Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

12 Jan

A. H. Tammsaare teoste lõpplahendused

 

   

l.

Kirjandusteose lõpetamise all võime mõista teoses midagi niisugust, mida kirjanik peab leidma, avastama või välja mõtlema n.-ö. viimse juhtumusena enne tavalist sõnakest: lõpp. On soovi­tav, et sündmustik laheneks kõigi teoses ettetoodud asjaolude ja tegelaste iseloomude põhjal paratamatult, ja et tegevustik vai­buks loomulikult, kui kõik, mis öelda, on öeldud ja kui teose ideeline ja kujundiline sisu on ammutatud. Kuid sagedasti lõpe­tatakse ilukirjanduslikke teoseid mitmesuguste võtetega. Igal väljakujunenud kirjanikul on omapärane lõpetamise laad, olene­valt ta individuaalsusest, ellusuhtumisest ja kunstilisest credo’st.

Tammsaare teoste lõpplahenduste iseloomustamine valmistab suuri raskusi. Sest kirjanikul, kes esmajoones otsib inimest, on tihti tagaplaanile jääva sündmustiku kõrval nii suur tähtsus ka igasugustel küsimustel ja ideedel, et tuleb paratamatult jälgida ka nende lahendumist, kõnelemata saatuste korraldamisest teose lõpplehekülgedel.

Oma esimestes tähelepanuäratavamates jutustustes „Kuressaare vanad” (1901) ja „Kaks paari ja üksainus” (1902) maalib T. ainult naturalistlikke pilte. Neis puudub sünd­mustik ja idee ning valjemas mõttes ka kokkupõrge ja intriig. Viimasest jutustusest öeldakse, et seda võiks igavesti jätkata, nagu ka ükskõik kus kohal lõpetada. Midagi tammsaarelikku leiame juba siin kummagi teose lõpplahenduses. „Kuressaare vanades” ütleb eit surevale Matsile, kellega nad alatasa riius olnud: „Või pole me hästi läbi saanud? Oleme me iial teinetei­sele halba, sõna öelnud?“ Ja peaaegu samu sõnu kordavad Laia Viiu ja Kaasi Tiina „Kahe paari ja üheainsa” lõpul teineteisest lahkudes: „Või me siis riielnud oleme, alati ilusti läbi saanud!“ Kõige inetuma tõsielu teisitinägemine ja ilusakskujutlemine mälestuses, „naturalismi vastumäng“ „unenäoliste hingeliigu­tuste tunnistamiseks ka kõige argipäevsemas inimeses, see on vaevalt tähelepandava salaukse lahti jäämiseks romantikasse“ — nii tõlgitsetakse seda lõpplahendust arvustuses. See viitab juba T-le omasele kallakule tõsta teose lõpplahendusena välja inimese ürgloomuse mitmepalgelisus.

See „jaa“ ja „ei“ ühel ning samal ajal hakkab T. teoste lõpp­lahendustes allakriipsutatumalt domineerima alates „V a n a dest ja noortest” (1903), saades iseloomulikumaks jooneks kogu ta edaspidisele loomingule, kaasa arvatud ka suurromaanid. „Vanade ja noortega” algab idee ja psühholoogia juhtiv osa. Pea­tegelane Kaarel võitleb ja jõuab sihile — valmib uus maja, uus eluvorm. Kuid siis ta ise sureb, kurnatud ehitustöö pingutustest. See sureb, kelle osaks on elu, see jääb elama, kes peaks kaduma, nii avastatakse teose põhiidee ja lõpplahendus, vahest siiski teravamasõnaliselt kui autor ise seda sooviks. Noored ehitavad hooned üles, kuid surevad ise. Järeltulijad peavad ehitama uuesti, sest toad on vahepeal pehkinud. Nõnda ei saa elu iialgi valmis.

Samasugust hoiakut ilmutavad kõigepealt nn. üliõpilasnovellid. Neist võib jääda mulje, et jutustus on lõpetatud tühja. Nii on nende lõpplahendusi tõlgitsetudki. „Pikkades sammudes” (1908) on mehe ja naise nõrkused nii valdavad, et autor nende eritlusel mingisugusele järeldusele ei jõua. On nii, et esineb motiiv, kuid sellele leiab tegelase enesessepuuriv pilk kii­resti vastumotiivi. Või on mõte — niikaua kuni selle hävitab teine vastupidine mõte ja saab — mõttetus. Ja kui tõuseb mingi ideaal, siis olgem valvel: järgmisel lehepööramisel see võib puru­neda. Seda teab kirjanik, niisugune on kord elu, niisugune on inimene ; seda saavad alatasa teada ta tegelased, kes ise osutuvad sellisteks. Mis imet siis, kui autor lõpuks isegi ei tea, mis oma tegelastega peale hakata. Arvustus leiab „Pikkade sammude“ puhul küll võimalusi optimistlikumaks lõpuks, kuid mitte T.: ta ei lepita mõlemaid eksinuid ja langenuid, „ta lõpetab oma jutustuse parema meelega tühja. Ja see on tema muidu haruldase järjekindluse ja taktiga juhitud novelli ainus suurem nõrkus” .

Siitpeale hakkavad kõlama T. „kurikuulsa” pessimismi toonid. Mehe egoism ja kahtlus on nii suur, et isegi naise „kõik“ on mehele vähe, motiiv, mis hiljem („Tõe ja õiguse” IV köites) saab lõplikuma kuju.

Põhitoonilt samalaadne on ka „Noorte hingede” (1909) lahtine lõpp. Siin tehakse ka esimesi tasakaaluharjutusi : lõpplehekülgedest ei ole küll veel päris selge, et Aino ja Kulno saavad õnnelikuks, kui Õie kannatab, kuid eeldusi ja lootusi selleks on. Mõneski mõttes mõjub „Noorte hingede” niisugune lõpp puhas­tavalt, iseäranis võrreldes järgmise teosega „Üle piiri” (1910), kus põhiliselt sama probleemi lahendamisel kohtame päris loo­tusetut ummikut. Naine võib astuda üle piiri füüsilises mõttes, kuid mitte vaimses: ta ei suuda millegagi võita mehe usaldust. Õnnelikud võivad olla ainult need, kes laste kombel on ebatead­likud, — kuid nende õnngi on siis laste kombel ebateadlik, öel­dakse. Ühtlasi peetakse seda lõppu haruldaselt tühiseks.

Nimetatud teostes, samuti ka jutustustes „U u r i m i s e l“ (1907) ja „K ä r be s” (1917) kujutab T. ainult seda tundmuste ja mõtete protsessi, mis sündmustikuga kõrvuti edeneb. Sündmustik ise toimuks nagu väljaspool teose piire. Õigupoolest ei „sünnigi” neis jutustustes midagi, sellepärast jäävad nende lõpudki n.-ö. ebamääraseks. T. ei usu teosse : kui mõtegi ei pea paika kuigi kaua, kuidas võib siis püsi olla teol ? Tunnetus, millele ta hiljem, kahjuks, truuks ei ole jäänud.

