Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1. Hingeelu mõiste ja eeldus. Hingestatuks peame ainult liikuvaid, elavaid organisme. Hing seisab tihedaimas suhtes vaba liikumisega. Paigalseisvail organismidel vaevalt on hingeelu, see oleks neile ka täiesti ülearune. Oleks veider oletada, et juurduval taimel on tunded ja mõtted, kuna ta samas näiteks peaks ootama valu, mida ette näeb, kuid mille eest ta liikumisvõime puudusel ei saa end kuidagi kaitseda. Või kui arvaksime, et taim omab vaba tahet ja mõis­tust, samal ajal kui on juba ette otsustatud, et ta ku­nagi ei saa neid kasutada. Tema tahe ja mõistus jääk­sid igavesti viljatuks ja peaksid jälle kaduma.

Nii näeme, kui teravasti erineb taim loomast hinge­elu puudumise tõttu, ja märkame korraga määratu täht­susega seost liikumise ja hingeelu va­hel. See mõttekäik viib arusaamisele, et hingeelu mõistmiseks tuleb käsitada kõike liikumisega seoses olevat, et tuleb lähtuda kõigist kohamuutmise rasku­stest. Sest iga hingeelu on kutsutud ette nägema, koge­musi koguma ja mälu arendama just selleks, et seda kõike tarvitada liikuva elupraksise jaoks.

Nii on kõige hingelise edasiareng tingitud orga­nismi vabast liikuvusest. Sest liikuvus ergutab, eden­dab ja nõuab hingeelult üha tugevamat intensiivistu­mist. Kujuteldagu kedagi, kellele oleksime keelanud igasuguse liikumise; kogu ta hingeelu oleks neetud paigalpüsile.

2. Hingeelu funktsioon. Käsitledes hingeelu üles­annet sest vaatekohast, selgub, et hingeelu ongi sünni­pärane võime, mis on määratud rünnaku-, tõrje-, kind­lustus- või kaitseorganiks, vastavalt eluorganismi olu­korrale. Hingeelu võib vaadelda kui rünnaku- ja kaitsetegevuse kompleksi, mille ülesandeks on omakorda mõjutada välismaailma, et tagada inimorganismi püsi ja kindlustada ta arengut. On see tingimus selge, siis järelduvad edasised tingimused, mis on tähtsad selle mõistmiseks, mida nimetame hingeks. Meie ei saa kujutleda isoleeritud hingeelu, vaid ainult hingeelu, mis on seoses kõige ümbritsevaga, mis võtab väljast ärritusi vastu ja vastab neile, mis omab võimalusi ja jõude, millised on vajalikud orga­nismi elu kindlustamiseks ümbrusmaailma vastu või liidus sellega.

Nüüd avanevad meie silmale mitmekesised seosed. Kõigepealt organism ise, inimese omapära, tema keha­likkus, paremused ja puudused. Need on aga täiesti relatiivsed mõisted. Sest pole võimalik otsustada, kas mingi jõud iseenesest, mingi organ tähendab pare­must või puudust. Mõlemad selguvad situatsioonist, milles viibib indiviid. Nii on inimese jalg teatud mõttes mandunud käsi. Ronijale loomale oleks see määratu puudus, inimesele aga, kes liigub maas, on sel säärane paremus, et ükski ei sooviks endale jala asemele normaalset kätt. Üldse ilmneb nii isiklikus kui rahvaste elus, et alaväärsusi ei tule käsitada, nagu sisalduks neis alati terve pahemuste koorem, vaid neid tuleb käsitada olenevalt situatsioonist. Sel­lest aimame, milline määratu tööpõld avaneb suhete vaatlemisel, suhete, milles seisneb inimese hingeelu kogu kosmilise loodusega, nii päeva ja öö vaheldusega, päikese valitsusega, aatomite liikumi­sega jne. Ka need mõjud on sisemises ühenduses meie hingeelu omapäraga.

