Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

09 Jan

Tammsaare looming linnulennult

 

       

ui käesolevas kirjutises tahame äsja meie keskelt lahkunud suurt vaimuinimest mälestada ta loomingu vaatlusega mõnel leheküljel, siis küll toimime mitte sugugi kiiduväärt julgusega. Mitmete kohta Tammsaare romaanidest on arvustajad ütelnud, et läheb raskeks ühegi antud teose ülenägemine ja sisurikkuste seletamine, koguni läbilugemine „ühe sõõmuga“. Ja mõnes väike­seski Tammsaare „laastus” on mõtete arendus liiga mitmekülgne selleks, et kõike saaksime haarata ühe valemi alla. Meie aga tahame praegu, kus tagasivaade suure kirjaniku neljakümneaastasele elutööle täidab meid otsekui esmakordse hämmastuse ning hardusega, lugeda üles ta varad ja neid sortida ning hinnata… Kuna peame seda ometi söandama, siis tuleb võtta ainsaks lohutuseks ja võimalust mööda ka juhiseks kaasa Tammsaare enese mee­tod: ta ei läinud nähtut ja elavana antut peagu kunagi tõmbama mingile valmis liistule, konstruktsioonile, vaid püüdis ise kõigele „järele minna“, seda mõista, uurida, selle üle mõtiskleda. Nii on kasvanud ja kuhjunud see päratu rikas psühholoogiline ning mõtteline kunst, mille Tammsaare on jätnud pärandiks oma rahvale — ja ka teistele rahvastele, kes on üksteise järele tema loomingust osa saamas.

Tammsaaret on nimetatud suurimaks pessimistiks eesti kirjanduses. See väide on super­latiivne, kuid tõe protsent temas on suur. „Tõe ja õiguse” loojas juba varakult ülekaalu pääsnud tume ja tõsine vaade elule on oma põhjalt ilmsesti pärit neist soodest ja rabadest, neilt kivistelt põldudelt, milledega võideldes möödub rängas paratamatuses kogu Varga­mäe rahva elu. Vargamäel ei saa idaneda armastus, paista heledam ja avaram valgus… Seda sügavamad igatsused armastuse, valguse järele tekivad siin mõnedes inimestes. Võiks ütelda, need igatsused ongi Tammsaare ajanud ta kirjanduslikele otsinguile, on ajanud teda läbi katsuma inimesi laias maailmas. Kui ta seda pole teinud ilutsedes ega nooruse või hulgaga rõõmsalt kaasa minnes, siis seepärast, et ta pole nägijana saanud ilutseda. Ent oma otsingu sisimas eesmärgis pole ta ometi pettunud. Seda näitab eeskätt ta viieköitelise suur­romaani lõpp, samuti osutavad sinna kahe järgnenud romaani lõpud („Elu ja armastus”, „Ma armastasin sakslast”).

Siiski — pettumustest ja elutaju süngusest on vaba noore 23-aastase Tammsaare esimene väärtuslik teos, saunarahva idüll „Kuresaare vanad” (hiljem „Mäetaguse vanad“). Ses sajandi teisel aastal (1901) Tartu koolipoisi sulest ilmunud visandis, mida oleme juba lap­sepõlves naeru ja hubasustundega nautinud, ei puudu Liivi ja Kitzbergi samataoliste piltide päikesepaistet ja romantikatki, ent ta juba ületab eelkäijate laadi vastandlike karakter­kujude — eide ja taadi — joonistamise naturalistliku detailsusega. Kiretu ja meeleolutse­misest hoiduv, puhas naturalism kõigi oma konsenkventsidega valitseb aga juba järgmises Tammsaare elupildis „Kaks paari ja üksainus” (1902). Selle teose halastamatu otsekohesus kahe viletsuse ning lasterohkusega võitleva kantnikuperekonna ja nende „hoolealuse“, viletsaist viletsama vana Taidi-Laidi kirjeldamisel mõjub väga tugevasti kunstili­selt kui ka maailmavaateliselt. Siin on tegu loodusteaduslikule põhjale rajatud pahempoolse, deterministliku elukäsitusega, mis ei taha midagi teada vanema põlve poolt austatud nn. idealistlikult realismist ega tema lohutustest. See on laad, millega algasid kõik kaasaegsed prosaistid. Kui aga Metsanurk ja veel enamgi Tuglas suunasid oma naturalismis, osalt Petersoni ja Vilde eeskujul, peavalguse sotsiaalsele ebaõiglusele, sellega näidates rahva vilet­suse põhjuseid, siis mittesõjakas ja eelkõige kontemplatsiooni kalduv Tammsaare lähtus roh­kem bioloogilisest vaatekohast. Juba siin on ta eeskätt inimeste loomusundide, vastutama­tute ja tihti „seletamatute“ vaistude ning kihkude jälgija! Juba siin on kimplemas kaks peret, nagu Vargamäelgi. Ja kui ta siin on objektiks valinud ainult vaistlikult elava „orirahva”, siis seepärast, et kõige põrutavamat keelt räägib just sääraste elu. Juba neil aas­tail oli teda haaranud kõigi „alandatute“ suur kujutaja Dostojevski. Ning lõppeks pidi tol ajal rasketes tingimustes edasiõppiva ning ülespidamist teeniva Anton Hanseni sümpaatia iseenesest kuuluma kehvikuile — ilma et ta seda tarvitsenuks manifestida. Kas pole peagu kõik vähegi sümpaatsemad tegelased ja „kangelased“ ta hilisemas loomingus pärit vaesu­sest, saunade, kehviktalude ja agulite miljööst?! Kas ei anna need miljööd kogu ta loo­mingule tausta, mis räägib ise enese eest ja millel vahete-vahel lastakse rääkida ka õige valjusti…