      

2.

Tammsaare areneb küpseks kunstnikuks ja hakkab ilmutama meistriteoseid. Lämmatavalt tulvil probleemidele ja sügavale psühholoogiale tulevad juurde elavad inimesed, põimuvad paljud intriigid ja areneb keeruline sündmustik. Nende teoste lõpp­lahendused, milles on olulisi elemente eelmiste omadest, on leitud väga mitmepalgeliselt. Esineb lõpetamisvõtteid, mida saame — küll ainult teatud ühte vaatenurka silmas pidades — eristada isegi teoste järgi, olgu siis üksikult või rühmiti. Nii on T. loo­mingus, puht-välist vormi silmas pidades, teoseid, mille lõpeta­misel autori kunstikavatsuslikku kätt liiga selgesti tunda on ja kus ta sündmustiku lahendab mingi pöördelise looga: „Kõrboja peremees”, „Elu ja armastus”, „Ma armastasin sakslast” (samuti ka ehk „Tõe ja õiguse” II ja IV köide ja mõni muugi teos).

Just nende romaanide lõpplahendused on kõige enam esile kut­sunud soove ja arvamusi.

„K õ r b o j a peremehe” sündmustikulist ülesehitust aren­datakse otse tragöödialikult: Anna võitleb Villu pärast ja jõuab juba lähedale oma ideaalile, kui tuleb ootamatu kokkuvarise­mine. Anna oleks oma ettepaneku pidanud tegema siis, kui Villul alles teine silm peas ja mõlemad käed otsas olid. Nüüd aga tunneb Villu, et ta on jäänud hiljaks, niisugune on ta veen­dumus, sinna ei ole midagi parata. Oma uhkuses ei leia ta enam muud pääseteed, kui teha „esimene mehetemp“ oma elus — minna surma. Katku Villu on võidelnud oma võitlused nagu Kaarelgi „Vanades ja noortes”, kuid oma võidu vilja ei saa ta ise mait­seda; selle pärib ta poeg. Villu surmani on sündmustik arenda­tud otse raudse järjekindlusega ja paratamatusega: Villu ise­loomu juures ei. ole teissugune lõpplahendus võimalik. Kuid pärislõpp leitakse, kaldub romantismi : Anna jääb nii-öelda igavesti truuks Villule, ta ei otsi uut elujõulist meest Kõrbojale peremeheks, vaid hakkab kasvatama Villu ja Kõrboja sauna-Eevi poega. Selline lõpplahendus tundub realistliku käsitluslaaadiga teosele ebasobiv, hoolimata sellestki, et oleme Annat õppinud tundma kui erandlikku inimest.

Selle romaaniliigi peamise esindaja „E l u ja armastuse“’ lõpetamist palja „looga“ nimetatakse otse jubedaks. Teoses põrkuvad kokku kaks diametraalselt vastakat elustiili. Irma abi­elu Rudolfiga lõpeb õnnetult, ja Eedi, noormees Irma keskkon­nast, laseb armukadedus- ja vihahoos maha Rudolfi. „Lõpu kiired romantilis-kriminaalsed sündmused peavad lihtsale loole andma suurema mõju ja näitama armastuse imesid“. See T. loo­mingus kõige sündmustikulisem ja kavatsuslikum lõpp jätab rahuldamatuse mulje: kogu teose vältel unustatud Kalmu Eedi tuuakse keerdsõlmede lahendamiseks viimastes peatükkides uuesti esile. Edasi — Irma võttis mürki, kui Rudolf ta maha jättis — see pidi olema, suur armastus. „Mina armastan ju ainult teda,“ s. o. Ikkat, ütleb Irma veel teose eelviimasel leheküljel. Seda pahem on siis lõpp : juba järgmisel leheküljel manitseb ta Eedit, et see ennast üles ei annaks: „Kallis, tee seda nende rooside pärast, mis raa tol korral maast üles võtsin.“ Nii ütleb Irma, kuid ka mitte rohkem, mis olekski juba õige ebausutav. Samuti võib äratada kahtlust see, et agoonias mees suudab veel kirjutada sedeli, mille järgi politseil jääb oletada enesetapmist.

Veel kord proovib T. oma teost lõpetada nii, et autori kavastav käsi on lugejale alasti tajutav. Romaanis „M a armastasin sakslast” nähakse tendentsi ja lastakse eestlasel piinlikult puudutatud tunda — paljastatud rahvuslasena. Ometi tuleb nimetatud romaani võtta eeskätt armastusromaanina à la Hamsuni „Viktoria“. Selle lõpp kujuneb õnnetuks: korporant Oskar jääb kadunuks, kui on saanud oma surnud armastatu kirja, milles see pihib oma armastust Oskari vastu. T. armastusjumal on otse deemonlikult verejanuline, ta kättemaks on hoopis vähem õigus­tatud kui näit. Goethe Gretcheni puhul. Kuid Oskari kadunuks jäämine ei ole romaanis küllalt põhjendatud — noormehe enese­tapmine lühiajalise platoonilise armastuse pärast. Liiatigi sai Oskar enesest ju nii hästi võitu Eerika abiellumise puhul, õnneks piirdub see ainult vihjetega raamjutustuses (teose eessõnas), milline asjaolu mõnevõrra pehmendab.

Mainitud romaanidel, mis parimal kujul esindavad T. teoste kunstikavatsuslikku lõpplahendust pöördelise loo abil, on ühe­sugused hüved ja puudused. Autor algab reaalselt ja üpris elu­lähedaselt: lugeja elab end n.-ö. tegelastesse sisse, elab kaasa nende ettevõtteid ja juhtumusi ja arutab koos nendega kõiki võimalikke mooduseid ja lahendusi kirjaniku kõikenägeva pilgu juhtimisel. Kirjanik laseb lugeja enesele liiga lähedale ja selle tulemusena me lõpul muutume kriitiliseks, tajudes mingit võõ­rast suunda. Autor ulatab lugejale sõrme, see aga haarab kogu käe. Midagi on korrast ära distantsiga: me ei taha leppida, et teoste lõpul autor oma tegelased juhib eemale meie mõju- ja võimupiirkonnast.

    

3.

Suurromaani „T õ d e  ja  õ i g u s“ viie köite lõpplahendused äratavad rohkem mõtteid kui soove. „Tõde ja õigus“ on eepos, mille üksikudki köited haaravad pikemat ajavahemikku ja laie­mat tegelaskonda kui muud Tammsaare teosed. Iga selle eepose köide on romaan omaette, omapärase ainestikuga ja sündmusti­kuga. Neist igaüks tingib ainulaadse lõpplahenduse, mida oleks raske paigutada mingisse liiki isegi puht-väliste võtete järgi, nagu võisime seda osalt teha eelmiste puhul. Oma üldiseloomult seisab „Tõe ja õiguse” iga köite lõpp üksikuna, kuid sündmus­tiku käigu ja ideoloogilise arenduse pärast peab rieid jälgima üheskoos ja ajalises järgnevuses.

