Apollooniline ja faustilik hing
Igal kultuuril on oma hing, mis avaldub ta usus, kunstis, teaduses, riigikorras jne. Antiikkultuuri hinge võib nimetada Nietzsche järgi apolloniliseks, ta idealiseerib ruumiliselt piiratut, meeltega haaratavat üksikkeha. Õhtumaa kultuuri, mille hinge ürgsümboliks on aga piiritu ruum, on sobiv nimetada faustilikuks, kuna ta esindavaimaks kujuks on Faust. Apollonilised on alasti inimese kuju, mehaaniline staatika, Olümpia jumalate meeleline kultus, Kreeka linnriigid, Oidipuse saatus ning fallose sümbol. Faustilik on fuuga kunst, Galilei dünaamika, katoliiklik ja protestantlik dogma, barokiajastu suured dünastiad ja madonna ideaal. Apolloniline on maalikunst, mis piirab üksikud kehad kontuuridega, faustilik on maalikunst, mis valguse ja varjude kaudu kujundab ruumi. Araabia ehk maagilise kultuuri hing erineb neist mõlemaist, avaldudes oma algebras, astroloogias, alkeemias, mosaiigis ning arabeskides, kalifaatides ning mošeedes, sakramentides ning pärsia, juudi ja varakristliku religiooni pühades raamatuis.
Ruum on faustilikus keelepruugis vaimne miski, mida kreeka ja ladina keel ei suuda sõnastada. Varaantiikne tempel moodustab ruttukõdunevast materjalist ehitatud momendikuju, millest väljaspoolt jääb mulje, nagu poleks selle sees üldse ruumi. Mõelge selle vastandina maagilise hinge „igavestele“ kuplitele ning gootika kirikulöövidele. Homerose salmi aktsent on lehe vaikne värin keskpäeva päikeses, see on staatika, vastandina Õhtumaa dünaamikale, mis kõlab koraalide raskest rütmist. Sellest kõneleb potentsiaalne energia moodsa füüsika maailmapildis, seda avaldavad Rembrandti värvid ning Beethoveni instrumentatsioon. Siin tunnetame piiritut üksildust kui faustiliku hinge omadust. Olümpos on lähedal Kreeka pinnal, kirikuisade paradiis tähendab võluaeda kuskil maagilises kõiksuses. Germaanlaste Walhalla ei ole kuskil, ta on kõiksusse kadunud, äärmises üksilduses. Siegfried, Parzival, Tristan, Hamlet, Faust on üksildasimad kangelased kõikidest kultuuridest. Loetagu siseelu ärkamise imetäiuslikku jutustust Wolfram v. Eschenbachi „Parzivalis“. Igatsus metsa järele, mõistatuslik kaastunne, lõpmatu mahajäetusetunne, see kõik on läbi ja läbi faustilik.
Antiikinimesele oli kosmos ainult piiratud üksikkehade paljus, kuna maagiline hing kogeb teda koopana, faustilik avarusena. Antiiksele kosmosele kui kehade paljusele vastab samasugune antiikne jumalatemaailm, palju jumalaid. Faustiliku ning maagilise hinge maailmaruumi ainsus nõuab faustiliku või maagilise kristluse ainsat jumalust. Athenat või Apolloni võidakse kujutada kujuna, kuid reformatsiooni ning vastureformatsiooni jumalus võib ilmuda vaid orelifuuga tormis, kantaadis või messi pühalikus rütmis.
Faustilik hing loodab keha surma järel hinge surematusele. Egiptuse hing näeb end rändavat kitsal ning täpselt ettemääratud eluteel, mille üle temal tuleb aru anda surnute jumala juures. Kõik egiptuse kultuuri vormikõne on selle motiivi teenistuses, ta ürgsümboliks on tee, Egiptuse
Vanariigi hauatemplid ning vägevad püramiidid ei moodusta mõttekalt jaotatud ruumi, nagu näiteks mošee, vaid ruumide rütmilist järjestust. 5. dünastia päikesetempel ei kujuta endast hoonet, vaid vägevast graniidist rajatud teed. Püha tee väravehitisest Niiluse ääres viib läbi käikude, hallide, sammastike alatiselt kitsenedes hauakambrisse. Kõik see moodustab metafüüsika kivis, mille kõrval Kanti oma näib abitu tammumisena.
