„Suur sajand” (Versailles).
Gootika ajajärgul oli Prantsusmaa Euroopa vaimseks juhiks, XV ja XVI sajandi renessanss aga andis juhi õigused Itaaliale. XV saj. nõrgestasid 100-aastase sõja segadused tugevasti Prantsuse kultuurielu, mis ei suutnud enam sammu pidada Itaalia otsustava pöördega antikaja pärimuste poole. Antiikmälestuste lõplik uuestiäratus jäi niiviisi Itaalia eesõiguseks, kuigi Prantsusmaa juba XIII sajandil oli teel selle poole. Renessansi kultuur loodi lõuna pool Alpe ja Prantsusmaa võttis ta valmiskujul vastu, et teda alles siis oma näo järgi ümber sulatada.
Teadagi ei tähendanud renessanss Prantsusmaale täiesti uut leiutist. Ta oli rohkem vanade mälestuste elustamine kui järsk lõige oma kultuurikehasse, millisena ta tundus Saksas, kus ta mõju pealegi oli palju nõrgem.
XV sajandi lõpu sõjakäigud üle Alpide viisid Prantsusmaa tihedasse ühendusse Itaaliaga ja nii võis renessansi kultuur, mida iseloomustasid antiikaja elurõõm, ilukultus ja isiku iseseisev tegutsemistahe, seal kiiresti koduneda. XVI sai. keskpaiku oli renessanss vallutanud kogu prantsuse vaimuelu. Kolm suurt kirjanikku ehtisid seda uut ajajärku: Rabelais, Ronsard ja Montaigne. Igaüks neist kehastas eri tendentsi selles elurikkas sünteesis, mida me õigusega nimetame vaimu uuestisünniks. Rabelais seiklusromaanid kajastasid uue elutunde vabaduseiha ja ülevoolavat elurõõmu; Ronsard’i lüürika äratas ladina luule eeskujul ilumeele ja puhta kunsti elamused; Montaigne’i mõtiskelud ja eluvaatlused avasid tee uueaegsele kriitilisele arule, mis sealtpeale on toitunud abstraktsete arutluste asemel enne kõike tajutavaist tõsiasjadest, välistest ja siseelulistest tähelepanekutest. Skolastikute üldideede asemel pöördusid renessansi mõtlejad ikka enam elu mitmekesisuse ja erinähtuste poole, mis üksi võisid anda usaldatava aluse suurematele sünteesidele. Taeva asemel pöörduti maa poole. Algas see laialdane tõeluse vallutusprotsess, mille keskel me elame veel praegugi.
Prantsusmaa ei jäänud puutumata ka suurtest ühiskondlikest ja poliitilistest pööretest, mis iseloomustasid renessansi ajajärku. Tekkis kaks uut suurriiki : Hispaania, Ameerika leiutamise tagajärjel ja Saksa keisririik, millega abielu kaudu liitus Burgund. Nende jõudude kõrval kaotas Prantsusmaa oma poliitilise esikoha. Lõpuks tõi usupuhastusliikumine sinnagi kodusõja, mis ei lõppenud aga riigi lõhestumisega nagu Saksas, vaid — jällegi ehtprantsuslikult — aruka kokkuleppega. Henri IV, kes oli ise protestant,- astus katoliiklaste meeleheaks katoliku usku, kuid andis | ühtlasi Nantes’i ediktiga protestantidele usuvabaduse ja üheõigusluse. Ka 30-aastane sõda, millest Prantsusmaa võttis osa, lõppes talle õnnelikult, Üldiselt oli kogu renessansiaeg (XVI sajand ja XVII sajandi esimene pool) Prantsusmaale sisemise kindlustumise ja koondumise ajajärguks. Kogu maa alistati järk-järgult kuninga keskvõimule. (Peetagu meeles, et varem olid „vasallid“, üksikute maakondade isandad, sageli palju võimsamad kui kuningas!) Kogu riigiaparaat ning vaimne elu keskendusid ikka enam riigi pealinna, Pariisi.