Kõige õnnestunumaks tuleb pidada „Tõe ja õ i g u s e“ I köite lõppu. Monumentaalne teos on saanud monumentaalse lõpu. Siin ei ole mingit võtet ega lugu, vaid lõpplahendus moodustab romaani eelmise osaga ühe orgaanilise terviku. Lugemise lõpetamisel on tunne, nagu oleks seistud kevadisel suurvee ajal jõe kaldal ja vaadeldud laiade veehulkade aeglast voolamist — hommikust õhtuni. Ja mis „lahendust“ võidaksegi soovida teo­sele, mis haarab 25-aastast ajavahemikku? Me ei mõtle mingi­sugusele poolelijäävale probleemile ja talupojatraagikale, mis tekib sellest, et ei leita talule meessoost pärijat ja töö jätkajat. „Tõde ja õigus“ I on veerandsada aastat elu, võitlust maaga ja tõe ning õiguse otsimist — neid küsimusi ei lahendata ju mingi „võttega“. Sündmustiku seaduspärast lahenemiskäiku hakkame mõistma juba varakult, ammu enne sajandat lehekülge teose lõpust. Kõik tuleb siin paratamatult, nagu kirjutab ette elu. Senise tõe asemel hakkab Andres taotlema õigust Pearult õpitud kõveruste abil ja kalgistub hingelt. Võitluses maaga jääb ta alla, sest romantilise unistajana on ta oma jõude ülehinnanud ja valesti arvestanud. Andrese lapsed ei tule kaasa, nad ei taha matta oma elu Vargamäe soodesse ja rabadesse, nad unistavad elust mujal, kus kergema vaevaga saaks igapäevast leiba. Liisi läheb Joosepiga, Maret Sassiga, Indrek linna ja noor-Andres kroonusse. Andrese liisuvõtu järel on Vargamäe hooneis otse­kui surnu valvata. Niisuguse meeleoluga lõpeb kogu teos : kõigil oleks nagu valvata midagi, mida enam olemas ei ole või mille olemasolusse enam ei usuta. Teose lõpplehekülg kujutab And­rest, ihult ja hingelt väsinud meest, lohutust otsimas pühakirjast. Kuigi pessimism on otse süstemaatiline, oleks teosele harmooni­lisemat lõppu raske kujutleda.

,,T õ d e  j a  õ i g u s“ II, mis väliselt küljelt vaadates esindab ainulaadset lõpetamisvõtet, asetab meile kõigepealt lahendada küsimuse: kus asub teose raskuspunkt? Tegevus selles romaanis on väheütlev ja isegi anekdootiline. Igapäevase elu askeldustes ja tegevustikus väljenduv oluline sisu koondub kõnelustesse. Val­jult võttes pole „Tõde ja õigus“ II üldse mitte romaan, vaid pige­mini memuaaride kogu. Kuid midagi seob neid üksikmälestusi siiski Indreku (ja teiste tegelaste) ellusuhtumuse, eneseteos­tuse ja jumala otsingud. Siia asetaksimegi raskuspunkti ja neile küsimustele tahaksimegi siis eeskätt oodata mingit kostust ja lahendust. Romaan kujutab Indreku elu ja arengu üht lõpetatud faasi — kolme aastat Mauruse gümnaasiumis — ja teose lõpp peab viima Indreku otsingud mingi kindlama seisukohani. Seda tahaksime vähemasti oodata. Kuid „Tõe ja õiguse“ II köites — vist esimest korda kogu T. loomingus — põrkame jahmatavalt kõigi tõdede ja veendumuste relatiivsuse ja püsimatuse vastu. Sest selle romaani lõpp kajastab selgemini kui miski muu T. elu­käsituse mitmepalgelisust ja laadi. Midagi võidakse heita kõr­vale, aga temast ei saada täiesti lahti; midagi võib olla käes, aga ometi ainult poolikult; täiesti kätte ei saada isegi eitamist. Ind­rek näeb oma ümber paljusid otsimas: üks, kes 30 aastat asjatult on taevast otsinud, on nüüd vana, nüüd otsigu seda teised; teine, kes näitab, et siin maailmas pole muud kui viletsus, vaesus ja hädad, mida ei tule parandama ei jumal ega inimesed, jne. Siis sureb Miralda, ja nüüd on Indreku kord hüüda oma jumala poole: „Tee närbunud lõhnast värske lill, tee lõhnavast nimest elus ini­mene. Tee, kui sa oled… !“ Aga ka Indrek näeb, et ta jumal ei tee midagi, ta ei ole teinud ei seda ega teisi maailmu, ei ka ini­mest — selle on teinud arenemine, mis tuleb üle sauruste. Jumal ei ärata surmast Indreku kustunud tähte, nagu ta ei ole üles ära­tanud ka Laatsarust. Miks? „On ainult üks vastus: sind ei ole, sind pole olnud ja sa ei tule.“ Jehoova on läinud sauruste teed. Niisuguse uue suure veendumusega ja tõega peab Indrek välja minema Mauruse majast, kuhu ta kolm aastat tagasi tuli lapse­likult siira usuga. Kuid veel lahkumispäeva õhtul peab ta loo­buma sellestsamast uuest iseenesest ja ütlema jalutule Tiinale: „Aga jumal elab, kindlasti elab ta.“ Oma kurbust ja valu unus­tades loobub ta oma südame veres tõusnud tõest nutva lapsukese pärast. Lohutada viletsat ja õnnetut — sellest suuremat ei või­nud teha isegi jumal. Nii lühike on Indreku uue tõe eluiga. Sest kui tõde jääb teooriaks, mida elus rakendada ei saa, siis pole see enam mingi tõde. Elu näol murrab sisse uus — olupoliitiline loobumine iseenesest ligimese heaks, niisiis päris reaalne ees­märk. „Tõde ja õigus” II on küll troostitu, kuid Indrek rabeleb katsumustest läbi ja lõpetab isegi „julge akordiga, millele Tiina saatus kaasa kõlab“. — Ideeliste seisukohtade vallutamine on romaanis seotud välise sündmustikuga, milline lahendub oma­pärase ja niihästi T. loomingus kui ka kogu eesti kirjanduses ainulaadse võttega: halvatud tütarlaps terveneb ootamatult suure meeleliigutuse, usu ja armastuse läbi. Nähtus, mille tõelikkuse üle võidakse vaielda; kuid üldiselt tuleb seda romaani lõppu pidada „kompositsiooniliselt hoorikkaks ning hästi leitud situat­sioonide tõttu värskeks ja meeleolult paeluvaks”.

