Prantsuse romantiline kool
19. saj. kahekümnendate aastate algul kogunesid kirjanik Charles Nodier (šarl nodjee) korterisse pühapäeviti noored inimesed, kes armastasid kirjandust. Nad tõttasid raamatuturu iga vähegi silmapaistvama uudise kallale, arvustasid seda ning töötasid ühiselt välja uued vaated luule, tema ülesannete ja vormide kohta. See kuulus ring (Cénacle — senakl) oligi keskuseks, millest kujunes romantiline kool Prantsusmaal. Ringi koosseisu kuulusid pea kõik kooli tähtsamad esindajad, mõned liitusid temaga hiljem, mõned ei käinud küll sugugi Nodier korteris, kuid siit kasvas välja see ideede ring, mis moodustab prantsuse romantismi sisu. Peatugem selle kooli peaesindajate juures.
Charles Nodier (1780—1844) kirjutas ilusaid fantastilisi muinasjutte. Ta on unistav luuletaja, kes armastab salapärast ja imelist, suur asjatundja mitte üksi prantsuse, vaid ka välismaises kirjanduses; oma vaimult ta oli lähim saksa romantismile ja võimelisem kui teised koguma enda ümber uusi luuletajaid.
Krahv Alfred de Vigny (l. dö vinjii, 1797— 1863), Cènacle’i liige, põlvneb vanast aristokraatlikust sugukonnast, mis koges saatuse lööke revolutsiooni ajal ja saavutas endise tähtsuse restauratsiooni ajal. Ta elas läbi selle kriisi, mida revolutsiooni tormides kogesid kõik vana aristokraatia mõtlejad liikmed ja mis põhjustas usklikkuse ning religiooni laevahuku, seisuslike eesõiguste pragunemise, sajanditevanuse harda aadlikummardamise kao. Ta on suurimaid luuletajaid, kes on sõnastanud romantilist igatsust, kurbust ja nukrust tagasitulematult kadunud mineviku üle. Ta tajub uue aja saabumist, näeb ette uute kaubanduslike ja tööstuslike huvide võitu ja tuleva demokraatia jõudu — kuid neile sajandi liikumistele võis tema uhke aristokraatlik hing vastata ainult äreva arusaamatusega ja vaenuliku võõrdumistundega. Üksindus, pessimism, mis kasvab meeleheiteks, — need on tema luule silmapaistvamad motiivid. Tema värsse läbib müstiline usutunne, jälestus teadusliku ja realistliku maailmamõistmise vastu, mis oli hävitanud illusiooni, unistuse ja fantaasia. Neid läbib leegitsev usk luule suurde ülesandesse, tema vabastaja-missiooni, ja sügav kurbus proosalise aja pärast, mis on end lahti öelnud luulest. Romantiline meeleolu sulab Vigny juures samuti kui Chateaubriand’il ühte „maailmamure“ meeleoluga, mõttega maailmas valitsevast kurjusest, maailmakorra otstarbekohatusest. Ajuti ta on valmis isegi viskama etteheiteid näkku Taevale, mis vastab vaikimisega inimsoo kõigile kaebeile ning kurbusele; ta kutsub inimest üles vastama uhke põlgusega sellele Jumaluse ülekohtule, ta kutsub üles surema ilma alanduseta, pöördumata Jumala poole orjalike palvetega ja pisaratega.
Alfred de Musset (dö müssee, 1810—1857), aadlikust ametniku poeg, on südamlike luuletuste autor, romantilise kooli suurimaid poeete. Tema luules kõlab unistav nukrus, iroonia, pettumus, vastuhakk ja meeleheide vägevate ning kaunite akordidena. Ta oli elurõõmus noormees, janunes elu kõiki muljeid ja naudinguid, oli peen ja tõeliselt seltskondlik inimene, armastas tantse, vaimukaid seltsimehelikke kõnelusi, oli üks kõige meeldivamaid Cènacle’i liikmeid. Nagu naljatades ta järgis oma kaaslaste kõiki fantaasiaid, tujusid ja väljakutsuvaid ekstsentrilisi tempe; ta armastas keskaega ja uut kirjandust; tema esimeseks teoseks olid Hispaania ja itaalia jutud (värssides). Hiljem omandas ta luule sügavama ja nukrama ilme. Musset lõi vara lahku romantikute ringist ja isegi tungis kallale romantismi äärmustele. Üks tema parimaid jutustisi on Rolla. Siin on meie ees „meie aja kangelane”, kes annab oma kirgedele täieliku võimu enda üle. Nagu unelev karjane vaatleb voolavat vett, nii ei mõtle ta sellele, et takistada oma kirgede voolu. Kolme aastaga ta raiskab oma varanduse ja lõpetab elu ilusa enesemõrvaga lõbutüdruku embusis, kelle on kutsunud viimsele peole. Musset parim toode on ööd, mis kuuluvad maailma suurimate luuleteoste hulka. See on luuletaja südamlik kõnelus oma muusiga; neis luuletooteis on tegelik maailm mähitud tihedasse loori, kuna unistus, armastus ja kannatus esinevad elava reaalsusena.