Nüüd vallutas ka prantsuse keel lõplikult kõik kihid peale kiriku, mille ametlikuks keeleks jäi endiselt ladina keel. On iseloomulik, et ladina kirjanduse ja antiikkunsti imetluse ajal Prantsusmaa enne kõike iseoma isiksust kindlustas. Euroopa ühiskultuuri aeg oli möödas. Algas dünastiliste vastuolude ajajärk, võitlusajastu eri kuningakodade vahel. Prantsusmaa muutus nn. absoluutseks monarhiaks. Ja renessansisajandile järgnenud „suurel sajandil“, nagu prantslased nimetavad XVII sajandit, avaldus see uuendus kultuuri näol, mis polnud enam üldeuroopalik süntees nagu gootika, isegi mitte enam antiikkultuuri eri haru (kuigi antiiksus etendas selles tähtsat osa), vaid puhtprantsuslik saavutus. See oli hoovkondlik, absolutistlik kultuur, milles kogu ajajärgu püüded nii täiuslikult kehastusid, et kõik teised maad teda hakkasid jäljendama, tõstes Prantsusmaa uuesti, pärast võrdlemisi lühikest vaheaega, kogu Euroopa vaimseks juhiks.
Kuid vaevalt võiks väita, et see mõju oleks suutnud välismail sügavale tungida ja luua ühist euroopa meelsust. Gootika omandati teiste maade poolt mitte võõrkehana, vaid sugulasnähtusena, mida enda kohaselt kujundati ümber ja tunnustati lõplikult omaks. Kogu rahvas tundis igal maal seda lõpuks enda loominguna. „Suur sajand” aga ja selle kultuur olid ja jäid aristokraatlikuks. Ühiskonnaklasside vastuolud olid vahepeal märgatavalt teravnenud ja ainuvalitsuslik kord suurendas neid vastuolusid veelgi. Uus prantsuse kultuur üldiselt võttes, jäi ainult ülimuskihi kultuuriks, kuigi tema loojaks olid suurel määral kodanikuseisusest pärinevad mõtlejad ja kunstnikud. Seepärast levis ta ka välismail peamiselt kõrgemas seltskonnas: teiste maade hoovkonnad ja aadel kujundasid end prantsuse eeskuju järgi. Prantsuse keel, kunst, maitse ja vaim määrasid kõigi maade seltskondliku tooni, „suurseltskond“ muutus ja jäi prantsuslikuks kuni XIX sajandini; õpetlasi, kodanlust ja rahvast mõjutas see aga võrdlemisi vähe. Tekkis teistest
ühiskonnakihtidest eraldunud „hoovkondlik internatsionaal”, mille välised vormid ja mõttelaad olid prantsuslikud. Prantsuse mõju tungis sel ajajärgul esimest korda kuni kauge Venemaani. Ainult Holland ja Inglismaa jäid sellest puutumata. Seal oli juba siis idanemas uus kodanlik kultuur.
Mujal aga oli kuningate ja hoovkondade mõju nii tugev, et nad suutsid prantsuse ilme anda kogu oma ajajärgule. See on seda tähelepandavam, et samad valitsejad olid sageli Prantsuse kuninga Louis XIV poliitilised vastased. See tõendab, kui palju avaram oli selle aja kultuurikäsitus: sõdadel ja poliitikal polnud mingit tegu kultuuriküsimustega. Preisi kuningas Friedrich Suur nägi veel XVIII sajandil prantsuse kultuuris mitte ainult kõrgeimat, vaid ainsat kultuuri, mis siiski ei takistanud teda sõdimast selle maa vastu. Maailmasõjas aga peeti vastase kultuuri tunnustamist isamaa reetmiseks!
