Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Saksamaal anti romantilisele tundmusele sügavaim kuju. Maa, kus puudus poliitiline elu, kus selle eest aga oli palju mahti mõelda ja unistada üksinduses, — selline maa oli heades tingimustes romantiliste ideaalide arendamiseks. Just selle tõttu oli saksa romantism oma iseloomult nii abstraktne ja elutu. Teisiti are­nesid lood naabruses, Prantsusmaal, kus 18. sajandi lõppu ja 19-nda algust märgivad suured poliitilised vapustused. Sellepärast omandab seal ka romantiline liikumine peaaegu esimestest sammudest alates reaal­sema sisu, sulab ühte sotsiaalsete ja poliitiliste unis­tustega. Prantsuse romantikud esinevad tihti rahvaliikumiste juhtidena. Saksamaa võttis 19. sajandi vastu poolunes, ja ainult mõtte tippudel vaieldi klassikalise ja romantilise kunsti üle. Prantsusmaal lõppes eelmine sajand pöördelise sündmusega: 9. novembril 1799 kukutas kindral Bonaparte vabariikliku valitsuse, mis oli tuntud direktooriumi nime all, ja kuulutas enda esimeseks konsuliks; nelja ning poole aasta pärast võttis ta endale keiser Napoleon I tiitli. Napo­leon kõigutas kogu Euroopat oma vallutussõdadega. Auahnena ja valitsemishimulisena ta siiski pani maksma Prantsusmaal endal ja neis maades, kuhu ta ilmus, palju liberaalseid korraldusi, mis oli loonud Prantsuse revolutsioon. 1812. aastal algatas õnnetu sõjakäik Venemaale tema languse. — Revolutsioon ja Napoleoni keisririik avaldasid tugevat mõju kirjan­dusele. Kadus kiht, mis oli kandnud senist kirjan­dust — õukond ja aristokraatia oma peene suuremaa ilmaeluga, etiketiga ja kunstliku keelega. Pseudoklassitsistlike luuletajate asemel vallutasid seltskonna tähelepanu hiilgavad advokaadid, tulised kõnemehed, ajakirjanikud ja demagoogid. Kuid Napoleon, saanud keisriks, astus ka mõned sammud hävitatu jalulesead­miseks. Kirik, mille revolutsioon oli kõrvaldanud, seati uuesti ausse. Tõsi, endist võimu ei saadud vai­mulikele enam tagasi anda. Paavsti saadik sõidutati Pariisi öösel: kardeti pilkeid ja haavusi rahva poolt; pidulikul jumalateenistusel Pariisi Jumalaema pea­kirikus suutsid kindralid vaevu hoiduda naeratustest. Kuidas see ka polnud, kuid kirik tuli tagasi. Revolutsioonidest väsinud rahvas, vahelduvate ideede tor­mist väsinud mõte otsekui pöördusid mineviku poole, otsisid lohutust vanus katoliiklikes uskumusis.

Kõik see sündis Prantsusmaal mõni aasta pärast seda, kui Tieck ja Wackenroder Saksamaal samuti olid pööranud oma pilgud keskaja poole. Kuid seal see pööre mineviku poole sündis vaikuses, siin — kesk poliitilisi ja sotsiaalseid tragöödiaid. Seal kõik sai abstraktse või esteetilise laadi, siin — päevaküsi­muste iseloomu. Prantsuse romantism osutas algusest peale poliitilist ja ühiskondlikku värvingut. Tema peamised esindajad olid nii või teisiti kogenud polii­tilise võitluse lööke.