„Tõe ja õiguse” III köite kohta on öeldud, et meie kir­janduses ei ole vist süngema lõpuga raamatut kui see. Linnas lastakse maha hulk inimesi, nende seas ka vanahärra Bõstrõi: mõned soldatid lasksid rahvahulgast üle, et mitte tabada „süüdlasi“, ja nii sattus üks kuul otse südamesse — süütule. Kristi uputab enese, kui kuuleb, et ta isa on nuhk. Revolutsionäärid Attila ja Meigas kaotavad elu ja romaani sündmustikuline luus­tik — revolutsioon — ise nurjub. Vargamäel lastakse maha Ants (nagu „Rahaaugus“ samade sündmuste puhul samanimeline tege­lane pekstakse surnuks), Andres saab mõisas 15 hoopi ja Indrek annab Marile mürki, et päästa teda piinadest. Veel kord, nagu kõigi heade ettevõtete nurjumise kuhjumiseks, tuuakse ette Andrese asjatu töö Vargamäel: maast kerkivad uued kivid, kraavid vajuvad kinni ja sillad porisse. Andres neab ära oma jumala, kes näib nagu irvitades öelda tahtvat: tehke head, siis tasun ma kur­jaga, sest meil algab XX sajand.

Kirjanik on Andrese jumalaneedmis-loos ennast situatsioonist hukutada lasknud ja jälle kord võib-olla „suu liiga täis võtnud“. Sellest hoolimata haarab meid Andrese hiiobliku omandusõiguse väljatõstmine: Andresele on naine ja lapsed otsekui mingisugu­sed asjad, nende õnnetusele vaatab ta kui enese isiklikule kah­jule, mitte aga kui niisugusele, mis ka asjaosalist ennast kuidagi võiks riivata. — Teose sünges põhitoonis idaneb siiski uus lohutust toov tõde, mis on Indreku otsinguile loomulikult jätkuvaks ja antud köitele lõpetavaks lüliks. Nagu II köite lõpul, nii ka siin leitakse elumõttena ligimesearmastus ja ennastsalgav ohverdumine kaasinimese heaks, mis oma lihaks saamisena esitab Mari surma. Kuid põhjusega leitakse, et „kogu see romaan on irooniast, skepsisest, pessimismist ja kõigi tõdedega mänglemi­sest nõnda läbi sööbinud, et me ei julge veenduda Indreku vii­mases tões ja õiguses”. T. puhul peame seda alati arvestama, kuid Indreku meelekindlus ja vaprus rasketel aegadel mõjub ker­gendava ja optimistliku tuuletõmbusena.

III köite lõpplahendus on orgaanilisemalt liituv kui II oma, meenutades I köite lõppu. Oma eriskummalise lõppmotiivi poo­lest seisab seegi teos T. loomingus üksikuna.

Eepose IV köide kujutab Indreku abielu, mille purunemist kuulutavad teose lõpposas viis revolvripauku, otsekui ennustades hilisema „Elu ja armastuse” lõpplahenduse lugu. On selge, et teos, mis nii kindlasti toetub tõsielu põhjale nagu „T õ d e ja õ igus“ IV, lubab niisuguseid võtteid kasutada ainult ääretu ettevaatusega. Ongi leitud, et romaani lõpp-stseen (Karini surm trammivaguni all) ei too lahendust probleemisse üldse ega pea­tegelaste Indreku ja Karini suhetesse. Pealegi viivat see lõpp eriteldava küsimuse ootamatu võttega senisest hoopis uuele tase­mele, missugune võte ei saa olla rahuldav ei kompositsiooniliselt ega sisuliselt. Tõesti, Karini tulistamine Indreku poolt ega õnnetus trammivaguniga ei lisa midagi uut probleemile. Kuid see ongi ainult väline sündmustik, millest laskmisel on vaid otse­kui sanktsioneeriv osa probleemi varem otsustatud lahendusele. Lõpplehekülgede stseenid korraldavad vaid tegelaste n.-ö. välise olukorra.

Revolvrist tulistamine, nagu surmgi, on meie kirjanduses julge asi. „Elu ja armastuse” puhul me võtame seda kergemalt, leuid silmas pidades „Tõe ja õiguse“ IV köite kaalu ja Indreku kuju elulisust, seame üles valjemaid nõudeid. Peame aga otse­kohe ütlema: läbi kolme köite on meid selleks ette valmistatud. Indrek on järsk ja metsikult lõkkelelööva vihaga, teame seda juba ta koolipõlvest. Poisikesena Vargamäe kartulipõllul visatud kivi märgib Indreku saatuslike juhuste rea esimest lüli. Selle tulemusi näeb ta arenemas II köites, selle vilja lõikab ta III osa lõpus ja see saabki IV köites süütesädemeks kõigele plahvata­vale. Nende juhuste ja Indreku iseloomu valgusel tuleb vaadelda ka romaani IV köite lõpetavaid sündmusi.

Millised on Indreku teo motiivid? Indrek annab Karinile vabaduse, aga ta leiab varsti, et ta ei suuda seda naise suurt vaba­dust kaua pealt vaadata. Ta läheb ehk kadedaks ja siis ehk ei oska enam keegi öelda, mis võib juhtuda. Ta lahkub võitlus­väljalt, seljakott seljas. Sisuliselt on probleem siin lahendatud. Siis satub ta teele teine suur juhus, sõna võõrastele kõrvadele, tuleb joobnud Vesiroos oma tähendustega: sinivatt ja revolver. Indrek pöördub koju tagasi, et võtta kaasa revolver, mille ta oli maha unustanud, — et ei juhtuks õnnetust. Ta hiilib trepist üles ja vajutab uksekäsiraua maha järsku, sest ta tahab majas vaikselt ära käia. Kummaliselt laseb end kaksipidi mõista ta enesega kõneldud lause : „Siis teeme seda nii“ (s. t järsku) ja „Mängime oma mängu lõpuni.” Indrek näib ilmsesti lugeja ja kirjanikugi eest midagi varjavat, kuigi ta, teiselt poolt, jahmunult tagasi põrkab, kuuldes toast Karini kiljatust, kes seal viibib Röneega. Naise küsimuse järel: „Keda sa nüüd tapma lähed?“ tuleb kõik peadpööritava kiiirusega“. Karini vihje ema surmale on mui­dugi üks suur motiiv. Ka lugeja ei kahtle, nagu Indrekki, et kui poleks räägitud neid sõnu, siis ei oleks vaja olnud temasuguse rahuliku inimese üle kohut mõista. Kuid võima ja tahtma vahel on jälle kord vahe. Teo tõelised motiivid peituvad sügavamal, kui Indrek isegi arvata oskab — nende paljastamisest laveeritakse osavalt mööda. Enda arvates polnud Indrek naisele põr­mugi kuri: „Minu naine on ju igapidi, majanduslikult ja kõlbeliselt, iseseisev inimene, kuidas võisingi ma temale ta eluviisi pahaks panna. Et ta aga mulle nõnda ütles … siis..See sisse treenitud hoiak, nagu nägime, ei pea kaua vastu, kui oma naise, õigemini oma naise keha peale mõeldakse. Indrek motiveerib oma tegu tema usalduse kurjasti pruukimisega naise poolt. Pih­timusega ema surma üle oli ta Karini teinud oma lunastajaks ja õnnistegijaks. Teda ärritab mõte, et naine, kes ta usaldust väärt ei ole, tahab teda veel teinegi kord lunastada ja teise mehe juures­olekul Indreku pisaratega kastetud patutunnistust kergemeelselt naeruks panna.