Eesti naturalismi iseloomulikemaks saavutuseks peetavale kantnike kujutusele järgnes aasta pärast „Vanad ja noored“, samataoline, kuigi juba jutustuslikum pilt vana ja noore põlve vahelisest võitlusest ning võimujagamisest Vargamäe taolises Väljamäe talus, soode keskel. See on väga eluline talukurbmäng, mitte ilma huumoririkaste stseenideta; autor suhtub ainesse jällegi eeskätt naturalistina-oludejälgijana ning psühholoogina. Bioloo­giline tõde, mis sellest novellist sugeneb, kannab paljuti ka „Tõe ja õiguse” tunnetusi. Fr. Tuglas võtab selle tõe — või pigem kogemuse, millest Tammsaare on rääkinud ka ise — kokku väga napilt: „See sureb, kelle osaks on elu; see jääb elama, kes peaks kaduma. Või­deldes loovad noored uusi elumaju — uusi eluvorme. Kui need valmis, surevad nad ise. Kuni nende järeltulijad aga kasvavad, on toad jälle pehkinud. Nõnda ei saa elu iial val­mis. Selles on isiku ja ühiskonna kurbloolus” („Kriitika III“).

Sääraste elu- ja võitlusnägemuste kehastamiseks kavatseb 1903. a. abituuriumi teinud treffnerist Tammsaare juba suurromaani kodusest miljööst. Ent kulutav ajakirjanduslik töö Tallinna pahempoolse lehe „Teataja” juures ei võimalda mitme aasta kohta anda midagi püsivat peale novelli „Tähtis päev“ (1903), mis selgesti on seoses noorte „vargamäelaste“ igatsuslike põhielamuste — ja pettumustega. Karjapoiss Juhku saab küll Suviste esimesel pühal käia 20 kopikaga kirikus üle soo, kuid õhtul nutab ta päeva pettumustest.. Selle loo­kesega näib Tammsaare otsekui tahtnuvat puhata kaasaja käärimistest. 1905. a. sotsiaalne võitlus, verised sündmused, uute ideede läbimurd — see kõik nõudis aga Tammsaareltki kujutluslaadi, millele ei saanud vastata ta senine „ükskõikne”, elust otsekui juhuslikke lõike pakkuv naturalism. 1907. a. teebki ta katse jutustuses „Raha-auk“ (alapealkirjaga „Pildid Läänemaalt”) kokku haarata äsjase mineviku suured kired, suured sündmused — ja suured pettumused ning valud. Tegevuskohaks on pimedaim ja kehvim maanurk, kus lok­kab usuhullustus ja kus paruni ees veel seistakse paljapäi. „Liivamäe vana“ kaevab oma kodukünkast varandust, mida talle on näidatud unenäos, ent auk saab ta tütre hauaks. Tütar langeb usuhullustuse ja silmakirjatsejate ohvriks, poeg aga, kes linnast toob kaasa uued ideed ja õhutab talumehi vastu hakkama mõisa ülemääraseile nõudeile, sureb kolme­sajast vitsahoobist. Seda nähes vana unistaja hullub. Kõike seda on teinud ideed, usku­mused, hullustused… Ei või ütelda, nagu ei jääks ses kollektivilistlike huvidega antud ajapildis järele ideid, mida autor ise pooldab. Kuid ta näitab nende traagilist mõju aja olu­des. Ja kui noor revolutsionäär hüüab õhutades: „Häbi teile, kahekümnendal aastasajal!”, siis heliseb siin kindlasti kaasa autori traagilist pettumust 20. sajandist…

