Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Realismi valitsusaeg eesti kirjanduses kestis ainult kümmekond aastat. Tema kaudu kõneles ühis­konna protestimeeleolu otsekui tuha alt. Kuid selle meeleolu ilmsi lõkkeleplahvatamisel pidi realism kir­janduses jälle maad andma romantikale. See areng andis end tunda uue sajandi esimesist aastaist peale ja tõusis tipule 1905. a. revolutsioonis. Ilma välis­olude muutuseta oleks eesti rahvas pidanud küll samas umbses õhkkonnas edasi hingitsema, hoolimata oma sisemisest tervenemisest. Kuid kohe sajandi alul nõr­gendas jaapani sõda Venemaad ja varsti pani üle­riiklik käärimine selle alused vappuma. Olles seotud täielikult venelastega, pidid eestlased revolutsiooni ühes nendega oma poliitilistes ja rahvuslikes huvides kaasa tegema. Revolutsioon ebaõnnestus küll ja sum­mutati veriselt, kuid ometi oli olukord pärast seda palju vabam kui enne. Algas paariteistkümneaastane ebastabiilsuse, alalise kõikumise, kõige karmi­mate survete ja jälle järeleandmiste aeg, mille keerises valitsusel enam mahti polnud vähemalt senist järje­kindlat rahvuslikku vägistamist teostada. Samal ajal arenes eesti rahvas imestamisväärse kiirusega kõik­seisuslikuks kultuurrahvaks omakeelsete erakoolide, teatrite ja majanduslike ettevõtetega. Loodi rah­vuslikud keskorganisatsioonid, m. s. a. 1907 Eesti Kirjanduse Selts, et jätkata organiseeritud kirjan­duse viljelemist, mis kord vägivaldselt katkestati. Kogu seda rutulist edu võimaldas rahva jõukuse tõus ja haritlaskonna kiire kasv. Igatahes oli eesti rahvas varsti oma paljusajandilist peremeest-sakslast kultuuriliseltki ületamas. Üldist meeleolu keset seda alalist kõikumist täitis kas võitluse vaimustus või pettumuse pessimism, mis oli aga pingelt ühteviisi tunderikas-romantiline. Ja selliseks kujunes ka ajajärgu kirjan­dus — kuni maailmasõjani, 1917. a. revolutsioonini ning iseseisvusvõitluseni.

Selle ühiskondliku arengu kõrval oli tähtis ka see, et kõnesoleva ajastu algul asus tegevusele uus kirjanikupõlv, kes suhtus oma ülesandesse teisiti kui senised. Koosnedes sajandi esimesil aastail alles kesk­koolides õppivaist ja salaseltsikestesse liitunud noorukitest, suutis ta juba 1905. aastaks Noor-Eesti

Ajakirja „Noor-Eesti“ kaanejoonistus.

Autor N. Triik.

nime all kirjanduslikuks organisatsiooniks kujuneda. Sel aastal ilmunud „Noor-Eesti“ esimeses albumis sõnastas Gustav Suits ka rühma põhinõuded: „Enam kultuuri! Enam euroopalikku kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Neis põhinõudeis ei leidnud väljendust ainult väikese kirjandus­liku rühmituse vaated, vaid kogu järgneva ajastu eesti ühiskonna sisemine tendents. Sest Noor-Eesti liiku­mine ei piirdunud ainult kirjandusega, vaid avaldus kõigil kultuurialadel. See oli eesti ühiskonna üldine euroopastumise liikumine. Kui eesti rahvas oli lõp­likult muutumas senisest talupojakihist kõikseisusli­kuks kultuurrahvaks, siis pidi sellekohaselt muutuma kogu ta vaimne ja materiaalne elu. Mis puutub eriti kirjandusse, siis olid realistid sellele küll tüsedama põhja pannud, kuid lõplikult püsisid nende teosed ikkagi rahvakirjanduse vähenõudlikul tasemel — ala­tes ainete ja väljendusviisiga ning lõpetades raama­tute kehva välimusega. Noor-Eesti sai ikka teadliku­maks oma eeskavast: see tahajäänud kolgakirjandus tuleb tõsta euroopaliste nõuete tasapinnale. Selleks tuleb asuda lähedasse kontakti üldise kirjandusliku arenguga, uuendada ja rikastada keelt, harida kirjan­duslikku vormi, arendada arvustust. Seda eeskava propageeris rühm „Noor-Eesti“-nimelisis albumeis (I 1905—V 1915), samuti ajakirjades „Noor-Eesti“ (1910—11) ja „Vaba Sõna (1914—16) ning teistes väljaannetes. Tema osa oli tunduvalt revolutsiooni­line ja sellisena pealtnäha esmajoones arvustav, maha­kiskuv, koguni kardetav, arvestades eriti eesti rahva tolleaegset kõikuvat olukorda. Sellepärast kutsus ta esile palju opositsiooni ja vihast eitamist alles talu­poeglikust ning väikekodanlikust ideoloogiast läbi­imbunud vanemate tegelaste poolt. Tagantjärele on aga nähtud, et tema kriitiline toiming, radikaalne keeleuuendus ja isegi uste avamine välismõjudele on eesti rahvuslikku kultuuri ainult kõvendanud. Sest kurtes võõraste mõjude sissetungi üle ei märgatud, et kogu seninegi eesti vaimuelu ja kirjandus oli neist mõjudest läbi imbunud. Kuid need — saksa ja hiljem ka vene mõju — olid nii lähedad, et nende tagant eesti tõelist omapära enam ei nähtudki. Nüüd aga asuti lähemasse kontakti ka romaani ja anglo-saksi rahvaste vaimueluga ning sõlmiti eriti aktiivsed suh­ted Soomega. Kõigi nende mõjude ristluses, võist­luses ja võrdluses võis hakata selguma ka tõeliselt omapärase kultuuri laad.