3. Hingeelu valitsev eesmärgitaotlus (sihipüüdlikkus). Hingeelu liigutustest märkame kõigepealt mingile eesmärgile suunduvat liikumist. Seega oleks eks­lik kujutleda inimese hinge puhkava tervikuna, vaid me võime teda kujutleda iseenesest liikuvate jõudude ühisvooluna, mis on võrsunud ühisest põhjusest ja suunduvad ühisele eesmärgile. Juba kohanemismõistes peitub eesmärgitaotlus. Me ei saa kujutleda hin­geelu ilma eesmärgita, mille suunas lahti rulluvad hingeelus sisalduvad liikumine ja jõud.

Niisiis on inimese hingeelu piiritletud eesmärgiga. Ükski inimene ei saa mõelda, tunda, tahta, isegi mitte unistada, kui see kõik poleks määratud, tingitud, pii­ritletud, välja valitud ja suunatud taoteldava eesmärgi poolt. See eesmärk moodustub peaaegu iseenesest, seoses organismi ja välismaailma nõuetega ja vastu­sega, mida organism peab andma. Inimese kehalised ja hingelised nähtused vastavad neile püstitatud põhivaateile. Hingeline areng pole mõeldav väljaspool kirjeldatud raame, see pole võimalik eesmärgita, see moodustub iseenesest neist mainitud mõjujõududest. Eesmärk võib olla muutuv või tardunud.

Seega võime kõiki hingelisi nähtusi käsitada ette­valmistusena mingile tulevale. Näib, et hingelist orga­nit ei saa vaadata ilma eesmärgi oletamiseta, ja individuaalpsühholoogia võtab kõiki hingelisi nähtusi kui eesmärgile suunatuid.

Kui tuntakse inimese eesmärki ja ka muidu oma­takse arusaamist maailmast, siis alles teatakse ka, mida tähendavad näit. väljendusliigutused, ja võidakse tai­bata nende mõtet kui ettevalmistust eesmärgile. Tun­takse liigutusi, mida peab tegema see inimene oma eesmärgi saavutamiseks, samuti nagu tuntakse teed, mille peab võtma kivi, kui ta lastakse maha langeda. Hing ainult ei tunne ühtegi tavalist loodusseadust, sest taoteldav eesmärk pole üldiselt püsiv, vaid on individuaalselt muudetav. Eesmärki omades toimub aga hingeline liikumine nii sunniviisiliselt, nagu võimutseks siin mingi loodusseadus. Kuid see näitab ainult, et hingeelus pole tavalist loodusseadust, vaid inimene loob sel alal oma seadused ise. Et need talle näivad loodusseadustena, on tema tunnetuse viga, sest mängus on ju ta enese käsi, kui ta tahab kindlaks teha nende seaduste muutmatust ja determinatsiooni. Näi­teks, kui keegi tahab maalida pilti, siis võib tema juu­res jälgida kõiki hoiakuid, mis omased inimesele, kel­lel on selline eesmärk. Ta teeb kõik vajalikud sam­mud tingimatu järjekindlusega, nagu oleks tal ees loo­dusseadus. Peab ta seda pilti aga maalima?

Seega on erinevus liikumiste vahel elutus looduses ja inimese hingeelus. Siia liituvad tüliküsimused ini­mese vabast tahtest, mis tänapäev kalduvad vaba tahte eitamisele. Tõsi on, et sidudes end eesmärgiga muu­tub ta mittevabaks. Ja kuna see eesmärk võrsub tihti kosmilistest, animaalseist ja ühiskondlikest tingimustest, siis näib, nagu alluks hingeelu muutmatuile sea­dustele. Kui aga näiteks eitada oma sidet ühiskonnaga ja mitte püüda kohaneda tõsiasjadega, siis on tühis­tatud ka kõik hingeelu näilikud seaduspärasused ja esile astub uus, uuest eesmärgist tingitud seaduspära­sus. Samuti ei mõju ühiskonnaseadus enam siduvalt inimesele, kes kahtleb elus ja tahab hävitada eneses kaasinimeslikkust. Seega peame konstateerima, et alles eesmärgi püstitamisega hingeelus paratamatult järgneb liikumine.