Saatus on varemgi T. teostes inimestega mänginud, veeretades nende teele juhmikstegevaid juhuseid ja vapustades nende sise­muse rusuhunnikuks (näit. Liivamäe Mardi rahaauk, millesse upub ta tütar; Katku Villu Õnnetused; „Tõe ja õiguse“ II osa lõ­pus Indreku usk ja selle kiire hävimine, jne.). Kuid romaani IV köite lõpp seisab selle poolest T. loomingus otse üksikuna, et nii oluliselt ei ole saatuse ja juhuse toonid kuskil kaasa kõlanud kui siin. See ongi, mille poolest „Tõe ja Õiguse” IV osa lõpp nii oluliselt lahku läheb „Elu ja armastuse” ebaorgaanilisest lõpp­lahendusest. Lõpp-stseeni vägivaldne juhuslikkus ei ole kerge­käeline deus ex machina, vaid kuulub asja juurde. Sama mõttetu juhus, mis sundis Lord Jimi hüppama ja mis Bosinney’le tõi lõpu Londoni udus, teeb otsa peatus hirmus ja kirest pimestatuna jooksvale Karinile, naisele, keda teost lugedes oleme hakanud armastama.

Ja veel — Indrekule oli tarvis uut usku. Siin alles näidatakse, mil viisil naine saab lõplikult võita mehe usalduse. T. lahendab siin küsimuse julgemalt ja resoluutselt, võrreldes üliõpilasnovellidega. Ainult naise surnukeha võib olla mingiks veenvaks tõen­diks naise armastuse kohta. Ja ainult see võib Indrekut välja raputada põikpäisest, paberlikust ja mõttetust tõest: „Naine, ini­mesed, kes üheskoos saavad kurjategijaiks, peavad lahku minema.“ Jälle kord näitab elu (nagu II köiteski) kiires tempos oma üleolekut ajuspekulatsioonidest. Kuid uue teadmise hind teeb teadmise mõttetuks — on lõplikult hilja. See hilinemine, märkigem siinkohal, on T. teoste lõpplahendustes mitmelgi puhul saatuslikuks teguriks („Kõrboja peremehes”, „Tõe ja Õiguse” II köites jm.).

„Tõe ja õiguse” IV osa lõpu ainulaadseid ja võrratuid voo­rusi ei suuda kuigi palju vähendada asjaolu, et protsessi kirjel­dus, nagu väidetakse, ei ole kokkukõlas meie seadustega ning kohtupidamiskorraga. T. on Indreku suhtes liiga hell, mis puutub kohtulikku karistamisse. Seik, millest suurel määral on tingitud õnnetus Kariniga.

Välja arvatud Indreku viimane tõde ja veendumus Karini armastuse suhtes, on romaani lõpp meeleolult masendav. Ka kõr­valtegelaste abielud lahenevad õnnetult, üldiselt jäädakse ootama mingit lõhutavama sünteesi leidmist tõe ja õiguse otsinguil sel­legi köite lõpul, niisiis järge.

„T õ e  j a  õ i g u s e” V köite lõpult ootaksime topelt funktsiooni: üks, mis lahendab V osa, ja teine, mis viiks kogu viie köite tõe ja õiguse otsingud mingile ümmaramale lahendusele. „Tõe ja õiguse“ eelmised köited (II, III, osalt ka IV) lõppesid kuidagi katkendlikult. Kuigi üksikute osade lõpul ei oleks saa­dud tõestada tarvet romaani jätkamiseks, jäi selleks ometi alati võimalusi, sest paljud küsimused jäid otsekui poolele lahendus­teele. Romaani V köide näib lõppevat suuremas rahus ja kind­lamas meeles. Ja see ei ole ainult lõpumeeleolu, n.-ö. „harmoneeritud akord“.

Pearu ja Andres, Vargamäe patriarhid, surevad — vanadega on loomulik lõpp. Enne surma näeb Andres oma elu suursoovi täitumist: Vargamäe jõgi lastakse alla. Indreku kaudu on temal küll ainult rohkem tegemise rõõmu sellal kui teistel peamiselt saamise rõõm, kuid nüüd võib Andres rahus surra, sest ta silmad on näinud Issanda Õnnistust. Mõlemad naabrid on haudunud igavikumõtteid: Pearu on püüdnud seda teha diplomaatiaga, hea partiiga ja pankuri kombel, Andres — rohkem oma isikliku käte­tööga. Kuid nüüd kujunevad naabrite arusaamised tõest ja õigu­sest hoopis erinevaiks seniseist. Pearu veendub, et tõde on kui­dagi teisiti, kui tema seni on püüdnud, ja ka Andres leiab, et tõde on muus kui isikliku õiguse nõudmises. Pearu ja And­res vahetavad oma „õigused“ : „Pearu arvas, et õigus on Andre­sel, Andres arvas, et Pearul.” Jälle on Vargamäel tüliküsimus, nii et lõpuks ei tea kumbki, kes on võidumees, s. o. kummal on õigus; ainuke dissonants harmoonias, millega tehakse lõpparveid vanade vargamäelastega. Kemplevate naabrite vahekord, heitle­mine maaga ja tõe ning õiguse küsimused saavad V köitega mingi ümmarama lahenduse.

Ja Indreku tõde või tõde üldse? Inimene algab mutina maad tuhnides ja kraavi kaevates, areneb, teeb läbi kultuur- ja tsivili­seeritud elu astmed, võtab osa suurtest ühiskondlikest üritustest ja elab kaasa mitmesugustele küsimustele ja otsinguile. Seal isiklikku õnne leidmata pöördub ta jälle tagasi maa juurde, sest ta tajub oma väiksust ja tõdede relatiivsust, leides, et inimene võib olla ainult osaline nägija, kes oma tõdesid eneselegi tões­tada ei suuda. T. näitab, et töö, isegi mõttetu töö (nagu näit. Andrese kuuskede istutamine) annab inimese igapäevasele elule positiivse ja rahuldavana tunduva sisu.

Kuid Indreku osasaamine tolstoilikust saapaparandamise tõest ei kesta Vargamäel kuigi kaua. Tuleb Tiina ja võtab labida kaevaja käest. Ring, mis täis on saanud, ei haara teda enesega kestvalt kaasa, vaid läheb temast mööda. Muidugi, Indrek on saa­vutanud täie tasakaalu, ta õpib sellest tõest võib-olla ka enese jaoks midagi. Igal juhtumil, Indrek kuulub mujale: Vargamäe ei ole päristõde tema jaoks. Kuid Indreku see saatus haarab meid niisama vähe kui kõigi tõdede ja otsingute ringkäikude reflektori ja sümboli oma.