Prantsusmaal võitis reaktsioon, pärast seda kui Preisi ja Vene väed olid vallutanud Pariisi ja esime­seks korraks kukutanud Napoleoni, ja kui tema sajapäevane vastuhakk oli purunenud Waterloo lahingus. Napoleon vangistati teiskordselt ja lõplikult, nüüd juba Püha Helena saarele, kus ta suri a. 1821. — Prantsuse troonile seati endise, revolutsionääride poolt surmatud kuninga vend, Louis XVIII, kellele a. 1824 järgnes jällegi vend, Charles X. Algas reakt­sioon, kuid polnud enam võimalik tagasi tuua mine­vikku tema puutumatul kujul. Naasid markiid ja krahvid, kes olid pagenud välismaile revolutsiooni ajal; kuid nende mõisad ja lossid olid juba võõrastes kätes; algatati protsesse endiste revolutsionääride ja Napoleoni kindralite vastu, paljud mõisteti surma või vaevlesid vanglais. Jesuiidid ja aadel nõudsid vanade eesõiguste jalaleseadu, miljard franki jagati laostunud aristokraatidele, tasuks revolutsiooniajal kaotatud varanduste eest; ajakirjandust kiusati julmalt taga. Rahvas kääris, ja kui Charles X minister Polignac (polinjakk) avaldas kuulsad dekreedid, et maha tallata vabaduse viimsed jäänused, siis puhkes 1830. a. juulis uus revolutsioon, ja kuningas oli sunnitud põgenema Prantsusmaalt. Seekord kõrvaldati lõplikult Bourbonide valitsejasugu, mis oli oma saatuse sidunud katoliku kiriklusega ja aadliga, ning troonile tõsteti Louis Philippe, Orléans’i hertsog. Tema valitsusaega (1830—1848) nimetatakse juuli- ehk kodanlikuks mo­narhiaks. Tõepoolest, seekord loovutas vana aadlik Prantsusmaa lõplikult võimu suurkodanlusele, pankureile ja tööstureile. Valitses tõeline kuningas-suurkodanlane, kes enam polnud kuningas „jumala armust”, vaid väga hästi mäletas, kellele ta võlgnes oma trooni eest. Vanad ülimuskonna salongid sulgusid, kuninga­koja hiilgus kadus, Louis Philippe meeleldi ilmus tänavale, et suruda käsi kaupmestel ja pankureil. See oli hall valitsemine, ilma suuruseta, iluta ja kuul­suseta.

Sellised olid lühidais joontes need sündmused, mille ajal arenes prantsuse romantika. Tema algus peitub ses kirjanduses, mis tekkis pagulaste, emigran­tide seas, keda olid kodumaalt välja tõrjunud revo­lutsioon ja sellele järgnenud vapustused. Aristokraa­tide seas, kes olid välja aetud oma sugukonna pesadest, kes olid vihased usku hävitavale haridusele ja uutele, sünnieesõigusi tühistavaile ettevõtlikele ini­mestele, — seal sündisid teosed, mis idealiseerisid vana katoliiklik-feodaalset korda. Nende seas leidus kibestunud fanaatikuid, kes kutsusid tagasi inkvisit­siooni ja surmanuhtluse juurde, ja tõelisi luuletajaid, kes laulsid müstilise tundmuse ja katoliku jumalateenistuse ilust. Reaktsiooni suurim luuletaja, prant­suse pärisromantismi tõeline eelkäija on François René de Chateaubriand (fransuá rönee dö satobriaa’n), vana aadlisugukonna võsu.