Ümberpöördult on võimalik inimese liigutustest järeldada taoteldavat eesmärki. Õigupoolest on see tähtsamgi, sest mõned inimesed pole oma eesmärgi kohta ise selgusel. Tegelikult ongi see tavaline tee, mida meil tuleb tarvitada inimesetundmise vilje­luseks. See pole nii lihtne kui esimene, sest liigutu­sed on paljutähenduslikud. Võime aga inimese paljusid liigutusi võrrelda, neid loendada ja kõrvutada. Võib jõuda inimese mõistmiseni, püüdes ühendada ta elus eri aegadel esinevaid käitumisviise ja väljendus­vorme. Nii saadakse süsteem, mille tarvitamisel saa­vutatakse ühtlase suuna mulje. Siinjuures ilmneb, kuidas lapse šabloon esineb mõnikord ülla­tuslikult kuni hilisemate elupäevadeni. Selgituseks näide :

Keegi 30-aastane, haruldaselt püüdlik mees oli hoolimata oma arengu raskustest saavutanud lugupidamise ja edu. Ta ilmub arsti juurde suurimas depressioonis ja kaebab töö- ning elutüdimust. Jutust selgub, et ta seisvat kihluse ees, kuid siiski vaatavat tulevikku suurima umbusuga. Teda pii­navat äge armukadedus ja kihlust ähvardavat luhtumine. Tõsiasjad, millistele ta püüab toetuda, pole just veenvad; tüdrukule ei saa teha mingit etteheidet. Mehe erakordne umbusk tekitab aga kahtluse, et ta on üks neid paljusid, kes teisele küll lähenevad ja tunnevad end ligitõmmatuna, kuid samas võtavad võitlusasendi ja hävitavad täis umbusku selle, mida ise tahavad üles ehitada. Et tõmmata nüüd ülalmai­nitud ühendavat joont, võtame patsiendi elust mingi sünd­muse ja katsume seda võrrelda praeguse seisukohavõtuga. Kogemuste kohaselt haarame alati tagasi esimestesse lapsepõlvemuljetesse, olgugi et see, mida kuulda saame, ei kan­nata igakord objektiivset kontrolli. Tema esimene lapsepõlvemälestus oli järgmine: ta oli oma ema ja noorema vennaga turul. Valitseva tunglemise tõttu võttis ema tema, vanema, käele. Eksitust märgates asetas aga jälle maha ja võttis käele teise, kuna tema jooksis nüüd nukrana kõrval. Ta oli seekord nelja-aastane. Nagu märkame, kõlavad selle mälestuse edasiandmisel samasugused keeled, nagu kuulsime ta praeguse kannatusegi kirjelduses: ta pole kindel oma eelistatu-seisundis ega suuda taluda mõtet, et eelistataks kedagi teist. Sellest asjaolust teadlikuks tehtud, on ta väga imestu­nud ja tunneb kohe ära seose, oma elustiili.

Eesmärk, millele suunatuna peame mõtlema kõiki inimese väljendusliigutusi, valmib lapsel välismaa­ilma muljete mõjul. Inimese ideaal, ta eesmärk moo­dustub juba esimestel elukuudel. Sest juba siis on kaas­tegevad aistingud, millele laps vastab kas rõõmu või noruga. Ilmuvad nähtavale esimesed jäljed maailma­pildist ja seisukohavõtud selle suhtes, kuigi vaid primitiivsel kujul. Sellega on öeldud, et põhialused meie tunnetatavaile hingeelu faktoreile kujunevad juba imikueas. Nad kujundatakse üha enam välja, nad on muutuvad ja mõjutatavad. Esinevad kõige mit­mekesisemad mõjud, mis sunnivad last seisukohavõtule elunõuete suhtes.

Seega ei või eitada nende uurijate arvamusi, kes rõhutavad, et inimese iseloomujooned on märgatavad juba ta imikueas, mille põhjal paljud ühtlasi väida­vad, et iseloom on kaasa sündinud. Käsitus iseloomu päritavusest pole aga üksnes ebaõige, vaid ka üldkahjulik, sest ta takistab kasvatajaid täie usaldusega andumast oma ülesandeile. Seda oletust kinnitab asja­olu, et iseloomu sünnipärasuse vaadet kasutatakse enamasti oma vastutuse kõrvaldamiseks — nähtus, mis loomulikult vastu räägib kasvatuse ülesandeile.