Milline oli selle „Suure sajandi“ vaim? Ta püstitas ise endale mälestusmärgi, lõi endale igavese sümboli: Versailles’ lossi. Selles hiigelehitises leidis prantsuse vaim veelkord võimaluse avalduda kogu oma rikkuses. Kivi keeles väljendas see ehitis kogu oma ajastu kunstitahte ja kultuuri ilme.
See, milles XVII sajandi vaim kehastus, polnud enam jumalatempel, vaid kuningaloss. Kuningas, maine valitseja, oli astunud jumala asemele. Juba see viitab tagasi antiikajale, kus caesar’eid ülistati valguse jumalaiks. Louis XIV kandiski „roi soleil“ (päikesekuninga) nime. Samal ajal võis see kuningas öelda: L’état, c’est moi (riik olen mina). — On peaaegu võimatu uskuda, et selline võimukeskendus ja selle kandja jumaldus olid võimalikud alles nii hiljuti, vaevalt kolmesaja aasta eest. Kuid peame mõistma, et kuningal
Versailles (loss ja osa aeda Pariisi läheduses). (Pilt on võetud Maailmasôja rahulepingu aastapäeval — sellepärast suured rahvahulgad ja „suured veed“).
enne seda oli olnud ja oli veelgi suur ajaloolis- riiklik ülesanne: ühendada üksteisele vaenulikud maa-aadli ja ülimusringid ja keskendada kogu maa poliitilised kui ka majanduslikud ja kultuurilised jõud ühesihiliseks. Kuningas oli jumalik.. mitte isikuna, vaid kui täieliku k o r r a sümbol, nii nagu mõistus kehas oli Jumala sümbol. Teadagi avaldus see kuninga jumaldus täielikul kujul kitsamates hooviringides, kuid see polnud täiesti võõras ka laiematele hulkadele, eeskätt jõukamale linnakodanlusele, kelle poolehoidu Louis XIV oma majandusministri Colbert’i kaudu oskas võita. Alles ta valitsuse lõpupäevil nähti, et selle piiramatu isevalitsuse tulemuseks oli rahva tühjakskurnamine, vaesus ja nälg. Tema surma tervitas rahvas suure juubeldusega, isegi hoovkond tundis kergendust. Kuid oma valitsuse kõrgajal pimestas ta kõiki oma hiilgusega.
Versailles’ loss, mille ta ehitas, jäi tema ja kogu ainuvalitsusliku monarhia sümboliks. Kakskümmend aastat kestis kuninga enda poolt juhitud ehitus. 70 miljonit franki (tol ajal määratu summa!) neelas ta rahas, ja ehituse juures hukkunud tööliselusid loeti tuhandetega, sest ehitati soisel alal, kus levisid igasugused tõved.
Tulemuseks oli täiuslik teos, oma aja ideaali võimas kehastus. See oli perspektiivi, sümmeetria ja geomeetrilise tasakaalu meistriteos, valjult plaanikindel ehitus, mis ei jätnud midagi juhuse hooleks. Täiesti mõistuslik, fantaasiatu, ebaromantiline. Rikkalikest ornamentidest ja ehteist hoolimata kaine: ratsionalistlik. Nagu katedraalide kuju ja põhiplaan sümboliseerisid Kristust, nii sümboliseeris Versailles kuningat. Kõik lossi ümbruse jooned jooksid kokku ühte punkti, ühest keskusest lähtudes oli mõeldud kogu see hiiglakavand: kuninglikust magamistoast. (Tolle aja ja Louis XIV isiku kohta on iseloomustav, et see keskpunkt oli just magamistuba ja mitte troonisaal. Napoleon oleks eelistanud trooni!) Selle toa keskel asetses kuldne ase tõusva päikese kujutisega ja selles kuningas, kelle hommikune ärkamine oli kogu hoovkonnale tõeline päikesetõus, millega kaasa elamine
tähendas suurimat au ja õnne. Lossi ilustused, maalingud ja skulptuurid, seinte nikerdatud raamid ja tubade sisustus teenisid kõik kuninga austamise ülesannet. Kuninga maitse määras stiili üldidedest kuni pisiasjadeni, laemaalinguist kuni uksepidemeteni. Ta maitse oli pidulik, suurejooneline, toredust taotlev, kuid mitte liialdav, mitte ülemäära vormiküllane, — detailide (üksikasjade) paljuses ei unustanud ta kunagi majesteetlikku üldjoont. Nagu hoovkonnaelus nii oli ses lossis kõik reeglipärane, korraldatud, alistatud etiketile. Ei rõõmus ega ka sünge: jahe ja väärikas. Majesteetlik suurus valitses kogu seda ehitiste rühmkonda, mis moodustasid peaaegu uue linna. Ja määratu loss ise võis ainult raamiks olla kuningale ja suurele hoovkonnale, pidudele ja vastuvõttudele. Praegu mõjub ta tardununa.