Ta sündis 1768. aastal Bretagne’is (bretanj), ses Prant­susmaa kolkas, kus kõneldi õudusega haridusest ja vabamõtlejaist, kus pühalt säilitati patriarhaalseid suhteid aadli ja talupoegade vahel, kus austati kirikut ja põlvitati kuninga ees, kus puhkes kuulus mäss kuninga kasuks, kui revolut­sioon oli ta troonilt heitnud. Siin, vanas feodalismi ja kato­liikluse pesas, kasvas see haiglane laps. Naasnud kolledžist suvevaheajaks koju, poisike hulkus kurvana mööda lossi tühje tube või keset soid ning metsi, mis ümbritsesid lossi, ja õhtuti kuulas isa samme, kes jalutles edasi-tagasi saalis. Nagu kild keskaega oli siin säilinud keset tormilist olevikku. Kõik kandis siin ettekujutust minevikku, kõik meelitas unistuste poole, ja poisike andus neile ühes oma armastatud õega. Unistustes ta suudles kauneid naisi, kes silmitsesid teda muistseilt portreedelt. Edasi ta astub, nagu aadlik kunagi, rügementi, leiab juurdepääsu hoovkonda, kus näeb hukatusele määratud valitsejasoo viimset hiilgust. Revolutsiooni ajal ta sõidab Ameerikasse. Siis me näeme teda pagulaste armees, hiljem Londonis, suures kitsikuses. 1798. aastal pöörab ema surm ta usu poole, ja samal aastal, kui Napoleon tõi katoliku kiriku tagasi Prantsusmaale, ta kirjutab oma peateose Kristluse geenius, leegitseva hümni katoliiklusele. Nii naasis katoliku kirik mitte üksi ellu, vaid ka luulesse. Raamat äratas tähelepanu. Napoleon hellitab Chateaubriand’i, kuid viimane ütleb end keisrist peagi lahti ja saab ta vaenlaseks. Pärast Bourbonide naas­mist ta teeb poliitilist karjääri, on saadikuks, hiljem minist­riks, avaldab rea töid. Juulimonarhia ajal ta eemaldub uuesti riiklikust tegevusest, tundes end endise valitsejasoo teenijana. Ta sureb 1848, juulimonarhia languse aastal, ja testamendis soovib, et ta maetaks kodumaal, kaugel uuest proosalisest inimkonnast, et igavesti kuulda lainete laulu, mis uinutasid teda juba hällis.

Chateaubriand on prantsuse romantismi, tee­rajaja. Ta tegi kuulsaks usu ja luule. Nad sula­vad tema juures kooskõlaliseks tervikuks. Oma Kristluse geeniuses ta laulab ditürambe risti­usule, kuid ta ei ülista teda mitte filosoofina, vaid luuletajana. Ta ei pöördu mitte mõistuse, vaid südame ja tund­muse poole. Ta isegi ei märka, et keskaegse

Chateaubriand

uskliku kristlase sil­mis tema tõestused võinuksid näha jumalateotus­tena. Ta ülistab ristiusku tema jumalateenistuse ilu pärast, nende uute hingeliste elamuste pärast, mis see kultuur on avanud kunstile. Ühe sõnaga, ristiusku ei kummardata mitte kui igavest ilmtingimatut tõde, vaid kui ilu ja luule allikat.. Looduse ülevad pildid, kokkukõla, kord ja otstarbekus, mida Chateaubriand avastab — mõnikord naiivselt — looduses, see on talle Jumala olemasolu ning vägevuse tõestuseks.

Et veel eredamalt esitada ristiusu headtegevat mõju inimhingele, selleks Chateaubriand põimib oma teosesse jutustusi kannatavaist ja mäslikest inimesist, kes otsivad lohutust usus. Parim neist jutustustest on René (rönee).

René — loo kangelase sündimine maksis tema ema elu. Lapsena ta oli jäetud üksi, täielikust meeleheitest hoi­dis teda armastatud õde Amélie (amelii). Jõudnud elu teadlikku ikka, ta otsib, kahtleb ega leia endale paika. Ta asub reisima, kuid pärast pikki rände pageb üksindusse.

Selles ta leiab algul rõõmu, kuid peagi tuleb tühjusetunne tagasi. Ta tahab lõpetada elu enesetapuga ja kirjutab nukra kirja Amélie’le. Õde aimab ta hirmsat kavatsust, ruttab tema juurde ja võtab talt vande, et ta loobub oma roimlikust mõttest. Nad elavad üheskoos. Rõõm ja rahu naasid René südamesse. Kuid kord, astudes Amélie tuppa, ta leiab selle tühjana. Õde on jätnud talle kirja, milles palub vennalt andestust; ta on otsustanud pühenduda Jumalale ja on lahkunud salaja, kuna ei usaldanud enda kindlust ja kartis venna palveid. René sõidab meeleheitel talle järele. Ta leiab Amélie kloostrist ja näeb pealt talitust, kus õde pöe­takse nunnaks. Äkki ta kuuleb surnukatte alt, millega õde on kaetud, hirmsaid palvesõnu: „Halastaja Jumal, tee, et ma ei tõuseks sellelt surnulaudiselt, ja külva üle oma heldu­sega mu vend, kes ei jaganud mu roimlikku kirge.“ Selgub, et Amélie ei armastanud venda sugugi mitte õeliku armas­tusega. Endine meeleheide vallutab René, ja uuesti hulgub ta mööda maailma üksikuna ning kurvana, kuni juhuslik surm vabastab ta kannatustest.