Eesmärgi püstitamisel on üheks tähtsaks tingimu­seks kultuuri mõju. Sellega on seatud nagu piir, mille vastu ikka jälle põrkub lapse jõud, kuni see leiab endale tee, mis näib talle käidav, mis tõotab ta soovide täideminekut, samuti kui kindlust ja kohastu­mist tulevikuks. Kui tugev peab olema julgeolek, mida himustab laps, ja kuipalju võimaldab talle seda andu­mine kultuurile, on peagi märgatav. See pole lihtsalt kaitse hädaohu eest, vaid sinna lisandub veel nagu hästiseadeldud masina juures kaugem julgeolekutegur, mis veel paremini peab tagama organismi säilitamist. Selle loob laps endale nii, et nõuab kindlustusi ja tungirahuldusi üle antud normi, üht plussi, rohke­mat kui oleks vaja lihtsaks püsimiseks, ta rahulikuks arenguks. Seeläbi tekib ta hingeelus uus liikumine. Liikumisjoon, mida siin märkame, sihib ilmselt üle­olekule. Laps, samuti nagu täiskasvanu, tahab saavutada rohkem kui kõik teised, ta taotleb üleolekut, mis tooks ja säilitaks juba eesmärgiks seatud kindluse ning kohanemise. Nii voogab see, nii tõuseb rahutus hingeelus, tugevnedes veel mitmekordselt. Tarvit­seb vaid kujutleda, et kosmilisedki mõjud sunnivad tugevamale enesekindlustusele. Või kui hädaaegadel hing hirmub, usub end olevat küündimatu oma üles­annete jaoks, esinevad veel selgemini sama olemu­sega kõrvalepõiked, nii et üleolekunõue muutub ilm­semaks kui rahulikel aegadel.

Eesmärgi asetus võib toimuda ka nii, et indiviid seeläbi katsub pääseda, kõrvale põigelda suu­remaist raskustest. Siin võib tähele panna midagi kõige inimlikumat sisaldavat inimliiki, tüüpi, kes kohkub kas tagasi raskuste ees või otsib ettekäänet, et esita­tud nõudmisi vähemasti ajutiselt edasi lükata. See võimaldab meil mõista, et inimhinge reakt­sioonid pole üldse lõplikud, vaid võivad olla ainult ajutised vastused, millele kunagi ei või omistada täit kehtivust. Eriti lapse hingelise arengu puhul, millele ei või läheneda täiskasvanu mõõduga, tuleb arvestada, et siin on tegu vaid ajutiste reaalsete eesmärgiasetustega, mida on põhjustanud irreaalne üleoleku eesmärk. Lapsesse sissetundmisel tuleb vaadata ikka kaugemale ette ja kujutleda, kuhu küll võiks tegutsev jõud viia lapse kord tulevikus. Asetudes lapse hinge selgub, et need jõuväljendused pole mõistetavad teisiti, kui et ta omas mõttes on nõustunud lõplikuks kohanemiseks tuleviku ja olevi­kuga. Sellega seoses olev meeleoluseisund kaldub mitmele poole. Üks neist on optimism — laps loodab hõlpsasti lahendada tekkinud ülesandeid. Siis arendab ta endas iseloomujooni, mis kuuluvad inime­sele, kes peab oma ülesandeid lahendatavaks. Nii are­nevad julgus, avameelsus, usaldatavus, hoolsus jts. Vastandiks on pessimismi jooned. Kui mõelda selle lapse eesmärgile, kes ei pea end võimeliseks oma ülesandeid lahendama, siis võib kujutleda, milline on säärase lapse hing. Leiame seal kõhklevust, arglikkust, kinnisust, umbusku ja kõiki teisi jooni, millega püüab end kaitseda nõrk. Ta eesmärk on väljaspool saavutatava piire, kaugel elufrondi taga.

Alfred Adler

Teosest “Inimesetundmine”, 1939