„Raha-auk“ ei suutnud oma paljuhaaravuse ja mõnede psühholoogiliste ebajärjekindluste tõttu tõusta avalikkuses kohale, mida ta vahest väärinuks. Samal aastal aga Tammsaare juba lakkabki otsesemalt järgimast loomisel naturalistlikele ja kollektivistlikele õpetustele ning asub individuaalpsühholoogilise kirjanduskunsti viljelemisele. Selle tee poole kaldus eeskätt poliitilise reaktsiooni, ent ka uute vaimuvoolude survel kogu meie tolleaegne kirjan­dus. Isikuprobleemi sügavam käsitsus igatahes äratab tähelepanu jutustuses „Uurimisel“, mis on põnev oma „kriminaalsusega“, ent veel enam „eraelulise armukadeduse kurb­mängu ja ebanormaalse nägemuserksuse keerdküsimustega“ (G. Suits). Juba on siin tege­mist Tammsaare järgnevate ja mitmete hilisemate teoste keskse motiiviga: naine armastab ühteaegu kahte meest… „Uurimisel“ mängib veel maal, suhteliselt lihtsete inimeste seas. Kuid Tammsaare uus psühholoogiline ja kunstiline huvi nõuab teissuguseid tegelasi. Järg­mises novellis „Pikad sammud“ (1908) ongi miljööks linn ja meestegelasteks tolle aja „moodseimad“ haritlased — eesti üliõpilased. Oli ju Tammsaare ka ise eelmisel aastal astu­nud ülikooli ja hakanud osa võtma radikaalsete vaadetega üliõpilasringide kultuurilistest harrastustest. Ent oma esimeses haritlasnovellis, nagu hiljemgi, on ta kaugel mingi kultuuri­programmi teenimisest. Ta vaid märgib, et naistegelane Olga Kamar ei tunne Marxi ega Nietzschet — aja suurimaid prohveteid — piltidelt, mis ripuvad Heinrich Orisoo toa seinal. Sellest kaugelt iseloomustavam on teosele tõik, et Heinrich ja Otto võivad lõppeks teine­teisega siiralt rääkida Olga üle, keda nad mõlemad armastavad… Ent nemadki pole mingid õilishinged, hoolimata oma psüühilisest komplitseeritusest ja tundlikkusest. Armastuseski jäävad nad egoistideks, kes piineldes meeleldi piinavad ka teist, kelle mõtted ja tunded keerlevad ikkagi vaid „mina“ ümber. Ja Olga — tema pole sugugi parem oma naiselikes, tühimeelseis impulssides. Ta annab järele kirele, kuid ei salli mõtet mehe ja naise üheväärsusest. Säärane mõte kõlbab vaid õilsust simuleerivas armastuses; „pärisarmastuseks“ on tarvis mehelikumaid mehi…

„Pikad sammud“ äratasid oma julgusega elu „ebamoraalsete“ seikade käsitlemisel ja oma naturalistlikult tühja jooksva lõpuga vastuseisu kõigis konservatiivides ja rahvusidealistides. Ometi oli see, nagu ütleb Tuglas, esimene kunstiliselt täiesti haritud teos eesti kir­janduses. Samasuguse aine kallal rakendab Tammsaare samataolist vaatlust järgnevais jutustusis „N oored hinge d“ (1909) ja „Üle piiri“ (1910). Esimeses neist jätkub „Pikkade sammude” sühholoogiline põhitoon, s. t. enese ja teiste piinamine tunnete ja mõtete tujukas mängus. Kitsamaks probleemiks on tegelastele siin aga: „saavutada oma hinge väljenduses säärast ulatust, et teine seda usuks (Tuglas), s. t. avalikkuse, siiruse probleem armastuses, ja seega inimpsühholoogias üldse. See kitsam probleem ja süžee raja­mine „kolmnurgale” üsivad suurel määral ka julges ja sirgjoonelises jutustuses „Üle piiri” Kui siin naine annab mehele ta uskumapanemiseks „kõik“, mis naisel anda, siis hingelist ja vaimset „piiri“ see nende vahelt ometi ei kõrvalda. Õnnelikuks ei või aga selline naine saada ka soliidse seltskondlasest kosijaga, doktor Kalamaaga, kes lihtsalt kaob, kui kuu­leb, milles asi. „ÜIe piiri” harrastab üldse haruldaselt vaimukat seltskonnakriitikat ja tõu­seb seega üle eelnenud mina-juurdluste. Selle teose erakordsed lõikavused ning paradoksid on enamikus sihitud inimliku eetika ja ühiskonna kui moraalse nähtuse nõrkuste ning tühi­kute paljastamisele.

Tammsaare see individuaalpsühholoogiline, eeskätt armastuselamuste analüüsimisele pü­hendatud „triloogia“ esindab impressionistlikku kirjanduskunsti. Siin pole enam tegu endise külanaturalistliku protokollimisega, vaid aina iseloomustava, psüühiliselt olulise, värvikama pakkumisega, teatava julgema ja ka ökonoomsema stiiliga. Tammsaare loomupärane tagasi­hoidlikkus ja loodusteaduslik ausus siiski ei lubanud tal seda laadi kallutada romantilisematesse või aktiivsematesse taotlustesse, nii et üldmuljet on nimetatud isegi „halliks“. Ent see on peen ja varjunditerohke hallus, mille sihiks on aina hinge salajaste liigutuste vastuvõt­mine. Kui Tammsaarel jutleb kolm tegelast, siis tihti näeme kõneluse puudutusi kõigi kolme sisimas. Ja „Noortes hingedes” hüüab Kulno otse programmiliselt: „Närvid on kul­tuuri märk, sellepärast — enam närvisid, enam närvisid!” See oli ka Tammsaaret sümpati­seerivate „nooreestlaste” üks deviise.