Chateaubriand’i mõte on arusaadav. Oli tarvis näidata seda suurt rahustavat mõju, mida usk sisendab mäslikesse hingedesse, olgu need haaratud kas või kõige roimlikumaist kirgedest. Tõepoolest, keegi ei osanud sellise luulelise jõuga kujutada „imelisi unistusi, millesse uputab kodukiriku kella heli; see sisaldab endas: usu, omaksed, kodumaa, hälli ja haua, mineviku ja tuleviku“. Need on pidulikud hümnid usu ja kloostriüksinduse auks. „Kui ma“, kirjutab Amélie René’le, „kuulen tormide lajatusi ja kui merelind peksab tiiba­dega vastu mu akent, mina, vaene taevane tuvike, mõtlen, kui õnnelik ma olen, et leidsin varjupaiga tormide eest. Siin on püha mägi, kõrge hari, kus on kuulda maa viimne müha ja taeva esimene laul; siin usk magusalt hällitab tundelist hinge: kõige kirgli­kuma armastuse asendab ta mingi põletava süütusega, milles on ühendatud armuke kui ka neitsi; ta puhas­tab ohked, moondab sureliku leegi taevaseks leegiks, ta segab imeliselt oma rahu süütuse rahutuste ja iha­ruse jäänustega südames, mis otsib unustust, ja kus­tuva elu jäänusega.“

Kuid Chateaubriand ei vastanud küsimusele, miks René ei leidnud rahustust kloostris, miks see mäslik kangelane lõpetas oma elu meeleheites ja rändudes. Suur ja tõele ustav kunstnik nagu oleks aimanud, et ei leia ega saa leida pääsmist usus uue inimese vapus­tatud hing; luuletaja osutus tõele ustavamaks kui mõtleja, ja mitte kõigile ei saanud tervendavaks tema tõde. Chateaubriand on romantismi teerajaja luule ja usu kultuses, oma armastuses katoliikliku keskaja vastu, oma võõrdumuses elu uutest puhanguist, oma kalduvuses unistustele, oma fantaasia rikkuses, oma müstilistes sööstudes lõpmatu poole. Temas on teata­vat sarnasust saksa romantikutega, kuigi ta arenes täiesti sõltumatult neist. Kuid temas on ka omapära­seid jooni. Tema romantism sulab ühte niinimetatud „maailmamure“ meeleoluga. Tema René ei leia endale lõpuks rahuldust milleski: ei kunstis ega reli­gioonis, mille embustes otsis pääsu saksa roman­tism. René on see kangelane, kes sai nii tüüpiliseks 19. sajandi algusele, tollele murranguajale kõigis Euroopa kirjandustes. Ta on üha kurb, kõik kõneleb talle elu tühisusest. Oma titaanlike nõuetega, otsi­des täiuslikku ideaali, ta ei saa kohastuda ühegi tege­vusega. Ta ei märka ise, kuidas ta muutub täiesti kõlbmatuks elu jaoks. Selle tüübi parim kujutaja on inglise luuletaja B y r o n, kellest räägime hiljem. Samu jooni näeme eriti vene kirjanduses — Puškin’i Eugen Onegin’is ja Lermontov’i Meie aja kangelases, Petšorinis, üldse kogu lõpmatus reas kirjandus­likke „ülearuseid inimesi“, hulkureid, kes ei leia rakendust oma jõududele.

Prantsuse romantismi eelkäijate seas peab kõrvuti Chateaubriand’iga nimetama proua de Staël’i (1766—1817). Mis Chateaubriand’il oli luule, see sai tema juures kirjanduslikuks teooriaks.

