja üldse elujõu karastaja ning eden­daja. „Elu ise”, s. t. vitaalsete jõudude arendamine ja nautimine saab tõepoolest nagu ajastut kandvaks ideaaliks, mis aga tõeliselt, nagu juba tähendatud, mingiks iseseisvaks kultuuriloovaks jõuks ei saa olla. Tea­tava hämmastuse ja hirmuga on nii mõnigi sügavam vaatleja konsta­teerinud seda elusuunda pärastsõjaaegses noorsoos ja tundnud seda kui Euroopa barbariseerumist, mis Spengleri ennustust näib tõestavat. Saksa kirjanik-riigimees W. Rathenau nimetas seda „vertikaalseks barbaarsuse sissemurdmiseks” Euroopa tsivilisatsiooni, hispaanlane Ortega y Casset on arvamusel, et kui Euroopa vaimne eliit ei suuda uuesti juh­tivat osa endale haarda, on Euroopa täielik barbariseerumine ainult paari aastakümne küsimus.

Peame seepärast konstateerima tõepoolest selgesti ilmnevat vaimse kultuuri kriisi pärastsõjaaegses Euroopas ja ka praegu ei ole mingit kaaluvat põhjust lugeda seda ületatuks. On küll riike, kus vähemalt valitsev poliitiline suund mingit kriisi ei tunnusta, või loeb seda enda poolt ületatuks. Siia kuulub kõigepealt Nõukogude Venemaa oma kommunistliku doktriiniga, mis seab selge ja laiadele hulkadele küllalt mõistetava ülima idee: hästikorraldatud kollektiivne majandus kõigi hüveks. Vaimse kultuuri kriisi ei ole kommunismile tema materialistliku maailmavaatelise ideoloogia järgi olemas, sest ta ei tunnusta vaimu kui iseseisvat ning määravat tegurit ajaloos ja inimese elus üldse. Kõige baasiks on majandus, ja kui suudetakse seda korraldada hästi, kui suude­takse kindlustada üldine majanduslik heaolu ja jõukus, järgneb kõik muu iseenesest. Kommunismi ideoloogia ei tähenda mingit pööret kodanlik-positivistliku ideoloogiaga võrreldes, vaid on sellest ainult viimsete konsekventside tõmbamine. Ta tunnistab end progressi järgnevaks sammuks, millest Lääne-Euroopa püüab hoiduda, tunnistab selle eduks, mida seal kriisina tuntakse. Materialistliku maailmavaate seisukohalt, milleni positivistlik teaduste kultus on paratamatult juhtinud, on kommu­nistlik ideoloogia ka täiesti põhjendatud. Vaimset kriisi ei saagi talle olla, võib olla ainult majanduskriis ja sellega ühenduses poliitiline, nagu materialistliku vaimse kultuuri mõistegi on õieti contradictio in adjecta. Kommunism ei tähenda sellega mingit kriisi lahendamist, vaid selle eitamist.

Ka fašism Itaalias ja rahvussotsialism Saksamaal, eriti viimane, tahab luua mingit „totaalset” eluvormi, mis haaraks endasse mitte ainult ühiskondlik—poliitilise, vaid ka isikliku elu püüded. Elu juhtivaks keskseks eesmärgiks tahab esimene seada riigi, teine rahvuse hüve ja tuleviku suuruse. Kas ja kuivõrd rahvussotsialism Euroopa ja kogu maailma tule­vikule osutub tähtsaks, — ei ole ta seni veel näidanud. Kui ta tõepoolest suudab luua endale mingi sügavama vaimuideoloogilise baasi ning selle teostajana mingit tõelist „ajaloolist missiooni” püüab arendada, oleks sellekohane lootus põhjendatud. Kui ta aga jääb selleks, mis ta põhi­jooneks seni on olnud — naturalistlikuks oma rassi ja rahvuse kummar­dajaks, — kui tema „ajalooline missioon” osutub ainult oma rahvuse ekspansiooni ja võimu missiooniks, ei aita ta Euroopa vaimset kriisi vähe­malgi määral lahendada, vaid, nagu kommunismgi, seda süvendada.

Olles osutanud vaimsete huvide ja ideaalide mandumisele praeguse aja Euroopas, majanduslike ja vitaalsete väärtuste peaaegu jagama­tule ainuvalitsusele, kerkivad meil sellega näiliselt täielikus vastuolus olevad küsimused: kuidas seletada siis praeguse aja pidevat haridus­likku tõusu, üha suurenevat tungi hariduse järele? Eks tähenda ju haridusetõus kultuuriväärtuste hindamist ja omandada tahtmist? Eks tähenda hariduse tõus ka kultuuri tõusu? Lähemal vaatlemisel selgub aga, et siin mingit tõelist vastuolu ei ole. Suurenenud tung hariduse järele tähendab ainult seda, et haridusse endasse on hakatud üldise aja vaimu kohaselt suhtuma „e l u l ä h e d a s e l t” — utilitaristlikult: selle kaudu püütakse eeskätt saavu­tada suuremaid eduvõimalusi ja tegevusvabadust, majanduslikku, selts­kondlikku jne. tõusu. Teisest küljest avaldab siin oma mõju juba nime­tatud masside emantsipatsioon — ikka suuremad hulgad astuvad võist­lusse, et hariduse kaudu saavutada suuremaid eluhüvesid. Kui me hari­duse all mõistame tõelist vaimset kasvamist, inimese seesmist tõusu vaim­sete ideaalide poole — siis selles mõttes, võime julgesti ütelda, ei ole haridustung suurenenud viimaste möödunud sajanditega võrreldes, vaid märksa vähenenud, kuna kahanenud on usk nimetatud ideaalidesse. Muidugi ei saa esitatud seisukohta võtta absoluutselt — paljude juures on hariduse taotlusel küllalt suur osatähtsus ka vaimsetel huvidel, kuid üldiselt jäävad need varju puhtpraktiliste kaalutluste kõrval ja näib, et mida edasi, seda enam. Põhjendamata on ka vaade, et praegune intensiivne haridusetung kultuuri tõusu tähendab. See tähendab ainult teatavate kergemini vahendatavate kultuuriväärtuste levimist, laiemas ulatuses käibele sattumist, mitte tõelist kvalitatiivset tõusu vaimsel alal. Kultuuriväärtuste levimisel hariduse kaudu on küll iseenesest suur täht­sus, teisest küljest aga võib ütelda, et vaimsete väärtuste omandada tahtmine puhtpraktilistel motiividel, ilma tõelise seesmise osaduseta nende väärtustega, viib hariduse välistumisele, ainult „tead­miste ja oskuste” omandamisele tõelise vaimse kasvamise asemel. Sel­lest johtub, et hariduse omandamine sagedasti muutub silmapetteks — väliste tunnuste järgi üsna kõrge hariduse saanud isik võib seesmiselt osutuda üsna hariduselagedaks. Näib koguni, et selline „s i I m a petteharidus” kohati on muutunud normiks, tõe­line haridus aga erandiks, mis on ka täiesti mõistetav, arves­tades ajastu kitsa utilitaristliku vaimu tungimist hariduse alale, kuna tõe­line haridus eeldab selle üritaja seesmist tungi vaimsetest väärtus­test osasaamisele, nende tõelist assimileerimist iseendas ja vaimse tõusu tahet nende najal.

Piirdun nende üldiste vihjetega tänapäeva Euroopa kultuuri vaim­sele ilmele ja sellest lähtuvale haridusele, kuna olen need esitanud ainult üldise taustana eesti hariduselu probleemidele.

P. Hinnov

Akadeemiast nr. 2/1940