Théophile Gautier’d (teofiil gotjee, 1811— 1872) on harjutud pidama äärmiseks pahempoolseks romantikuks Cènacle’i liikmete seas. Tõepoolest ta oli ninakamaid ja löögivalmimaid kooli esindajaid. Ta kehastas endas selle vabaduse ideaali, mida nõudis endale romantiline luuletaja. Olla originaalne, mitte sarnaneda teistega, eitada üldtunnustatut — see oli Théophile Gautier maania. Temale võlgneb prantsuse romantism võib-olla kõige enam oma äärmuste ja ebatervete osade eest. Tema luulet võrreldakse maalikunstiga. Tõepoolest, üle kõige ta armastab kujutada pilte välisest maailmast ega kaldu kuigivõrd lüürilistele valangutele või filosoofilistele mõtisklustele. Luuleharrastajate suurimat poolehoidu on võitnud tema luuletustekogu Emailid ja kameed, mis ilmus 1852. Gautier reisis palju. Ta ei käinud mitte ainult Itaalias, Hispaanias, Inglismaal ja Venes, vaid ka Aafrikas ja Türgimaal. Tema kirevad pildid on nagu graveerija meisterteosed võib-olla parimad tõendid sellest, kui palju tõelise realismi elemente peitus prantsuse romantismis. Prantsuse romantikud, vastandlikult saksa omadele, tihti andsid täpsaid ülesvõtteid välismaailmast. Nende silmis ei varjanud maad taevas, lõpmatu, mis asub asjade taga, ei seganud neid aistimast asjade endi meelelist kuju.
Mida jutustavad pääsukesed.Ju murule langend on pargis kuiv, kuldne lehtesao võrk; ju õhtu eel tuuled on karged —, ah! möödas on ta, suvi hõrk! Näitab viimseid sügise värve oma aardeist vaesunud aed: veel daalia seab välja tärne ja õlelill jahedalt kaeb. Vihm mulle teeb tiikide vette; ja pääsude sädistav parv traatidele on istund ketti: pea käes on külm, pea tuleb talv! Lauldes tulnud nad üksteist veenma,
Need on miniatuurid, mis tehtud kaugeil mail — Kreekas, Smürnas, Egiptuses. Ja need pääsukesed, kes lendlevad ümber kogu maailma, vaatavad maad oma lennu kõrgustest ja vahetavad oma muljeid — need annavad väga tugeva lõpmatuse meeleolu ilma müstiliste vahenditeta, pelgalt pildikestega, mis on peaaegu täpsed ülesvõtted.
Peatumata teiste kirjanike tegevuse juures, kes nii või teisiti kuulusid romantismisse, näiteks Sainte-Beuve’i (säänt-bööv, 1804—1869), silmapaistva kriitiku, kirjandusajaloosse ja luuletaja tegevusel, peab pühendama mõnevõrra ruumi luuletajale, kelle elu ja looming tunnistavad, kuivõrd rikkam ja keerukam oli romantismi ajajärgul ühiskondlik ja poliitiline elu Prantsusmaal, võrreldes Saksamaaga. See luuletaja on Lamartine (lamartii’n, 1790— 1869). Ta oli vanem romantikute enamikust ega kuulunud vahenditult romantilisse kooli. Kuid ta ühtus romantismiga oma luule paljudelt külgedelt, ja romantikud tervitasid vaimustatult ta luuletusi, kui nende ring alles oli kujunemas kooliks.
Ta sündis aadliperekonnas, kus rangelt säilitati jumalakartlikkuse ja aadliliku au pärimusi. Revolutsioon vapustas perekonna heaolu, kuid ei hävitanud teda. Tema meeleolu sarnleb Chateaubriand’i ja paljude selle aja inimeste meeleoluga. Ta januneb usu järele, ja samas on täis nukrust. Pettumus ja mõte meie soovide tühisusest, inimliku õnne muutlikkusest ning ebakindlusest tungib tema hinge. Pärast juulirevolutsiooni loobub Lamartine sõjaväeteenistusest. Ta on küllalt uhke, et lahkuda ühes viimse Bourboniga. Kuid samas ta oli küllalt tark ja küllalt oma ajast ees mõistmaks, et minevik on kadunud igaveseks ja et tulevik on nende ideaalide päralt, mida kuulutas revolutsioon. Kodanlikku kuningasse ta suhtus vaenulikult ja läks reisima Idasse. Naasnud Prantsusmaale, valitakse Lamartine 1833. aastal parlamendi liikmeks. Ta oli hiilgav poliitiline kõnemees ja opositsiooni silmapaistev esindaja, kuigi ei kuulunud ühtegi rühma. Kui puhkes 1848. aasta revolutsioon ja Lamartine’i vaenlane, kodanlaste kuningas, heideti troonilt, sattus kuulus luuletaja rahvaliikumise juhtide esiridadesse. Ta astus ajutise valitsuse etteotsa, ja koguni mõtles, et ta valitakse vabariigi presidendiks. Kuid tema lootused ei täitunud ja presidendiks valiti Napoleoni vennapoeg Louis Bonaparte, kes kolme aasta pärast laskis enda kuulutada keisriks Napoleon III nime all. Lamartine’i elu viimsed aastad olid kurvad; ta elas vaesuses ja kirjutas väsimatult, et saada ülalpidamist. Mitte kaua enne tema surma määras keiser, kelle võistleja ta kunagi oli olnud, talle pensioni. Ta suri unustatuna 1869. aastal.
