Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

„Nep’i“ maksmahakkamine mõjus Nõukogude Venemaal nagu õhuakna avamine lämbunud ruumis: aasta-paariga hakkas maa jälle elama. Ikaldusest hoo­limata tuli linnadesse küllalt toiduaineid. Linnadest põgenemise asemel — Petrograd oli kord sõjakommu­nismi aegu 2 miljonist tühjenenud juba peaaegu poole miljoni elanikuni — hakkas rahvas jälle linnadesse voolama. Korteripuudus andis seal varsti end tunda.

Eriti kiiresti arenes erakaubandus. 1926. aastaks oli üle 80% kauplustest eraettevõtjate käes, kelle läbi­käik moodustas ligi poole üldisest summast.

Ka tööstuses tungis eraettevõtlikkus edasi, kuigi see kõrgema maksustamise ja õigusliku julgeoleku puudumise tõttu läks palju aeglasemalt. Suurem muu­tus toimus aga riigi enda tööstuses. Sõjakommunismi aegu oli ta elanud täitsa riigi kulul. Nüüd seati ta „ärilise arvepidamise alusele” („hosrastšot“). Üksi­kud tööstusharud ühendati trustideks ja sündikaatideks, kes oma kodanlike nimekaimude eeskujul pidid ise endi eest hoolitsema.

Lenin nimetas seda „riigikapitalismiks“. Ta sele­tas kominterni kongressil 1921. a. juulis otsekoheselt, et andes kaubanduse vabaks on enamlased andnud vabaks ka kapitalismi. Oma enamlastele soovitas Lenin koguni kapitalistide juurde õppima minna. Eriti soo­vitas neilt õppida, kuidas kaubelda.

Peaasjaks luges Lenin, et „majanduse komandeerivad kõrgused“: suurtööstus, väliskaubanduse mono­pol ja rahandus nõukogude riigi kätte jääksid. Nende najal lootis ta seni vastu pidada, kuni kommunistlik revolutsioon Lääne-Euroopas appi jõuab.

Erilist rõhku pani Lenin läbisaamisele talurah­vaga. Selle vastu seisis kommunistlikus erakonnas üks vool, eesotsas Trotskiga, kes Venemaast kohe tah­tis teha tõelise proletariaadidiktatuuri riigi, kus töö­liste kutseühingud oleksid täiesti ühtinud riigiapa­raadiga, teistele kihtidele, eriti talurahvale, aga mingisuguseid järeleandmisi poleks tehtud. Nõnda­nimetatud „tööliste vastasrind” vanade enamlaste Šljapnikov’i ja Lutovinov’iga eesotsas nõudis, et Vene­maa rahvamajanduse juhtimine antaks tööliste kutse­ühingute kätte.

Sellele pani Lenin järsult vastu. Ta seletas, nõu­kogude Venemaa ei olla mitte tööliste riik, vaid töö­liste ja talupoegade riik. Ainult kokkulepe talurah­vaga võivat päästa sotsialistlikku revolutsiooni seni, kui see puhkeb ka teistes maades.

Lenin andis endale aru, et talurahva huvid kau­geltki tööliste omadega kokku ei lange. Enam-vähem teadlikult kalduvat talupoeg kapitalismi poole. Kind­lam tee talumeest töölise vaatekohale viia minevat — ühispõlluharimise kaudu. Kuid seda ei tohtivat mitte sunniviisil sisse seada, nagu sellega katset tegid eesti ja läti enamlased. Põllumajanduslikus riigis, nagu Venemaa, ei saavutatavat talurahva sundimisega mi­dagi. Vägivald talurahva kallal rikuks enamlaste eneste asja. Talumeest tulla aegamööda ühismajapidamisele kasvatada ühistegevuse kaudu.

  Nn. „tsaar-suurtükk“ Kremlis. Selle ees Eesti jt. ajakirjanikud a. 1934.

Kuigi ühispõllumajapidamisi riigi poolt soodustati, läks areng teist kanti. Enne revolutsiooni loeti Venemaal 15 miljonit talu, 1923. a. juba 22 miljonit ja 1928. a. 25 miljonit. Üksiktalude edu sundis isegi enamlikku seadusandlust enda järgi muutuma.