Loss oli aga ainult osa Versailles’ määratust plaanist. Selle ees laius linn, mille pea-uulid jooksid kokku lossieelsele platsile, suundudes kuninga magamistuppa. Lossi taga oli määratu park nöörsirgete alleede, purskkaevude ja kanalitega. Kõikjal lossi ümber valitses sama vali kord, sümmeetria, suurejooneline toredus nagu lossis endas. Loodus oli painutatud pisiasjadeni korratahte teenistusse. Puudelegi anti geomeetrilised vormid, määratu hulga purskkaevude vesi hakkas kohisema, nii kuidas ja siis, kui kästi, muruplatsidele anti kindel geomeetriline kuju, puud olid rivistatud aedniku plaani järgi. Selles aias ei tunne end mitte väga vabana, selles peab ka ise olema „korralik“, kuid selles tunneb inimene end looduse tõelise valitsejana — ja võib nautida oma riigi määratut toredust.
Sama vaim, mis kõneleb Versailles’s, avaldus teistelgi kultuurialadel. Ka kirjanduses pani end maksma hoovkondlik iluideaal, suurejooneline korra tahe, selgusenõue ja arukas mõõdukus. Ei tule siiski arvata, et see oleks tähendanud orjalikku kiidulaulu kuningale. Kriitilise aru pärimused olid sel maal selleks liiga tugevad. Valitseva seltskonna elutunne oli lihtsalt kaasa haaranud ka selle ajajärgu kirjanikud ja mõtlejad. Võime kõnelda üldisest r a t s i o n a 1 i s t 1 i k u aja vaimust, mille üheks avalduseks oli ka kuningas.
Descartes andis sellele ajavaimule filosoofilise põhjenduse oma teostes, mis algatasid uueaegse filosoofia. Ja on iseloomulik, et ta lähtus kahtlemisest, kriitikast, et leida lõpuks alus, milles enam ei saanud kahelda. Ja selle põhitõe leidis ta ini-mese mõttesj Cogito, ergo sum (mõtlen, järelikult olen [olemas]). Mõttel, inimese arul ja tahtel nägi ta olevat võimu mitte ainult maailma tunnetada, vaid seda ka muuta oma tõeteadvuse kohaselt. Nii on siis siingi esile tõstetud ratsionalistlik kainus ja arukas tahe.
XVII sajandi kuulsad tragöödiakirjanikud Corneille ja Racine kandsid selle ideaali oma teostesse. Valjud kompositsiooni käsud, mis Boileau sõnastas oma „Luulekunstis“, määrasid nende tragöödiate ehituse, sõnastusstiil järgis seltskondliku sündsuse reegleid ja nende teoste kangelased olid tugeva tahte ja üleva väärikuse kehastused. Kõige selle all valitses aga üldinimlik tõepära, psühholoogiline üldmaksvus, kus renessansi ja kristliku vaimsuse elukogemused korraldati tüüpideks, esinduskujudeks, kelle menetlusviisid võisid maksta hingeeluliste seadustena. Ka siin avaldus arukas korraldus, süstematiseerimine, erakordse taltsutus.