Autor võib-olla ei võta Kulno sõnu täiesti tõsiselt, kuid „triloogiale” järgnenud novel­lis „Varjundid“ (1917) annab ta oma impressionistliku närvidekunsti tipu, et selle laa­diga ühtlasi lõpetada. „Varjundid” on tõest ja luulest kokku põimitud mälestusteos oma­päraselt varjutatud elust sanatooriumis, Kaukaasia võimsalt maalilisel rannal, kus Tamm­saare oli end vahepeal ravinud tiisikusest. Endisi kodumaiseid tegelasi, kehvi, ent vaimu-romantilisi üliõpilasi asendab, ent ka esindab siin „mina”, kes pihib armastatud Sonjale oma äärmisest lootusetusest ja „väiksusest”. See haige poollaps aga julgustab teda; möödub rida eriskummalisi elamusi, mis kõiguvad ilusa armastuse, eluhariduse ja surmatunnetuse vahel; lõpp on traagiline, eriti Sonjale. See novell ületab oma soojuse ja tundmusjõu tõttu oma eelkäijad — ka uusromantiliselt estetiseeritud kogu „Poiss ja liblik“, millega Tammsaare 1915. a. võistleb nooreestlastega nende teatavas kitsamas suunas. Siin paistab silma rühm skeptilisi, kunstiliselt meisterlikke ja kauneid muinasjutte eesotsas „Kuninga ja ööbikuga”. Sümbolism kaldub siin kohati ka allegooriasse, nagu loos „Kaaren ja pojad”, mis võtab kokku Tammsaare kui bioloogi vaate elule. Ainult selle poja viib emakaaren elusalt üle jõe, kes tasuks ei luba hoolitseda hiljem mitte vana ema, vaid omaenese laste eest! Algusossa on paigutatud idüllilisemaid külanaturalistlikke esikjutustusi, mis oma küpse resignatsiooniga ei põrkagi ebakõlaliselt vastu lõpposa filosoofilist romantismi.

Tammsaare lõivud tolle aja maitsele pole suured, ent siiski ka mitte tähtsusetud. „Varjundite” ühel leheküljel dikteerib hardumusekstaas talle koguni „proosaluuIet”, samuti kui „Poiss ja liblika” mõnes miniatüüris. Samataoline laad valitseb ka kogus „Kärbes” (1917), milles Tammsaare jätab jumalaga oma linnanovellide õhkkonna. Siin mängib vai­mukas boheemkond, purdud elust ja janunev elu järele, ent temas ei puudu ka unistajaid Tammsaare bioloogiliste mõtete teemadel. Teos on meelejääv, ja teda ei saa nimetada tühiseks hoolimata ta erisugususest.

„Poisi ja liblika” ning „Kärbsega” mõnevõrra ühisel joonel paikneb ka Tammsaare viimane erandlik ning estetiseeriv raamat — novellikogu „Pöialpoiss” (1922). Ühist eel­mainitutega on „Pöialpoisil” sisuliselt küll õige vähe, kuna ta lavastub hoopis uuel plaanil

intellektuaalses fantastikas. Stiililt on see fantastika asjalik ja realistlik, ta lähtub lin­likust miljööst, taotluseks näib tihti olevat psühholoogiline hirmu- ja õuduskunst sarnaselt Poe omale. Suurimaks väärtuseks on siin paradokslik mõteterikkus, mille puhul Tuglas ütleb: „Ilukirjandus on filosoofia haru, kus ei öelda mõtteid, vaid tehakse neid, isegi vale­dest” („Kriitika IV“).

„Pöialpoisis“ on Tammsaare enam-vähem puhtaks kultiveerinud oma kalduvuse mängi­des äratada mõtteid, viidata mõtete põhjustele, võimalustele — isegi nende varjudele. Kuid ta tõsisemad huvid olid teda vahepeal siiski kinni hoidnud tõsise psühholoogilise kunsti juures, nagu me teisiti vaevalt kujutleksimegi Tammsaare taolise järjekindla, kõike juba vaistlikult omavahel siduva kirjaniku arengut. Ta sulest ilmub 1921. aastal kümneaastase töö tulemusena piibliaineline draama „Juudit“, mis üllatas kõiki. On ju see eesti kirjan­duses esimene lavateos, mis söandab käsitleda üldinimlikke probleeme üldtuntud ajaloolis- müütilisel alal. Pealegi ei puudu Tammsaarel siin eelkäijaid ja võistlejaid, kelledest tun­tuim on titaanlike kalduvustega sakslane Hebbel. Kui Tammsaare tuleb võistlusest välja igatahes auga, siis seetõttu, et ta seletab teatud ajaloolist kangelastegu hoopis uues valguses

mitte usuromantismist, ei ka humanistlikust „inimlikust suurusest” ega rahvustundest läh­tudes, vaid nüüdisaja individuaalpsühholoogia, koguni psühhoanalüüsi vaatekohtadelt. Mui­dugi pole Tammsaare „Juudit“ mingi traktaat, nagu näitab, muide, ta praegune lavaline menu, vaid uusromantiliselt varjundatud, ent realistlikult põhjendatud psühholoogiline draama. Naiseliku loomuse müsteerium, mis köidab Tammsaare tähelepanu juba alates „Pikkadest sammudest” ja lõpetades eelviimase romaaniga, avaldub siin kujul, mis on ülev oma julmas äärmuslikkuses, ent vägagi „mõistetav“ ja võib-olla andestatav. Tammsaare Juudit nimelt päästab oma rahva, s. t. tapab Olovernese mitte isamaalise või usu­lise tunde ajel, vaid kätte makstes oma solvatud neitsilikkuse, „üliinimeste” sünnitamisele sihtivate, naisetunnete hülgamise eest… Ei kuigi palju kollektivistlikust või idealistli­kust teemaasetusest.