Ühenduses sellega tekib stiili küsimus. Vaid kõrgkultuuri kunst omab stiili. Stiili orgaanilise ajaloo juurde kuuluvad „enne seda“, „pärast seda“ ja „väljaspool seda“. Härjatahvel Egiptuse 1. dünastia ajastust ei ole veel „egiptiline“, alles 3. dünastiast peale omab egiptuse kunst korraga stiili. Midagi „stiilidevahelist“ on „karolingide kunst“ Õhtumaal. Me võime märgata proovimisi, otsinguid mitmesugustes vormides, kuid mitte sisemiselt paratamatut väljendust. Vene kunst on veel tänapäevalgi midagi „stiilidevahelist”. Siin on ehitistes küll bütsantsi, küll armeenia-pärsia, küll muid sugemeid, ent veneluse ürgsümbol, lõpmatu tasandik, pole veel religioonis ega arhitektuuris kindlat väljendust leidnud. Õhtumaal teostub ärkamine otse 1000. aasta eel (p. Kr.). Korraga on valmis romaani stiil oma range ruumidünaamikaga, välis- ja sisearhitektuuri kindla vahekorraga, akende ja uste tähendusega. Samuti äkki on sündinud egiptuse stiil tee ürgsümboliga. Egiptuse stiil on puhtarhitektooniline, ta on vapra hinge väljendus. Selle stiili rangust ja jõulisust ei ole egiptuse inimene ise kunagi tundnud ega rõhutanud. Gootikas ning barokis on seevastu raskuse ületamine teadlikuks motiiviks. Antiikne inimene on raskuse ees nõrk. Küünikute, stoalaste, epikuurlaste moraal, üldine hellenistlik ideaal, Diogenes oma vaadis, kõik see on varjatud argus raskuste ning vastutuse ees ja tugevasti erinev egiptuse hingest. Antiikkultuuri tehnika on võrrelduna egiptuse ja babüloni tehnikaga eimiski. Ta ornament on leidlikkuselt vaene, ta plastika tüüpiderikkus on loetav sõrmedel, ta stiili muutused minimaalsed. Kreeka arhitektuur oma toetuse ja raskuse kooskõlaga tähendab alatist põgenemist tektoonika probleemide eest, mida egiptuse inimene koguni otsis. Egiptlane armastas tohutute ehitiste vägevat graniiti, tema eneseteadvusele sobis vaid raskemate ülesannete valimine. Vaesevõitu oli Kreekas ka proosa stiili liikide ja lüürika, jutustus ning tragöödia tüüpide poolest. Kõik see tähendab liikide staatikat, mis on teravas vastuolus faustiliku dünaamikaga.
Stiil tekib, kasvab, täitub ning sureb nagu iga organism. Stiilid ei järgne üksteisele lainetena või pulsilöökidena, neil ei ole midagi tegemist kunstniku isikuga, tema soovidega või teadlikkusega. Stiil on see, mis loob kunstniku tüübi. Stiil on nagu kultuurgi ürgfenomen, olgu see kunstis, religioonis, mõtetes või elus. Sellepärast on kultuuri kogupildis vaid üks stiil, nimelt selle kultuuri stiil. Väär on pidada iseseisvaiks stiilideks Õhtumaa stiili üksikuid faase — romaani stiili, gootikat, barokki, rokokood, ampiiri — ning neid samaväärseina kõrvutada näit. egiptuse või hiina stiiliga. Gootika ning barokk, dooria ja joonika on õhtumaise või antiikkultuuri noorus ja vanus.
Kunstiajaloo ülesandeks peaks olema kirjutada suurte stiilide võrdlevad biograafiad. Siis näeksime sugulust nende elulugude struktuuris. Algul näeme ärkava kultuuri hinge arglikke avaldusi, mis otsib oma seisukohta maailma suhtes. Piiskop Hildesheimi Bernhardi ehitistes, varakristlikes katakombides, Egiptuse 4. dünastia sammassaalis väljendub lapsehinge hirm, tuleviku kujudekülluse tugev aimus. Sellele järgneb juubeldav, nooruslik tõus kõrge gootikaga, Konstantinuse ajastu sammasbasiilikaga ning kuppelkirikutega ning 5. dünastia reljeefidega kaunistatud templitega. Ollakse teadlikuks saanud olemises. Kuid varsti lõpeb nooruslik joobumus, hingedes tekib vastuolu ning ühes sellega gootikale vaenuline renessanss. Nüüd ilmub stiili meheiga. Kultuur muutub suurlinlikuks, suurlinna vaimu kandjaks, mis mõjutab ka stiili arengut. Lõpeb ürginimlik vormiderikkus, õrnemad ilmalikud kunstid tõrjuvad välja kasvanud kivi suure kunsti. Isegi Egiptuses muutuvad reljeefid ning freskod liikuvamaks. Ilmub kunstnik, kes „visandab“ nüüd seda, mis senini kasvas maastikust välja. Jälle esineb küsivalt eneses teadlikuks muutunud, unistustest ning maast vabanenud olemine ja katsub avaldusi leida oma uuele määrangule. Barokk, Egiptuse 12. dünastia algus, 6. sajand Hellases tähistavad seda uut hinge. Siis järgnevad stiilis helkivad sügisepäevad. Sellest ajast on pärit Egiptuses Sesostris 3. ajastu vaba, rafineeritud kunst, Kreekas Periklese ajastu Akropolise kirju toredus ning Pheidiase kunst, Araabia maailmas Ommaijaadide ajastu muinasjutulised mauri ehitised, Õhtumaal Haydni ja Mozarti muusika, Watteau’ pildid ning saksa meistrite ehitised Dresdenis, Potsdamis, Viinis, mis kõik tähistavad lõpu aimust ning täidumise igatsust. Peale selle kustub stiil, järgneb klassitsism vanade vormide elustamiskatsetega, kuid poolikute tagajärgedega. Kuid ka see lõpeb. Järgneb kauane mäng vanade vormidega, elava kunstivormi illusioonidega.
L. Vahter
O. Spengleri „Õhtumaa allakäigust”, 1940