Kuivõrd elavana kirjanduses püsis sel ajajärgul kriitiline aru, seda ei tõenda keegi paremini kui Jean Baptiste Molière, maailma suurimaid komöödiakirjanikke, kelle teosed otseselt ründasid kaasaja seltskonda. Ka vormi alal ei austanud nad alati hoovkondliku sündsuse reegleid. Tema „Misanthrope“, „Naeruväärsed kenitlejad“, „Tartuffe“, mis pilkasid üldinimlikke pahesid (variserlust, edevust, umbusku,
ihnust jne.) ei halastanud ka oma aja seltskonnale. Sellegipärast leidis Molière just kuningas oma kaitsja, koguni katoliku vaimulike vastu. See võiks tõendada, kui sügavale sel maal oli juurdunud terava vaimu austus.
Prantsusmaa ongi võitnud oma suurimad loorberid pilke ja sädeleva vaimukuse kaudu. Molière, Voltaire, Anatole France on prantsuse esprit (esprii, vaimu) kuulsaimad esindajad. Kui Versailles sümboliseeris XVII sajandi kuninglikku väärikust, siis peetakse Pariisi prantsuse vaimukuse koldeks ja esindajaks. Pariisi rahvalik pilkeosavus on saanud peaaegu vanasõnaks. Ka Molière elas Pariisis, sel ajal kui hoovkond pidutses Versailles’s. Tema värssides on katsutud näha eelkaja Pariisi hilisemast kättemaksust Versailles’le. Kuid see laskis end oodata veel palju aastakümneid.
Versailles surus kõigele oma templi Louis XIV surmani. Kõik Euroopa valitsejad kuni Saksa pisivürstideni ja pool-aasialiku Vene tsaarideni jäljendasid Versailles’ ehitusi ja hoovkonnaelu, kusagil ei saavutatud aga enam teistkordselt algupärandi majesteetlikku täiust. See jäi prantsuse kultuuri ainusaavutuseks. Kogu seda ajastut nimetatakse prantsuse klassika ajajärguks, seega osutades selle aja teoste eeskujulikule täiuslikkusele ja ühtlasi kõnesoleva voolu ühendusele antiikaja kõrgkultuuriga. Renessanss oli avastanud klassikalise antiigi kunsti- ja kirjandusvarad. Neis nägid ka XVII sajandi kunstnikud ja kirjanikud igavesi eeskujusid, kuid selle kauge mõju sulatasid nad ümber oma aja kohaseks uusvooluks, kus antiikajale võõras hoovkondlik eluideaal etendas olulist osa.
Louis XIV surmaga (1715) lõppes Prantsusmaal kõrgklassika ajajärk. Selle ajastu meistriteosed mõjusid küll veel edasi ja hoidsid järglasi klassika kunsti ideaali läheduses; ka monarhia kestis veel kolmveerand sajandit, kuid samal ajal algas muutus, mis viis lõpuks kuningriikluse hävinguni.
Selle hävingu algidusid ja põhjusi võib näha juba Louis XIV valitsussüsteemis endas. Nii paradoksselt kui see ka ei kõla, võiksime öelda, et juba Louis XIV ise valmistas ette Prantsuse Suurt Revolutsiooni.
Kuninga suuruseiha viis teda järjest uutesse sõdadesse, mis ta valitsuse lõpu poole lõppesid Prantsusmaale õnnetult. Sõjad vapustasid Colbert’i hoolikat majandussüsteemi; et määratuid kulusid katta, kurnati rahvas paljaks. Rahvas jäi vaeseks, samuti ka aadel, kellelt hoovkonna hiilgav elu nõudis hiiglakulutusi. Louis XIV kaotas protestantidele antud usuvabaduse. Nii muutus ta oma valitsuse lõpul põlatavamaks meheks riigis. Ta arvas ainult oma mõistuse ja tahte järgi võivat koolutada kogu riiki ja kõiki kodanikke. See ei jätnud lõpuks välja kutsumata vastutahet, mis laienes iga päevaga. Äärmusse viidud keskendus, pisiasjadeni ette määratud ja sunniviisiliselt piiratud riiklik korraldus tardus lõpuks mehaaniliseks kohusetäitmiseks, mis ei suutnud sammu pidada areneva eluga. Rahvas oli sundusest väsinud, kõigil aladel hakkasid elustuma uued mõtted ja liikumised, mis jäid riigi juhtkonnale täiesti võõraks. Esialgse kuninga- ja rahvatahte võrdlemisi ilmse liidu asemel haigutas lõpuks nende kahe vahel põhjatu kuristik. See kõik aitas rajada teed revolutsioonile.