„Juuditile“ järgnes aasta pärast romaan, milles Tammsaare kehastab deemonlikkuse, mingi elutungide liigvõimsuse ja armastustunde liiguhkuse mitte eeskätt naises, vaid mehes. See mees on Katku Villu „Kõrboja peremehes”. Haritud Kõrboja peretütar peab mingi vaistu sunnil otse alanduseni seirama seda püsimatut kaklejat ja kangelast, kelle tormaka ebakindluse põhjas peitub alaväärsuskompleks oma armastatu suhtes. Villu ta­pab enese — ja Kõrboja noor perenaine ei oska teha muud, kui võtab tallu tüdruku, kel Villult on laps. Nii avaneb kord ometi võimalus saada tallu peremees Villu kangest verest… Siin avaneb kompleks, mis osutub lõppude-lõpuks ka Pearu tegutsemiste põh­juseks „Tões ja õiguses”, ja samuti algab Tammsaare pidev tähelepanu laste ja soo jätkamise probleemi vastu üldse. — Kunstiliselt on „Kõrboja peremees” üks tervikliku­maid ja ühtlasemaid Tammsaare teoseid; temas valitseb õnnelik tasakaal reaalse ja aimatava, öeldu ja ütlematajäetu vahel. Ta maaelu kirjeldused on värsked ja kohati idüllilisedki, sidudes Tammsaare varaseid maapilte paljuga ta suurromaanis.

Seisamegi „Tõe ja õiguse” väravais. Kui 1926. a. ilmus romaani 1. köide ilma jaonumbrita, juba siis seisti imestuses selle alusteose suuruse ees. Senine psühholoog par excellence, kes meeleldi oli jälginud iseärasusi — ja muidugi ka haiglusi — vaimsest teadlikkusest ja üleolekust kantud teoseis, on siin otsekui naiivistunud. Lapsepõlve ja nooruse maailma on ta haaranud, enesesse imenud stiihilise, loodusliku algusena. Ka senises Tammsaare toodangus, nagu nägime, olid paljudki elamusalgused ja motiivid seotud „Vargamäega”. Nüüd aga elustub Vargamäe ise — ja kirjanikul nagu pole teha muud, kui kirja panna aastakümned väljamäe rahva elu, kogu ümbruse ning loodusegi elu. Vargamäe Eespere õuest „valgustab kirjanik naabruskonda, valgustab kogu valda, kihelkonda — kogu põhjapoolset kodumaad; Eespere vanadest kambriaknaist langeb sel­gitavat valgust veel tänapäeva taotlustelegi“ (M. Sillaots). „Tõe ja õiguse“ alusjao kroo­nika algab aastail enne 1875 Andrese asumisega Soosaare tallu ja lõpeb paar aastat enne sajandi lõppu Andrese poja Indreku minekuga linna kooli, kaugemaks sihiks „suurkoolgi“… Andres märkab, et lapsed vanemaks saades üldse kipuvad ära Vargamäelt, kus liiga vali on töö ja liiga vali on isa. Ei ole siin saadud korjata rikkusi, on jõutud vaid kasvatada lapsi ja võidelda sooveega, pajupõõsastega, põllukividega — ning kius­liku „nuabrimehega“. Kas on Andres ise neis võitlustes saanud kätte oma „tõe ja õiguse”, millest ta nooremana nii kindlalt rääkis? Lõpul kummuli piiblile langedes küllap ta peab tunnistama, et „tõde“ taotledes ta on kalgistunud ja „õigust“ taga ajades olnud julm ning kaval. Selliseks on teda õpetanud elu — aga armastus, millest vahel räägivad ta lapsed, on jäänud tulemata…

„Tõe ja õiguse” I jaos ei taotle Tammsaare kummatigi mitte niivõrd elu filosoofilist seletust ega tõlgendust kui kujutust — psühholoogilist kui ka olustikulist. Mitte sugugi „rikaste” inimeste elu ülevaate rikkus on ses raamatus peaaegu tühjaks ammendamatu. Sünnid ja surmad, nooruse ja vanaduse traagika, süü ja igatsused, armastuste ängid ja naiivsete ärplemiste huumor — seda kõike oleks nagu võimatu korraga üle näha. Ent ometi on autoril jätkunud mahti lugematute tegelaste sisse nägemiseks: siin on kahe talu arvukad pered, teenijad, saunarahvas, kaugemad inimesed, lõpuks karjad lapsi. Siin koh­tame uuesti näiteks „Tähtsa päeva” Juhku teisikut, siin jälgime romaani järgnevate ja­gude peategelase Indreku hingelist kujunemist, ja kohtlase Sauna Jussi traagikat. Siin vaatleme perekondlikke pidusid, kus keeled käivad vägagi ülemeelikult, siin kuuleme räägitavat Carl Robert Jakobsonist ja „Postimehest”. Lõppeks on siin alatasa tegemist Oru Pearuga, selle tundeinimese tüübiga, kes oma komplekside ajel võib hakkama saada esmajärguliste sigadustega, ent ka unistada ja teha tegusid, milliseid võib käskida ainult südame hääl. „Mõistatuslik” Pearu on nagu vajalikuks vastukaaluks Andresele, keda ta kangus käsib aina kinni pidada kainusest. Nii on igasugu vastoludest põimitud terve kosmos, mille nimeks „Tõde ja õigus I”…