Et agaramale talupojale võimaldada oma maad pa­remini harida, pöördus nõukogude seadusandlus Stolõpini jälgedesse tagasi: 1922. a. oktoobri seadustega anti talumehele vabadus ka külakogukonnast välja astuda ja oma maad üksikkrundiks („hutor“) koon­dada. Et Venemaa hakkas vilja väljaveost jälle valuu­tat saama, ergutasid nõukogude võimud paremaid talu­poegi auhindadega. Mis vabrikus oli „töö kangelane”, seda oli külas „eeskujulik peremees”: ta päästis riigi näljast ja andis talle valuutat sõjahaavade paranda­miseks.

Kapitalismi juurde tagasi pöördudes, tuli nõuko­gude võimudel anda ka oma rahale kindel alus. Pike­mate ettevalmistuste järel õnnestus 1924. a. stabilisee­rimine: senised allakäinud 10 000 rubla loeti üheks uueks tšervonetsrublaks. Et talunik uut raha hakkaks usaldama, lasti liikvele koguni hõberaha.

Kokku võttes sai „nep“ Venemaale tõusu ajajärguks. Terav rahulolematus hulkades kadus ja elu hak­kas pöörduma normaalradadele. Kuid poliitiliselt sat­tus nõukogude võim ummikusse.

Vana ühiskonna varemeil hakkas tekkima uus ko­danlik ülemkiht ja sellel oma uus poliitiline ilmavaadegi. Nagu Vene talupoeg vahel seletas, ta olevat „bolševik, aga mitte kommunist“, nõnda tunnustas see uus kodanluski nõukogude võimu, kuid iseoma taga­mõttega. „Nep’i“ abil pidi nõukogude võim Venemaa „piduritel“ tagasi laskma kapitalistliku korra juurde,

—   järsk tagasilangus revolutsiooni või koguni võõra interventsiooni teel loeti nagu kukkumine suurest kõr­gusest hädaohtlikuks nii vene rahvale kui ka tema riigile ja selle terviklusele. Enamlaste positiivset osa nähti selles, et nad revolutsioonis laguneva Venemaa oma diktatuuriga uuesti kokku rautasid suureks jaga­matuks impeeriumiks.

„Tähiste vahetajad” publitsistid jutlustasid uusi aateid: kapitalisti sõimamine päevavargaks olla dema­googia. Kapitalist olla tootmise organiseerija ja saa­vat sellega paremini hakkama kui paberimäärijad nõu­kogude bürokraadid. Eraettevõtjale nõuti ikka roh­kem majandusliku enesemääramise vabadust. Nõu­kogude võimu kandjaks soovitati külasse kommunist­liku noorsoo („komsomoli“) asemele külamehi endid.

Lenin oli tõotanud, et „nep“ seatakse sisse „tõsiselt ja kauaks”. Kuid Lenin rääkis ise, et nõukogude võim kapitalismi ainult teatava piirini võib tagasi lubada. Kapitalistlike olluste üllatav kiire arene­mine tegi, et juba mõne aasta pärast oli saavutatud see piir, kus enamlased hakkasid kartma, et edasine areng võib nende eneste üle tõmmata risti. Liiati sai Lenin 1922. a. halvatuse ja suri 1924. a. jaanuaris ning tema pärijate omavaheline võitlus tegi seisukorra veelgi kahtlasemaks.

Lenin oli järele jätnud testamendi, milles ta oma esimeseks poliitiliseks järeletulijaks soovitas oma kaas­last, sõjakomissar Trotskit; erakonna peasekretäri Stalini eest ta aga otse hoiatas: selle mehe kangekael­sus võivat erakonnale saada hädaohtlikuks.

Trotski oli Lenini järel enamlaste erakonnas kaht­lemata kõige andekam mees. Kuid ta oli väga isekas ja sobimatu. Tema kohta oli käibel kõnekäänd, et kui ta satuks kuule, tema esimene mure oleks seal oma uus leht käima panna ja oma erirühm asutada. Pea­legi oli Trotski väga värske enamlane: sellesse era­konda oli ta vast 1917. a. keskel, enne oktoobripööret üle tulnud.

Lenini haiguse aegu oli juhtimine esiotsa kominterni esimehe G. Sinovjevi ja Moskva nõukogu esimehe Kamenevi käes. Et aga mõlemad olid enam teoree­tikud, tõusis poliitilise praktikuna ja organisaatorina ikka rohkem nende üle kommunistliku erakonna pea­sekretär, „aasialikult külm ja painduv entusiast”, gruusialane J. Stalin-Džugašvili. Need kolm vana enam­last tõrjusid Trotski igalt poolt välja. Kuni Lenin veel poliitikast osa võttis, sai ta isiklikest vastuoludest jagu. 1923. a. lõpust saadik oli aga Trotski surutud juba avalikku vastasrinda.

