Anatole France’i peamine tegevus arvustajana piirdub aastatega 1886—93, mil ta Temps’i kroonika osa toimetas. Neil aegadel ajalehe veergudel kirjanduslike kui ka muude küsimuste üle järjekordselt ilmund artiklid paisusid lõpuks eri raamatuks, avaldet ühise pealkirja all La vie littéraire. Need La vie littéraire i köited — arvult neli — ongi peaaegu kõik, mis France […]
Prantsuse romantismi esteetilise teooria oli kirjutanud Hugo juba mainitud eessõnas Cromwell’ile; see sai romantilise kooli manifestiks. Realistlikus voolus täitis selle ülesande kuulus prantsuse romaanikirjanik Emile Zola (emiil zolaa). Tema elukäik tuletab meelde Balzac’i oma. Ka tema loomingu käsitöölik laad tuletab meelde Balzac’i toodangut. Kuid ta on süsteemsem oma püüetes, ta lähendas kunstilise loometöö […]
Kultuur ei ole mingi eriline suurus omaette, ta ei ole mõni uus jumalus, keda tuleb teenida ja austada ta enese pärast, ta on ikkagi mõeldav ainult ühenduses inimesega ja inimkonnaga, on õieti üksiku inimese või inimkonna või selle osa saatenähtus. Kultuuris näeme kõike seda, mis inimene on teinud ja teeb kõigepealt iseenese ning […]
Rahva mõistet on tarvitatud senini romantilises tähenduses. Kui kuskil esineb mingi uus religioon, ornamentika, ehitusviis, riik või suur laastaminegi, siis küsib uurija ikka: misnimeline rahvas tegi seda. Rahvas oleks seega midagi ürgset. Tema teeb ajalugu. Ajalugu on rahvaste ajalugu, kõik muu, kultuur, keel, kunstid, religioon, on rahva loodud. Riik on rahva vorm. See […]
Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)
Bookmark & Share