„Tõde ja õigus II” (1929) pole enam laialt maaliv kroonika ega jälgi psühholoo­giliselt tervet perekonda ta üksikliikmeis. Süžeeks on siin juba Indreku siseareng ta koo­liaastail linnas. Kuna aga Indrekut tunneme sügavasti juba esimesest jaost, siis jääb nüüd autoril palju ruumi miljöö iseloomustamiseks. Selleks on ka põhjuseid, sest Ind­reku eluümbruseks on saanud „Mauruse gümnaasium”, millise nime all Tammsaare ku­jutab Hugo Treffneri eragümnaasiumi Tartus, kuulsat varjupaika ja hüppelauda palju­dele eesti vaimuinimestele, kes „hariduse allikaile” ilmusid sajandi algul ja eelmise lõpul. Siin seletab ja kavaldab „Maurus” ise, peagu sama komplitseeritud oma räpasevõitu egoismis kui Pearu, ent vähem sümpaatne. Keerukate ja vaimukate kõneluste kaudu on iseloomustatud aja vaimu — ja kõigepealt kõnelevaid õpetaja- ning õpilastüüpe endid. Õieti ei tohi küll Tammsaare teoste puhul rääkida „tüüpidest”, sedavõrd on tal individua­liseeritud näiliselt abstraktsevõitugi kujud. Siiski, ei Mauruse „Loomaaia” groteskne maalili­sus ega sõnadekunst Goethe, Marxi, üliinimese ja rahvusküsimuste ümber ei anna teosele ta tuuma. Oluline tähendus on seevastu Indreku erootilise tunglemise jälgimisel, mis toob teosesse kaks erakordset naiskuju. Esimene on Mauruse kapriisne tütar Ramilda, keda õilistab surm nooruses ja kes ühendab eneses romaani IV jao „ürgnaiseliku” Karini ning „Varjundite” Sonja jooni. Teine on jalutu tütarlaps Tiina ühes keldrikorteris. Kui Indrek tema ees loobub oma jumalasalgamisest ning suudab õnnetu palvel uskuda ta tervenemisse, sünnib ime — Tiina saabki kõndida… See on sama Tiina, kelle armastus võidab Indreku suurromaani lõpul. Tema sissetoomise viis igatahes on väga tähendusrikas.

A. Adsoni definitsiooni järele näitab romaani 2. jagu noore mõtte võrsumist, kujune­mist ja lendu, „Tõde ja õigus III (1931) aga värskete tunnete ja tegude tormi ning tungi. Tõepoolest, aineks pole siin midagi vähemat kui 1905. aasta revolutsioon Tal­linnas ja maal Põhja-Eestis. Indrek on ajakirjanikuna asunud Tallinna agulisse korte­risse kingsepaperekonda, kus isa on vigastatud eelmiste rahutuste ajal, ja tütar Kristi on andunud revolutsiooni idee kui mingi õndsakstegeva ja erutava usu teenimisele. Kuid mingi õndsakstegeva ja lunastava „tuulte pöörisena” tajub aja sündmusi peagu kogu rahvas, algul ka eesti kodanlus. Ometi lõpeb see joovastus kibedaima ning süngeima pettumu­sega, koguni masendusega. Mitmepoolse saamatuse või ka provokatsiooni tõttu juhtub esiteks veresaun miitingu ajal Veneturul; hiljem ägab karistussalkade all kogu maa, Var­gamäe Andrese viimane kojujäänud poeg lastakse maha põgenemiskatsel ja vana „tõe ja õiguse” otsija saab ise 15 vitsahoopi. Mõttetutes õnnetustes on süüdi peamiselt mässa­jate ja nende juhtidegi peakaotus: armastati end vaid eksalteerida kõnede pidamisega – „vabadusega“, mis oli peamiselt ainult sõnavabadus. Tagajärjeks on romaanis Indreku ja kõigi teistegi revolutsiooniliste tegelaste usu läbipõlemine; Kristi koguni hukkab enese.

Kuigi „Tõde ja õigus III-t“ ei saa nimetada 1905. aasta epopöaks, siis ometi ta elu- ja materjalirohkus on väga suur. Mingi erakordne meeldejäävus on omane eriti neile massipiltidele, mida näeme Indreku silmadega — olgu see veresauna ohvrite pidulik matus või miiting Ülemiste ääres metsas või mõisade põletamine maal. Väljavaate romaani lõppveerandi masendusest näivad avavat aga samad mõtted, mis helendasid 2. jao lõpus. Päästab eneseohverdamine, enesest lahtiütlemine teise inimese kasuks… Üks romaani ilusamaid episoode kujutab, muide, kuidas Indrek laenates poolkõheldes raha varustuse kaotanud ja sandarmi maha löönud vene soldatile, päästab ta elu ja pälvib selle lihtsasüdamelise mehe igavese tänulikkuse.