Kuigi Noor-Eesti teoorias ei eelistanud ühtki kirjanduslikku voolu, siis kaldus tema liikmete ilukirjanduslik looming ometi uusromantikasse ja sümbolismi. Selleks avaldasid mõju nii ühtsoodu vältavad ühiselulised murrangud kui Euroopas valitsevad kir­janduslikud suunad. Ning ajastu romantiline olemus väljendus kõigepealt jälle lüürikas, millega siin ka algame.

Gustav Suits (sünd. 1883), Noor-Eesti väljapaistvamaid tegelasi, sai keskkooli hariduse Tartus, lõpetas Helsingi ülikooli ja on praegu Tartu ülikoolis kirjanduseprofessoriks. Ta algas varakult oma kirjanduslikku tegevust ja just revolutsiooni aastal 1905 ilmus tema esimene luuletuskogu „Elu tuli“, mida tulebki pidada eesti uuema lüürika ajaloo lähtekohaks. See on vaimult nooruslik-isamaaline ja vormilt romantilis-pinnaline raamat, tunduvate mõjutustega Eino Leinolt. Nii Suits ise kui eesti lüürika on sest laa­dist nüüd küll üle kasvanud, kuid siis vastas selle kireküllast pakatav paatos täiesti ajale. On öeldud, et siin esmakordselt pärast Koidulat eesti salm jälle heli­ses ja tegudele kutsus. Kuid Suits elas peatselt selle romantilise ajajärgu üle, et tunda kesk olude traagi­lisi näiteseinu nii isikliku kui ühiskondliku pettu­muse kibedust. Veetes aja kahe revolutsiooni vahel vabatahtlikus maapaos Soomes, kirjutas ta luuletused, mis ilmusid kogus „Tuulemaa“ (1913). Sama suur vahe kui eraldab esimese kogu kõlavat paatost järg­mise raskest traagilisusetundest, sama suur on ka vahe esimese pinnalise ja teise artistiliselt süvendatud tehnika vahel. „Tuulemaa“ on üldse eesti kirjanduse

kõrgemaid saavutisi nii meeleolu tihedu­selt kui vormiliselt täiuselt. See osutas lõplikult eesti värsi võistlusvõimet euroo­palikul Parnassil. Sel­lise võimenäitena sai ta ajastule eeskujuks ja noorema luuletajatepõlve kannusta­jaks. Suitsu enda areng jätkus samas sihis, ainult ainete ala laienemisega. Maa­ilmasõda ja revolut­sioon tõstsid subjek­tiivsete meeleolude asemel rohkem ühis­kondlikke probleeme esialale. Ühtlasi vahetus senine ahistatud traagili­suse tunne rohkem protestiva sarkasmiga, samuti kui senisest viilitud värsivormist tungisid läbi naturalistlikud elemendid. See kõik avaldub Suitsu seni vii­mases ja ühtlasi suurimas luuletuskogus „Kõik on kokku unenägu“ (1922). Kuid tõlgitsedes luule kaudu ajastu meeleolusid, on Suits seda teinud ka otsekohesemal teel. Tema kolmekümne aastasest intensiivsest esseistlikust ja arvustuslikust toodangust on seni aga ilmunud ainult kaks valikut eri raamatuina: „Sihid ja vaated“ (1906) ning „Noor-Eesti nõlvakult“ (1931).