Tiina kui instinkti- ja Indreku kui mõistuseinimese ühine­mist peetakse sobivaks vastastikuseks täienduseks. „Sellepärast ei saagi Indrek talle (s. o. Tiinale) vastu panna,” arvates niiviisi võivat leida oma sisemise elutasakaalu ja ka õnne. Indreku ja Tiina liitumisega ja Vargamäelt lahkumisega romaan lõpebki. Seesugune lõpplahendus aga äratab soove, seda enam, et see Ind­rekule uut elutunnetust ja suuremat tähendust omada võib. Me ei näe kuskil, et Indrekul romaani vältel millaski millegi järele puudust oleks. Ta ei oota midagi ega kedagi, ka ei ole tal mingit tühikut, mille aeglast täitumist armastuse näol Tiina vastu me jälgida võiksime. Indrek elab Tiinast külmalt mööda. Veel 416. leheküljel on Indrekul Tiina jaoks ainult kaike ja eemalepele­tavaid sõnu, täis ükskõiksust selle kohta, kas Tiina läheb või jääb. See on lõpu suurim nõrkus: me ei suuda taibata, mis seob äkitselt Indreku nii otsustavalt Tiina külge. Oma tookordse lubaduse on Indrek ammugi unustanud ega ole seda tõsiselt võt­nudki. Hea küll, Indrek saab teada, et see oli sama jalutu (II köite) Tiina. Aga mis sellest siis on? Mida see tähendab või mida lahendab? Oleks põhjendamatu, pakkida lõikava intelligentsiga Indreku saatust sellesse ühte küsimusse: et see oli sama Tiina. Pehmendavaks asjaoluks siin on vahest ainult see, et me Ind­reku poolt ei leiagi mingeid lõõmavaid tundeid. Alles lõppleheküljel tunneb Indrek esimest korda, et Tiina kaotamine võib talle valu teha. Samuti on pisut võõrastav Oskari käitumine: ainult selleks, et näha, kuidas Tiina Indrekuga läheb, ta kiirus­tab oma armastatut — enesest eemale.

Kuid üldiselt kõike kokku võttes — „Käesolev raamat on suure teose jõuline lõpp“. V köite lõpuga on kogu eepos jõud­nud loomuliku lõpuni. Kuigi meil ei ole vahest suurt usku kaht­leva ja kõikenägeva Indreku õnne kestusesse, võime ometi öelda, et niihästi tema kui ka teiste Vargamäe inimeste saatus areneb heleda- ja rõõmsatooniliseks. Ka ideede ja probleemide arenduse suhtes on ring täis. Jääb järele „puhastus- ja võidutunne”. V köite, eriti aga selle lõpu valguses on kogu „Tõde ja õigus“ kokkuvõttes positiivselt mõjuv ka ideoloogiliselt. Küll jääb veel kõigesse palju relatiivset ja kahtlevat, kuid kogu V osa lõpus tegelaste elusaatused on jõudnud punktile, kust võidakse kind­lama enesetundega vaadata tulevikku, nii ka tõdede kõikuv ja soine pind oleks saanud siin nagu kandvama põhja.

T. viimse romaani „P õ r g u p õ h j a uus Vanapagan” ees on kriitika jälle tükk aega sõnatu. Oma laadilt sarnaneb see „Pöialpoisiga“ ja dramaatilise teosega „Kuningal on külm“, kus samuti piirid tõelisuse ja üleloomuliku vahel muutuvad eba­määraseks. Ka see on teos, mille lõpul midagi „sünnib“: Jürka, Vanapagan, taipab alles siis, kui kaval naaber laseb ta välja tõsta kohast, mille ta oma vaevaga on loonud, et Ants ei ole ta sõber, vaid vaenlane, kes olnud temale ja ta perekonnale pahaks saatu­seks. Raevunult pistab ta põlema oma ja Antsu hooned ja pais­kab Antsu kivihunnikule, kuhu see purustatud pealuuga lamama jääb. Jürka ise leiab surma põlevas majas. Kuid ometi ei saa me seda lõppu võrrelda ,,Elu ja armastuse” lõpuga. ,,Põrgupõhja uus Vanapagan” esindab hoopis erilist laadi T. toodangus. Peale ebareaalse põhitooni see romaan on teos, kus elavad veel ürg­sed kättemaksuinstinktid, kus verd lunastab verehind ja kus surm on igasuguse patu palk. Vastupidi eelmistele — surm ei maksa siin midagi. Selles romaanis ei lase kirjanik lugejat ene­sele lähedale, vaid hoiab vahemaad ja valitseb autoriteetse ja kindlakäelise peremehena majas. Lugeja võib ainult pealt vaa­data, mis sünnib, kaasa rääkida ei ole tal sõnakestki. Tempera­mentsem vaatleja võib-olla koguni tunneb kahju, et lõpus sün­nib nii vähe — siin jälgib teose lõpp ainult romaani üldist joont ja on orgaaniliselt välja kasvanud tegelaste iseloomudest ja situatsioonidest-intriigidest.

„Põrgupõhja uue Vanapagana” pärislõpp — Jürka matuse kir­jeldus — on otse esinduslikuks näiteks T. teoste lõpetamise kohta: nagu enamasti kõigis T. teostes, nii ka siin on sündmus­tik kulmineerunud (Jürka märatsemishoog) ja pinevus vaibub aeglaselt lõpplehekülgede vältel. Langeva lõpu paremate näide­tena nimetagem veel eriti teoseid „Kõrboja peremees”, „Elu ja armastus”, „Uurimisel“, ,,Tõe ja õiguse” I ja V köide jt. Seda joont kui iseloomulikku tahaksime iseäranis välja tõsta. Teis­suguse lõpu moodustavad „Tõe ja õiguse” II ja IV köide, kus pinevus tõuseb hoogsalt ja plahvatab mingisse ootamatusse.

     

4.

Tammsaare (tähtsamate) teoste lõpplahenduste välise käigu iseloomustamise kõrval tuleb püüda süveneda ka nende sisimasse olemusse, kui me ei taha jääda ühekülgseks. Sellest seisukohast vaadates leiame T. teoste lõpplahendustes paljuski suurt ühtlust ja stabiilsust.