„Tõde ja õigus IV-t“ (1932) nimetab Adson õigusega „närvide raamatuks“. Siin ei liiguta enam robustsetes miljöödes, vaid seltskonnas resp. haritlaskonnas, juba iseseisvas Eestis. Ent Tammsaare muljed sellest miljööst pole sugugi rõõmsamad endistest Indreku kogemustest. Seetõttu on romaani 4. jaost saanud suurelt osalt satiir nn. seltskonna ja ta moevaadete pihta; neid sarjatakse veelgi tugevamini kui seda tegi „Üle piiri” autor. Tamm­saare analüüsib siin linlikku lõbukultuuri ja kõlbmatust püsivama elu jaoks. Muide, juba „Poisis ja liblikas” oli ta hüüatanud: „lõbutsemiseks loodi ihasid ärritav kunst“ („Kuulus karsklane”). Enese ja teiste kõditamine ning erutamine, mingi kunstlik ja üht­lasi madal eksaltatsioon, ongi sedakorda Indreku väga seltskondliku naise Karini alati­seks tegutsemissihiks. Kujuneb pinev abieluromaan, kuna Indrek on Karinile täpseks vas­tandiks. Ta pettumused on aja jooksul vaid süvenenud; väljavaadet ei ole oluliselt helestanud ka viimane revolutsioon ega kodumaa iseseisvuse saavutamine. Ta elab aina oma mõtteile, oma vaimule, kuni ei kannata enam välja naise sadistlikke süüdistusi ja äkilises enesekaotuses tulistab teda… Järgneb protsess ja Karini juhuslik surmasaamine.

„Karini romaanis” on mõndagi Tammsaare varase närvierksa „armastustriloogia” ele­mentidest, eeskätt mis puutub mehe tugevat kätt igatseva naise psühholoogiasse. Ent Karini kujutus ja üldse inimeste kujutus on siin võrratult taidurlikum varasemast. Eriti Karini ja Indreku kahekõnedes-sõnelustes pole puudust pingest ega peentest detailidest.

Linna närvlikust ja ebatervest õhkkonnast viib meid jälle tagasi kodusele Varga­mäele „Tõde ja õigus V“ (1933). Selle süžeelise ja mõnevõrra ka ideoloogilise kojupöörmisega on viiekordne hiigelehitis viidud kokkuvõtva „katuse“ alla. Ent ka maalt ei leia Tammsaare, kellele on väga võõras tavalisem idealiseerimine, mingit „ideoloogiat“. Siin näeb ta jälle aina elu ennast — vanade traagilist üksijäämist, ilma et nad saaksid end lohutada oma elutöö kordaminekuga, ja eeskätt noori, terve hulga kahe talu noori, kes on omavahel seotud õnnelike ja õnnetute, vastastikuste ja ristlevate armastustega. Võib-olla on need noored kuidagi julgemad ja avaramad kui olid romaani esimese köite tegelased paljude aastate eest. Kuid see ei anna autorile märgataval määral säärast, mida võiksime tõemeeligi nimetada positiivseteks väärtusteks. Tõelise, teadliku positiiv­suse toob sellesse lõpetusromaani alles Indreku andumine oma isa poolelijäänud elutööle

Vargamäe parandamisele, soode kuivatamisele, kraavide kaevamisele. Selleks ongi ta loobunud kõigest ja naasnud koju… Vana Andres, nüüd juba pehmenenud ja rahu­nenud rauk, kes on end laste eest koristanud sauna, mõistab Indrekut ja heldib poja mõttest, eriti kui kuuleb, et täitub ta elu unistus: Vargamäe jõgi alandatakse. Indreku mõtet taipab isegi Pearu, kellele oli küll pinnaks silmas vingamehe poja „saksaks“ saamine, ja kes nüüd võinuks olla vaid kahjurõõmus. Jõealanduse kultuuritöö-sümboolsuse kõrval, mis meenutab Fausti otsingute lõppu, ongi ses köites suurimaks väärtuseks kahe kange Vargamäe vanamehe esiletõusmine lepitavas ja puhastavas valguses enne nende surma. Pearu isegi kutsub Andrest oma surivoodile, et leppida. Ja kui ta ärpleb oma pojaga seepärast, et sel pole pärijat, siis kõnelusest kuuleme, et kõigi ta vihapidamiste põhjuseks Andresega on olnud naabri esimese naise hele hääl, armastus tema „veart vere“ ja lõplikus perspektiivis oma talu maamulla vastu.

Sümboolsuseni tähendusrikas on Indreku toimimises peale kraavikaevamise veel üks teine „alandus“: lõpplehekülgedel lahkub ta koos oma endise teenija Tiinaga, kes osutub jalutuks Tiinaks Mauruse päevilt, ja kes on teda juba kaua ennastsalgavalt armastanud…