Lamartine on üks selle ajajärgu iseloomulikumaid kujusid. Ta on samuti kui Hugo ühendavaks lüliks ühelt poolt romantilise subjektivismi ja teisalt 19. sajandi demokraatlike tungide vahel. See on prantsuse laadi romantik, kelles kõige intiimsemate meeleolude luuletaja on ühinenud poliitilise kõnemehega, tulise demagoogiga; ta ei eraldanud poliitikat luulest. Teda haaras enam vabaduseaate pimestav ilu, kui et ta oleks olnud võimeline pidama süstemaatilist poliitilist võitlust. Tema luuletuste esimene kogu Mõtiskelud (Méditations), ilmunud 1820. aastal, on luulelise hinge päevik. Siin pole välismaailma reljeefseid pilte, pole süžeesid, nagu Théophile Gautier’l; välismaailma on vaevu märgata õhukese läbipaistva pilvena. Siin on kõik luuletaja enda meeleolu. Siin leiame meile juba tuttavat romantilist nukrust, vaikseid mõtteid inimsaatuse ohtudest, armastuse kaduvusest, meie olemasolu lühikesest kestvusest. Keegi arvustaja märkis tabavalt, et iga Lamartine’i „mõtisklus” on otsekui ohe. Mõtiskelud äratasid Prantsusmaal üldist vaimustust. Erilise rõõmuga tervitasid luuletajat kujuneva romantilise kooli esindajad. Sügav ja siiras tundmus, mis läbis seda intiimset hingeluulet, vastas vägagi uue kooli pürgimustele. Kolme aasta pärast ilmusid Uued mõtiskelud, ja siis Luulelised ja usklikud harmooniad, täidetud usulise meeleoluga, mis lähendab Lamartine’i saksa romantikuile. Ta leiab rahuldust mõttes, et mööduv, ajalik peegeldab endas igavest. Elagu mööduv kas või ainult hetke ; kuid selle mööduva hetke kestes tema pilgus peegeldus aja ja ruumi lõpmatus. Pärast 1830. aastat omandab Lamartine’i luule veidi teistsuguse ilme; temas tundub üldsuse vaimu, tungi leida objektiivseid vorme oma mõtete kehastuseks. Tema luule subjektiivne ja hoolikalt intiimne iseloom kaob, 1836. aastal ilmub tema suur poeem Jocelyn (žoslään).
See on jutustis ennastohverdavast inimesest, kes, tundmata selleks kutsumust, otsustab pühenduda Jumalale, õe õnne pärast. Ainult sel teel saab ta temale jätta oma osa pärandist. Terrori ajal ta põgeneb mägedesse ja asub elama koopasse. Siin ta armub tütarlapsesse, kes tema juures leidis varjupaiga. Kuid vana piiskop peab hukkuma tapalaval. Et anda talle viimset lohutust, et saada õigust teda armulauale võtta, peab Jocelyn ise laskma end pühitseda vaimulikuks. Kuid preestri-au võtab temalt igaveseks lootused isiklikule õnnele, võimalusele naida palavalt armastatud tütarlast. Jocelyni hinges sünnib raske seesmine võitlus, mis lõpeb kohusetunde võiduga. Juba selles poeemis täis usulist tunnet on sisu suuresti laiendatud, võrreldes Mõtiskelude sisuga. Siin kohtab realistlikke pilte maaelust, põllutööde kirjeldust, vaimustatud hümne tööle, ja tervet rida episoodilisi kujusid.
Pärast Jocelyn’i kisub poliitiline tegevus Lamartine’i üha rohkem kaasa. Ta peab kõnesid parlamendis, ta on ametis jooksvate küsimuste tundmaõppimisega, 1847 ta avaldab Girondistide ajaloo, õieti mitte ajaloo, vaid romaani. Seda romaani läbib imetlus revolutsiooni grandioosse suuruse ees, ja leegitsev mõte inimsoo hüvest. Ta saab demokraatlikuks luuletajaks, ja pole imestada, et 1848. aastal rahvas tegi ta ajutiselt oma juhiks. Lamartine’i elu lõpp, pikad alanduse ja unustuse aastad näitasid, et pelgast romantilisest tungist ei jätkunud nende ülesannete lahenduseks, mis seisid prantsuse rahva ees.
H. Paukson
„Romantika ja realism”, 1933