T. tegelastel ei lähe tavalises mõttes hästi. Puhtakujulist happy end’i me tema raamatutes peaaegu ei kohta. Ikka murdub kas mõni inimene, puruneb vahekord või hävineb mingi idee-tõekspidamine. T. teosed lõpevad enamasti sügava pessimismiga elu ja inimeste suhtes. Ometi see pessimism, mis tõeliselt ei ole muud kui inimese läbinägemine viimse põhjani, on harva jäägitu. T. teoste lõpumeeleolustik on sageli niisugune, et lugeja tahaks nutta ja naerda samal ajal. Ikka ja jälle näib T. oma teoste lõppudega kinnitada tahtvat, et kuigi elu on raske, võib ometi elada. Läbi masendavate lõpptulemuste käib alatasa otsekui mingi puhastav tuuletõmbus. Seda võib põhjustada isegi ini­mese surm, kui pettumuste, raskuste ja eluvaevade koorem muu­tub talumatuks. „Tõe ja Õiguse” III osa lõpus mõjub Kristi ja Mari surm otse lohutavalt; „Kõrboja peremehes” toob kergen­dustunnet Anna kiindumus Villu pojasse; „Elus ja armastuses” Ikka andeksandmine ja kõigi teistegi tegelaste õilsate iseloomu­joonte väljatõstmine; romaanis „Ma armastasin sakslast” tasub Eerika liigutav armastusepihtimus õnnetuse masendavuse, nagu „Tõe ja õiguse” IV köite lõpus Karinigi oma; Merihein „Kärbses“ lohutab end oodiga kannatusest, kui Tiksi leiab Kulno. Ka elu kõige raskemail silmapilkudel on kuskil mingi suur väärtus, mis alati püsima jääb. Kirjanik näeb kõiki võimalusi, olgu juhtum milline tahes. T. näeb esmajoones mitmepalgelist inimest ja ini­mese otsimist peab ta ise veel kaugeks ideaaliks. Kuid just tema ise ongi sellele ideaalile nii lähedale pääsenud. Oma teoste lõpplahendusi ei konstrueeri ta ideevarte najale, vaid need kuju­nevad ikka suurejooneliseks puändiks inimese avastamisel. Mär­kisime seda joont juba ta esimeste jutustuste puhul. Oleks raske öelda, et näit. „Elu ja armastuse” lõpp tähistaks kirjaniku eeti­list ellusuhtumist, mille järgi nurjatu mees (Rudolf) saab oma palga. Sest Ikka ei ole mingisugune nurjatu, nagu nägime, tema karistamine ise oleks juba kuritegu. Oma ideedega ei tungi T. kuskil peale, tema õlakehitusse jääb ikka midagi diskreetset ja aristokraatset (paremaid näiteid selles suhtes on jutustuse „Uurimisel” lõpp).

Kirjaniku avar pilk näeb ka kaasinimest ja paneb tähele, et ühe õnn või õnnetus oleneb tihti teise omast. Punase joonena läbib ta teoste lõpplahendusi nagu raudne seadus, mille järgi õnne saab inimestele osaks ainult piiratud määral ja et niihästi selles kui ka kõiges muus valitseb tasakaal. Oskar („Tõe ja õiguse” V köite lõpul) õpib loobumist ja kannatamist, sellal kui Indrek läheb Vargamäelt Tiinaga. „Ikka kannatab kuskil keegi, kui sünnib õnn” — need on „Tõe ja õiguse” V köite lõpetavaid sõnu, sümboliseerides ühtlasi kogu saaga elukäsitust. Ja ometi annaks otsida teist nii õnnelikku lõpplahendust T. loomingus! Nimetatagu veel mõnda tulemust: novellis „Kärbes‘‘ osutub lõpp Kulnole ja Tiksile õnnelikuks, Merihein ale ja Lutveile aga kur­vaks; „Vanades ja noortes” — Kaarlile halvaks, kuid vanapaa­rile heaks; novellis „Matus“ (kogus „Pöialpoiss“) Kogerile ja. madam Puurole meelepäraseks, Kaljole — õnnetuks, jne. Ja tihti on nõnda, et kui armastab naine, siis ei armasta mees, ja kui armastab mees, siis ei armasta naine. Siin ei ole tegemist T. lemmikprintsiibi — antiteesi — inertsusega, vaid tõelises elus igal sammul esineva paratamatu olukorraga. Peaaegu kõigil T. teoste lõpplahendustel on sees mingi haak, mingi „võnk“, olgu õnnel või õnnetusel, sest midagi ei saavuta inimene täielikult. Isegi kättemaks jääb poolikuks või kujuneb koguni vastase kasuks: mida enam Jürka põletab, seda rohkem Antsule „raha tuleb“. Ja teiselt poolt — Ants isegi ei saa täit kasu nautida, sest tema vaim hõljub ikka veel „taeva ja maa vahel“. Ja kuigi midagi saadakse täielikult, siis on sellel väga lühike kestus, nagu näit. „Tõe ja õiguse” II ja IV köite lõpus jne.

Midagi hingekäristavat jääb T. teoste lugemist lõpetades järele, midagi segast: kuidas see nüüd oligi? Inimeste saatus oleks nagu mängukanniks mingisugustele jõududele, millele me jälile ei saa ega mõistatada ei suuda. Inimese enese tahe ei maksa palju. Kujukam näide ses mõttes oleks „Elu ja armastuse” lõpp. Kalmu Eedi sõdib kõigest väest vastu, aga peab siiski vastu võtma armuanni, sest temal ei ole Katku Villu uhkust ega mehisust teha ots ka enesele. Sellest ei oleks ka mingit kasu, sest Ikka sedeliga politseile — „Palun minu surmas mitte kedagi süüdis­tada” — hoolitseb madam Polli surnu viimse tahtmise eest ja kaitseb tema au. Sest „ükski ei pea võima öelda, et tema viimsed sõnad ja teod olid vale“. Eedi mõrtsukatööd ei usuks keegi. Madam Polli püüab isegi sugereerida Eedile, et see ei ole lask­nud Ikkat — aga millise hinna eest! Olukord on imeteldavalt rebestav, motiivide ja; sündmustiku niidid sõlmuvad kärsituks tegevalt peenelt ning tegelaste mitmekordsed vahekorrad kuju­nevad täis lootust ja meeleheidet, õnne ja õnnetust — ühel ja samal ajal. Eedi peab tunnetama emba-kumba: kas ta on hullu­meelne ja süütu, või täie aruga: ja — mõrtsukas. Ta käärib var­ruka üles ja näidates punast armi, mille laskmise silmapilgul jät­nud käsivarrele madam Polli hoop, hüüab võidurõõmsalt : „Näed sa nüüd, ma olen ikkagi mõrtsukas.” Olukord, mis edasi antud madam Polli sõnades, et Ikka oma sedeliga mõtles „sellele, keda ta armastas”, viib Eedi lausa märatsemiseni. Sest Ikka armastus, on põhjuseks neljale-viiele üksteisele vastukäivale ajele: Eedi mõrtsukatööle; sedelile Ikka poolt, niisiis armuannile; sellele, et Eedi seda armuandi vastu võtta ei taha; ja lõpuks sellele, e.t ta armuanni siiski viimaks vastu võtma peab. T. teoste lõpplahen­dus ei ole kunagi üksainus heli, vaid alati terve akord.