Kui Suitsu lüürika tõlgitses ajajärgu teguiha ja pettumuskibedust, siis peegeldab tema kaaslase Villem Grünthal-Ridala (sünd. 1885) oma just mõtisklevat rahu, looduslikku ümbrust ja mineviku mälestusi.Ridala luulele pole olemas ühiskonda, päevavõitlusi ega õieti ka isiklikke ela­musi, sest looduski pole talle mitte see­võrra lüüriliste mee­leolude allikaks kui objektiivne vaatlusese. Tema lüürikas on ta kodusaar Mu­humaa ja seda ümbrit­sev meri leidnud ki­retu, sentimentaalsusetu, impressionistlikrealistliku lauliku, nagu näeme ta kogudest „Laulud“ (1908) ja „Kauged rannad“ (1914). Hiljem on Ridala muistse eesti rahvalaulu laadis kirjutatud poeemides „Merineitsit“ (1918) ning „Toomas ja Mai“ (1925) harras­tanud arhailisi aineid. — Kolmandaks väljapaistvaks luuletajaks sajandi alul oli Ernst Enno (sünd. 1875), kes kultiveeris filosoofilisi elamusi impressionistlik-sümbolistlikus, tihtipeale vabavärsilises vormis. Tema paremaid kogusid on „Hallid laulud” (1910).

Sisuliselt oli juba Juhan Liiv toonud eesti lüüri­kasse rohkesti uusromantilisi elemente. Suitsu, Ridala ja Enno poolt loodi sellele luulele püsivamad tradit­sioonid, mida on edasi arendanud rohkearvuline ja andekas lüürikute rühm, keda tuleb aga võtta juba Noor-Eesti noorema põlvena.

Kuid kui värsivormis oli maksvusele pääsnud uue aja hääl, siis ei jäänud ta proosaski tummaks. Nii sõnastas Friedebert Tuglas (sünd. 1886) sa­muti revolutsiooniaastal 1905 uusromantilise proosakatsena pikema fantastilis-sümbolistliku jutustuse „Jumala saar“, et hiljem teadlikumalt viljelda impressionistlik-fantastilist jutustust, mida esitavad novelli­kogud „Saatus“ (1917), „Raskuse vaim“ (1920) ning „Hingede rändamine” (1925) ja romaan „Felix Ormusson“ (1915). Samuti fantastikasse kalduv on Aleksander Tassa (sünd. 1882), kelle huvi on aga pööratud arhailiste vormide poole, püüdes sisse elada mineviku kultuuridesse ja uuesti sõnastada neid peenendatud stilistina. Tema laadist annavad käsituse alles hiljem koostatud novellikogud „Nõiasõrmus“ (1919) ja „Hõbelinik“ (1921). Temale hoopis vastakat suunda esitas aga Jaan Oksa (1884—1918) jõhker-ekspressionistlik proosa. Olemuselt romantik, stiililt naturalist, kõigi sentimentaalsete ja kulunud päri­muste verivaenlane — säärasena viskles Oksa haiglane and selle lühikese aja, mis halastamatu saatus tal lubas töötada. Tema jõhkrale vaimukusele olid kitsad har­jumuslikud kirjandusvormid, samuti kui ta üldise maitse vastu tundis vaid sarkasmi ja mõnitust. Kuid ometi on ta pikemas novellis „Tume inimeselaps” annud vahest kõige liigutavama proosateose eesti kir­janduses.

Nende tüüpiliste Noor-Eesti ajastu uusromantikute-prosaistide kõrval tuleb mainida kaht viljakat kirjanikku, kellel küll tugevad kalduvused realismi poole, kuid kes olemuselt on ometi romantikud. Esi­mene neist, Karl Ast-Rumor (sünd. 1886), esi­nes ägeda revolutsioonilise ässitajana, oli mitu aastat poliitiline vang ja on nüüd jälle erakonnajuht ning parlamendi kõnemees. Pihtinud oma esimeses novelli­kogus ,,Sääsed tormis“ (1911) ja proosapoeemis „Lumiste kõrguste poole“ (1913) 1905. a. revolutsiooni pohmelust, kaldus ta ajuti äärmisse sensualismi ja naturalismi, kuid andis ühtlasi ka äärmiselt hinges­tatud ning romantiliselt häälestatud novellikogu „Sammud kaduvikku” (1928). Oskar Luts (sünd. 1887) debüteeris täitsa realistlike koolipõlve mä­lestistega „Kevad“ (I 1912, II 1913), mis saavutasid haruldase populaarsuse, kuid lõi sealsamas sellise uus­romantilise ja poolfantastilise teose nagu jutustus „Soo“ (Kir­jutatud on…, 1914).

Ja nende äärmuste vahel ongi arenenud tema hilisem väga viljakas toodang, mil­les vahel kõige realistlikumategi ainete kohal tundub nukrustav-õrna romantilist hingeõhku. Selliste teostena olgu maini­tud ka tema juba viienda andeni ulatuvad kunstiliselt ümberkujundatud, noorusmälestused.