Trotski kurtis, et kommunistliku erakonna liikmete enesemääramisõigust enam pole olemas, vaid kivinenud bürokraadid on üleval võimu oma kätte haaranud ja viivad niihästi erakonna Venemaal kui ka kominterni üle maailma ühest lüüasaamisest teise. Nõu­kogude Venemaa muutuda nende all ikka enam kodan­likuks riigiks, Saksa revolutsiooni katse 1923. a. aga olla haledalt kokku varisenud, sest seda juhtisid Mosk­vast needsamad paindlased, kes 1917. a. Venegi revo­lutsiooni tahtsid kuristikku viia, vastu seistes oktoobripöördele. Vanal enamlastekaardil võivat ju oma ajaloo­lised teened olla, aga sealjuures ähvardavat teda kahtlemata ka hädaoht, et ta kivineb ja kiduneb nagu Saksa sotsiaaldemokraatiagi juhatus enne sõda. Ainult erakonnaliikmete kontroll ja noorte ridadest uute jõudude juurdetoomine võivat kommunismi veel päästa.

Nii vallandas Trotski mitte ainult generatsioo­nide võitluse enamlaste erakonnas, vaid ründas ka era­konna diktatuuri põhimõtet, nimelt tema hierarhilist ja autoritaarset struktuuri, mis erakonna ülemustele isevalitseva võimu annab lihtliikmete üle. Seega oli küsi­tavaks tehtud ka kommunistliku erakonna diktatuur Venemaa üle.

Samal ajal, kui halvatud Lenin surivoodil lamas, läks enamlaste erakonnas äge vaidlus lahti. Kogu noorpõlv oli vaimustatult Trotski poolt. Erakonna aparaat aga, kes tundis oma võimu vapustatavat, oli sama üksmeelselt Trotski vastu. Ja kuna erakonna käes oli diktatuur, siis tähendas see, et Trotski vastu hakati järjest rohkem surveabinõusid kasutama. Kord oli seisund juba selline, et Trotski oleks võinud kergesti toime panna riigipöörde oma kasuks. Ta kõrval­dati siis aga sõjakomissari kohalt. Esialgu leppis ta sellega, et aktiivsest poliitikast tagasi tombus.

Võib-olla lootis ta, et kuna noorsugu on tema poolt, siis aeg tema kasuks töötab. Põranda alt läbikäinud väikesearvulise „vana kaardi“ kõrvale oli enamlaste erakonda ikka rohkem üles tulemas noort põlve, kes oma tuleristimise saanud kodusõjas Trotski enda ülem­juhatusel. Kodusõja võitjana oli see noorsugu kaasa toonud suure iseteadvuse. Pärastistel kiirendatud kur­sustel, „rabfak’ides“ (töölisfakulteetides) ja rohkesti juurde tulnud kõrgemates koolides oli ta oma haridust täiendanud. Kuid võimalused, mida talle „nep“ ellu­astumisel avas, polnud ootuste kohased.

Kapitalistlike majandussuhete uuestijaluleseadmise kaasas käis kibe tööpuudus. 1924. aastal loeti miljon tööta töölist, kes said ainult väikest toetist. Kommunistlik noorus oli õppinud endas nägema Vene­maa uut valitsejat. Nüüd leidis ta aga end sagedasti üsna haletsemisväärilises tööta töölise seisukorras, kuna tema asemele uueks valitsevaks kihiks rühkisid hoopis teised ollused, „kapitalistlikud kurnajad ja proletariaadi vereimejad”.

Nende ridade kirjutajal oli juhus 1922. a. detsembri lõpul näha Moskva peatänaval Tverskajal komsomoli meeleavaldust. Hakkajate nägudega, ent õige vilet­salt riietatud noormehed, külmast tantsides ja käsi hõõrudes tulid oma punalippudega ja plakatitega Moskva nõukogu tervitama. Ning nõukogu rõdult lohutas neid üks kõneleja: Ärge hoolige sellest, et kodanlus siin vaateakendel oma rikkusi demonstreerib. Las ta uhkustada, kui tahab! Aga kui meie tahame, siis tuleb sellele kõigele lõpp!

Eduard Laaman

„Nõukogude Vene ja kommunismi teostuskatseid a. 1917-1934“, 1935