Ta oli kuulsa õpetatud rahandustegelase, pärastise rahaministri Necker’i tütar ja lapsepõlvest peale võttis osa oma ema salongist, kus äratas külastajate tähelepanu oma teadmishimulise mõistusega. 1786. aastal ta läks mehele parun de Stael’ile, rootsi saadikule, ja avas oma sa­longi. Revolutsiooni tervitas ta rõõmuga, kuid terror kohutas teda. Kesk revolutsiooni torme tal tuli kaks korda maha jätta Pariis. Napoleon leidis temas leppimatu vaen­lase. Tema hiilgav salong sai keskuseks, kust juhiti võit­lust Bonaparte’i vastu. Viimane ajas ta 1803. aastal Parii­sist välja. Proua de Staël sõitis Saksamaale. Siin ta tutvus kõigi kuulsate saksa kirjanikega: Goethega, Schilleriga, ja vendade Schlegelitega. Ta võlus kõiki oma mõistuse ja annetega, oma teravmeelsete ja hiilgavate kõnelustega. Ta kutsus A. Wilhelm Schlegeli õpetajaks oma pojale ja kirju­tas tema mõju all raamatu Saksamaa üle, mis mängis tähtsat osa romantiliste ideede arengus Prantsusmaal. Juba enne seda ta oli kuulsaks saanud oma romaanidega Delphine ja Corinne. Pagedes Napoleoni tagakiusamiste eest proua de Staël käis Itaalias, Venemaal, Rootsis ja Inglismaal. Prantsuse väljaanne raamatust Saksamaa üle põletati. Selles raamatus ta tahtis teataval määral esitada prantslastele Saksamaad maana, mis on kaugele ette jõudnud filosoofia ja kunstilise loomingu alal. Saksamaal jäi talle paljugi mõist­matuks, kuid paljut taipas ta imestusväärse erksusega. Veel varem ta oli avaldanud raamatu Kirjanduse üle. Juba siin on ta romantismi eelkäija. Tõsi, ta hindab kõrgelt prantsuse klassikuid, samuti kui Schlegelid pidasid lugu Goethest ja saksa klassikuist. Kuid ta räägib juba ühe­külgsusest, mida sisaldab klassitsismi ihalemine, ja juhib tähelepanu ristiusku rahvaste uute kirjanduste ilule ning rikkusele. Ta pole mitte ainult romantismi eelkäija; tema kirjanduslikes vaateis võib tabada ka realismi idusid, kirjan­duse teaduslikku mõistmist — kuna ta uurib kirjanduslikke nähteid seoses kommete ja seadustega; ta tunneb, et kunsti­teosed ei ilmu esile kunstniku hingest (nagu mõtlesid saksa romantikud), vaid et nad on suurel määral ühiskondliku elu tooted, sõltudes ühiskondlikest suhteist.

Vaatamata tema vaadete avarusele võib proua de Staëli lugeda prantsuse romantismi eelkäijaks, kuna ta kriipsutas alla romantilise kirjanduse kui voolu tähtsust, mis avardab luule vaatepiiri, mis viib ühe­külgselt klassitsismilt rahvusliku ajaloo ja usu aine­tele, — mis vabastab luuletaja loova vaimu klassitsismi kitsendavatest reeglitest. Lõpuks, ta juhtis eriti energiliselt oma kaasmaalaste tähelepanu Shakespeare’ile ja Goethele, ning üldse aitas kujundada mõistet euroopa kirjandusest kui mingist tervikust. Temas polnud seda müstitsismi, mis on nii iseloomus­tav saksa romantikuile, seda tungi lõpmatusse, mis sunnib unustama tegelikkuse. Ta kaldub praktilisema maailmavaate poole. Tema väitis Prantsusmaal va­hest enne kõiki teisi, et kirjandus on ühis­konna peegeldis. Nagu öeldud, kogu roman­tism oli Prantsusmaal oma iseloomult maisem, eluli­sem ja jaatavam kui Saksamaal, ja Prantsusmaal tuli loomulikumalt toime üleminek romantilisest luulest realistlikule ja sotsiaalsele luulele.

Harald Paukson

Teosest „Romantika ja realism”, 1933