Kuid Louis XIV poliitikas on nähtud revolutsiooni ettevalmistust veel teises mõttes. Versailles’ hoovkonda nimetatakse õigusega prantsuse aadli hauaks. Hoovkondlasteks muutudes kaotasid aadlikud selle iseseisvuse, mis neil oli maal oma lossides elades. Louis XIV viis lõpule selle aadli kuninga võimule alistamise poliitika, mis algas juba keskajal. Samal ajal vabanes maarahvas hertsogite ja krahvide otsesest rõhumisest. Ta sai paljude väikeste türannide asemele ühe suure ja oli esialgu tänulik.
Lõpuks algatas päikesekuningas poliitilise ühetaolisuse arengu Prantsusmaal, sest kuninga ees olid kõik alamad ühesugused: nimelt mitte midagi väärivad ! Kui feoaaalriiki on võrreldud püramiidiga, mis tõuseb aste-astmelt ja nii, et madalam oleneb ikka järgmisest ülemast, siis võiks absoluutset monarhiat võrrelda lameda pinnaga, kust tõuseb üksainus kõrge post — kuningas ning kõik. Aadlikud kaotasid selle korra all oma sõjaväe pidamise õiguse ja muutusid linna asudes lihtsalt rikkaiks kodanikeks, kelle ülesanne oli ainult käske täita ja endid ning hoovkonda ehtida.
On ilmne, et rahval oli hõlpsam kukutada üht türanni, kelle langemisega ta sai kätte kogu keskendatud riigiaparaadi.
Absoluutne monarh Louis XIV oli niiviisi iseoma tahte vastu uueaegse rahvariigi teerajajaid.
Nii oli selle ajajärgu nägu õigupoolest kahe poolega: üks oli tagasi pööratud endise poole, teine vaatas tulevikku. See ajastu lõi antiikpärandit omamoodi tõlgitsedes puhtprantsusliku vormi- ja korrakultuuri, kunsti-, mõtte- ja seltskonnalaadi, mis erineb oluliselt samal ajal mujal valitsevast barokkvaimust. Ta püstitas riigi, mille ühtlus ja vali keskendus on ainulaadsed. Ta tõi kõigil aladel esile suurmehi, kes olid loojad selles vaimus. Ta mõjutas kogu Euroopa valitsevaid klasse, kuid ka ainult neid. Ta levitas hoovkondlikku tsivilisatsiooni, mis siiski ei tunginud teiste rahvaste süd a m e s s e. Teised jäljendasid prantslasi, kirjutasid prantsuskeelseid kirju, kõnelesid ja luuletasid prantsuse keeli, kandsid prantsuse rõivaid, kõndisid ja istusid prantsuse etiketi järgi, kuid see mõju ei kandnud väljaspool Prantsusmaa piire toitvat vilja. Tema tõeline õpetus — selge ja suurejoonelise ühtluse ülesehitus — jäi teistele võõraks. Kuid ta poliitiline mõju ja eeskuju, mis eelpool lühidalt piiriteldud, rajas välismail teed samale hilisemale arengule nagu oma kodumaalgi. Ja sellest kasvas uus — demokraatlik Euroopa.
Aleksander Aspel
Teosest „Prantsusmaa ja Euroopa”, 1935