Armastuspsühholoogia ja abielu probleemid on esikohal otse „Tões ja õiguses IV“ nähtud määral ka neis kahes romaanis, mis vahetult järgnesid suurteose lõpetamisele. „Elu ja armastus” (1934) asetab väärtused peamiselt naise poolele, kes on üks puh­tamaid ja heledamaid kujusid Tammsaare paljude sümpaatsete ning liigutavate tütar­laste seas. Mingi vaistlik vajadus „õnne“ järele ajab popsitütre maalt linna, kus ta satub skeptilise ja pääsmatult polügaamia-hullu ärimehe Ikka naiseks. Pääsmise toob alles mehe surm Irma mahajäetud armastaja käe läbi, kellele Ikka, muide, andestab ja keda ta tahab päästa teo tagajärgedest. Oluliseks osiseks „Elus ja armastuses” on seltskonna- ja kul­tuurikriitika, mis eriti lokkas ka „Tõe ja õiguse” keskmistes jagudes. „Ma armasta­sin sakslast” (1935), romaan pihtimuse vormis, võib arendada peenendatud psühho­loogilist vaatlust, kuna tegelasteks on jälle kord tõelisemad haritlased, ja eriti lõikavalt meie kultuuri analüüsi, kuna vananevat ja manduvat sakslust siin tihti on põhjust kõrvu­tada alles konsolideerumata eestlastega. Tammsaare ei anna armu ei ühele ega teisele; sealjuures ta peamine kibedus on suunatud sisutu uhkeldamise vastu väliste vormidega, nagu see ilmneb kõige eklatantsemalt korporantlikus üliõpilaskonnas ja ta ellusuhtumises. Pea­tegelane Oskar on küll tudenglikest eelarvamustest vabanenud ja vabanemas, sest ta peab elama pealinnas ja leppima piskuga. Temasse mõjub tugevasti vaesestunud parunitütre Erika lihtne ja siiras inimlikkus, ent selle vanaisa ees, kes muidugi ei suuda leppida eestla­sest kosilasega, ei pea ta vastu, ja Erika puht-naiselikku andumistarvet ta ei mõista. Ro­maani lõpetav Erika pihtimuskiri on üks vapustavamaid ja sügavamaid kohti Tamm­saare toodangus; ta heidab valgust ka üksikasjule eelnenud kujutuses.

„Ma armastasin sakslast” on jäänud Tammsaare viimaseks psühholoogiliseks, enam-­vähem objektiivselt rajatud romaaniks. Siit peale pöördub Tammsaare, otsekui järele andes oma põlistele kalduvustele, viljelema peagu puhast satiirilist laadi, mis on nii haruldane eesti kirjanduses. 1936. a. üllatas ta näidendiga „Kuningalonkülm“, mis läbini aforistlikus vormis sarjab äsjase mineviku, nimelt vapsliku rahvaliikumise aja massitunge, meeleolusid, vastuoksusi ja mõttetusi. Teos mõjub elavana, hoolimata oma osalisest intrigeerivast lõõritusest. „Poliitilist kunsti” on temas graatsiliselt vaheldatud, otsekui selle kandeks, kena romantilise looga naiivsest tütarlapsest, kes mägedelt satub kuningakotta ja kipub valitsema peale südamete koguni riiki.

Tammsaare viimset raamatut, romaani „Põrgupõhja uus vanapagan” (1939), võib nimetada üheks omapäraseimaks ja ühtlasi eestilikumaks teoseks meie kõigi aegade kirjanduses. Satiirilise mõtte esitus on tihedalt rahvalik, eriti dialoogides, kuju­tus peagu realistlik. Ometi ei jutustata siin vähemast kui eesti Vanapagana elamisest inimesena maa peal, metsatalus, et saada õndsaks ränga töö ja usklikkusega! Rahva tavalised sümpaatiad oma luulekujude vastu on seejuures ümber pöördud: Vanapagan on heasüdamlik töörühmaja, ürgtugev ja kohtlane kannataja — Kaval Ants aga ligimese nöörija-lingutaja, sissemässija, kes oskab vaeselt paganalt võtta kõik, mis võtta on, ka pojad ja tütred. Kahe põlise vastase iseloomud peagu endised, ent tähendus ja hinnang teised… Kas ei kasva hiiglaslik Vanapagan rahva enese võrdkujuks, kas ei tee ta õnne­tut revolutsioonigi? On kerge mõista, keda esindab Ants: kõige valitsejat, kõige „omanikke“. Annus vägagi nauditavat müstikat ei lahusta seda küllalt selget allegooriat, filosofeerimine usu ja õndsuse ümber aga kuulub asja juure.

Tammsaare on ehtsalt läbi tundnud ja psühholoogiliselt elustanud koguni allegoorilis-satiirilise romaani. Seejuures ei ole märgata midagi ideoloogilise pealetikkuvuse või robustsuse taolist. Tammsaare kui sõna- ja mõttekunstniku tõekspidamisi iseloomustavad paremini ta enese sõnad: „Mis sügavusest tuleb, tuleb lihtsalt, voolab kui allikas kerge vulinaga; ainult mäeojakesed teevad lärmi ja pilluvad valget vahtu. Lihtsad sõnad aga saavad loomulikuks ja kaasakiskuvaks, nagu ilus muinasjutt lastele: kuuled ja kõrvad ei väsi, maitsed ja mõnu ei lõpe” („Üle piiri”). Ta eraklust aga ja huvi inimese vastu selgitagu hüüatus „Varjundeist”: „Nagu läheneva hukatuse unustamiseks mõeldakse aina teiste peale, püütakse ainult maailma lunastada. Aga maailma lunastajaid on palju olnud. Kui keegi ometi iseenda lunastaks!”

Harald Paukson

Varamust nr. 3/1940

         

 

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share