Igatahes — vähese otsustavusega tuuakse esile ainult head. Mõtelgem V köite Tiinale, kes on hea. Selle headusega aga ära­tab ta vastukaaluks vastupidiseid jõude: himu, omandamishimu, võitlemisi, tülisid, draamasid ja kannatusi. „Eitavate, purusta­vate jõudude tugev annus jääb igal juhul püsima“. Suuremat kategoorilisust soovib nii mõnigi T. teoste lõpplahenduste puhul. Niipalju skepsist, kahtlusi, lootusetust, elu ja saatuse ironisee­rimist inimeste üle, positiivsete ja negatiivsete jõudude ristlemist ja paarimist, et siin mingi kavatsuslik lõpp olekski väär ja ebaorgaaniliselt liituv. Ei ole siis ime, et kirjanik eritlustel mingisugustele „järeldustele” ei jõua. Järeldused jätab T. meel­dival viisil ikka lugeja teha. Selles mõttes T. teosed ei saa iialgi valmis. Niisugune on kord T. maailmavaade ja sellest tuleb, et ideoloogiline lõpp alistab sündmustikulise.

Olgu veel tähendatud, et kõrgemate jõudude kaasmängu taus­tal põhjustab olukordade õnnetuid lähenemisi ka tegelaste indi­viduaalsus ja elukäsitus. Egoism, isekus ja uhkus ajab lahku üliõpilasnovellide tegelased Heinrichi ja Olga, Aino ja Kulno, Hedvigi ja Roberti, hukutab Katku Villu ja Oskari (,,Ma armasta­sin sakslast”) ning Indreku läbi — Karini. Mehed võtavad naist omasugusena ja see saabki neile saatuslikuks: T. teoste naised ei taha, et neid nii tõsiselt võetakse — see toob õnnetuse.

T. on lõpetanud oma teoseid püssi- ja revolvripaukudega („Kõrboja peremees”, „Elu ja armastus”, „Tõe ja õiguse” IV, osalt V-ki köide) või muidu dramaatiliselt („Ma armastasin sakslast”, ka „Põrgupõhja uus Vanapagan”). Ta on lahendanud teoseid ka nii, et ei „sünni“ midagi — puhtal kujul inimlik lõpp (esimesed jutustused, üliõpilasnovellid, ,,Uurimisel”, „Kärbes“ jmm.), nende jutustus ei jookse seega hoopiski mitte tühja; või muul viisil rahulikult, eepiliselt („Tõe ja õiguse” I, samuti ka V köide). Leiame ta teoste lõppudes ka suurte ühiskondlik­kude sündmuste lõpuleviimise järeldusi („Tõde ja õigus” III) või ideeliste murrangute valusid („Tõde ja õigus” II). T. on rakendanud ka saatust ja mõttetut juhust („Kõrboja peremees”, „Tõde ja õigus” IV, „Rahaauk‘‘ jm.) või nn. imet („Tõde ja õigus” II). Seal, kus nähakse lõpu laskumist romantikasse või realismi-romantismi sünteesi, tuleb näha ainult inimhinge mitmekülgseid jõude, mis vastava apelleerimise peale tegevusse astuvad. Paljudel juhtumitel kujuneb ootamatu lõpp, kus on midagi üldkehtivate tavade ja seaduste vastast, otsekui õrrita­miseks: „Tõe ja õiguse“ II osas „ime“, III-ndas emamürgitamine, IV-ndas Indreku protsess ja vabaksmõistmine, jne. Kõigil T. teoste lõpplahendustel on nii olulisel määral ühist, et ülal­toodud iseloomustus riivab ainult välist külge. T. lõpplahenduste motiivistik ja ideestik iga teose puhul on nii rikkalikud, et need pole paigutatavad mingisuguste rubriikide alla. Ometi saame lõp­pude kunstilist õnnestumist mõnevõrra hinnata ülalnimetatud iseloomustuse järgi.

Märkisime, et mitmel puhul jälgib lugeja teose lõpplahen­dust kriitiliselt. Eriti juhtub seda seal, kus T. lõpetab oma teo­seid „looga“ või mingi otsustava sündmusega. Võib-olla on neis liiga palju vaimu. Vaim aga tikub välja rabelema tõsielu raami­dest, millesse T. teosed oma ulatuslikumas osas, s. o. teose algu­sest lõpu hakatuseni, on järjekindlalt surutud (välja arvaksime „põrgupõhja uue Vanapagana. T. võlub lugejat eeskätt süžeega ja psühholoogiaga, sellepärast sündmustikulised lõpetamised võib-olla ei mõju usutavalt, vaid tunduvad kinolistena. See ongi põhjuseks, miks T-l paremini õnnestuvad inimlikud, elulised ja „igapäevased“ lahendused. Üliõpilasnovellides (eriti „Pikad sammud” ja „Üle piiri”) harrastab T. koguni elliptilist lõppu: jutustus katkeb seal, kus ta alles hakkab huvitavaks minema, s. o. kus hakkab tulema „romaan”. Edaspidist sündmustiku käiku oletagu lugeja ise. Õnnelikumat lõppu T-le ei saa ette kujutada, T. teab, mis talle veel sobib, ja lõpetab õigel ajal. Siin on T. sündmustikku otsekui kartnud ja lasknud tegelastel ära sõita, et midagi ei „sünniks” („Noored hinged” jm.). Kuid iseloomu­liku joonena kriipsutame eriti alla, et elliptilise lõpetamise sugemeid on jäänud peaaegu kõigisse T. teostesse — kuni  „põrgu­põhja uue Vanapaganani”. Nagu ideoloogiliselt nii ka sündmus­tiku lahenemise-lõpetamise suhtes me saame ainult üksikuil juh­tumeil täit rahuldust: ikka jääb lugejale midagi mõelda, avas­tada, oletada. — Kümmekond lehekülge, mis jäänud kulminat­sioonipunktist kuni lõpuni, ei too mingit olulist selgitust. See sobib Tammsaarega hästi.

„Tõe ja õiguse” köidetest tuleb parimaks pidada I köite lõppu. Kultuuritöö oma algastmel näib andvat klassikalisemat ainestikku ja pakkuvat paremaid lahenemisvõimalusi. Teiste köidete lõp­pudes (nagu ka teoseis tervikuna, välja arvatud vahest II köide) on rohkem romaani, vaimu ja mõttelist spekulatsiooni. Nende lahendusi ei ole nii kerge ette näha, nad lõpevad silmatorkava­malt. Hea lõpp aga ei tohiks vist silma torgata. V köide ei jää palju taha esimesest, millega teda — väliselt võttes — võiks kõrvutada; ebakõla loob V köite lõpus ainult Tiina ja Indreku teineteise leidmine. Muude osadegi lõpetamises võidakse leida häirivaid elemente (II-s ime, III-ndas ülepingutus, jne.).  „Ma armastasin sakslast” ei ole süžeelt „lugu“, kuid faabulalt küll, ja sellest piisab, et tekitada soove.

Igas T. teose lõpplahenduses on head ja sügava pilguga lei­tut ning suure kujundamisoskusega esitatut. Kuid teose terviku seisukohast sobivad paremini inimlikud, igapäevase elu poolt ettedikteeritud lõpud.

R. Alekõrs

Eesti Kirjandusest nr. 4/1940

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share